Читать книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab - Страница 5

Neli kuud varem

Punane London

Minema kõndida oli olnud lihtne.

Tagasi mitte vaadata oli raskem.

Lila oli minema sammudes tajunud endal Kelli pilku ning seisatas alles siis, kui oli vaateväljast kadunud. Ta oli jälle üksi. Vaba. Võis minna, kuhu tahes. Olla, kes tahes. Aga kui päevavalgus tasapisi kustus, hakkas ka tema uljus kahanema. Öö vedas end läbi linna ning Lila ei tundnud ennast enam niivõrd vallutajana, kuivõrd ihuüksi võõras maailmas viibiva tüdrukuna, kes ei mõista kohalikku keelt ja kelle taskutes pole midagi peale Kelli lahkumiskingituse (elemendikomplekt), hõbeuuri ja peotäie müntide, mis ta oli enne lahkumist ühe paleevahi taskust pihta pannud.

Muidugi oli Lilal olnud ka vähem, aga oli olnud ka rohkem.

Ja ta oli küllalt tark, teadmaks, et ilma laevata ta kaugele ei jõua.

Ta klõpsas uuri lahti ja pani kinni ning silmitses jõel õõtsuvate aluste piirjooni, kui Isle’i punane kuma laskuvas pimeduses teravamalt silma paistis. Lila pilk oli jäänud pidama ühel kindlal laeval, ta oli seda päev otsa jälginud ja himustanud. Laev oli imekaunis, kere ja mastid tahutud tumedast puust ja hõbedaga ääristatud, purjetoonid valgusest sõltuvalt kesköösinisest mustani. Piki laevakeret kulges laeva nimi – Saren Noche –, mis, nagu Lila hiljem teada sai, tähendas Öötorni. Praegu aga teadis ta vaid, et tahab seda. Kuid ta ei saanud mehitatud laevale niisama tormi joosta ja seda endale nõuda. Ta oli osav, aga mitte nii osav. Ja muidugi oli veel karm tõsiasi, et rangelt võttes ei osanud Lila laeva tüürida. Nii nõjatus ta vastu siledat kiviseina, must riietus varjudega ühte sulamas, ning jälgis, sellal kui laeva tasane õõtsumine ja taamalt kaldapealselt kostev Ööturu kära ta omamoodi transsi suigutasid.

Transsi, mis läks üle niipea, kui pool tosinat rasketes saabastes meest laevatekilt mööda planku maha marssisid, taskutes kõlisevad mündid ja kurgus räme naer. Laev oli terve päeva merele sõiduks valmistunud ja meestest õhkus pöörast innukust, mis rääkis viimasest kuival maal veedetud õhtust. Nad kibelesid seda nautima. Üks võttis laulu üles ja teised läksid kaasa, sammudes laulu saatel kõrtside poole.

Lila klõpsas uuri kinni, tõukas end seinast lahti ja järgnes meestele.

Tal polnud muud maskeeringut peale riiete, mis olid meestelõikega, tumedate juuste, mis langesid talle silmadele, ning näojoonte, mille ta teravalt pingule vedas. Häält madaldanud, lootis ta, et teda peetakse ehk saledaks noormeheks. Maske sai kanda pimedatel kõrvaltänavatel ja maskiballidel, aga mitte kõrtsides. Need oleksid tõmmanud endale rohkem tähelepanu, kui asi väärt oli.

Mehed olid eespool juba joomaasutusse sisenenud. Sel polnud selget nime, aga ukse kohal rippuv plaat oli tehtud metallist, helklevast vasest, mis lainetena ümber hõbekompassi väänles ja kaardus. Lila silus oma kuube, tõstis krae üles ja astus sisse.

Lõhn tulvas talle vastu.

Mitte halb ega läppunud nagu kaiäärsetes kõrtsides, millega ta oli tuttav, ega ka lillelõhnaline nagu Punane kuningapalee, vaid soe, lihtne ja rammus, värske pajaroa hõng, millesse segunes piibusuitsuviirge ja kauget meresoola.

Nurgakolletes lõõmas tuli ja kõrtsilett polnud mitte ühes seinas, vaid keset saali, kaarjas metallsõõr, mis aimas järele ukse kohal rippuvat kompassi. Lett oli uskumatu meistriteos, üleni hõbedast, kõik neli noolt osutamas nelja koldetule poole.

