Читать книгу Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne - Виктор Суворов - Страница 4

1

Selleks, et mõista, kes olid Nikita Hruštšov ja tema lähimad kaasvõitlejad, millised olid sel ajal riik ja maailm, peame heitma põgusa pilgu sündmustele, mis eelnesid Suurele Aastakümnele.

29. juulil 1939. aastal nimetati Riikliku Julgeoleku (GB) vanemmajor Ivan Aleksandrovitš Serov Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse – NSV Liidu NKVD GUGB (Главное Управление Государственной Безопасности) – ülema asetäitjaks. GB vanemmajor oli 33 aastane. GB vanemmajori auaste vastas diviisikomandörile armees – kaks rombi lõkmetel.

GUGB ülema asetäitja ametis oli Serov vaid ühe kuu – 1939. aasta augustini. Selle kuu jooksul sai Serov hakkama millegi sellisega, mis ärgitas Stalinit teda heldelt autasustama.

NKVD süsteemis oli väljaspool Moskvat kõige kõrgem ametipost Ukraina siseasjade rahvakomissar. Ukraina peremeheks oli sel hetkel Nikita Sergejevitš Hruštšov. Peremehe ametlik tiitel: Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär.

31. augustil 1939. aastal tõstis Stalin toru ja tundis huvi: kas seltsimees Hruštšov pole vastu Ivan Aleksandrovitš Serovi määramisele Ukraina siseasjade rahvakomissariks? Stalin võinuks mitte küsida Hruštšovi arvamust, kuid ta oli tark mees ja oskas vajaduse korral näidata respekti oma alluvate vastu.

Kas Hruštšov võinuks vastu vaielda? Vaevalt oleks ta julgenud Stalinile vastu rääkida, seda enam, et ta ei teadnud Serovist üldse midagi, kuna Serov ilmus NKVD-sse üpris hiljuti.

Mida Serov saatis korda NSV Liidu NKVD GUGB ülema asetäitja ametikohal, Stalin Hruštšovile ilmselt selgitama ei hakanud. Aga kui pealik pidas võimalikuks ja vajalikuks määrata salajase rinde võitleja tšekistide kõige kõrgemale ametikohale väljaspool Moskvat kõigest ühe teenistuskuu järel eelmisel, juba niigi üsna kõrgel ametikohal, siis saagu see nii.

Järgmisel päeval, 1. septembril 1939. aastal, ründas Saksamaa Poolat. 2. septembril 1939. aastal saabus Serov Kiievisse. Otse vaksalist Ukraina Kommunistliku Partei KK-sse – esitlema end Hruštšovile.

2

Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoht oli ära neetud. Muide, nagu ka ülejäänud ametikohad NKVD-s.

Ukraina NKVD esimeseks šefiks oli GB 1. järgu komissar Vsevolod Apollonovitš Balitski. Ta arreteeriti, ja päeval, mil tal täitus 45 eluaastat, lasti maha.

Seejärel oli sellel ametikohal GB 2. järgu komissar, Izrail Moissejevitš Leplevski. Ta arreteeriti ja lasti maha, kui ta oli 42 aastane.

Leplevski kohale asus GB 3. järgu komissar Aleksander Ivanovitš Uspenski. Ta oli 36 aastane, kui ta kadus ära, saanud aru, et tal pole vahistamisest pääsu. Oma kadumise lavastas ta kui enesetapu, jättes töölauale sedeli „Laipa otsige Dneprist”. Kuid proletariaadi karistava käe eest ei pääse. Sedelit uskuma ei jäädud, Uspenski kuulutati üleliiduliselt tagaotsitavaks, nabiti poole aasta pärast kinni ja lasti maha.

Oli näha selge seaduspärasus: iga uus Ukraina NKVD šeff oli vanuselt eelmisest noorem ja auastmelt ühe järgu madalamal. Aga lõpp oli kõigil üks ning see on samuti seaduspärasus.

