Читать книгу Budapesti spioon - Vilmos Kondor - Страница 3

Zsigmond Gordon istus takso tagaistmel ja silmitses mittemidagiütleva välimusega meest. Stseen tuli talle tuttav ette, ehkki ta ise polnud niisuguses olukorras kunagi varem olnud. Seda oli lihtsalt nii palju filmidest nähtud ja raamatutest loetud. Ükskord oli umbes midagi taolist juhtunud ka ühe tema töökaaslasega – kolleeg oli leidnud end vanas trööbatud Citroënis silm silma vastas istumas oma armukese abikaasaga. Praegu olid asjalood väheke teised, sest kui Gordon mehe ilmetusse, lausa tuima ja ükskõiksesse näkku vaatas, teadis ta, et tema otsusel – öelgu ta siis kas ei või jaa – saavad olema hoopis tõsisemad tagajärjed.

Ta vaatas musta Opel Admirali aknast välja. Räpane ja hall linn näis koosnevat reast momentülesvõtetest, ammusest ajast tuntud kaadritest – trammid, käsikärud, kalossid, raglaanlõikega palitud, sarvraamidega prillid, kübaranõelad, jäisesse õhku tardunud sigaretisuits. Nad jäid Berlini väljakul autobusside taha toppama. Mees võttis sigaretikarbi ja ulatas selle Gordonile, kes tõstis tõrjuvalt käe. Mees koukis karbist sigareti, koputas selle otsa vastu karbikaant, pistis sigareti suhu, tõmbas taskust tikud ja süütas suitsu põlema. Gordon keris autoakent sõrmejagu allapoole, et kabiini täitvat sigaretisuitsu välja lasta.

Nad suundusid Margiti silla poole. Gordon silmitses mehe süles lebavat pruuni ümbrikku. See oli pisut kortsus, ilma nime ja aadressita. Tavaline pruun ümbrik. Ei ülemäära paks, ei liiga õhuke. Viimaks tõstis ta ümbrikult pilgu mehe näole. Too istus paljapäi, sõjaväelase kombel lühikeseks lõigatud juuksed kergelt hallinemas. Suu kitsaks kriipsuks pigistatud, rohekashallide silmade pilk akna taga toimuvat jälgimas. Suurepärase lõikega kaherealine ülikond istus tema seljas nagu valatult, paistis, et see oli rätsepa õmmeldud ja ilmselt mitte mõnel Budapesti bulvaril, vaid Londoni Savile Row’l. Seni oli Gordon seda meest ainult mundris näinud, kuid nad olid kohtunud ka ainult paaril korral. Viimati põgusalt ühel 1941. aasta suvel toimunud filmiesilinastusel. Tookord tervitasid nad teineteist napi peanoogutusega, ei rohkemat. Just seepärast ei saanudki Gordon aru, mida see mees praegu siit sellest autost otsib.

Kell oli natuke seitse läbi, kui ta oma Hitleri tänaval asuva korteri uksest välja astus. Takso oli tellitud täpselt seitsmeks, pakkimisega läks küll pisut kauem aega, kuid sellest ei olnud lugu, laupäeva hommikul jõuab lahedasti poole tunniga lennuväljale. Tema lennuk läks kell kaheksa, polnud tarvis kiirustada. Ta tõmbas välisukse enda järel kinni ja nägi kõnnitee servas parkivat musta Opelit, mille mootor juba käis. Niipea kui taksojuht teda märkas, hüppas ta masinast välja, võttis koti ja avas tagaukse. Gordon nihutas kaabu silmile ja istus autosse. Alles siis, kui ta oli kaabu peast võtnud ja enda kõrvale istmele asetanud, nägi ta, et ei viibi auto tagaistmel üksinda.

„Tere hommikust!“ tervitas teda kindralmajor István Ujszászy, Riigikaitse Keskuse juht.

„Tere hommikust!“ vastas Gordon ja laiutas imestunult käsi.

„Tahate teada, et mispärast ma siin olen?“ noogutas Ujszászy.

„No näiteks.“

„Kas olete kuulnud, mis teisel detsembril ühe meie kullerlennukiga juhtus?“ küsis Ujszászy.

Gordon raputas pead.