Sellist meremeeste kõrtsi polnud Lila veel elu sees näinud – põrandal polnud pea ainsatki vereplekki ega olnud ka ühtki kaklust, mis oleks tõotanud välja tänavale kanduda. Lila Londo-nis – ei, mitte tema omas, enam mitte – asunud Madalas Mõõnas olid käinud palju tahumatumad kunded, aga siin kandsid pooled mehed kuningakoja värve, olles ilmselgelt krooni teenistuses. Ülejäänud olid kirju kamp, kuid kellelgi polnud kaltsaklikku välimust ega meeleheitlikult näljast pilku. Paljud neist – nagu ka mehed, kellele Lila oli järgnenud – olid merel viibimisest päevitunud ja parkunud, aga isegi nende saapad olid läikima löödud ja relvad kenasti tupes.

Lila laskis juustel pimeda silma ette langeda, manas oma olekusse vaikset üleolekut ja sammus leti ette.

„Avan,” ütles kõrtsmik, kõhn sõbraliku pilguga mees. Mälestus tuli nagu maksahaak – Kiviviske Barron, tema range sõbralikkus ja stoiline rahu –, aga Lila jõudis end kokku võtta, enne kui hoop märki tabas. Ta sättis end pukile istuma ja kõrtsmik esitas talle küsimuse, ning kuigi Lila sõnadest aru ei saanud, oskas ta nende tähendust aimata. Ta koputas enda kõrval olevale peaaegu tühjale joogiklaasile ning mees pööras selja, et jooki tooma minna. See ilmus kohale silmapilk hiljem, kena vahutav liivakarva õlu ja Lila rüüpas pika rahustava sõõmu.

Veerand ringi edasi keerutas üks mees hajameelselt oma münte ja Lilal kulus hetk, taipamaks, et tegelikult mees neid ei puudutanud. Metall siugles ta sõrmede vahel ja peopesade all nagu võluväel – ja loomulikult see just nii oligi. Teisel pool nipsutas üks mees sõrmi ja süütas piibu leegiga, mis hõljus ta pöidla kohal. Need liigutused ei jahmatanud Lilat ja see pani teda imestama; ainult nädal siinses maailmas, ja juba tundus see talle loomulikum kui Hall London eales tundunud oli.

Ta pööras end oma istmel ja silmas Öötornilt tulnud mehi, kes olid nüüd kõrtsis laiali valgunud. Kaks vestlesid kolde ees, üks järgnes lopsakate vormidega naisele lähimasse varju, kolm seadsid end paari punakuldseis rõivis meremehega kaarte mängima. Neist kolmest jäi Lilale silma üks, mitte sellepärast, et too oleks iseäranis nägus – mees oli tegelikult päris inetu, niipalju kui ta näole langevast juuste metsast näha oli –, vaid sellepärast, et ta tegi sohki.

Vähemalt Lila arvas, et mees tegi sohki. Ta ei saanud kindel olla, sest mängul näis olevat kahtlaselt vähe reegleid. Sellegipoolest oli ta kindel, et nägi, kuidas mees ühe kaardi taskusse pistis ja teisega asendas. Mehe käsi oli väle, aga Lila silm oli väledam. Tüdruk tundis, kuidas väljakutse ta närve kõditas, kui ta pilk rändas mehe sõrmedelt tolle madalale istepingile, kuhu toetus mehe rahapaun. Rahapaun oli nahkpaelaga mehe vöö külge kinnitatud ja paistis müntidest pungil. Lila käsi rändas puusale, kus rippus lühike terav nuga. Ta tõmbas noa välja.

Hooletu, sosistas hääl Lila peas ja tüdruk avastas oma suureks hämminguks, et hääl, mis oli varemalt rääkinud Barroni moodi, meenutas nüüd hoopis Kelli. Lila ei teinud häälest välja, ta veri lõi riskides kuumama, ent ta peatus hoobilt, kui mees ringi pööras ja otse tema poole vaatas – ei, mitte tema, vaid kõrtsipidaja poole ta selja taga. Mees osutas lauale kõikjal üheselt mõistetava veel jooke liigutusega.

Lila jõi oma õlle lõpuni, poetas letile mõned mündid, vaatas, kuidas kõrtsmik asetas kandikule hulga jooke ning siis tuli teine mees, kes tellimuse lauda kandis.

Lila nägi oma võimalust ja tõusis püsti.