Peaaegu terve aasta jäi Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoht vakantseks. Kamandasid ajutised asetäitjad, VRID-id (временно исполняющие должность).1

Ja nüüd nimetati Kiievisse uus rahvakomissar. Täies vastavuses jälgitava seaduspärasusega on ta oma eelkäijatest noorem ning tema auaste on GB vanemmajor. Kui nii oleks edasi läinud, oleks üsna pea Ukraina NKVD šefiks võidud määrata riikliku julgeoleku kahekümneaastane leitnant, kes oleks maha lastud kohe pärast ametisse astumist.

Ent Serov võinuks reeglis saada erandiks.

Hruštšov võttis uue rahvakomissari vastu väljaspool järjekorda, küsis tervise, perekonna, tulevikuplaanide kohta, tundis huvi, mida arvatakse NKVD kõrgemas juhtkonnas Saksamaa kallaletungist Poolale, kas Inglismaa täidab endale võetud kohustused astuda välja Poola poolel?

GB vanemmajor vastas kindlalt: täidab.

3. septembril 1939. aastal kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja.

4. septembril 1939. aastal omistati Ukraina siseasjade rahvakomissarile Ivan Aleksandrovitš Serovile riikliku julgeoleku 3. järgu komissari auaste.

3

17. septembril 1939. aastal tungisid Punaarmee väeüksused Poola territooriumile. Nii Hruštšovil kui ka Serovil tuli kõvasti tööd rügada selleks, et teha ühendatud territooriumide kodanikud õnnelikuks, et panna neid armastama uut kodumaad nimega Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Retsept oli lihtne ja kindel: halvad hävitada, siis jäävad üksnes head.

Seltsimees Hruštšovil olid sellel alal suured kogemused. 1937. aastal andis seltsimees Stalin oblastite, kraide ja vabariikide esimestele sekretäridele loa helge tuleviku ehitamist segavate vaenlaste hävitamiseks. Määras igaühele normi. Kuid sekretäridele oli sellest vähe.

Kohe hakkasid KK poliitbüroosse tulema palved kõigilt sekretäridelt – kui palju kellel oli vaja maha lasta või istuma panna. Huvitav, et verejanult oli esimeseks Nikita Sergejevitš Hruštšov. Säilinud on dokumendid: 1937. aastal suutis ta Moskva oblastis leida 20 000 mahalaskmisele kuuluvat „kulakut”. Kust neid nii palju Moskva ümbrusse tekkis, ja veel viis aastat pärast kollektiviseerimist? Sedasama kordas ta Ukrainas. (Krasnaja Zvezda, 20. september 2006. a.)

Tuleb silmas pidada, et 1953. aastal, kui Hruštšov sai Nõukogude Liidu peremeheks, käskis ta esimese asjana tühjendada arhiivid, hävitades kõik oma tormilise tegevuse jäljed rahvavaenlaste hävitamisel. See, millest räägib „Krasnaja Zvezda”, on vaid juhuslikult, hooletusest säilinud tunnistus Hruštšovi isikliku panuse kohta rahvavaenlaste hävitamisel.

Ja vaat mis on huvitav. Nõukogude Liidus oli Teise maailmasõja eel 11 liiduvabariiki. Neist üheksas sattusid vabariiklike kommunistlike parteide esimesed sekretärid, kes mangusid Stalinilt mahalaskmiste limiidi suurendamist, pärast ise proletaarse õigusemõistmise karistava kirve alla. Neile tulid vahetuseks uued sekretärid, kes samuti lasksid maha ja panid istuma, palusid suurendada limiiti, lasksid uuesti maha ja panid istuma, aga pärast pandi nad ise istuma ning lõpuks said samuti kuuli kuklasse. Ja ainult kahes vabariigis elasid esimesed sekretärid edukalt üle 1937. ja 1938. aasta: Beria Gruusias ja Hruštšov Ukrainas.

Hruštšov ja Beria polnud mitte lihtsalt punase terrori eesrindlased, vaid veel ka väga kavalad poisid – muidu oleks mõlemad jaganud oma kolleegide saatust.

