Читать книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike - Страница 5

Eesti korvpallikoondise tulemused, aga ehk mis veelgi olulisem − mängupilt, hakkavad paranema 2011. aastast. Esialgu on vastas küll Austriad ja Luksemburgid, nii et tegelikust tasemest ei saa veel päris aimu – vähemalt tore, et B-divisjonis me enam ei kaota.

Kuid suvi 2012 ning võidud Iisraeli ja Serbia üle näitavad, et kvalitatiivne nihe on toimunud. Mis aitab meid tõusule, mille arvelt see tuleb? Sest vaid mõni aasta varem ei tegelnud me Iisraelide ja Serbiate alistamise, vaid nendest madalama klassiga meeskondadele kaotamisega.

„Klubides leiab igal pool kadedust, keegi ajab oma statistikat taga. Eesti koondis on tõesti suure tähega Meeskond,“ alustab Janar Talts. Nii tema kui ka kõik teised mängijad kinnitavad, et sisekliima on vinge.

Talts jätkab: „Kõik moodustavad ühtse pundi, sobivad hästi, pole omaette nohisejaid või olukorda, et kedagi kampa ei võetaks. See on üks põhiline edu võti. Meie oskused pole võib-olla megahead, aga mäng tuleb „keemia“ pealt. Mis mulle veel meeldib – kõik usaldavad üksteist. Kui sa näed, et sõber on vaba, annad palli temale, las ta viskab, keegi pole kade.

Kõik arenevad, igale positsioonile on võtta päris korralikke mängijad. Timmu sai vanemaks, Siim sai vanemaks, Veidekas sai vanemaks, meie, „vanurid“ oleme veel seal ees. Timmu on tark mängujuht. Ning treenerid on viimastel aastatel andnud meile vabamad käed – mängime fun-korvpalli. Varem viskasime ise 50 punkti, vastase pidime kõigest 48 peale jätma.“

Eestlasi aitavad head ja toetavad omavahelised suhted. Rain Veideman ja Sten- Timmu Sokk.

Kui Kristo Saaget ei oleks…

Teine 30+ vanuses mees Gregor Arbet lisab: „Pole vahet, kas oled 30- või 20-aastane. Koondis moodustab ühe rusika. Sel aastal polnud kõrval Kristjanit ega Janarit, aga ikka oli kõik mõnus ja tipp-topp.

Meie põlvkond on põhjas ära käinud ja õppinud. Tore, et suutsime end kokku võtta ja jõuda EM-ile. 14 aastat on pikk vahe. Koondises polnud eelmisel kümnendil sellist ühtsust nagu nüüd viimastel aastatel. Me ei saanud neid asju „jooksma“. Pigem nokitseti omaette, ei olnud nii head koos-tegemise-tunnet.

Nüüd, viimasel neljal aastal naudivad kõik võistkonnakeemiat ja mängupilti. Kõik saavad ka väljaspool platsi hästi läbi, toetavad üksteist. Kõigil on oma roll. Üks näide on Kristo Saage, kes ei pääse ju palju platsile, kuid kõik ütlevad, et kui seda venda võistkonnas ei oleks, siis… Saage hoiab riietusruumis tuju üleval: á la „mis mõttes me sellele või tollele satsile ära ei pane?“ Kõik on ühe asja eest väljas.“

Rollidest rääkides on selge, et mõnigi mängija peab kohati täitma veidi vastumeelseid ülesandeid. Aga keegi ei nurise selle pärast, kõik vaatavad koondist kui tervikut ja mõistavad: jah, mina peangi seda rolli täitma.

Janar Talts mängiks parema meelega „suure ääre“ kui tsentri ja Siim-Sander Vene „väikese“, mitte „suure ääre“ kohal. Vahel täidab keskmängija kohuseid ka Kristjan Kangur. Aga nad teevad seda nurisemata.

Tiit Sokk kasutab Gregor Arbetit sageli vastase mängujuhtidele surve avaldajana. Mängumees võtab oma emotsiooni kokku: „Vaatad väikest punni, Tiit ütleb, et lähed ja võtad teda. Mõtled – jummal-joo! Väiksed ju jooksevad ja siblivad igal pool! Aga sa lähed ja teed asja ära. Olen enda rolliga rahul. Sa tead täpselt, mida treener tahab, ja üritad teha nii hästi, kui suudad.

