Читать книгу Meremaa III. Lühijutud - Ursula K. Le Guin - Страница 2
ОглавлениеUrsula K. Le Guin
Meremaa III. Lühijutud
Originaali tiitel:
Ursula K. Le Guin
The Books of Earthsea
The Complete Illustrated Edition
Saga Press
2018
„Meremaa juttude” esmatrükk eesti keeles: Fantaasia, 2012
„Tales from Earthsea” copyright © 2001 by Ursula K. Le Guin; „Darkrose and Diamond” first appeared in The Magazine of Fantasy and Science Fiction. Copyright © 1999 by Ursula K. Le Guin. „Dragonfly” first appeared in Legends. Copyright © 1997 by Ursula K. Le Guin
„The Word of Unbinding” copyright © 1964 by Ursula K. Le Guin
„The Rule of Names” copyright © 1964 by Ursula K. Le Guin; first appeared in Fantastic.
„The Daughter of Odren” copyright © 2014 by Ursula K. Le Guin
„Firelight” copyright © 2018 by Ursula K. Le Guin
„Earthsea Revisioned: Children, Women, Men, and Dragons” copyright © 1993 by Ursula K. Le Guin
„A Description of Earthsea” copyright © 2001 by Ursula K. Le Guin
© Tõlge eesti keelde. Eva Luts, Krista Kaer, 2020
Korrektuuri lugenud Eha Kõrge
Kaane kujundanud Liis Karu
ISBN 978-9985-3-4965-6
e-ISBN 9789985351161
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Meremaa jutud
Sissejuhatus
Meremaa neljanda raamatu „Tehanu” lõpuks oli lugu jõudnud sinna, mida ma pidasin praeguseks ajaks. Ja just nagu niinimetatud tõelise maailma praeguses ajas, ei teadnud ma, mis edasi saab. Võisin oletada, ennustada, karta, loota, kuid ma ei teadnud.
Suutmata jätkata Tehanu lugu (sest seda polnud veel juhtunud) ja rumalalt oletades, et lugu Gedist ja Tenarist on jõudnud oma nad-elavad-õnnelikult-tänapäevani aega, andsin raamatule alapealkirja „Viimane Meremaa raamat”.
Oh, rumal kirjanik. Praegune aeg muutub. Isegi loo jutustamise, unistamise, nad-elavad-õnnelikult-tänapäevani aeg muutub minevikuks.
Seitse või kaheksa aastat pärast „Tehanu” ilmumist paluti, et kirjutaksin Meremaast jutukogu. Heites kiire pilgu sündmuspaigale, nägin, et paljugi oli juhtunud sel ajal, kui ma ei vaadanud. Oli viimane aeg tagasi minna, et teada saada, mis praegu toimub.
Mind huvitasid ka igasugused asjad, mis olid juhtunud varem, enne Gedi ja Tenari sündimist. Paljud asjad Meremaa maagide, Roke saare, lohede kohta olid hakanud mind segadusse ajama. Et praeguseid sündmusi mõista, pidin tegema pisut ajaloolisi uurimusi, veetma pisut aega Saarestiku arhiivides.
Väljamõeldud ajalugu saab uurida nii, et jutustad loo ja saad teada, mis juhtus. Usun, et see ei erine eriti sellest, mida teevad ajaloolased niinimetatud tõelises maailmas. Isegi kui oleme mõne ajaloolise sündmuse tunnistajaks, kas me mõistame seda – kas me isegi suudame seda meelde jätta –, enne kui oskame rääkida seda kui lugu? Ja mis puutub sündmustesse, mille toimumiskoht või aeg jääb väljapoole meie endi kogemust, siis pole meil millelegi muule tugineda kui lugudele, mida teised meile jutustavad. Möödunud sündmused eksisteerivad siiski ainult mälus, mis on kujutluse vorm. Sündmus on reaalne praegu, aga kui see oli minevikus, siis selle püsiv realiteet sõltub täielikult meist, meie energiast ja aususest. Kui me laseme sel ununeda, võib vaid kujutlus taastada sellest mingisugusegi helgi. Kui me valetame mineviku kohta ja sunnime mälu rääkima juttu, mida me tahame, et see räägiks, ning ennast mõtlema, mida me tahame, et mõtleksime, kaotab see oma reaalsuse, muutub võltsiks. On raske tassida müüdi ja ajaloo reisikottidesse pakitud minevikku endaga kaasa läbi aja, aga nagu Lao-zi ütleb, sammuvad targad inimesed koos pagasivankritega.