Kõrtsisaal lõi ta jalge all õlle tõttu korraks kõikuma, sest jook oli kangem, kui Lila harjunud oli, aga jäi kiiresti jälle paigale. Lila järgnes kandikuga mehele, pilk mehe tagant paistval uksel, ning tema saabas tabas mehe kanda. Mees komistas ja tal õnnestus säilitada enda tasakaal, kuid mitte kandiku oma; joogid ja klaasid kukkusid lauale, pühkisid pooled kaardid välja valgunud õllevahuharjal minema. Seltskond lõi käratsema, vandus ja karjus ning ajas end jalule, püüdes päästa münte ja riideid, ning selle aja peale, kui õnnetu teenindaja ringi pööras, et näha, kes talle jala taha pani, oli Lila must kuuesaba juba ukse taha kadunud.

Lila lonkis mööda tänavat, mängurilt varastatud rahapaun käes kõlkumas. Hea varas olla ei tähendanud ainult nobedaid sõrmi. See tähendas ka oskust olukordi võimalusteks pöörata. Ta kergitas pauna ja naeratas selle raskuse peale. Tema veri hõiskas võidurõõmsalt.

Ja siis hüüdis keegi ta selja taga midagi.

Lila pööras ringi ja leidis end silmitsi habemiku selliga, keda oli just äsja röövinud. Lila ei vaevunud oma tegu eitama – ta ei osanud nii palju arneesia keelt, et isegi üritada, ning paun rippus endiselt ta sõrmede vahel. Selle asemel pani ta saagi taskusse ja valmistus võitluseks. Mees oli temast kaks korda kerekam ja jala võrra pikem ning kahe sammu vahel ilmus ta pihku kaarjas nuga, mis meenutas väikest vikatit. Mees ütles talle midagi – madalahäälne urisev käsk. Võib-olla andis ta Lilale võimaluse varastatud saak maha jätta ja terve nahaga minema kõndida. Aga tüdruk kahtles, kas mehe haavatud uhkus lubaks seda, ning isegi kui lubaks, oli tal nii väga raha vaja, et selle nimel riskida. Ettevaatlikud jäävad ellu, aga ainult söakaid saadab edu.

„Leid on leidja oma,” ütles ta ja vaatas, kuidas mehe näol peegeldus üllatus. Põrgut. Kell oli teda hoiatanud, et inglise keelel on siin maailmas oma koht ja otstarve. See elas aadlike, mitte piraatide maailmas. Kui ta tahab merel toime tulla, peab ta õppima keelt hammaste taga hoidma, kuni on arneesia keele selgeks saanud.

Habemik pomises midagi ja tõmbas käega üle noakaare. Nuga nägi välja väga-väga terav.

Lila ohkas ja tõmbas välja oma relva, sakilise noa, mille pide oli pihku nagu loodud ning mille metallist nukid kaitsesid sõrmi. Seejärel, olles vastast veel korra silmitsenud, paljastas ta teisegi noa. Selle lühikese ja terava, millega oli rahapauna pihta pannud.

„Tead mis,” ütles ta inglise keeles, sest lähedal polnud rohkem kedagi, kes oleks võinud kuulda. „Sa võid veel rahumeeli minema kõndida.”

Habemik sülgas vastu lause, mis lõppes sõnaga pilse. See oli üks vähestest arneesiakeelsetest sõnadest, mida Lila teadis. Ja ta teadis, et midagi ilusat see ei tähenda. Ta oli veel solvumisega ametis, kui mees talle kallale tungis. Lila hüppas tagasi ja tõkestas vikati mõlema noaga, nii et metalli krigin metallil tänaval kiledalt vastu kajas. Isegi merelainete laksumise ja kõrtsilärmi taustal ei jää nad kauaks üksi.

Lila tõukas noa eemale, nägi vaeva, et tasakaalu säilitada, ja nõksatas tahapoole, kui mees uuesti sähvas, tera seekord Lila kõrist vaid juuksekarva kaugusel.

Lila kummardus, pööras ringi, tõusis püsti ja tõkestas vikati viimase sähvatuse oma põhinoaga, nii et relvad libisesid, kuni mehe nuga jäi pidama tema pistoda käekaitsme juures. Tüdruk väänas noa vabaks, tõstis üle vikati ja äsas pidemenukkidega mehele vastu lõuga. Enne kui too end koguda jõudis, sähvas Lila altpoolt teise noaga ja torkas selle mehele ribide vahele. Mees köhis, veri nirises talle habemesse ja ta püüdis järelejäänud jõudu appi võttes Lilat noaga susata, ent Lila juhtis ründerelva üles, elunditest läbi ja luude taha ning lõpuks kukkus vikat mehel käest ja ta keha lõtvus.

