Читать книгу Pereettevõtluse käsiraamat - Urmas Arumae - Страница 3

Ettevõtlus ei ole meelakkumine, see on elamise viis. Ettevõtlus ei sobi kõigile – õieti öeldes sobib see vähestele. Enamik inimkonnast eelistab müüa oma tööjõudu. Ilmselt valitseb selles küsimuses nõudmise-pakkumise tasakaal – ettevõtlusega tegelejatele on vaja tööjõudu, töövõtjatele aga tööd ja leiba. Töövõtjaid on alati rohkem.

Tööjõudu peabki olema veidi rohkem, kui on tööd, mida pakkuda, vastasel juhul puuduks konkurents ja surve ise ettevõtjaks hakata või selleks äriühing asutada. Riiklik sotsiaalkindlustus peab muu hulgas tagama neile, kes on jäänud (ajutiselt) tööta, töötuks jäämise ajaks asendussissetuleku, mis samas toetaks aktiivseid tööotsinguid ning pakuks tööandjale tuge majanduslike ümberkorralduste ajal.

Käesolevas raamatus ei käsitleta ettevõtlust selle üldises mõttes, vaid fookuses on pereettevõtlus. Selle üle, milline osa kogu Eesti ettevõtlusest on hõlmatud pereettevõtlusega, võib vaielda, sest Eestis adekvaatset statistikat selle kohta ei ole. Küll aga võib suures plaanis väita, et umbes pooled Eestis tegutsevatest väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKE) kvalifitseeruvad pereettevõteteks. Juba see teadmine on piisav argument pereettevõtlust käsitleva raamatu kirjutamiseks.

Eestikeelset pereettevõtlust käsitlevat kirjandust pole raamatupoodidest ja internetikauplustest praktiliselt leida. Seetõttu on käesoleva raamatu eesmärk tutvustada laiemale lugejaskonnale seda, mida võõrkeelsetes allikates pereettevõtluse kohta suures plaanis kirjutatakse, mida uuritakse ja millist kogemust omatakse. Autor ei tee saladust ka sellest, millised seisukohad tal endal käsitletava teema osas on välja kujunenud.

Üks raamatu alaeesmärke on korrastada pereettevõtlusega seonduvat terminoloogiat. Nii saavad määratletud mõisted pereettevõtja, pereettevõte, perekontor, pereadvokaat, perepea jt.

Mõni lugeja võib enne raamatu lugemist küsida, mis vahet on osaühingul, mille osad kuuluvad ühele perele, võrreldes osaühinguga, mille osad kuuluvad erinevatele ettevõtlikele inimestele. Ega mingit nähtavat formaalset vahet ei olegi – osaühing on osaühing. Seadus ühe pere liikmetele kuuluva äriühingu osas mingeid erisusi ei sätesta. Seega on eristamise alused mujal kui formaaljuriidikas. Teoreetikud on neid erisusi otsinud ja selgitanud, mistõttu võib sissejuhatavalt osundada mõnele neist, mille poolest perele kuuluvat äriühingut saab eristada n-ö tavalisest äriühingust või ka börsiettevõttest: 1) kindel peresisene omanikering; 2) orienteeritus pikaajalisele strateegiale; 3) avalikustamiskohustuse madal lävi; 4) tippjuhi positsiooni peresisene kontinuiteet.

Kõik ettevõtlikud inimesed teavad, et ettevõtlus tähendab riskide võtmist. Lisaks sellele on pereettevõtluses vähemalt üks risk rohkem – see on peresisese konflikti oht, mis võib hävitada kogu ettevõtlusega saavutatu, kahjustades ühtlasi ka peresuhteid kuni fataalsete tagajärgedeni välja.

Mõned autorid on pereettevõtluse iseloomustamiseks loetlenud pereettevõtluse võimalusi koos võimalike riskidega nii: 1) pereväärtused võivad luua konkurentsieeliseid, kuid pidevad pereliikmetevahelised konfliktid õõnestavad seda; 2) pereliikmetest tippjuhid on äriühinguga rohkem seotud ega vaja kuigi palju kontrollimist, kuid pereliikmetest tippjuhid võivad osutuda vähem kvalifitseerituks ja vähem kompetentseteks, mistõttu nad tegutsevad oma huvides ja vajavad rohkem kontrolli; 3) pereliikmed on orienteeritud pikemaajalistele strateegiatele, kuid osa pereliikmeid soovib maksimeerida lühiajalisi dividende; 4) pereettevõtlus on fokuseeritud jätkusuutlikele ärimudelitele, kuid pereettevõtluse riskiks on ettevõtte elukaarega seonduv. (Koeberle-Schmid, Kenyon-Rouvinez ja Poza 2014).

Nende ja teiste pereettevõtluse (äri)riskide maandamiseks ei ole siiani midagi muud välja mõeldud kui ühinguvalitsemise võtted kombinatsioonis ühinguväliste perekonna otsustamiskogude tegevusega. Nendest on siiani eesti keeles vähe (kui üldse) kirjutatud, mistõttu saab käesolev raamat ühe olulise lünga täita.

