Читать книгу Tulija ja jälgija - Tiit Sepa - Страница 1

Pimedus asendus juba valgusega, ööst oli saamas hommik ja taevas ahetas. Taamal paistva metsa kohalt kerkis vaikne udu, mähkides endasse kõike ja kõiki. Ka mind, kes ma seda läbi akna silmitsesin. Tavaline inimene oma puuduste ja voorustega, patune olend.

Sageli mõtlen ma möödunule ja sellele, mis ees ootamas, ning südamesse poeb kummaline äng, segatud samas seletamatu õnnetundega, tekitades vastuolulisi tundeid. Kui ma lähen, siis pean olema rahulik ja kõik kangastused kaovad. Nüüd ma suudan seda. Praegu teen oma harjutust, ees kaks tassi kanget kohvi, et ärgata ja näha. Ja ma näen. Näen seda, mida tahaksid ehk paljud, aga suudavad vähesed. Kindlasti on selliseid nagu mina teisigi, aga seni pole ma neid kohanud ega tea, kas kohtangi.

Olen valmis algavaks päevaks, igapäevaelu askeldusteks. Sigaret tuhatoosis hõõgub lõpuni ja ma pean naasma tegelikkusse sellelt reaalsuse ja ebareaalsuse piirimailt. Panen hommikumantli selga ja kiikan väiksemasse kõrvaltuppa. Mu noorem poeg Oliver on õnneks kooli läinud, nii et täna ei pea ma teda nuutima, et ta vähemalt kolmandaks tunniks jõuaks. Muidu magab ta isegi seina najal edasi, pool võileiba suus ja piimaklaas ohtlikult jalgade vahel teki sees. Täna ta läks. Tore. Vanem poeg Mati on ka juba tööle läinud. Ma võimlen natuke ja lähen siis pesema. Vanemate toas mängib raadio ja ma soovin ka neile toredat hommikut. Memm noogutab muhedalt ja taat naeratab. Päev on alanud ja voolab aina edasi peatumatu voona, sest aeg ei peatu ju kunagi.

Ma pole alati olnud selline nagu praegu. Lapsena olin vaikne ja tagasihoidlik, ei teinud eriti pahandust, kuulasin vanemate sõna, tegin sporti ja armastasin loodust. Ka koolis käisin ma suhteliselt korralikult, kuid vanemaks saades ma muutusin. Olid esimesed armumised ja pettumised, mis tõid kaasa valu ning hingepiinu, ja neist ülesaamiseks otsisin lohutust alkoholist ja hulkumisest, püüdes samal ajal leida seda üht ja ainsat ja õiget… Ja ikka sai mulle osaks pettumus ning südamevalu. Siis sain isaks, algul üks ja siis sündis ka teine, aga mu naine jättis meid maha ja mina jäin kahe lapsega omapäi. Õnneks abistasid mind mu vanemad, kes suurema osa lastekasvatamisest enda kanda võtsid.

Siis kohtasin jälle kedagi, kellesse kogu südamest kiindusin, ja meile sündis laps, nii et olin juba kolme lapse isa. Lapsed on mulle alati olnud olulised. Naised mitte, nendest saab üle. Võtab ainult natukene aega ja siis tunned, et ongi möödas. Ainult mälestus, tühjus ja veel mida seletamatut. Last armastad alati, aga naisesse oled mingi aja kiindunud, isegi justkui armastad ka, aga ühel hetkel on kõik möödas. Ma ei oskagi seda seletada. Ma ei oska ka minuga praegu toimuvat seletada. Kuigi püüan seda teha, ma pole kindel, kas õnnestub.

Süütasin sigareti ja võtsin laualt ajalehe. Rapla maakonna Nädaline kuulutas suurte tähtedega, et Märjamaal toimuvad paranormaalsed nähtused. Kohalikud on oma kodudes kokku puutunud mõistatuslike ilmingutega. Asjad nihkuvad iseenesest oma kohtadelt, tundlikumad inimesed tunnevad kellegi nähtamatu lähedalolu ja vahel juhtub ka veidraid õnnetusi. Üks pöörane jama ega midagi muud. Kuidas saab inimene täiesti kaine peaga pista käe keevaveepotti ja selle nii ära põletada, et palju poleks puudunud käe amputeerimisest? Võimatu!

