Читать книгу Venemaa - Vaike Silmato - Страница 4

Kaliningradi sattusin ma esmakordselt 1969. aasta suvel (murelid olid valmis) Tallinna Linna TSN Täitevkomitee (töötasin siis seal) delegatsiooni koosseisus. Seekord lendasime, aga kõik järgmised korrad olen sõitnud sinna bussiga üle Taurage. Vaid üks kord õnnestus sõita ka bussiga üle Kura sääre Zelenogradski kaudu. Kura säär oli tollal piiritsoon ja sinna pääses ainult eriloaga. Seekord koosnes rühm praeguse Keskkonnaministeeriumi eelkäija töötajatest ja nemad selle loa välja ajasidki. Me isegi ööbisime Kura säärel! Tol ajal oli see suur ime. Kalinigradis sai käidud ikka nii mitmeid kordi, et lõpuks tegin juba ise ekskursiooni seal, sest marsruut, objektid ja juttki olid pähe kulunud. Peale taasiseseisvumist pole ma sinna enam sattunud ja ega vist enam ise ekskursiooni teha ka ei söandaks. Uusi kohti ja uusi jutte on nii palju peale tulnud, kardan, et olen selle kandi unustanud.

Leedu ja Kaliningradi oblasti piiriks on Nemunas e. Neemen kahe piirilinna Panemune (Leedu) ja Sovetski (Kaliningradi oblast) vahel. Kuni 1946. aastani kandis see linn Tilsiti nime. Neid linnu ühendab kuninganna Louise sild. Sovetsk on ehitatud kohta, kus Tilse jõgi suubub Neemenisse. Preisi Luise (täielik nimi oli Louise Mecklenburg – Sterlitz), südamete kuninganna, läks ajalukku sellega, et palus Napoleonil oma riigile halastada. Nad kohtusid just siin, Tilsitis, 1806. aasta sügisel ning 9. juulil 1807. a. sõlmiti rahuleping Prantsusmaa ja Preisimaa vahel.

Peale põgusat tutvumist linnaga jätkasime sõitu Kaliningradi poole. Huvitav tähelepanek oli see, et nagu me Neemenist üle saime, muutus pilt täielikult ja kahjuks halvemuse poole. Teede ääred olid niitmata, majad räämas, inimesed üsna lohakalt riides. Tundus, et valitses mentaliteet „mõisa köis, las lohiseb“. Jäi mulje, et linnal polegi peremeest. Võidu tänav oli ju ometi linna peatänav, aga korda polnud ollagi. Ehtne vene värk.

Teele jäid veel kaks väikest linnatüüpi asulat: Bolšakov (end. Kreuzingen) ja Gvardeisk (Tapiau). Mõlemad linnad olid bussiaknast vaadates ka üsna õnnetus seisus. Gvardeisk asub Pregeli (Pregolja) jõe ääres. Jõgi on 123 km pikk ja voolab kogu pikkuses Kaliningradi oblasti territooriumil. Kanal ühendab jõge Neemeniga. Kaliningradini on jäänud veel umbes 40 km. Peateelt keeravad aeg-ajalt ära vanad ja uhked puiesteed, küllap need viivad kunagistesse mõisakeskustesse. Praegu on enamus häärbereid lagunenud, või nii lootusetult ümber ehitatud, et endisest häärberist pole enam suurt midagi järele jäänud.