Lisaks tuleb öelda, et pereettevõtteid iseloomustavad ka omanikeringist tõusetuvad unikaalsed probleemid, mis ilmnevad reljeefsemalt just põlvkonnavahetuse kontekstis.

Pereettevõtluses on ühinguvalitsemise eesmärk õilmitsev pere ja sellele kuuluv äriühing ning nende hea majanduslik ning emotsionaalne väärtus (Koeberle-Schmid, Kenyon-Rouvinez ja Poza 2014).

Raamat on üles ehitatud järgmiselt. Esiteks antakse ülevaade pereettevõtluse olemusest ja seotud põhimõistetest. Käsitletakse pereettevõtluse uurimise seisu ja väljavaateid Eestis, antakse ülevaade Soome vastavast kogemusest jms. Seejärel käsitletakse pereettevõtluse organisatsioonilisi ja valitsemise sõlmküsimusi. Järgneb teemaarendus üsna keerulisest põlvkonnavahetusest.

Teemade paremaks jälgimiseks ja seostamiseks on abiks alljärgnev skeem, mille idee on võetud Koeberle-Schmidi, Kenyon-Rouvinezi ja Poza (2014) raamatust. Selle skeemi mõte on koondada ühele joonisele pereettevõtluse kesksed küsimused ja näidata, kuidas need omavahel suhestuvad.

Skeemi tuleb lugeda alt üles. Pereettevõtluses on kõige aluseks perekonna harta või manifest või konstitutsioon (lk 157). Selles sätestatud väärtustele, missioonile ja visioonile on üles ehitatud vastavad struktuurid – vasakpoolses n-ö tulbas pereettevõttevälised otsustamiskogud (lk 189), paremas tulbas aga pereettevõtte organid (lk 175). Edasi jõuame omanikeni üldiselt (lk 132) ja vastutustundliku omanikuni (lk 141). Joonise tipus on pere- ja ühinguvalitsemine kui pereettevõtluse keskne instituut ehk võtmestruktuur2, mis peab tagama nii perekonna kui pereettevõtte huvid ja harmoonilise kooseksisteerimise, et keegi ei peaks olema valiku (dilemma) ees – äri või perekond, sest õige valik on äri ja perekond!

Raamatus ei käsitleta selliseid n-ö suuri uurimisteemasid nagu pereettevõtte mikro- ja makroökonoomiline käsitlus, naiste roll pereettevõtluses, teadmuspõhine juhtimine pereettevõtluses (ega ka muid juhtimisteoreetilisi teemasid), innovatsioon pereettevõtluses jt. See oli teadlik valik, sest sissejuhatavale käsitlusele ei olegi need omased teemad ja raamatu etteantud maht rohkemat ei võimaldanudki. Mida autor küll tahtnuks raamatusse sisse tuua, on meie pereettevõtete senised (edu)lood, aga see ei õnnestunud. Nii mõnigi autori tagasihoidlik katse perepead selles küsimuses jututada lõppes kindla äraütlemisega – polevat veel millestki märkimisväärsest rääkida, põlvkonnavahetust pole veel toimunud või on see ees või selle tulemustest on veel vara rääkida. See iseloomustab hästi meie tänast pereettevõtluse seisu. Võimaluse korral tuleb edaspidi ka käsitlemata jäänud teemade olulisemad aspektid ja taasiseseisvunud Eesti pereettevõtluse esimesed edulood Eesti lugejani tuua.

Eesti pereettevõtluse praegune faas on üldiselt hinnates ootusärev, sest tõusmas on esimene põlvkonnavahetuse laine. Teisalt on pereettevõtlus seni olnud sisulise suunamiseta vabavooluline protsess ja teaduslikus mõttes pole see teema Eestis laiemalt pinget pakkunud. Alles eelmisel aastal asutati EPEL, et hakata pereettevõtluse küsimustega sisuliselt tegelema ja pereettevõtjate huve esindama ja kaitsma. Loota võib, et EPEL-i toimekas juhtkond tellib ka mõne asjakohase pereettevõtlust käsitleva uurimuse.

Ka meedia huvi on olnud tagasihoidlik. Sisulisematest käsitlustest meenubki vaid Forbesi 2014. a juulikuu artikkel „15 edukaimat pereettevõtet”. Viimasele saab aga ette heita metoodika nõrkust, mis ei võimalda meil kodumaiseid pereettevõtteid rahvusvahelises kontekstis võrrelda. Nii ei võtnud Forbes 15 edukaima pereettevõtte reitingu koostamisel töötamisena arvesse ühinguvalitsemist ehk nõukogu liikme ametit. Pigem ei oleks Forbes pidanud arvesse võtma pereliikmete töötamist sellistel töökohtadel nagu analüütik, osakonnajuhataja, insener või hooajaline töötamine suvel, kuna pereettevõtte üheks tunnuseks ei ole töötamise fakt per se, vaid töötamine otsuseid langetavas pereettevõtte organis (st osalemine otsustamisel).

Pereettevõtluse paremad päevad ja suured väljakutsed on Eestis alles ees. Loodetavasti aitab ka käesolev raamat nendele väljakutsetele kindlamalt vastu astuda.

Autor