Üks naine leidis hommikul ärgates, et ei maga hoopiski oma voodis, vaid majanaabrist mehe omas. Ehmatus oli muidugi suur ja kui oma naine sellele idüllile peale sattus, oli „rõõm” muidugi kahepoolne. Pealegi olid mõlemad alasti ja justkui äsja oma seksimängu lõpetanud, sest noorel naisel oli voodis veel perenaise vibraator, millega viimane oma mehe oletatavale armuksele korraliku keretäie andis. Kõigil kolmel oli pärast kohutav enesetunne, nagu oleks neil kõigil olnud pohmell pärast kastitäie viina joomist. Asja uurisid nii politseinikud kui ka arstid, ent mõistatus jäigi lahendamata. Naine kinnitas visalt, et talle on absoluutselt mõistetamatu, miks ta ärkas hommikul kaks korrust allpool talle peaaegu võõra mehe kõrval, kellega trepikojas kohtudes ta isegi ei tervita. Mees kinnitas oma naisele, et ta ei kavatsegi seda litsi teretama hakata, sest teab, kuidas ta oma abikaasa kaugsõitude ajal võõraid mehi koju toob. Pärast tuleb ülevalt sellist haisu, et tahab ära tappa, ja lakardeid veereb trepist alla nagu õunu sügisel puudelt. Sellest selgitusest kasvas välja uus peretragöödia ja korralik lööming. Praegu lahendab asja juba politsei. Keegi ei tea mõhkugi. Õhtuleht käis kohal ja uuris asja, et saaks kirjutada salapärastest nähtustest ja märjamaalaste koostööst tulnukatega. Volke võttis sõna, mõõtis midagi neis kohtades, kus „õnnetusi” oli toimunud, ja leidis, et radiatsiooni tase on tavalisest kõrgem. Tühjagi see kõrgem oli! Posijad keerutasid pendleid, labidaid ja jumal teab mida, jõudsid oma seletustes hauataguse elu juurde ja kinnitasid absorbeeriva energia olemasolust. Nii lolli juttu pole ma kuulnud sellest ajast saadik, kui vaatasin selgeltnägijaid, kellest vähemalt pooled olid petturid ja soolapuhujad. Tähti oli, aga vähe. Pean ütlema, et ka sigade sekka satub vahel pärleid. Seda tunnistan ma ausalt. Ühesõnaga, asja püüti lahti seletada nii füüsilisest kui ka metafüüsilisest aspektist lähtudes, kuid keegi ei teadnud tegelikku tõde.

Te teate ju, et kogu maailm on ainult energiavõnge. Kui ei tea, siis kuulake: jumalus on kõrgeim olend ja selleni pole vaja inimesel püüelda. Teda ei suuda te leida. Kui leiate midagi ja arvate, et see on jumal, siis tegelikult pole sel jumalaga midagi ühist. Te näete üksnes teis endas toimuva peegeldust ja usute seda. Jumala otsimise asemel peaksite hoopis püüdlema mateeria olemuse mõistmise poole. Tunnetades mateeriat ja selle võnkeid, võite teha imet. Minul läks üle kümne aasta, et selleni jõuda. Ma pole mingi imeolend, vaid tavaline inimene nagu te kõik, kuid ma tean võngete saladust. Alustasin esoteerilise kirjanduse lugemisest. Muidugi ei saanud kõike tõsiselt võtta. Lugema pidin palju ja erinevaid autoreid. Kirjutasin asju välja ja tegin nendest nii-öelda „oma raamatu”. Seejärel asusin harjutustega tegelema, lootmata eriti millelegi ja püüdlemata kõrguste poole. Mul oli vaid üks eesmärk: saavutada hingerahu ja maandada pinged, mis mul olid tekkinud endise elukaaslasega, kelle vastu mu tunded ammu jahtunud olid.