Mulle rääkis kunagi üks kolleeg Klaipeda Reisibüroost, et tema vanemate lapsepõlvekodu oli ka olnud praeguse Kaliningradi oblasti territooriumil. Aastakümneid polnud nad tahtnud sinna minna, sest kartsid, et kõik on laostatud. Ja kui siis lõpuks ikkagi igatsus oli nii suur, et nad sinna sõitsid, olid mõlemad oma kunagises kodukohas lausa suure häälega nutma hakanud. Seal olid ainult varemed, mis võimalik oli ära viia, oligi ära viidud, umbrohi kasvas põlvini. Nad ei olevat jõudnud ära kahetseda, et nad selle sõidu ette võtsid, sest senini oli nende mälestuses korras kodukoht, hoolitsetud hooned ja põllud, lilleaed elumaja ees. Ilmselt oli šokk neile nii suur, et paari aasta jooksul läksid mõlemad (nad olevat olnud siis juba üle 70) manalateele. See proua, kes mulle seda rääkis, oli ise tol ajal neljakümnendates aastates. Ta rääkis mulle üldse igasuguseid huvitavaid lugusid Leedu ja leedulaste kohta. Kahjuks ma ei mäleta enam tema nime.

Nüüd siis veel muljeid sellelt teelt, kui ma keskkonnakaitsjatega üle Kura sääre Kaliningradi sõitsin. Kura säärt poolitab Leedu ja Venemaa piir. Peale piiri muutub jällegi kõik kiiresti, algab kasarmukultuur. Mida lähemale Kaliningradile, seda ekstreemsemaks pilt muutus.

55 km sõitsime veel mööda säärt. Tee äärde jäävad mõned mahajäetud kalurikülad ja lõputud liivatuited. Millegipärast meile meeldib mõtelda, et inimene on kõikvõimas ja võib siin maamuna peal tegutseda oma tahtmist mööda. Aga tegelikult, ega loodusjõudude vastu ikka ei saa küll. Kura säär on suurepäraseks hoiatuseks kõigile, mis juhtub siis, kui paradiislikult imeilusas looduses mõtlematult omakasu taga ajama hakata ja kui kallist hinda tuleb maksta oma vigade parandamiseks. Tuulte, meresetete ja lainte tööna sai Kura säär oma praeguse kuju umbes 4000 aastat tagasi. Pikka ja kitsast poolsaart ääristasid maailma kauneimad liivarannad. Rannast eemal kõrguvaid liivaluiteid kattis ilus segamets. Loomulik, et siia kenasse kohta asusid elama ka inimesed. Nad püüdsid kala, tundsid rõõmu ilusast loodusest ja puhtast meretuulest. 16. sajandil jõudis aga elanikeni teadmine, et külade ümber kasvat metsa saab vahetada rahaks. Algas metsaraie. Peagi laiusid külade ümber raielangid. Siis aga juhtus midagi enneolematut: kändude ja teiste taimede juured ei jaksanud enam liiva kinni hoida ja liivad hakkasid tuule mõjul liikuma. Valdavalt läänetuulte mõjul liikusid liivad läänerannikult idarannikule, Kura lahe äärde, sinna, kuhu inimesed oli rajanud oma külad. Düünid liikusid kuni 15 meetrit aastas. Algul püüti liiva labidate ja teiste vahenditega tagasi ajada, kuid asjata, loodusjõu vastu inimjõud ei hakanud. Kogu poolsaarel mattus liiva alla 14 küla ja alles siis saadi aru, et mets tuleb tagasi istutada. XIX sajandi keskel algasidki intensiivsed metsaistutustööd, mis kestavad tänini. Kui aga nüüd kokku arvutada, kui palju omal ajal metsamüügist raha saadi ja kui palju raha on kulutatud metsa taastamiseks, lisaks hävinud külade hind, saame selgelt suure negatiivse tulemuse. Taastamiskulud ületavad kaugelt müügitulud.