Loomulikult tunned end hästi, kui vastastel on hea point-guard, minu ülesanne on ta maha võtta, me võidame ja tema kasutegur polegi midagi erilist. Parima tunde ja mõnu annabki võit. Ma ei tea, kui palju on mängijaid, kes rõõmustavad enda visatud 30 punkti üle, samas kui võistkond saab pähe. Mida see annab?“

Kapten Kristjan Kangur ütleb, et ehkki 2012. aastal jäädi finaalturniirilt napilt eemale, lõid nood mängud järgmiseks suveks positiivse aluse. „Olime esimesed, kes välja jäid. Aasta hiljem polnud algus paljutõotav, kuid lõpuks ulpisime välja ja arvan, et pääsesime teenitult EM-ile.“

Eelmise kümnendi mõõnaaeg on paljuski seletatav ka põlvkondade vahetusega. Kui Liidu meistrid astuvad tasapisi kõrvale, jääb „auk“ sisse. „Ju pole väiksel riigil kogu aeg nii palju häid mängijaid, head emotsiooni ega vahvat punti, kes kokku hoiaks,“ pakub Tanel Sokk.

„Kangur, Talts, Arbet on koondisse kuulunud juba kümme aastat. Nad on saanud suurte mängude kogemusi, eriti Kangur. Neilt meestelt nõuti ilmselt liiga vara liiga palju. Et nad võtaksid Kullamäe ja Kuusmaa koha kohe üle, kuid nad polnud tol hetkel veel valmis. Viimasel kolmel-neljal aastal ongi nad olnud valmis ja liidrid.

Loodan, et finaalturniirile pääsemisel ei teki enam pikki vahesid. Meie B-koondis näitas tänavu suvel, et olukord pole üldse kehv. EM-il osalemine võiks saada igapäevaseks. Samas on Euroopa korvpalli tase muutunud nii ühtlaseks, et kui sa kõiki mehi kokku ei saa ja vorm pole kõige parem, siis jäädki tahapoole.

Eks kindlasti ole ka meie mängupilt kümne aasta jooksul muutunud. Kangur ja Talts on mänginud Itaalias, Kalev/Cramo VTB liigat, Tartu Rock eurosarja – neid mänge läheb vaja, sa harjud selle tasemega. Kui mängid VTB liigas „miljonimeeste“ vastu, siis ei tundugi EM-valiksarja tase midagi erilist. Eesti koondise huvides läheb neid liigasid vaja, mängijad saavad paremaks. Sa mõistad selle taseme mängu, oled asja sees.

Arvan, et Kangur polnud viis aastat tagasi taktikaliselt nii tugev mängija kui praegu. Ta on muutunud treenerite usaldusisikuks. Olen kuulnud, et ka välismaal küsivad treenerid tema käest nõu.

Lahtisema mängujooniseni on võimaldanud jõuda teistsuguste individuaalsete oskustega nooremad korvpallurid. Ning vanemate meeste oskused ja mängumõistmine on paranenud. Kümme aastat on tööd tehtud, tulemus pidigi tulema.“

Vanemad mängijad toetavad nooremaid

Peatreeneri noorem poeg, tema parem käsi ja plaanide väljakul elluviija Sten-Timmu Sokk täiendab: „Treenerid on praegusele koosseisule leidnud sobiva stiili. Mina näiteks harjusin sellise vahelduva kiirusega transition-mänguga ära Tartu Rockis, kus seda harrastas ka Indrek Visnapuu. Nüüd on meil koos võistkond, kes tahab niisugust mängu mängida. Meil on kolm-neli vanemat, kogenud meest, nooremad annavad energiat, pluss Saage-sugused, kes hoiavad vaimu üleval. Juhtub, mis juhtub, keegi ei löö risti ette.

Pean meie treenereid väga headeks taktikuteks. Mänguks koostatakse konkreetse vastase vastu alati kaitseplaan. Rünnakud vaatame igal suvel uuesti üle, vahel muudame detaile, aga üldiselt teeme samu asju, peame üksteist mõistma. Meie sats pole eliitmängijaid täis, kuid treenerid suudavad meid võistkonnaks kokku sulatada.

Kangurid, Taltsid, Arbetid vastutavad kogu aeg, ning endal on hea kerge väljakule minna – pole nii suurt pinget õlgadel. Nad suudavad meeskonda väga hästi vedada, vahet pole, kas musta töö tegija või skoorijana.“

Taneli ja Timmu isa Tiit Sokk rõhutab, et küsimus pole ainult oma mängujuhtidest poegade oskuses treenerite kavandatut väljakul suunata, vaid eranditult kõik mängijad on väga targad ja saavad teinekord platsi kõrvalt tulevate näpunäidetetagi aru, kui olukorrast tulenevalt peab midagi muutma.

Nooremaid korvpallureid rõõmustab eriti asjaolu, et vanemad kolleegid pole ülbed, vaid toetavad. „Kangur, Arbet, Talts ei hakka millegi valesti tegemise järel sind sõimama, vaid suudavad asja rahulikult selgeks teha, tulevad ja näitavad: siia-siia-siia. Mitte et sa oled mõttetu vend, ei oska, mine ära! Kõik on inimesed, kõik eksivad. Õpid igas trennis, igas mängus. Asjad räägitakse rahulikult läbi ja järgmisel korral juba teedki õigesti! Kui ka väljaspool platsi tekib mingi mure, saad rääkida ja abi küsida,“ seletab Rain Veideman koostöö lahti.

