Читать книгу Noor Unt - Vaino Vahing - Страница 6

1968

7. jaanuar 1968

Unt mul külas Staadioni tänava vaimuhaiglas. Kirjutas luuletuse:

öö mu jäised

venda ei venda ei tunne sa ära

boguslav oli ta nimi

tol augustiööl Brasiilias. Hingused melltessar y

kehad. Laululine kulg nendes Krafft-Eging, õigemini Ebing

olen hunt su austuses su Gustav Suits

19. jaanuar 1968

Lõuna Undi ja MP-ga (Mare Puusepp – toim). Teatris rääkis Kaarel Ird Arkadi Uibost ja Evald Kampus psühholoogiast, mingist testist lavastuudiosse astumisel.

Ird loožis: ««Kuningal on külm» on hea tükk. Ma julgen öelda, et isegi maailmatasemel, aga minekut ei ole.»

Mina: «Jah.»

Ird: «Eesti rahval pole kunagi satiiri suhtes vajadust olnud. Eestlasele meeldivad ainult Raudsepa naljad.»

Mina: «Jah.»

Ja Ird läks ära.

28. jaanuar 1968

Teatris Mati Undi «Phaethoni» esietendus. Esimene vaatus kukkus läbi. Näitlejate mäng allpool arvestust. Ideed liiga kiiresti, juba kolmandas misanstseenis pauhh! saali. Meeli ei kõditanud. Teise vaatuse ajal ei avanenud eesriie. Vaatus aga kandis. Kuigi mind on ära tüüdanud see demokraatia nõudlemine. Selle demokraatiaga me nagunii midagi ära ei tee. Kohvikus totrad teretutvused. Etendus pani aga mind kirjanduse maailmas õigele kohale – viimasele. Vurle olen, aga mitte töömees. Õudselt sant tunne.

17. märts 1968

Andres Ehin luges ülikooli kohvikus Alliksaare luulet. Öösel Untide juures. Mamma, Juuli Vahing, suri samal ööl. Ma olin sel õhtul kohvikus.

24. aprill 1968

Mati Undiga Vanemuises. Väga asjalik poolteisttund. Unt luges mulle oma uue romaani «Mõrv hotellis» visandit, autobiograafilist, subjektiivseid elamusi. Mulle ei meeldinud tegevus ja mõte oli mulle tuttav. Nauditav aga oli kuulata kirjeldavalt edasi antud kunstilisi kujundeid, dialoogita mõtisklusi. Tuli ka Kuno Otsus ja kinkis mulle 70-kopikase valge pastapliiatsi.

28. aprill 1968

Mati Undiga Ain Kaalepi pool Elvas. Mati ja Kaalep arvavad, et võiksin debüteerida Loomingu Raamatukogus. Ma ise arvan, et vara veel. Aga mine tea.

6. mai 1968

Teatris. Mati Unt lubab kirjutada igast oma eluetapist ühe romaani. Kui aga etapp ei ole veel lõppenud, siis ei saa ju kirjutada? Lugesin Rein Saluri uut, paremat jutustust, mis tundus olevat üpris sünge. [Mis jutustus see võis olla, ei mäleta – V. V.]1 Kirjutab minust tunduvalt paremini.

16. mai 1968

Teatris. Vaatasime koos Undi ja Kuno Otsusega teatrižurnaale. Unt ütles, et ta ei saa kuidagi kontsentreeruda, mingid uitmõtted segavad, romaani jaoks ei kõlbavat. Läksime Ekraani kinno. Pileti ostis ka Toomas Alatalu, kes ütles, et Lääne-Saksamaal kinnitati erakorraline konstitutsioon.

21. mai 1968

Noorsooteatri külalisetendus «Põhjas». Vaatamas kogu Tartu endast lugupidav publik. Puudus ansamblimäng, vastastikune mõistmine, oli palju möödamängimist. «Inimene – see kõlab uhkelt!» – Toominga poolt lausa irvitamine. Gorki üle irvitamine? Oli siin Tooming süüdi, et mõte nii labastatud?

Kuritegelik kamp, joodikud ja litsid, pidasid Elva kirikus pidu. Suguline vahekord altari ees.

14.–20. juuni 1968

Ajakirja Noorus laager Kabli rannas. Mati Unt luges ette mu «Etüüdi». Üldine naer lõkke ümber. Mati ütles, et seni ei võtnud ta mind tõsiselt, nüüd pidavat ümber mõtlema. Mulle ei ole seda vaja, seda ümbermõtlemist. Viimasel õhtul tembeldas Unt mind ikkagi grafomaaniks. Teet Kallas ütles, et luges mu «Etüüdi» ja esimese korra järel ei saanud millestki aru. Alles teistkordsel lugemisel tabas üht-teist. Seda juhtuvat temaga harva. Pärt Lias ütles, et ma püüdlevat inimpsüühika sügavamate struktuuride avamise poole, erinevalt seni domineerinud siledast kirjeldusest.

Mati ja Ela Undi sulgpallilahing Nooruse suvelaagris, Kabli 1967

15. juuli 1968

Helistas Mati Unt. Luges oma romaani «Mõrv hotellis» algust. Müstika, irreaalsus. Mulle jäi arusaamatuks, miks ta seda romaani kirjutab. Tundub, et tal oleks nagu midagi ütelda, kuid ta ei taha, aga võib-olla ka vastupidi. Ta sõitis Pärnu lõbutsema.

10. august 1968

Mati Unt on «Elu võimalikkusest kosmoses» venekeelse tõlke jaoks oma kangelasele sarkoomi külge pookinud. Mis sellest, et Aksjonov olevat soovitanud, sarkoomi varem ikkagi ei olnud. Minu arvates kaotas jutt selle sõnaga kogu oma mõtte.

10. oktoober 1968

Undiga Peedul, külas Hiedelitel. Lembe Hiedel andis käsikirjad tagasi, kuid lubas järgmisel aastal Loomingu Raamatukogus minu numbri välja anda. Hommikul Kaalepiga rongis. Kaalep soovitas mõne mütoloogilise teema minu stiili valada.

26. november 1968

Unt jälle Staadioni tänava haiglas. Kirjutas luuletuse.

ah sel hallil sügispäeval

tablette aina neelasid

kui me kabineti aknast

jälgisime sind seal lumel

raagus puude all

fooniks äärelinn ja maastik

millel enam mõtet polnud

novembri lõpu ajal

neelasid tablette üksikuna

keset kõdu keset harakate kisa

hullumaja akna all

mustast tarast ümbritsetud

igast aknast seiratuna

sinu mustad juuksed

sinu keha sinu noorus

sinu ilu kunagi sust teeme filmi

armas neiu hullumaja aias

keda jälgib Vahing verejanuline

ise valmistame uut sünteesi

otsime veel lemmikpuud

teeme mõned misanstseenid

praegu aga sügis, tuleb õhtu

söö tablette, aega on meil vähe

tuleb talv ja tuleb vahing

teeb su naiseks endale

1 Nurksulgudes Vaino Vahingu hilisemad lisandused.