Читать книгу Elulõng. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Victoria Hislop - Страница 4
Оглавление„Kallike, ma soovin, et sa kujutaksid ette, et sa oled jälle laps. Ma loodan, et see töö ei ole raske, kuid sul tuleb tabada ära õige stiil. Ma soovin, et sa tikiksid ühe pildi, millele on suurte tähtedega kirjutatud „Kalimera”1 – tead ju küll selliseid pildikesi, millel on tõusev päike ja lind või liblikas või mõni muu säärane olevus taeva taustal. Ja seejärel teeksid teise pildi kirjaga „Kalispera”2.
„Millel on kuu ja tähed?”
„Jah! Täpipealt. Kuid tee nii, et nad ei näeks välja nagu kohmakate sõrmedega lapse tööd,” ütles ta naeratades. „Need tulevad ju minu kodu seintele!”
Katerina oli teinud samasuguseid pilte hulk aastaid tagasi oma ema juhendamisel ning see tuli talle nüüd järsku meelde.
Tema Kalimera oli tikitud suurte aaspistete ja läikiva kollase niidiga ning Kalispera oli sinine kui öö. Ta nautis ülesande lihtsust ning tulemus pani ta naeratama. Mitte keegi ei peaks kahtlaseks midagi sellist, mida võis leida iga Kreeka kodu seintelt. Isegi kui nad raami seest välja võetaks, jääksid väärtuslikud leheküljed, mida nad varjama pidid, kalingurist tagakülje alla peitu. Oli ju tavaline, et tikandi korratu pahem pool peideti ära.
Olgugi et selles väikeses majas viibis tosin inimest, valitses seal kummaline vaikus. Nende keskendumine oli täielik, sest käsil oleva salajase tegevusega oli kiire. Nad päästsid aardeid, mis ühendasid neid nende minevikuga.
1
„Tere hommikust!” või „Tere päevast!” – kreeka k (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2
„Tere õhtust!” – kreeka k.
