Читать книгу Lillede keel - Vanessa Diffenbaugh - Страница 8

LILLEMÜÜJA KÄEST SAADUD VIIEDOLLARILISE RAHATÄHE RINNAHOIDJA KORVI ALLA toppinud, vaatasin ümbruskonnas ringi. Oli veel varajane hommikutund ja läbi Missioni elurajooni jalutades märkasin, et avatud on rohkem baare kui kohvikuid. 24th Streeti ja Alabama Streeti nurgal lipsasin roosast plastmassist seintega söögikohta ja pugisin kaks tundi järgemööda sõõrikuid, oodates Valencia Streeti väikepoodide avamist. Kell kümme lugesin üle järelejäänud raha – seda oli üks dollar ja kaheksakümmend seitse senti – ja kõndisin senikaua, kuni leidsin esimese kangapoe. Ostsin pool meetrit valget satäänpaela ja pärliga kaunistatud nööpnõela.

Kui ma McKinley väljakule tagasi pöördusin, oli keskpäev peaaegu käes, ning ma hiilisin liikumatu rohu sisse peidetud aia poole. Kartsin, et armunud paarike lösutab ikka veel mu lilledel, aga nad olid kadunud. Neid meenutas vaid poisi selja jälg mu säralilledel ja tihedast põõsastikust esile tungiv tequila-pudel.

Mul oli üksainus šanss. Selge oli see, et lillemüüja vajas abi; ta nägu oli olnud sama kahvatu ja kortsuline nagu Elizabethi oma saagikoristuse eelsel nädalal. Teadsin, et kui suudan teda oma asjatundlikkuses veenda, on ta nõus mind palkama. Teenitud raha eest saaksin üürida toa, mille uksel on lukk, ning hoolitseda aia eest ainult päevavalguses, kui lähenevad võõrad on kaugelt näha.

Puu all istudes vaagisin oma võimalusi. Sügislilled õitsesid täies ilus: raudürdid, kuldvitsad, krüsanteemid ja hiline roos. Linnapargi korralikult hooldatud lillepeenraid katsid igihaljaste taimede kihid, kuid neil puudus värv.

Asusin tööle, võttes arvesse taimede kõrgust, tihedust, mustrit ja lõhna, näpistasin ettevaatlikult ära kahjustada saanud kroonlehed. Kui olin lõpetanud, keerdusid lumevärvi õitega raudürdipadja seest välja valged krüsanteemid, roosad roniroosikobarad siuglesid ja rippusid üle tihedalt kokku surutud väikese lõhnava lillekimbu ääre. Eemaldasin kõik okkad. Kimp oli valge nagu pruutkleit ja rääkis palvetest, truudusest ja puutumata südamest. Aga seda ei teadnud keegi.

Kui ma poe juurde jõudsin, lukustas naine parasjagu ust. Keskpäev polnud veel kätte jõudnud.

„Kui sa loodad veel viis dollarit saada, oled hiljaks jäänud,” sõnas ta peaga kaubiku poole viidates. See oli raskeid lilleseadeid täis laaditud. „Veidi varem oleksin su abi vajanud.”

Ulatasin talle lillekimbu.