Loodusjõudude vägevust saab praegugi Kura säärel igaüks kogeda. Võimaluse selleks annab meri, meie oma kodune Läänemeri. Kogu pikk, sirge kaarena silmapiirini ulatuv, läänerannik on täielikult meretuultele avatud. Siinsesse randa jõuavad Läänemere suurimad lained. Suure tormiga ei tasu mere jõudu proovida, kuid mõõduka tuulega võib küll minna mõned sammud veepiirist eemale ja siis täiega tunda, mida tähendab randajõudev tagasihoidlik mõnemeetrine lainetus. Ühel hetkel näed, et ranna poole sööstev veemass ulatub su peast kõrgemale. Järgmisel hetkel on su jalad põhjast lahti ning ükskõik, mida sa ka ette võtaksid, paiskab laine sind mitmeid meetreid kalda poole tagasi ja siis pikali. Midagi analoogset sain ma kogeda ka Atlandi ookeani rannikul Miamis. Kui küünarnukki lainemurdjaks ette ei sättinud, olid kaldaleminek ja kukkumine garanteeritud. Siis tuleb näha tõsist vaeva, et merre tagasi vajuv vesi sind endaga kaasa ei viiks. Ja kõik see kordub mõne sekundi pärast uuesti. Vahva kogemus, mulle meeldis! Kümnekonna minuti pärast ronisin puruväsinuna merest välja, aga tühja sest, elamus missugune!

Kura säärelt lahkudes saabusime kohe kuurortlinna Zelenogradskisse (Kranz). Linn asub Läänemere ääres, umbes 24 kilomeetri kaugusel Kaliningradist. Ajalooürikutes on seda esmakordselt mainitud aastal 1252. Siin on imeilus, peene, valge liivaga rand ja mõõdukas kliima, mistõttu armastavad siin puhata esmajoones Kaliningradi linna elanikud. Siin leidub ka mineraalvett „Zelenogradskaja“, mida võetakse 256 m sügavuselt maa seest. Zelenogradskis on huvitaval kombel säilinud väga palju selliseid nn. saksa maju nagu Nidaski. Viimased paarkümmend kilomeetrit läbime kiiresti ja olemegi sihtpunktis. Haritud põldu annab otsida, külad ja asulad on nukrad.

Tuulelipp Zelenogradskis

Majakas (32m) Zelenogradskis

Nüüd olen mõlemalt poolt jõudnud Kaliningradi. Esmalt väga lühidalt linna ajaloost. Königsberg (Kuningamägi) rajati Saksa Ordu poolt 1255. aastal linnusena kaitseks paganlike preislaste eest. Selle ümbrusesse tekkisid 3 linna: Altestadt, Löbenicht ja Kneiphof, mis 18. sajandil ühtseks Königsbergi linnaks ühendati. Linna on korduvalt laastanud tulekahjud, tõsiseid purustusi sai see 1944. a. briti lennukite pommitamise ajal ning Teise maailmasõja lõpus. Väga lühikese aja jooksul vähenes rahvastik regioonis paarilt miljonilt mõnesaja tuhandeni. Need, kes ei jõudnud põgeneda, kas tapeti või saadeti Venemaa teistesse regioonidesse. Samas toodi Vememaalt sunniviisiliselt sellele maale uued elanikud. 1948. aastal nimetati linn pärast Mihhail Kalinini surma ümber Kaliningradiks. Kalininil polnud tegelikult antud piirkonnaga mingit seost. Aga linna elanikkonnast üle 80 % olid venelased.

Ajaloolisest Königsbergist polnud kahjuks enam suurt midagi alles. Kogu linn oli täis nõuka-aegset sümboolikat ja ehitisi. Königsbergi kindlus oli täielikult hävinenud ja selle koha peal kükitas nüüd tondilossina Dom Sovetov, mida võib päris kindlasti pidada linna kõige inetumaks ehitiseks. Ühtegi endist tänavanime alles polnud, nende asemel olid nõuka-ajale iseloomulikud, kõlavad nimed, nagu Komsomolski, Sovetski, Leninski jne. Oli olemas ka kõik muu sildi- ja loosungimajandus. Linna keskel asub Kneipi (Kneiphof) saar.