Ma lasin ennast vabaks, nii oma vaimu kui ka mõistuse. Mitte soovida ja mitte loota… ja jõin edasi. Kuni mind tabasid langetõvehood. Jätsin hoobilt joomise maha, käisin arstide juures, sain ravimeid ja invaliidsuse. Ühel päeval mediteerides tundsin, et mind POLE ENAM OLEMAS. Kogu maailm oli, aga mind polnud. Olin kadunud seina sisse diivani taga, nägin ja kuulsin kõike, kuid ma olin olematu. Esimestel kordadel läksin läbi seina seda üldse teadvustamata. Materialiseerusin alles seinakapis ja pugesin vandudes ning maale ümber ajades sealt välja. Õnneks ei ela maja teisel korrusel peale minu kedagi, nii et selle tunnistajaid polnud. Istusin tagasi diivanile ega tundnud end sugugi hästi. Parajasti siis, kui püüdsin kogetust tasapisi toibuda, helistas Hele ja rikkus oma nähvatustega lõplikult mu tuju. Olin vihane ja sõimasin teda vastu. Pärast palusin küll vabandust, kuid oma veidrat kogemust ma talle ei maininud. Milleks? Olime juba ammu teineteisele võõrad ja ainult kaks last, Oliver ja Vivian, ühendasid meid ning tunded, mis olid kunagi meid kokku viinud, olid ammu surnud.

Siiski proovisin veel ligi aasta, et võita naise soosingut, tegelikult teadmata, mida ma õieti saada tahan. Kas tõesti kohta kõval madratsil tema köögis, kus ma jälle magama hakkan, või midagi muud, mida nagunii ei tule? Naine luges mulle sõnu peale, et mehed peavad palju pingutama, kui tahavad naist tagasi võita. Mida mul siis võita oli? Kurat! Kallistada tuimade silmadega telefoniposti, kes mind pidevalt eemale tõrjub. Mu armastus ei muutunud vihaks, vaid tahtekindluseks loobuda tühise naise kummardamisest. Siis avastasingi oma uued võimed.

Paar päeva hiljem viskasin võtmed ja hommikumantli aknast välja, sest polnud kindel, kas ma tagasi tuppa saan. Mediteerisin ja suutsingi olematuna õue minna. Ikka alasti. Korjasin võtmed maast, panin hommikumantli selga ja tulin maja tagumisest uksest sisse. Oliver magas minu väikeses toas ega teadnud midagi sellest, millega tema isa hakkama oli saanud. Enam ma ei kartnud, ma olin rahul ja õnnelik. Juba seitse kuud polnud ma joonud tilkagi alkoholi, kuid langetõve oht kummitas mind ikkagi. Ka seksiga polnud ma ligi kolmveerand aastat tegelnud ja see jõud suurendas mu võimeid veelgi, nii et ma suutsin dematerialiseeruda koos riiete ja prillidega. Mida aeg edasi, seda enam arenes mu võime. Vahel tundsin ennast naise, vahel mehe ja teinekord üldse sootu olendina. Just olendina, mitte reaalselt eksisteeriva inimesena. Ja ma polnud enam kunagi üksinda. Esialgu arvasin, et need on epilepsiast tekkinud luulud, aga ajapikku sain aru, et suudan suhelda peegelmaailmaga – neljamõõtmelise dimensiooniga, kus enam aega ja ruumi ei ole. Seal on oma seadused ja oma mateeria, kuid selle kõige lahtiseletamine läheks liiga keeruliseks. See saladus jääb minuga.

Epilepsia ehk langetõbi on põhjustatud aju närvirakkudes tekkinud häiretest ja oleneb meeleseisundist, kuid „reisile” minnes ma ei karda, et mul hoog peale tuleb, sest selleks, et tabada võnkeid, pean olema täiesti rahulik ja teise dimensiooniga kooskõlas, alles siis suudan läbida seina, olgu see siis nii paks kui tahes. Sellises meeleseisundis epilepsiahooge ei tule.

Kui salaja Hele korterisse läksin ja teda seal ootasin, valetasin pärast, et võtsin võtmed Oliveri käest, kes minu juures teises toas magas. Ka väike tütreke oli tookord minu juures, kuid tema magas minu äraolekul nii sügavalt, et ei teadnud isa hulkumistest midagi. Ootasin teda siis seal kahetoalises korteris kolm tundi ja tundsin ennast üsna koduselt, sest olin ju aastaid tema ja oma kodu vahel pendeldanud. Teda ei tulnudki, olevat öösel olnud sõbranna juures ja ma isegi uskusin teda. Minu sealolekust jäid maha jäljed, mida ma ei püüdnudki peita. Hommikul koju tagasi jõudes nägi ta kohe, et keegi oli tema korteris olnud, ja need polnud mitte meie lapsed, kes minu juures magasid. Ta helistas mulle ja ma seletasin, et võtsin Oliverilt võtmed ning läksin tema juurde, sest arvasin, et naisega on midagi juhtunud. Kõike võib ju ette tulla: inimene võib libiseda vannitoast tulles ja teadvuse kaotada. Tegelikult polnud ma võtmeid puudutanudki. Need olid ikka Oliveri koolikotis. Mul lihtsalt polnud neid vaja. Isegi maja metallist välisuksest sain tõrgeteta läbi, mis see korteriuks siis oli – natuke Soome pappi ja puuribid. Puu on üks kergemini läbitavaid materjale võrreldes metalli ja kiviga. Tinakestast pole ma proovinud veel läbi minna, pole sellist võimalust olnud, aga usun, et vastavas seisundis saaksin sellegagi hakkama.

