Читать книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul - Страница 12

EESTILE OTSITAKSE KAUBAMÄRKI.

Et saaks teda paremini maailmaturul müüa.

Mõne meelest võiks Eesti brändiks olla

ilusad naised, teine soovitab kiita puhast õhku

ja vett, mis mujal on haruldus,

hõredalt asustatud Eestimaal aga priilt käes.

Kirikuvalitsus on omalt poolt välja pakkunud:

Eesti on inimlike inimeste inimlik ühiskond.

Kõlab kaunilt. Paraku nõuab pöörast usku

eestlaste ühiskonna erilisusesse!

Oleme ju päris tavaline postsotsialistlik

Ida-Euroopa riik.

Ükskõik kui kiirelt me ka ei areneks,

rikastest mööda ei rebi.

Heaolumaade tülpinud turistide silmis

on muidugi siinne elu odav ja põnev.

Nagu varakapitalismis või Metsikus Läänes.

Meie lähiminevikus oli ühiskond stabiilne.

Sotsialismi ülesehitamise ajal ei olnud tööpuudust,

aga keegi ei pidanud tegema tööd.

Keegi ei töötanud, aga palka said kõik.

Kõik said palka,

aga selle eest ei olnud suurt midagi osta.

Ehkki palga eest polnud midagi osta,

oli kõigil kõik olemas.

Kõigil oli enam-vähem kõik olemas,

aga ometi olid kõik rahulolematud.

Kõik olid küll rahulolematud,

aga hääletasid siiski poolt.

Ajakirjanik Andrei Hvostov on öelnud,

et Nõukogude inimene õhkas enam

Londoni kaubamajade kui Hyde Parki poole.

Mis rahvast ärritas, oli see, et «midagi polnud saada».

Sõnavabaduse piiramine tähendas rahva silmis

samuti ennekõike keeldu rääkida sellest,

«et midagi pole saada».

Nüüd on uus aeg. Praegu on tõesti kõike saada.

Nii nokk, saba kui tiivad on lahti.

Räägi, mis hinge peal, osta, mida süda himustab,

reisi, kuhu iganes igatsed.

On vaid üksainus tingimus – raha.

Raha on vabaduse mõõt.

Demokraatia tunnusteks väidetakse olevat esindatus,

valitavus ja sõnavabadus.

Tegelikult on «rahva võimu» üks olulisi

ülalhoidvaid tegureid sotsiaalse rahu tagamine

majandusliku heaoluga. Ja sellest oleme veel kaugel.

Tarbimisvabaduse kui demokraatia

tänaseks ilminguks Eestis on rahva pahameel

varanduslikust seisust tingitud

erineva tarbimisvabaduse pärast.

Miks mõnel on raha ja minul ei ole!

Rahaga on aga nii, et teda ei saa kunagi küll,

teda tahaks ikka juurde.

See soov on majanduse mootor. Ühes juudi anekdoodis küsib mees sõbralt:

kummaga sa jääksid rahule:

kas seitsme tütre või seitsme miljoni dollariga?

Teine, et muidugi dollaritega.

Küsija ei ole nõus,

kui sul on seitse tütart, siis arvad, et piisab,

aga seitsmele miljonile tahad lisa.

Raha paneb rattad käima, kas sa seda ei tea?

Tean küll. Raha ei tee õnnelikuks,

aga õnn võib teha rahakaks.

Raha ei haise – tihti pole tast lõhnagi.

Taskutiisikusest tingitud depressiooni vastu

aitab vaid rahasüst. Jne, jne.

Rahal endal ei ole mingit väärtust,

isegi müntidel mitte –

viiesendised ongi juba käibelt kõrvaldatud.

Paberrahast rääkimata, mis pärast järjekordset

rahareformi on makulatuur.

Aga ilma virtuaalse väärtusega raha kasutamiseta

variseks kogu inimühiskond kokku.

Naturaalkaubandusele tagasiminek on kujuteldamatu.

Ega ikka ei võta lammast paela otsa ega lähe

kaubamajja teda jõuluehete vastu vahetama.

Sind ei lasta lambaga bussi sisse,

kui sul pole piisavalt kroone.

Raha annab meie tööle, asjadele ja teenustele hinna

ehk väärtuse. Mõne elusfääri võiks ju jätta välja,

öelda, et see on rahas hindamatu.

Aga selline sorteerimine ei õnnestu.

Kogu elu on müüdav ja ostetav. Aeg on raha.

Ekstensiivne kaubamajandus tungib

sotsiaalsesse sfääri.

Päris isiklikku ellu kuuluvad suhted, nagu sõprus

ja abielutõotus on allutatud turumehhanismidele.

Jah, uue (abielu)partneri leidmiseks võib

uuesti samale turule pakkuma ja otsima minna.

Uus kombinatsioon on aga niisama ajutine

ja asendatav.

Sotsiaalne prestiiž, mis koos häbi sanktsiooniga

stabiliseeris muiste moraalset korda,

on asendunud prestiižisümbolite ostetavusega.

Selle kaubamajandusvormi puhul

ei akumuleeru mitte niivõrd tootmisvahendid

kui raha vastavates võimu-, mõju

ja prestiižijaotamise keskustes,

s. t toimub ostetavuse akumulatsioon.

Raha on justkui trepp eikuhugi,

mis paneb ometi ronima.

Religioonil sellist treppi pole.

Religioonil on see «kuhugi»,

aga pole treppi sinna minna.