„Pole ka ime, me ei lasknud seda uudist Ungari ajakirjandusse. Kusagil Saksamaa kohal läks kaduma meie kullerlennuk, mis pidi dokumendid Stockholmi saatkonda toimetama,“ selgitas kindralmajor. „Sestsaadik pole lennukist midagi kuulda olnud.“

„Kas need olid tähtsad dokumendid?“

„Väga tähtsad. Erakordselt tähtsad. Meie Stockholmi saadik Ullein-Reviczky ootas neid kohe kangesti. Kas te tunnete teda?“

„Oleme kord põgusalt mingil välisministeeriumi vastuvõtul kohtunud.“

„Ah soo,“ noogutas Ujszászy ja tema õhukestele huultele ilmus midagi naeratusesarnast. „Suurepärane. Siis Ullein-Reviczky mäletab teid.“

„Mispärast ta peaks mind mäletama?“

„Sest tema on samasugune nagu mina. Keda on kord näinud, seda ei unusta enam kunagi.“

Gordon vaikis ja ootas, et mees jätkaks.

„Ühesõnaga, lennuk läks kaduma. Me ei ole sellest sestsaadik mitte midagi kuulnud.“ Kindralmajor oli seni aknast välja vaadanud, nüüd aga jätkas ettepoole kummardudes: „Meil on põhjust oletada, et dokumendid on sakslaste kätte sattunud.“

„Kas lennuk võidi tahtlikult alla tulistada?“

Ujszászy laiutas käsi ja kõverdas kergelt huuli. See žest meenutas Gordonile Lõuna-Philadelphia itaallastest sisserändajaid.

„Seepärast otsustasime, et …“

„Otsustasite? Kes otsustasid?“ küsis Gordon.

„Kui selgub, et te peate seda teadma, küll teile siis teada antakse,“ vastas kindral. Gordon noogutas. „Me otsustasime, et erikuller viib uued dokumendid Berliini. Tänase lennukiga.“

Gordon vaikis endiselt. Ta oli juba taibanud, mida Ujszászy temalt paluda kavatseb, kuid ei teadnud, mida vastata. Eitav vastus ei tohiks talle isiklikult kalliks maksma minna. Ujszászy on mõistlik inimene, Gordon teadis, et ta ei hakkaks palve tagasilükkamise pärast kättemaksu hauduma.

„Mispärast te õieti Berliini sõidate?“ küsis Ujszászy.

„Ribbentrop peab kõne Kolmikpakti allakirjutamise kolmanda aastapäeva puhul.“

„Ja teie olete Reutersi korrespondent?“

„Jah, ikka veel,“ vastas Gordon ja silmitses Ujszászy nägu. Mees heitis talle sellise pilgu, nagu poleks praegu midagi olulist kaalul. Tema näoilme oli pigem reibas kui murelik.

„Kas te kedagi teist ei leidnud?“ päris Gordon viimaks. Nad olid juba Lõunavaksalist möödas ja liikusid mööda Gömbös Gyula teed.

„Nii lühikese ajaga on see võimatu,“ vastas Ujszászy.

„Te ju ometi teate, et ma ei saa seda teha?“ vaatas Gordon talle otsa. „Mina olen ainult ajakirjanik, Reutersi korrespondent, mina lähen sinna, kuhu kästakse, ma ei osale poliitikas. Mina pean jääma neutraalseks.“

Ujszászy muigas.

„Zsigmond, te ei mõtle seda ometi tõsiselt! Tahate tänapäeva maailmas neutraalseks jääda? Isegi Šveits pole sellega hakkama saanud, miks te arvate, et see just teil peaks õnnestuma?“

„See üks ümbrik ja üksainukene kord?“

Kindralmajor kustutas koni.

„Jah!“ vastas ta kõlatul häälel. „See üks ümbrik, nüüd, üksainukene kord. Ja kui te peaksite muretsema, et keegi sellest teada saab …“

„Ma ei muretsegi,“ raputas Gordon pead. „See poleks ju ka teie enda huvides.“

„Seda küll.“

Nad pöörasid Budaörsi teele. Teed ääristasid villad, liiklus oli hõre. Üks tramm rühkis visalt väikesest künkast üles, aknaklaasid sõitjate hingeaurust udused. Konduktor tegi trepi peal suitsu. Lääne poolt lähenesid tumedad pilved.

Siis pöörasid nad teeviitasid järgides tsiviillennuvälja suunas. Taksojuht peatus lennujaama ümmarguse terminali klaasuste ees. Ta tuli autost välja, võttis pagasiruumist Gordoni reisikoti ja avas talle autoukse. Puhus lõikavalt jäine tuul. Gordon sirutas käe. Ujszászy ulatas talle ümbriku ja lausus: „Ainukene asi, mis teil teha tuleb, on saatkonnas Kamilló Haubertiga kokku saada. Ta juba ootab teid.“

„Ja saatkond on praegu …“

„Dorotheenstrassel. Eelmise pommitasid liitlased puruks.“

„Tean, ma nägin varemeid,“ noogutas Gordon ja astus autost välja. Taksojuht lõi ukse kinni, istus rooli taha ja sõitis minema.