Te muidugi naerate, et ma nii lihtsameelselt Hele sõbranna juures olemise juttu uskusin. Ega alguses uskunudki, sest tema mobiil oli välja lülitunud ja Hele ei vastanud mu kõnedele. Tagasiteel Orgitalt koju olin aga uimane ja täiesti apaatses seisundis. Otsustasin sõbranna poolt läbi astuda, kuna tema maja jäi nagunii tee peale. See õnnestus mul kergesti, astusin lihtsalt uksest läbi ja tundsin oma vaimukehas kerget surinat nagu tavaliselt. Läksin trepist üles, sest ma ei vaju olematuna läbi ainest, millele ma oma vaimset energiat ei koonda, ja olingi Hele sõbranna juures toas vana puumaja teisel korrusel. Ma hoidusin materialiseerumast, sest tahtsin ainult näha. Ja nägingi. Hele oli seal ja magas üksinda elutoas madratsil. Tagasi tulles tegin ainult seda, et hetkeks pooleldi aineks muutudes, keerasin köögis kummuli Kersti viinapitsi ja kohvitassid. Lihtsalt nalja pärast. Pitse oli kaks ja minu teada Hele viina ei võtnud… Või siiski? Ka konid tuhatoosis kallasin laual olevasse salatikaussi. Kersti vahel suitsetas, kui kärakat võttis. Kahjuks olin olematusse minekuks liiga palju energiat kulunud ja pidin nüüd korterist välja saamiseks ukse seestpoolt lukust lahti keerama. Uuesti lukustama ma ust ei hakanud.

Tolle naisega, kelle käsi minu kaasabil põletada sai, oli mul isiklik kana kitkuda. Olin juba tema eramus ja ootasin ainult võimalust talle käkki keerata. Läksin sinna, kui väljas juba peaaegu hämar oli. Vahel hakkas mu jõud kaduma ja tekkis oht, et muutun nähtavaks. Vähemalt osaliselt. Olin tookord liiga enesekindel. Pidin veel harjutama, et selliseid äpardusi edaspidi vältida. Võib-olla tajus naine sel hetkel minu kohalolekut, aga õnneks ta mind siiski ei näinud. Naine pesi end vannitoas ja mina pidasin plaani, mis jama talle seal kokku keerata, aga ta oli nii kondine ja kortsus nagu vees ligunenud raamat, et mul kadus tuju seal lollitada. Viskasin ainult tema abikaasa þiletid vannivahu sisse, kuid need talle viga ei teinud, sest tänapäeva habemeajamisvahendeid ümbritseb plast. Pärast läks ta kööki vett keetma. Suunasin oma mõtted sellele, mida mina tema asemel teeksin, ja nii ta käe köögis keevasse veepotti toppiski. Ise karjus, aga kätt välja ei võtnud. Ka mina tundsin veidi tema valu, sest olin osaliselt temaks kehastunud. Põletust mina muidugi ei saanud. Ma oleksin võinud üleni küdevasse ahju pugeda, seal veidi valu tunda ja ikka täiesti terveks jääda.

Naine viskles ja vingus, aga hoidis kätt vees edasi. Kui ma tema mõjutamise lõpetasin, hoidis ta ikka veel kätt mulisevas vees ja karjus, nii et seda pidid ka kuulma mõnekümne meetri kaugusel elavad naabrid. Ma tõmbasin ta potist eemale, et ta kätt täitsa ära ei keedaks. Köögis oli juba tunda keedetud hautise lõhna. Olin otse tema selja taga. Ta vajus põrandale ja viskles seal valus.