Nagu öeldud, asub Königsberg Pregeli jõe kallastel. Selle mõlemad kaldad ja saared olid ühendatud seitsme sillaga (praegu on alles viis silda). Linna elanikud murdsid pead selle üle, kuidas korraldada jalutuskäiku nii, et ületada kõik seitse silda vaid üks kord ja jõuda tagasi kohta, kust jalutuskäiku alustati. Tehti palju praktilisi katseid, jalutuskäiku alustati erinevatest kohtadest ja liiguti erinevaid teid pidi, kuid katsed ei õnnestunud. Küsimuse vastu hakkas huvi tundma Šveitsi matemaatik ja füüsik Leonhard Euler (1707 Basel – 1783 Petrograd). Lõpuks lahendas ta selle ülesande ja tema poolt koostatud marsruuti hakati kutsuma Euleri teeks.

Sellel ajaloolisel Kneipi saarel asub osaliselt (nüüdseks ehk juba täielikult) restaureeritud Königsbergi katedraal, kus on Immanuel Kanti viimne puhkepaik. See on üldse üks väheseid ajaloolisi hooneid linnas ning ilmselt jäigi pommitamata tänu Kanti hauale. Maailmakuulus filosoof veetis Königsbergis kogu oma elu ega reisinud kunagi sellest kaugemale kui paarsada kilomeetrit. Lugupeetud professor olla olnud kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega, königsberglased võisid endi akende alt igapäevasel jalutuskäigul mööduva Kanti järgi oma kellad õigeks seada. Uuemaid ehitisi võis märgata vaid linna keskuses.

Alati, kui olen olnud Kaliningradis, oleme rühmaga käinud Merevaigumuuseumis, mis on rajatud endisesse bastioni ja on kordades suurem kui Palanga samateemaline muuseum. Maailma kõige rikkalikumad merevaigu leiukohad asusid just Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju merevaiku on ka Leedu rannikul. Siia piirkonda toovad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Põhiliselt kasutati ja kasutatakse ka tänapäeval merevaiku ehtekivina. Aga kunagi kasutati seda ka maksevahendina, raha asemel. Eriti oli merevaik hinnatud Vana-Kreekas.

Kuulus Merevaigutuba asub Tsarskoje Selos, Peterburi lähistel. Merevaigutoa tellis 1701. aastal Preisimaa kuningas Friedich I ja 1717. aastal kinkis ta selle tsaar Peeter Suurele. Merevaigutuba paigutati Tsarskoje Selosse Katariina lossi ja see jäi sinna ligi kahesajaks aastaks. Sõja algul, 1941. a., tuba demonteeriti, paigutati kastidesse ja peideti. Paraku sakslased leidsid selle üles ja viisid Königsbergi. Imelikul kombel see aga hoopis kadus jäljetult. Nüüdseks on tuba uuesti ehitatud ja selleks kasutati just Kaliningradi merevaiku. See oli väike kõrvalpõige.

Kaliningradi lähistel asub Jantarnõi merevaigu kaevandus. Siinses maapõues peitus 90 % kogu maailmas avastatud merevaigust. Merevaiku kaevandati üksnes suvel. Töö käis karjäärimeetodil, nii, et hiigelkopp kaevas maagikihi välja ning veega uhuti sellest merevaiku. Merevaik on kergem kui soolane merevesi ja tõuseb seetõttu pinnale. Nii saab lihtsalt eristada plastmassist võltsinguid originaalist. Merevaigust valmistatakse ka lakke ja õlisid, mida kasutatakse mitmeti, alates meditsiinist kuni kosmosetööstuseni. Kaliningradi merevaigust tehakse peamiselt ehteid.

Merevaik kivistunud putukatega

Iga kord külastasime ka Kaliningradi turgu, sest siin puutusime kohalike elanikega vahetult kokku. Tüüpiline vene turg (elanikkonnast 80 % on ju venelased), kust võib osta kõike võimalikku ja võimatut. Sanitaarne seisukord tsipa parem kui Kesk-Aasia turgudel, kuid siiski mitterahuldav meie jaoks, kes me oleme harjunud veidi teistsugustes tingimustes töötavate turgudega. Ja müüjadki näevad meil korrektsemad välja. Sealt olen ostnud vaid puuvilju, mis korralikult ajalehe sisse pannakse. Ikkagi väljamaalane, vene keelt ei räägi, näitab näpuga! Hotellis sai siis need puuviljad puhtaks pestud ja ära söödud.