4

Kui jutt juba läks sõjaeelsele perioodile, lisan ma pehme pintslikesega kergelt värvi Nikita Sergejevitš Hruštšovi portreele.

10. juulil 1937. aastal võttis ÜK(b)P poliitbüroo vastu otsuse oblastite „troikade” loomise kohta. Igasse „troikasse” kuulus kohaliku NKVD ülem, prokurör ja vastava rajooni, oblasti, krai või vabariigi parteisekretär. Kõik kahtlased kodanikud jagati „troika” otsusega esimesse ja teise kategooriasse. Need, kes sattusid esimesse kategooriasse, lasti maha, teise omad pandi pikaks ajaks istuma. „Troikad” tegid detailidesse süvenemata kohtuotsuseid nimekirjade kaupa, kuhu kuulus sadu inimesi.

Kommunistliku partei keskkomiteest saadeti kõikidesse vabariikidesse, kraidesse, oblastitesse ja rajoonidesse järelepärimised: milline on „troika” personaalne koosseis, millise mahalaskmiste limiidi peate vajalikuks alustuseks kehtestada? Saanud kohtadelt vastused, kinnitas keskkomitee saatuste üle otsustajate koosseisu ja esialgse limiidi.

Poliitbüroo otsuse 10. juulist 1937. aastast punkt 12 määras ühe sellise „troika” koosseisu: Moskva oblastis: koosseisus sm-d Redens, Maslov, Hruštšov.

Sama punkt kinnitas Moskva oblasti „troika” esimese otsuse 6500 inimese mahalaskmisest ja 32 805 inimese väljasaatmisest riigi kaugetesse rajoonidesse (Molotov, Malenkov, Kaganovitš. 1957. NLKP KK juulipleenumi stenogramm ja teised dokumendid. Москва: Международный фонд „Демократия”, 1998, lk 747).2

Analüüsigem selle „troika” personaalset koosseisu. Hindame seltsimees Hruštšovi kolleege, kellega koos ta puhastas Moskvat ja Moskva oblastit spioonidest ja kahjuritest, kontrrevolutsionääridest, terroristidest ja diversantidest.

Seltsimees Redens, Stanislav Frantsevitš. Siin on tema võitlustee: VTšK-s 1918. aastast. Moskva tšekaa uurija. Seltsimees Dzeržinski isiklik sekretär. Odessa kubermangu tšekaa esimees. Krimmi kubermangu tšekaa esimees. Musta ja Aasovi mere mereväe eriosakonna ülem. Dzeržinski abi kõrgema rahvamajandusnõukogu juhtimisel. Taga-Kaukaasia GPU esimees. Valgevene GPU esimees. Ukraina GPU esimees. Moskva oblasti NKVD ülem. GB 1. järgu komissar. Abielus Stalini naiseõe Anna Allilujevaga. Üks Zinovjevi ja Kamenevi protsessi organisaatoreid. 20. jaanuaril 1938. aastal nimetatud Kasahstani siseasjade rahvakomissariks. Arreteeritud 22. novembril 1938. aastal. Tunnistati süüdi spionaažis Poola luure kasuks, aga samuti selles, et oli osaliseks vandenõulaste organisatsioonis NKVD süsteemis, viis selle ülesandel läbi vaenulikku tegevust, mis oli suunatud partei-nõukogude kaadri hävitamisele, viis läbi massilisi Nõukogude kodanike põhjendamatuid arreteerimisi, kellest paljud maha lasti. Seltsimees Redens lasti maha 12. veebruaril 1940. aastal.