Taganesin vaikselt esikusse ja olin uuesti õues. Alles majast sadakonna meetri kaugusel ühe tänavalaterna varjus tulin tagasi inimeste sekka. Üsna varsti kihutas minust unnates mööda kiirabiauto ja pööras alla sellelt tänavalt, kust olin tulnud.

„Onu,” küsis üks väike poiss ehmunult. „Kuidas sa siia said? Ma tulin, aga sind ei näinud.”

„Ma olen kogu aeg siin olnud. Võib-olla ei pannud sa mind lihtsalt tähele,” vastasin ja naeratasin. Iseasi, kui hästi seda pimedas näha oli. Tulin tagasi koju ja mul oli naisest väga kahju. Kirusin ennast ja teadsin, et jõud ei jäta mind karistamata. Nii juhtuski. Juba järgmisel päeval tabas mind üle mitme aja ränk langetõvehoog. Närisin oma keele nii katki, et natuke hiljem, kui Hele mulle helistas ja küsis, millal ma Viviani ehk Pisu koju toon, ei suutnud ma isegi korralikult rääkida. Hele arvas muidugi, et olen jälle purjus, ja helistas mu isale, kes kinnitas, et joonud ma pole. Hiljem helistasin Helele tagasi ja seletasin, et mul on lihtsalt halb olla ja haigus annab endast tunda. Küsisin, mis temal uudist on, ja siis ta rääkiski, et ühe tema hea tuttavaga oli kole õnnetus juhtunud. Naine ei suutvat asjalikku seletust toimunule anda ja arstid arvavad, et ta oli kogemata mingit narkootilist ainet tarvitanud, mis tema enesehävituslikku teadvusetusse viis. Muud seletust õnnetusele ei leitud ja tema sõnu, et peale tema oli veel keegi seal olnud, ei võtnud keegi tõsiselt. Mina ei kavatsenudki tõde rääkida. Mitte kellelegi.

Mängisin terve päeva oma väikese tütrega, me käisime poes ja jalutamas ning ma tahtsin kogu südamest seda lugu unustada, maha matta ja üldse olematuks teha. Aja üle mul jõudu pole, muidu teeksin ma palju asju oma elus teisiti ja alustaksin mõnda asja täiesti algusest. Ka siis, kui mul seda imelist võimet poleks, mis ma nüüd olen saanud.

Võib-olla imestate, et ma seda asja nüüd nii avalikult ja siiralt räägin. Aga püüdke mind kinni! Tõestage, et seda tegin mina! Olematuna ei jää minust DNAd, sõrmejälgedest rääkimata. Ükski vangla ei peaks mind kinni, kui keegi mind suudakski kinni püüda. Ma tulen välja, ehkki see võib esialgu veidi aega võtta. Ma olen ju energia ja enam ma sellist viga ei tee, nagu tookord, kui ma öösel salaja Hele ja Kersti korterites käisin ja ennast seal liiga koduselt tundsin. Ainult need jäljed jäävad näha, mis ma reaalselt maha jätan. Olematuna võin mõne tädi ka rasedaks toksida, nii et ta arugi ei saaks. Kas ehk juhtus ka neitsi Maarjaga midagi sellist?! Muidugi ei pea ma ennast mingiks üliolendiks ega ammugi mitte jumala ilminguks. Jumal on minus endas, kuigi ise ma sinna suure tõeni ja kõiksuse valdajani ei jõua. Aga kes teab, mis kunagi juhtuda võib? Kui ma olen nii kaugele saanud, ehk jõuan ka edasi.