Suvel 2014 võib näha, et ka pesamuna Veideman ise seletab väljakul päris palju.

„Jah, ütlesin Reinar Hallikule – kui ta saab kolmesejoone taga vabana palli, ei pea ta minu suunas enam mingit petet tegema –, pane julmalt peale, sul on hea vise, oled ju superviskaja!

Rain Raadikule soovitasin küsida vahetust, kui ta ära väsib. Tuleb uus mängija, puhkad ja tuled tagasi. Kui see mees hakkab hüppama ja kargama ning paned talle sinna korvi alla palli, on ta ju võimeline mängima!“

Veideman rõhutab plussina ka stabiilsust, Tiit Sokk on juhendanud koondist juba viis suve järjest. Samuti annab iga välisklubis leiva teenimine mängijale juurde – „lähevad mehed paremaks, läheb ka meeskond paremaks“.

„Kui ühel aastal oldi kehvad, ei vahetatud kogu koosseisu välja, et nüüd uutega paneme. Kusagilt pidi see tõus algama. Meeste tase on paranenud ja sisekliima on super. Muud ei midagi, LeBron Jamesi pole ju tulnud. Taktika sobib, Sokk ja Varrak on teinud mängimise meestele väga lihtsaks. Saame lihtsaid korve, kaitses kõik mõistavad, mida peavad tegema, ja kohe hea on seal väljakul olla, kui mäng sujub! Eks meil ole olnud nii tõuse kui ka mõõnu, aga mõõnadest saame ühiselt üle.“

Teine üheksakümnendatel sündinud mees Siim-Sander Vene arvab, et 14-aastane finaalturniirita periood on tõepoolest pikk, kuid üldises plaanis näitab meie korvpalli seisu – reaalset edasipääsuvõimalust enne 2012. aastat ju ei tekkinudki.

Ka lollused tehakse koos ära

Vene kerib kalendri uue aastatuhande esimese kümnendi lõppu tagasi. „Esimesel aastal, kui tulin, oli kõige noorema ja kõige vanema mehe vanusevahe päris suur. Nüüd mingil hetkel jäi see üsna väikeseks, alla kümne aasta. Oleme suhteliselt ühes vanuses, teeme kõike koos, lollused ka koos ära! Tekkis kõva kambavärk. Varem igaüks tuli, tegi oma töö ära, tekkisid väiksed grupid, aga ei enamat.

Kui oleme nii kaugele jõudnud, ju on Tiit Sokk teinud õiged valikud. Ta on aastate jooksul muutnud mängufilosoofiat, saame oma parematest mängijatest parima poole kätte. Meie koondis on ebastandardne, vastastele keeruline ja paljud ei saagi meie mängule täpselt pihta.

Kui keegi usub ja loodab sinusse, viib see edasi ja annab parema tunde. Mängijad naudivad seda! Kui sa tead, et saad oma asju teha ja tunned ennast mugavalt ega pea mängima stiilis, millega sa pole igapäevaselt harjunud või mis ei klapi sinu oskustega, on väljakul mugav olla, palju lihtsam ja lõbusam, siis on korvpall väga tore mäng!“

Resümee sõnastajaks sobib mõistagi kuldsuu Reinar Hallik:

„Koondises mängimisel on väga palju plusse, miinuseid praktiliselt polegi! Hea küll, jääb vigastuseoht ja perega ei saa nii palju koos olla. Meie naistel on raske, suvel, puhkuste ajal, ei saa mehega nii palju koos olla. Mees magab kahe trenni vahel, hambad laiali, ja käib mängudel. Kuid meie naised-elukaaslased arvestavad sellega. Sa ei hakka ju kohe esimesest päevast koos elama, sa tead, kellega sul tegu. Need on koondise ainsad miinused.

Võistkonnavaimu pealt tuleb väga palju. Olen kuulunud klubidesse, kus mängijad on head, aga vaimu ei ole, ja siis ei tule ka tulemust. Olen alati seda meelt, et sul võivad olla kehvemad mängijad, kuid hea vaimuga saad palju parema tulemuse. Kui mängisin Lappeenrantas, valis treener sinna kokku sobivad mehed – saimegi väga hea klapi. Kui aga mängisin Rootsis, hoidsid ameeriklased omaette, rootslased omaette, ülejäänud eurooplased omaette.

Koondises on üks punt, koondise trenni lähed alati hea tujuga ja tuled veel paremaga tagasi!“