Teine „troika” liige: Maslov, Konstantin Ippolitovitš, Moskva prokurör. Arreteeriti 3. juulil 1938. aastal. Tunnistati süüdi selles, et oli kontrrevolutsioonilise parem-trotskistliku kahjurliku terroristliku organisatsiooni aktiivne liige, mis eksisteeris Moskva linna ja oblasti prokuratuuris, viis läbi õõnestustegevust, kuulus terroristliku võitlusgrupi koosseisu, mis valmistas ette terroriakte ÜK(b)P ja Nõukogude valitsuse juhtide vastu. 7. märtsil 1939. aastal mõisteti kodanik Maslov, K. I. süüdi ja lasti samal päeval maha. Koos temaga lasti maha tema asetäitjad Koblenz, V. I. ja Jevzerihhin, I. N.

Hindame: seltsimehed Redens, Maslov ja Hruštšov otsisid innukalt rahvavaenlasi ja hävitasid neid lööktempos paljude tuhandete kaupa. Ja näe, selgus, et Redens on Poola spioon, vandenõulane; ta arreteeris ebaseaduslikult Nõukogude inimesi ja laskis neid maha! Maslov – terrorist, kes valmistas ette atentaati maailma esimese sotsialistliku riigi juhtide vastu!

Koos kahjuri ja spiooni Redensiga, koos terrorist Masloviga töötas seltsimees Hruštšov; ta kirjutas alla nendele samadele tohututele nimekirjadele sadade nimedega, süvenemata süüdistuste sisusse ja omamata isegi füüsiliselt võimalust lugeda läbi sellist hulka ülekuulamistel välja pekstud tunnistusi. Kuid Redensile ja Maslovile – kõrgeim määr, Hruštšovile – ametikõrgendus.

Hruštšovist võib rääkida mida tahes, kuid igaühele on selge: ta pole loll. Vähemalt sellel ajal ta loll ei olnud.

5

NKVD peamine ülesanne on võitlus rahvavaenlastega. 2. septembril 1939. aastal Kiievise saabunud uus Ukraina siseasjade rahvakomissar seltsimees Serov sattus õige ülema käsutusse. Selle juurde, kes pidas sellist võitlust vahetpidamata ja halastamatult.

Hruštšov ja Serov mõistsid teineteist. Koostöö laabus.

26. aprillil 1940. aastal avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi ukaas suure grupi tšekistide autasustamisest. Mille eest neid autasustati, ei täpsustatud; teatati lihtsalt: „suurte teenete eest, kindlustades…”.

Tegelikult autasustati neid tuhandete Poola ohvitseride mahalaskmise eest. Ordeniga autasustatute nimekirjas olid NKVD valitsuste ülemad:

• Kalinini oblast – GB major Tokarev, D. S.

• Smolenski oblast – GB kapten Kuprijanov, J. I.

• Harkovi oblast – GB major Safonov, P. S.

Need on nende samade oblastite UNKVD ülemad, kust hiljem leitakse massihauad:

• Kalinini oblastis Mednoje küla ümbruskonnas NKVD polügoonil maha lastud Poola ohvitserid ja Ostaškovi laagri vangid;

• Smolenski oblastis Katõni metsas Katõni küla lähedal massiliselt maha lastud Poola kodanikke;

• Harkovi oblastis Pjatihatka küla lähedal parkmetsas Harkovist põhjas (praegu on küla Harkovi osa) NSV Liidu NKVD Harkovi oblasti valitsuse keldris maha lastud Poola kindralid ja ohvitserid.

Selles eesrindlaste nimekirjas võitluses inimkonna õnne nimel oli esimeste hulgas riikliku julgeoleku 3. järgu komissar Serov, Ivan Aleksandrovitš, kellele omistati kõrgeim riiklik autasu – Lenini orden.

6

Esinesin kord Ukraina televisioonis. Minu esinemist transleeriti Inglismaalt – organiseeriti telesild. Esitan harjumuspärase fraasi: 1939. aasta augustis jagasid Hitler ja Stalin Poola. Mind katkestas raevunud oponent: kõik oli tehtud õigesti! Stalin vaid ühendas Ukrainaga ukrainlaste maad. Eks katsu praegu ukrainlastele öelda, et see pole meie maa! Noh, proovi!

Aga mina olen samuti tige.