Ja teine koht, kus vaid 2-3 korda olen käinud, on loomaaed – Zoo. Kalinigradi Loomaaed (Königsberg Tiergarten) avati 1896. aastal. Siin on praegu (kui mina viimati käisin, umbes 80.-ndate lõpus) 380 liiki ja veidi üle 1200 isendi. Jõehobu on Kaliningradi Zoo maskott. Hästi vahvad on okassead! Ja palju on siin flamingosid. Neid nägin kõige rohkem koos Floridas. Kui flamingode parv lendu tõusis, oli taevaalune punane, sest nende tiivad on alt punased.

Nüüd natuke Kaliningradi teistest sildadest (Kneipi saare sildadest oli juttu eespool). Üsna huvitava ajalooga on ülestõstetud sild. Nimelt taganemisel tõstsid sakslased silla üles, et venelased neile nii kiiresti järele ei jõuaks. Peale sõda üritasid venelased silda alla lasta, aga see õnnestus ainult poole sillaga. Teine pool seisab ülestõstetuna siiani. 2011. aastal küsisin Helsingi messil Kaliningradi Reisibüroo esindajalt, kas sild ikka on püsti. Ütles olevat. Nüüd ilmselt kukub ise ükskord alla, kui rooste on oma töö põhjalikult teinud. Teine pool sillast on täielikult remonditud ja üks sõiduridagi juurde tehtud.

Honey sild e. Meesild on üks vanimatest sildadest (ehitatud 1542. a., ja rekonstrueeritud 1882. a.). Altstadt nimetas seda Meesillaks, sest Kneiphofi lossi krahv andis siin võimudele mõne meepoti näol altkäemaksu, et tema valgustkarvad teod asjaajamistel maha vaikitaks. Seepärast hakatigi Kneipi saare elanikke „meelinlasteks“ kutsuma, teised olid aga königsberglased. Meesilda kutsutakse ka Armastuse sillaks, sest siia lukustavad noorpaarid oma armastuse igaveseks.

Kaunis sebra Kaliningradi loomaaiast

Kaliningradi Filharmoonia asub endise Königsbergi Katoliku kiriku hoones. Kirik on ehitatud aastatel 1904-1907, sõjas sai see kannatada. Pärast sõda taastati ja võeti kasutusele kontserdisaalina. Praegu asub siin Kaliningradi Filharmoonia. Orelil on 44 registrit ja 3600 vilet. Väga hea akustikaga saal.

Kaliningradi ülikool peab end Königsbergi ülikooli järglaseks. Viimane rajati 1544. aastal. Praegune ülikool kannab Immanuel Kanti nime. Kaliningradis asus siis, kui mina viimati seal käisin, ka 1930. aastal rajatud Tehnikaülikool.

Linnas asub Friedrich Schillerile pühendatud monument, mida kõigile uhkusega näidatakse. Mispidi Schiller Königsbergiga seotud oli, ei mäletagi enam, internetist ma ka nüüd materjali ei leidnud (ega ma eriti ei otsinudki, niisama viskasin silma peale). Küllap kohalik giid oli sellest rääkinud, aga see oli nii ammu. Igatahes minul on selle ausambaga küll seos ja just kõige esimesest sõidust linnavalitsuse delegatsiooniga. Viimasel õhtul korraldas Kaliningradi linnavalitsus meile n.-ö. lahkumispeo ühes restoranis, mille lähedal see Schiller seisis. Tulime sealt restoranist lõpuks välja ülimalt lõbusas tujus. Kui F. Schilleri monumendi juurde jõudsime, ei oskagi öelda, kelle initsiatiivil, hakkasime ümber monumendi ringtantsu lööma ja laulsime lustaka Napoli laulukese „Funiculi-funicula“ refrääni (tegelikult on laulu autor Luigi Denza, kes lõi selle meloodia 1880. aastal).