Gordon tõstis pilgu ja silmitses silindrikujulist lennujaamahoonet. Kusagilt ilmus välja pakikandja, kes tahtis hakata juba juttu tegema, aga märganud tema käes olevat räsitud moega nahkset reisikotti, tõmbus varju alla tagasi. Gordon avas klaasukse ning heitis pilgu kellale. Kolmveerand kaheksa läbi. Ta näitas piletileti juures ette oma pileti ja passi ning kui oli need tagasi saanud, suundus betoonkattega lennuväljale. Veel kahe-kolme aasta eest olid lennukid siit õhku tõusnud iga poole tunni tagant ja lennanud peaaegu kõikidesse Euroopa linnadesse. Mida lähemale liikus sõjategevus ja mida enam avati uusi rindeid, seda vähem lennukeid Budaörsilt startis. Lennuvägi oli tsiviillennukid juba sõja alguses koos pilootidega üle võtnud, nii et isegi kui kusagil oleks leidunud mõni lennuk, poleks selle jaoks jätkunud lendureid. Kuigi neutraalsete riikide lennukompaniid tegid siia veel paar sõitu nädalas, olid piletihinnad astronoomilised ning suurem osa lende läks Berliini, sest Lufthansa kasutas Budapesti lennuvälja vahemaandumispaigana.

1942. aasta kevadel oli Gordon sõitnud Berliini ja Stockholmi kaudu Londonisse Reutersiga töölepingut sõlmima. Tal vedas, ta ei pidanud piletite eest maksma, sõidukulud kandis uudisteagentuur. Siis oli veel buss reisijad lennuki juurde viinud, nüüd tuli kohale jõuda omal jalal. Junkers Ju 52 kolm propellerit juba pöörlesid, ta lisas sammu. Tuul pidi kaabu peaaegu peast rebima ja järgmisel hetkel hakkas kallama jäävihma. Ta kiirustas lennukitrepist üles ja astus, pea kumaras, salongi. Seitsmeteistkümnest kohast kuusteist olid juba hõivatud. Istmete kohal rippuvaid võrgust punutud riiuleid täitsid pakid ja palitud. Lennusaatja võttis tema pileti ja viipas vaba koha poole. See oli lennukitiiva juures, akna all. Gordon sikutas mantli seljast, voltis kokku, surus mingi teise palitu kõrvale ja viipas lennusaatjale, et toppigu ka tema kott kuhugi. Gordon vaatas reisijate hulgas ringi. Päris ees istus üks Saksa ohvitser koos oma adjutandiga. Ülejäänud kohtadel olid platsi võtnud mornid diplomaadid, hirmunud pilguga naisterahvad ja kaks väikest tüdrukutirtsu. Lisaks kolm silmapaistvalt hästi riides noort härrasmeest, täis tuubitud portfellid süles. Need olid ilmselt mõne ikka veel edukalt tegutseva ettevõtte kaastöölised, kes taipasid kinni haarata sõjaaja varjatud võimalustest. Gordon sättis end akna kõrvale istuma, tõmbas kardina eest ja jälgis, kuidas tormikuubedes mehed pangedest soola lennuki ette betoonile puistavad. Lennusaatja tõmbas ukse kinni, istus klapptoolile ja kinnitas turvavöö, lendur aga liigutas lennuki tiivaklappe. Kõik paistis töötavat. Gordon võttis sigareti ja süütas põlema. Sellise ilmaga tavaliselt ei lennata. Ainult siis, kui kellelgi on mingi väga tähtis asi ajada ja kui piloot on esmaklassiline. Lufthansa piloodid olid enamasti esmaklassilised, väga tähtsad asjad olid aga ajada ilmselt sel esimesel kohal istuval siledaks raseeritud näo ja põlglikult kõverdatud suuga Saksa ohvitseril.

„Miski müriseb nii kõvasti!“ ütles Gordoni kõrval istuv nääpsuke naine. „Kas see müriseb alati nii kõvasti?“

„Jah, alati,“ vastas Gordon. „Aga see siin on vähemalt terasest,“ jätkas ta siis. „Inglastel on üks pommitaja, mida kutsutakse Sääseks.“

„Sääseks?“ vaatas naine talle otsa.

„Just!“

„See kõlab küll pahasti,“ sosistas naine.

„Noh,“ köhatas Gordon, „selle tiivad on näiteks vineerist tehtud.“

„Vineerist?“ küsis naine, silmad imestusest suured. Gordon noogutas.