Silmapilguks vilksas Lila vaimusilma eest läbi üks teine surm, üks teine ta noa otsas lõpu leidnud keha, too poiss tolle kõleda valge maailma lossis. Mitte Lila esimene tapetu, aga esimene, kes oli meelde jäänud. Esimene, kes oli haiget teinud. See mälestus võbeles ja kadus ning Lila oli jälle sadamakail, süütunne koos mehe eluga hääbumas. See oli juhtunud nii kiiresti.

Lila tõmbus eemale ja laskis mehel tänavale vajuda, kõrvad ikka veel noaterade kõlinast ja võitluskärast kumisemas. Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja pööras ringi, et minema joosta, ning leidis end silmitsi viie laevalt tulnud mehega.

Meestesummast käis läbi pomin.

Relvad tõmmati tupest.

Lila kirus endamisi ja ta pilk rändas viivuks nende selja taga üle jõe kaarduvale paleele ning ta peas vilksas põgus uitmõte – ta oleks pidanud sinna jääma, oleks saanud sinna jääda, oleks olnud väljaspool ohtu –, ent Lila surus selle alla ja pigistas noad kõvemini pihku.

Ta oli Delilah Bard ja ta elab või sureb omaenda paganama…

Rusikas tabas teda kõhtu ja katkestas mõttelõnga. Lila prantsatas kõvasti tänavale ja üks nuga libises tal käest, kui ta silmist lõi sädemeid. Ta tõusis käpuli, hoidis teist nuga tugevamini haardes, aga kellegi saabastatud jalg virutas talle tugevasti vastu rannet. Teine tabas ta roideid. Miski lajatas talle vastu pead ning mitmeks pikaks viivuks muutus maailm tüdruku silme ees uduseks ja tudises jälle paika alles siis, kui tugevad käed ta jalule vinnasid. Kellegi mõõgatera surus talle lõua alla ja Lila pani end valmis, kuid tema maailm ei katkenud mõõgasähvatusega.

Selle asemel keerati ta randmete ümber umbes samasugune nahkpael nagu see, mille küljest ta oli rahapauna lahti kaksanud, ja tõmmati kõvasti pingule, misjärel ta mööda kaid edasi talutati.

Meeste hääled täitsid ta pea nagu sumin, milles üks sõna tungis esile sagedamini kui teised.

Casero. Lila ei teadnud, mida see tähendab.

Ta tundis vere maitset, aga ei teadnud, kas see tuli ta ninast, suust või kurgust. Polnud ka tähtsust, kui mehed plaanisid ta surnukeha Isle’i jõkke visata (välja arvatud juhul, kui see olnuks pühaduseteotus, mis pani Lila mõtlema, mida inimesed siin kandis oma surnutega peale hakkavad), aga pärast jupp aega kestnud tulist vaidlust kupatati ta mööda planku laevale, mida ta oli terve õhtupooliku jälginud. Lila kuulis tümpsatust ja nägi tagasi vaadates, kuidas üks mees asetas habemiku laiba plangule. Huvitav, mõtles Lila tuimalt. Mehed ei kandnudki teda pardale.

Kogu selle aja hoidis ta keele hammaste taga ja tema vaikimine paistis meeskonda veel rohkem ärritavat. Mehed karjusid üksteise ja tema peale. Välja ilmus veel mehi. Kostis veel casero-hüüdeid. Lila soovis, et tal oleks olnud arneesia keele õppimiseks rohkem kui käputäis päevi. Kas casero tähendas kohtumõistmist? Surma? Mõrva?

Ja siis astus tekile mees, kes kandis musta särpi ja elegantset kübarat, küljel kiiskav mõõk ja näol ohtlik naeratus, ning hüüded vaikisid ja Lila sai aru.

Casero tähendas kaptenit.

Öötorni kapten oli vapustav. Ja vapustavalt noor. Tema nahk oli merel päevitunud, aga sile, tema tumepruunid vaskja läikega juuksed olid elegantse klambriga kuklasse kinnitatud. Tema silmad, nii tumesinised, et näisid peaaegu mustad, rändasid plangul lebavalt surnukehalt kogunenud meestesummale ja seejärel Lilale. Tema vasaku kulmu kohal sädeles safiir.

„Kers la?” küsis ta.

