Оглавление
Ulla-Lena Lundberg. Jää
I
Esimene peatükk
Teine peatükk
Kolmas peatükk
Neljas peatükk
Viies peatükk
Kuues peatükk
Seitsmes peatükk
Kaheksas peatükk
Üheksas peatükk
Kümnes peatükk
Üheteistkümnes peatükk
II
Kaheteistkümnes peatükk
Kolmeteistkümnes peatükk
Neljateistkümnes peatükk
Viieteistkümnes peatükk
Kuueteistkümnes peatükk
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kaheksateistkümnes peatükk
Üheksateistkümnes peatükk
Kahekümnes peatükk
Kahekümne esimene peatükk
III
Kahekümne teine peatükk
Kahekümne kolmas peatükk
Kahekümne neljas peatükk
Kahekümne viies peatükk
Kahekümne kuues peatükk
Kahekümne seitsmes peatükk
Kahekümne kaheksas peatükk
Отрывок из книги
KUI KEEGI ON näinud, kuidas maastik muutub, kui paat nähtavale tuleb, siis ei saa ta ealeski nõustuda sellega, et inimese elul ei olegi tähtsust. Vett ja maad katab eriline rahu. Inimesed lasevad pilgul libiseda üle sadamalahe, puhkavad silmi ja vahivad kaugusse. Kõik on nii nagu alati. Igaühe rinnas on igatsus millegi muu järele, ja kõik, mida igatsetakse, saabub paadiga.
Piisab sellest, kui tulija olen mina, Anton, kes saabub postiga. Ruhvis võib mul olla ükskõik kes, ja ootus täidab taeva ja maa, kui esimene silmapaar mind tabab. Maastiku rahu on kadunud, kõik on läinud liikvele, kui sõnum levib. Mõned juba jooksevad ja hüüavad: nüüd nad tulevad!
.....
Pastoriproua jõuab nõud ära pesta ja Sanna uuesti potile panna, kuid Signet ei tule ikka veel. „Kui nad ei oleks nii sõbralikud olnud, siis saaks ma juba õige kurjaks,” ütleb proua. „Mis sa arvad, äkki sai ta minust valesti aru? Kas ma peaksin järsku üksi lauta minema? Aga siis ta kindlasti pahandab, et ma teda ära ei oodanud. Küll on tüütu! Oh kuidas ma juba igatsen, et saaksime omaette olla.”
Pastoriproua põleb soovist lauta minna. Algul arvab kogudus kindlasti, et tema huvi kahe lehma ja kolme ute vastu on teeseldud, nagu tahaks ta näidata, kuidas ta igati püüab nende argipäevast osa saada, aga tegelikult ei ole Örarnal ühtki inimest, kes loomapidamisest nii innustunud oleks nagu pastoriproua. Lapsepõlves isatalus pidas ta lauda ja talli asukatest rohkem lugu kui talus elavatest inimestest, ja veel nüüdki, kui ta on leidnud armastatud mehe ja tema kaudu ka perekonna, armastab ta loomi, kes on teinud temast inimese. Ent see ei ole mingi sentimentaalne armastus, romantiline loba, sest pastoriproua saadab kangekaelseid lojuseid tapamajja ja nuhtleb neid ega ütle kunagi, et ta armastab lehmi, üksnes nende pidamine on kirg. Mõistliku ja realistliku inimesena armastab ta loomi, kuna nad aitavad neil paremini toime tulla ja kuna lehm tagab iseseisva elu.
.....