Tolle naisega tegin ma lihtsalt pulli, kui viisin ta mõne korruse madalamale selle kasimata ja haisva vanamehe poole, kelle elu koosnes enamasti kange õlle manustamisest ja eidega sõnelemisest. Too umbes kolmekümnene blondiin polnud just vooruslike elukommetega ja kõik teadsid, kuidas ta kohe jooma hakkab, kui tema mees sõitu läheb. Muidugi ei puudunud selle juurest ka mehed ja ainult kass usuks, et ta joomase peaga suutis abikaasale jääda truuks olukorras, kus kolm meest tema aluspükste kummi triigivad. Blondi naisega polnud probleeme, sest tema oli sel õhtul täis kui tinavile ja magas palja tagumikuga elutoadiivanil nagu rasvane ämblik, kes on kogemata konjaki sisse kukkunud. Mul jäi üle ta ainult täiesti riidest lahti võtta ja siis paljalt alla tassida. Lapsed magasid teises toas ja ma imestasin siiralt, et lastekaitse polnud neile veel näppe taha ajanud. Naise vedamisega tekkis veel üks probleem, sest kes see oinas küll olla võis, kes öösel kella kolme ajal trepikotta sisse kolistas ja hakkas siis üles tulema? Silkasin eidega tagasi ja panin ta hingeldades viiendal maha. Kaugemale ei jõudnud ma teda tirida ja jõud oli ka läinud. Kui naine oleks ärganud, sattunuks ma üsna lolli olukorda. Tema korteriuks oli lukus ja ta ise rippus ihualasti võõra mehe süleluses. Tuppa poleks ta paljana saanud ja ilmselt oleks mind õnnistatud suure kõrvakiiluga. Õnneks läks too kolistaja korrus allpool korterisse ja kõik jäi uuesti vaikseks. Ootasin veel natuke – mu jõud tuli tagasi ja ma läksin uuesti alla. Ka vanamehega polnud muud probleemi kui vennike ainult paljaks koorida. Olin tegelikult selles korteris juba teist korda, sest olin õhtul natuke eeltööd teinud. Nimelt olin puistanud vanaeide tee sisse vees lahustatud unerohtu, mille arst mulle retseptiravimina välja kirjutas. Panin korraliku annuse. Kui vanamees veel mööda korterit ringi töllerdas, õllepudel näpus, ja televiisori kanaleid näppis, kobis eit magama ja see jättis mulle võimaluse ka tema magamistoas ringi vaadata. Nii ma selle vibraatori leidsingi. Oli teine muti riidekapis linade vahele peidetud. Toekas nagu sõjanui. Muidugi, kui vanamees on ennast impotendiks joonud ja eit näeb ka välja nagu kohvikannusoojendaja, keda keegi isegi pimedas endale voodisse ei tahaks, peab ju mingi lahendus ihuliste vajaduste rahuldamiseks olema, arutlesin ega üllatunudki eriti selle leiu üle. Vibraator andis mu mõttele hoopis uue suuna. Muidugi leidsin ma kogemata ka vanaeide pensioni, aga ma pole varas. Ma ei puudutanudki neid viiesajakrooniseid, mis tal lohvakate aluspükste vahele olid topitud. Kuigi mul endal oli pidevalt raha otsas, siis teise inimese säästusid ma ka võtma ei lähe. Võib-olla edaspidi proovin mõne pangaga, aga see on ainult mõte. Raha materiaalsena välja toomine on keerulisem kui ise pangaseifi saada.

Noor naine oli voodis ja tudus õndsalt vanamehe rinnal nagu lapsuke isa juures. Mees hoidis käes vanaeide voorusenuia ja tundus samuti üsna õnnelikuna, kui ma minema tulin. Lõppvaatust ma ootama ei jäänud, sest olin ka ise väsinud ja tundsin, et epilepsiahoog oli tulekul. Pidin igal juhul tagasi koju saama ja seal ootama. Hommikul mainisin möödaminnes oma vanemale pojale Matile, et ta võiks korraks Asta juurde vaadata. Ma olin teda eile alevis kohanud ja ta tundis Mati vastu huvi. Nii see ka tegelikult oli. Asta ja Mati olid tuttavad ja nii mõnegi peo koos maha pidanud. Õhtul rääkis Mati mulle suure saladuskatte all loo, mille olin ise kokku käkerdanud. Ajasin silmad punni pähe ja suutsin vaevu naeru tagasi hoida. Ma pidin ikkagi saladust hoidma. Järgmisel päeval pajatas sündmusest terve alev ja Õhtuleht takkaotsa. Igatahes üks oli selge – vanaeit ikkagi armastas oma õllenina. Siiralt, sindrinahk, hoolimata sellest, et mehe asemel oli tal öösel voodis kummijulla. Õhtuleht lendas kohale kellegi majanaabri helistamise peale, sest polnud ju tavapärane nähtus, et alasti naine, kelle ainsaks ihukatteks oli voodilina, mille ta vanamehe voodist kaasa haaras ja endale ümber keeras, oma korteriukse taga lõhuks ja siis alla uksekella helistama läheks, et lapsed ometi emme tuppa laseksid.