Need viis, kes olid Lila pardale lohistanud, pistsid käratsema. Lila isegi ei püüdnud neid jälgida ega üksikuid sõnu välja noppida, kui mehed ta ümber jaurasid. Selle asemel hoidis ta silmad kaptenil, ja kuigi mees silmanähtavalt teiste kaebusi kuulas, püsis tema pilk Lilal. Kui mehed olid end tühjaks õiendanud, hakkas kapten tüdrukut küsitlema – või vähemalt teda jutuga pommitama. Mees ei paistnud eriti vihane, üksnes pahane. Ta võttis sõrmedega ninaseljast kinni ja rääkis väga kiiresti, ilmselgelt teadmata, et Lila ei valda arneesia keelt rohkem kui paari sõna jagu. Lila ootas, et mees sellest aru saaks, ja nähtavasti adus too lõpuks, et tüdruku pilgus väljenduv tühjus tähendas mõistmatust, sest mees jäi vait.

„Shast,” pomises ta endamisi ja alustas siis uuesti, aeglaselt ja mitut muud keelt proovides, igaüks neist arneesia keelest kas kähedam või voolavam, lootes nõnda näha tüdruku silmis arusaamisetulukest, aga Lila sai üksnes pead raputada. Ta oskas paar sõna prantsuse keelt, kuid sellest poleks siinses maailmas ilmselt mingit kasu. Siin polnud Prantsusmaad.

„Anesh,” sõnas kapten lõpuks arneesiakeelse sõna, mis, niipalju kui Lila aru sai, tähendas üldist nõusolekut. „Ta…” Ta osutas Lilale. „… vasar…” Mees tõmbas endal sõrmega üle kõri. „… mas…” Ta osutas iseendale. „… eran gast.” Seda öeldes osutas ta Lila tapetud mehe surnukehale.

Gast. See sõna oli Lilale juba tuttav. Varas.

„Ta vasar mas eran gast.”

Sa tapsid mu parima varga.

Lila naeratas tahes-tahtmata ja lisas oma kasinasse sõnavarasse uusi sõnu.

„Vasar es,” ütles üks meestest ja näitas näpuga Lila peale. Tapa tüdruk. Võis olla ka tapa poiss, sest Lila oli üsna kindel, et mehed polnud veel ära tabanud, et ta on tüdruk. Ja tal polnud vähimatki kavatsust seda neile teada anda. Ta võis olla kodust kaugel, aga mõned asjad ei muutu kunagi ja ta on parema meelega mees, isegi kui see tähendab surnud meest. Ja meeskond paistis just sinnapoole sihtivat, kui nende hulgast käis läbi heakskiidupomin, milles oli kuulda sõna vasar.

Kapten vedas käega üle juuste ja oli näha, et ta kaalub seda. Ta kergitas Lilale otsa vaadates kulmu, nagu tahaks küsida: noh? Mida ma sinu arvates tegema peaksin?

Lilale tuli pähe üks mõte. See oli väga rumal mõte. Aga rumal mõte oli parem, kui üldse mitte mingit mõtet – vähemalt teoorias. Nii ta siis lohistas sõnad ritta ja kandis kõige teravama naeratuse saatel ette. „Nas,” ütles ta aeglaselt. „An to eran gast.”

Ei. Mina olen su parim varas.

Ta vaatas seda öeldes kaptenile ainiti silma, pea uhkelt püsti. Teised torisesid ja urisesid, aga Lilale ei läinud nad korda, neid polnud olemas. Maailm ahenes Lila ja laevakaptenini.

Mehe naeratus oli peaaegu märkamatu. Vaid põgus huuletuksatus.

Teistele Lila etteaste nii väga nalja ei teinud. Kaks neist lähenesid talle, ja selle ajaga, mis Lilal kulus samavõrra taganemiseks, oli tal juba uus nuga peos. Mis oli suur saavutus, arvestades, et ta randmed olid nahkrihmaga kokku köidetud. Kapten vilistas ja Lila ei saanud aru, kas see oli meestele mõeldud korraldus või heakskiiduhääl. Polnud ka tähtis. Kellegi rusikas lajatas talle vastu selga ja ta koperdas ettepoole, otsa kaptenile, kes haaras tal randmetest ja vajutas luude vahel olevasse õnarusse. Lila käsivarres lahvatas valu ja nuga kukkus kolinal tekile. Tüdruk vaatas kaptenile otsa. Mehe nägu oli tema omast vaid mõne tolli kaugusel, ja kui mees talle ainiti silma vaatas, tundis Lila, kui uuriv oli ta pilk.

„Eran gast?” küsis mees. „Anesh…” Ja siis laskis kapten Lila suureks üllatuseks ta lahti. Mees koputas endale kuuele. „Casero Alucard Emery,” ütles ta silpe venitades. Seejärel osutas ta küsival pilgul Lilale.