Kui sa lood või muudad ajalugu täiesti väljamõeldud maailmas, mis kunagi ei eksisteerinud, uurid asju pisut teistsuguses järjekorras, kuid peamine ajend ja töötamisviis on üsna sarnased. Sa vaatad, mis juhtus, ja püüad mõista, miks nii juhtus, sa kuulad, mis sealsed inimesed sulle räägivad, ja vaatad, mida nad teevad, sa mõtled selle üle tõsiselt ja püüad sellest ausalt rääkida, nii et lugu oleks kaalukas ja arusaadav.
Selle raamatu viis lugu avastavad või laiendavad maailma, mis oli loodud esimese nelja Meremaa romaaniga. Igaüks on omaette lugu, kuid neist on kasu, kui neid loetakse pärast romaane ja mitte enne.
„Leidja” toimub umbes kolmsada aastat enne romaane, hämaral ja murederohkel ajal; see lugu selgitab, kuidas tekkisid mõned Saarestiku kombed ja asutused. „Maa luud” on maagidest, kes õpetasid maagi, kes oli Gedi esimeseks õpetajaks, ja see näitab, et maavärina peatamiseks on vaja rohkem kui üht võlurit. „Tumeroos ja Teemant” võis juhtuda igal ajal viimase paarisaja aasta jooksul Meremaal; igal juhul võib armulugu juhtuda igal ajal, igal pool. „Rabakarjamaal” on lugu lühikesest, kuid sündmusterohkest kuuest aastast, mil Ged oli Meremaa Arhimaag. Ja viimane lugu „Kiil”, mis toimub paar aastat pärast „Tehanu” lõppu, on sillaks selle raamatu ja järgmise, „Teine tuul” vahel (mis varsti ilmub). Lohesillaks.
Et mu mõtted saaksid vabalt aastate ja sajandite vahel liikuda midagi segi ajamata ja endale vastu rääkimata, muutusin nende lugude kirjutamise käigus (pisut) süsteemsemaks ja metoodilisemaks ning panin oma teadmised neist inimestest ja ajaloost kokku „Meremaa kirjelduseks”. See on nagu esimene suur kaart, millele joonistasin kogu Saarestiku ja Rajad, kui ma hakkasin töötama „Meremaa võluriga” üle kolmekümne aasta tagasi: pidin teadma, kus asjad asuvad ja kuidas neid ühest kohast teise saada – niihästi ajas kui ruumis.
Kuna sellised väljamõeldud faktid nagu kujuteldavate piirkondade kaardid huvitavad mõningaid lugejaid väga, lisasin lugudele maailma kirjelduse. Ma joonistasin ka geograafilised kaardid selle raamatu jaoks ümber, ja seda tehes avastasin õnnelikult Havnori arhiividest ühe väga vana kaardi.
Olen neist aastatest saadik, mil hakkasin Meremaast kirjutama, muidugi muutunud, ja nii on ka nende raamatute lugejad. Kõik ajad toovad muutusi, kuid praegused muutused on tohutud ja kiired, moraalsed ja vaimsed. Arhetüübid muutuvad koormavaks, kõik lihtne muutub keeruliseks, kaos muutub elegantseks ja see, mis kõigi teada on tõsi, osutub mõne inimese mõtteharjumuseks.