Esiteks, kui see oli territoriaalne vaidlus, siis Nõukogude Liidu ja Poola vahel. Poolaga see tuligi lahendada. Kuid mitte Hitleriga.

Teiseks, 1930. aastate keskel küpses Euroopas ja kogu maailmas suur sõda. Seltsimees Stalin teadis seda, rääkis sellest avalikult lootuse ja rõõmuga – sealhulgas 1939. aasta märtsis Kommunistliku Partei XVIII kongressi kõnepuldist. Võttes arvesse lähenevat suurt sõda, oleks võinud territoriaalsete probleemide lahendamisega oodata. Elas ju Nõukogude Liit ilma nende territooriumideta kuidagi kaks aastakümmet – võinuks ju veel kannatada.

Uute territooriumide omandamisega kaotas Stalin Poola kui turvapadja. Poola jagamine tähendas Saksamaaga ühise piiri tekkimist, millega Hitler sai võimaluse anda meie riigi pihta ühtlasi nii hävitava kui ka ootamatu löögi.

Kolmandaks, kui ilma Hitleri abita poleks neid ukraina ja valgevene maid kuidagi tagasi saanud, siis oleks seltsimees Stalinil tulnud püstitada küsimus teisiti: võta, Hitler, see, mida pead enda omaks, mina võtan selle, mis on minu, kuid las jääb meie vahele kärbitud, kuid ikkagi sõltumatu Poola. Siis ei ole Saksamaal ja Nõukogude Liidul ühist piiri. Siis sa ei saa mulle ootamatult kallale tungida!

See variant seltsimees Stalinile millegipärast ei meeldinud. Talle on miskipärast vaja ühist piiri Saksamaaga. Selle nimel andis ta Hitlerile isegi Varssavi, mis kunagi kuulus Vene impeeriumi koosseisu, aga Saksamaa võimu all pole kunagi olnud.

Millest selline heldus? Sellest, et piiri piki Bugi pidas Stalin ajutiseks. Ja ei varjanud seda.

NSV Liidu kaitse rahvakomissar, Nõukogude Liidu marssal S. K. Timošenko teatas sellest oma käskkirjas, mis avaldati kõigis Nõukogude ajalehtedes, loeti ette iga roodu, patarei ja eskadrilli rivi ees:

Nõukogude Liit kasvas märkimisväärselt ja nihutas oma piiri läände. Kapitalistlikul maailmal tuli koomale tõmmata ja järele anda. Kuid meil – Punaarmee võitlejatel, pole aeg uhkeks minna ja saavutatuga rahulduda! (Kaitse rahvakomissari käskkiri nr 400, 7. november 1940. a.)

Vaat nii: me nihutasime oma piirid läände, kuid ei rahuldu sellega. Meil on sellest vähe.

See pole poliitiku kõne ega ajakirjaniku sõnum. See on lahingukäsk kõigile Punaarmee väekoondistele ja väeosadele. Kuid Nõukogude piiridest läänes on ainult need riigid, mis on Saksamaa liitlased või need maad, mille Saksamaa oli vallutanud. Sel moel teatas NSV Liidu kaitse rahvakomissar ametlikult Punaarmee käskkirjas, et jõuame ka Saksamaani.

Mitte ukrainlaste ja valgevenelaste vabastamise nimel ei kehtestanud Stalin ühist piiri Saksamaaga, vaid tingimuste loomiseks ootamatuks kallaletungiks Saksamaale ja Euroopa vallutamiseks.

Minu raevukale oponendile Kiievist ja kõigile, kes jagavad tema seisukohta, soovitan mõelda vaat mille üle: aga seltsimees Stalin ei ühendanud ju Poolalt ära võetud maid mitte Ukraina ja Valgevenega.

Ta ühendas need Nõukogude Liiduga.

Nendel maadel ei kehtestatud mitte ukraina ega valgevene võimu. Võim, nagu meil kõikjal; kehtestati nõukogude, komissaride, tšekistide, koputajate, vangivalvurite, mahalaskmise võim.