„Bard,” sõnas tüdruk.

Kapten noogutas korra mõtlikult ja pöördus siis oma ootava meeskonna poole. Ta hakkas nendega rääkima, sõnad liiga sujuvad ja kiired, et Lila oleks neist aru saanud. Mees osutas plangul lebavale surnukehale ja seejärel tema poole. Meeskond ei paistnud rahul olevat, aga kapten oli kapten põhjusega ja mehed kuulasid teda. Ja kui ta lõpetas, seisid nad pahuralt paigal. Kapten Emery pööras ringi ja sammus üle teki trepi juurde, mis viis alla laeva keresse.

Kui ta saabas esimest astet puudutas, jäi ta seisma ja vaatas üle õla, huulil uus naeratus, seekord terav.

„Nas vasar!” kamandas ta. Ei tapa.

Siis heitis ta Lilale pilgu, mis ütles: edu sulle, ja kadus alltekile.

Mehed mähkisid laiba riide sisse ja asetasid tagasi kaile.

Lila oletas, et põhjuseks oli surnu tekile toomist puudutav ebausk. Mehe laubale asetati kuldmünt, võib-olla mahamatmise tasuks. Niipalju kui Lila aru sai, ei olnud Punane London kuigi usuline koht. Kui need mehed üldse midagi kummardasid, siis võluväge, mida Lila oletust mööda oleks Hallis Londonis ketserluseks peetud. Teisalt aga kummardasid kristlased taevas asuvat vanameest, ja kui Lila oleks pidanud ütlema, kumb talle praegu reaalsem tundus, oleks ta hääletanud võluväe poolt.

Õnneks polnud Lila kunagi jumalakartlik olnud. Ta ei uskunud kõrgema väe olemasolu, ei käinud kunagi kirikus ega palvetanud kunagi enne magamaheitmist. Ainus, kelle poole Lila eales palvetanud oli, oli tõtt-öelda tema ise.

Ta kaalus, kas panna see kuldmünt pihta, aga olgu siis jumal olemas või mitte, tundus see vale, ja nii seisis ta tekil ja jälgis alistunult asjatoimetusi. Tal oli raske end mehe tapmise pärast süüdi tunda – too oleks ju tema tapnud – ning ei paistnud, et keegi meremeestest sellest kaotusest kohutavalt murtud oleks… aga teisalt oletas Lila, et tema polnud küll õige inimene otsustama kellegi väärtuse üle selle põhjal, kes kadunukest taga igatsema jäävad. Arvestades, et tema enda lähim asi perekonnale asus hoopis teises maailmas. Kes oli Barroni leidnud? Kes oli ta maha matnud? Lila heitis need küsimused peast. Need ei too Barronit tagasi.

Meestekamp rühkis tagasi tekile. Üks neist astus otseteed Lila juurde ja tüdruk tundis tema käes ära oma nukilise pidemega pistoda. Mees porises midagi endamisi, tõstis siis noa ja torkas selle Lila pea kõrval ühe kasti sisse. Mehe kiituseks tuleb tunnistada, et ta ei susanud nuga Lilale pähe, Lila kiituseks aga seda, et ta ei võpatanud. Ta tõstis oma kinni seotud randmed üle noa ja rapsas kiire liigutusega alla, vabastades end köidikust.

Laev oli peaaegu valmis purjed heiskama ning paistis, et Lila oli endale siin koha välja teeninud, kuigi ta polnud päris kindel, kas vangi, lasti või meeskonna liikmena. Hakkas sadama kerget vihma, aga ta jäi tekile ja hoidis teistel teelt eest, kui Öötorn ankru hiivas, ning ta süda puperdas, kui laev Isle’i keskele tüüris ja sädelevale linnale selja pööras. Lila pigistas laeva ahtrireelingut ja vaatas, kuidas Punane London kaugusesse kahanes. Ta seisis, kuni ta käed olid külmast kanged ja tehtud teo hullumeelsus temas settida jõudis.

Siis haugatas kapten ta nime – „Bard!” – ja osutas kastidega rassivale salgale ning Lila läks meestele appi. Ja niisama lihtsalt – aga muidugi mitte niisama lihtsalt, sest ette tuli veel palju pingelisi öid ja võidukaid võitlusi, algul meeste vastu ja seejärel nende kõrval, valatud verd ja kaaperdatud laevu – saigi Lila Bardist Öötorni meeskonna liige.