Kõik on muutumas. Kuid meie kõigi rõõmuks igatseme selles ebapüsivas, pead segi ajavas elektroonilises vilkumises muutumatut. Me hindame vanu, tuttavaid lugusid. Arthur jääb igaveseks Avaloni magama. Bilbo võib minna „sinna ja jälle tagasi”, ning alati on olemas armastatud, kodune Kääbikla. Don Quijote tormab alati tuuleveskit tapma… Nii pöörduvad inimesed fantaasiamaailma poole, otsides stabiilsust, iidseid tõdesid, muutumatut lihtsust.
Ja kapitalismi veskid varustavad neid. Nõudlus tekitab pakkumise. Fantaasia muutub kaubaks, tööstuseks.
Kaubaks muudetud fantaasia ei riski: see ei leiuta midagi, ainult imiteerib ja trivialiseerib. See riisub vanadelt lugudelt nende vaimse ja eetilise keerukuse, muutes sealse tegevuse vägivallaks, näitlejad nukkudeks ja nende tõerääkimise sentimentaalseks labasuseks. Kangelased viibutavad oma mõõku, lasereid ja võlukeppe kasumit koristades sama mehaaniliselt nagu kombainid. Äärmiselt häirivaid moraalseid valikuid steriliseeritakse, ilustatakse, muudetakse ohutuks. Suurte jutustajate kirest sündinud ideesid kopeeritakse, stereotüpiseeritakse, muudetakse mängukannideks, vormitakse eredavärviliseks plastiks, reklaamitakse, müüakse, tehakse katki, visatakse minema, need on asendatavad, ümbervahetatavad.
Fantaasia kaubaksmuutjad kasutavad teadlikult lugeja, lapse või täiskasvanu piiritut kujutlusvõimet, mis annab isegi surnud asjadele elu – mingisuguse, mõneks ajaks.
Kujutlus, nagu kõik elusolendid, elab praegu, ja see elab koos tõelise muutusega, elab sellest ja seetõttu. Nagu kõike, mida me teeme ja omame, saab kujutlust uuesti kasutada ja selle väärtust vähendada, kuid see elab üle kaubandusliku ja didaktilise ärakasutamise. Maa kestab kauem impeeriumitest. Vallutajad võivad jätta kõrbe sinna, kus varem olid mets ja aas, kuid vihma sajab endiselt ja jõed voolavad merre. Ebastabiilsed, muudetavad, ebatõepärased olid-kord valdused on samamoodi osa inimajaloost ja mõttest kui rahvad meie kaleidoskoopilistes atlastes, ja mõned neist on vastupidavamad.
Oleme asustanud nii tegelikke kui kujuteldavaid maailmu pikka aega. Kuid me ei ela kummaski nii, nagu elasid meie vanemad või esivanemad. Nõidus muutub aja jooksul ja koos ajaga.
Me teame nüüd tosinat erinevat Arthurit, kõik neist tõelised. Kääbikla muutus pöördumatult isegi Bilbo eluaja jooksul. Don Quijote ratsutas Argentiinasse välja ja kohtus seal Jorge Luis Borgesega. Plus c’est la même chose, plus ça change.
Minu jaoks oli rõõm minna tagasi Meremaale ja selle endiselt eest leida, täiesti tuttavana, kuid siiski muutununa ja ikka veel muutuvana. Mida ma arvasin, et juhtuma hakkab, ei juhtu, inimesed pole need, kelleks ma neid pidasin, või niisugused, nagu ma arvasin, et nad on, ja ma kaotasin saarte vahel oma tee, mida arvasin peast teadvat.
Nii et need on ülevaated mu uurimisretkedest ja avastustest: lood Meremaast nende jaoks, kellele on meeldinud see paik või kes on arvanud, et neile see meeldib, ja kes soovivad omaks võtta järgmisi hüpoteese:
asjad muutuvad;
kirjanikke ja võlureid ei saa alati usaldada:
keegi ei suuda selgitada lohe käitumist.