„Vineerist jah. Tõsi, see vineer on väga paks ja tugev ja sellega on kaetud nii lennuki tiivad kui ka kere.“

„Ja niisugusega käiakse pommitamas?“

„Niisugusega jah.“

Naine torkas kiiresti käe ridiküli, võttis sealt välja palvehelmed ja hakkas neid sõrmitsema. Tema kõrval istuv abikaasa klammerdus surmapõlgavalt oma reisikoti sanga külge. Isegi läbi kolme mootori mürina oli kuulda, kuidas jäine vihm vastu aknaid taob. Gordon pööras end naise poole. Too istus suletud silmil, selg tugevasti vastu istme seljatuge surutud, ning sõrmitses kramplikult oma palvehelmeid.

Naisel oli põhjust karta, aga ta oli oma hirmuga väheke hiljaks jäänud. Liitlased hakkasid Saksamaad, sealhulgas Berliini, pommitama juba augusti alguses. Gordon oli asjadega piisavalt kursis, et teada, kui suure hävitustöö nad korda saatsid. Vaevalt kolm nädalat tagasi, 22. ja 23. novembril oli kahel järjestikusel ööl Berliini peale langenud lugematu hulk pomme, mis tekitasid tohutuid purustusi – ilmaasjata. Liitlaste palju korratud eesmärk oli Berliini lõplik murdmine ja põlvili surumine. Gordon oli oma silmaga näinud selle plaani läbikukkumist. Hoolimata sellest, et umbes veerand linnaelanikest oli enne õhurünnakuid evakueeritud, said kümned tuhanded inimesed surma ja tuhanded hooned muutusid rusuhunnikuteks. Berliinlased aga jätkasid oma igapäevaelu, justkui poleks midagi juhtunud. Samamoodi nagu Londoni elanikud Blitzi ajal. Poed tehti uuesti lahti, täiskasvanud läksid tööle ja lapsed kooli, isegi mõned teatrid andsid õhtuti etendusi ja kinod olid rahvast täis. Kuna liitlased tegid pommirünnakuid õhtusel ajal, ei tarvitsenud päeval midagi karta. Nii võis ka Junkers Ju 52 turvaliselt Kolmanda Riigi kohal lennata. Gordon nõjatus istme seljatoele ja suitsetas vaikselt. Ta teadis, et muud meelelahutust tal pole. Lugeda ta ei saanud, pilv, mille sees nad lendasid, ei pakkunud talle huvi, nõnda jäidki üle ainult need Egiptuse sigaretid, mida ta hoidis ekstra oma lennureiside tarbeks. Ta lootis südamest, et ei pea enam palju lendama, sest kioskipidaja, kelle käest ta mõnda aega neid smugeldatud sigarette ostis, oli jälle suhkru ja väikelaste toiduseguga äritsemise peale üle läinud. Tema jutu järgi saavat laste toidusegu müüa kullahinnaga ja Gordonil polnud põhjust tema sõnades kahelda.

Sündmustevaene lennureis lõppes sündmustevaese maandumisega. Gordon nägi õhust Tempelhofi lennujaama kaarekujulist hoonet, mis ei näinud praegu sugugi parem välja kui augusti lõpus, mil see sai ühes pommirünnakus nii palju kannatada, et mõnda aega oli kogu lennuliiklus lähedal asuvale Rangsdorfi lennuväljale suunatud. Lennuradasid oli selle ajaga korda tehtud, kuid siiski mitte kõiki. Sestap polnud ka ime, et terminalihoone ees seisis ainult mõni üksik lennumasin. Stardirajal ootas kaks lennukit, üks neist valmistus just õhku tõusma. Lennusaatja oli maandumise ajal küll väikese tuuletõmbuse tekitanud, aga salong suitsetati kohe jälle täis, nii et Gordon ei jõudnud ära oodata, kuni uks viimaks lahti tehakse. Piloot võttis suuna laskumisele, vähendas kiiresti kõrgust ja juba puudutaski tugevasti rappuv lennuk maapinda. Nad veeresid terminalihoone ette. Lennuk oli vaevalt jõudnud seisma jääda, kui Saksa ohvitser püsti kargas, vormimütsi pähe surus, lasi noorukesel vibalikul adjutandil endale mantli selga aidata ja juba heitiski lennusaatja hüvastijätuks käe kõrgele: „Auf wiedersehen, SS-Brigadefürer Veesenmayer!“

SS-ohvitser tõttas teda ootava Mercedese juurde ja istus autosse. Lennusaatja jäi ukse juurde seisma ja teatas ülejäänud reisijatele: „Nööpige palitud kinni, väljas on kole ilm!“

Gordon raputas enda kõrval istuvat prouat kergelt õlast, naine lõi silmad ehmunult pärani.

„Rahu! Me oleme kohal,“ teatas Gordon. Naine sirutas end üle vahekäigu istuva abikaasa poole. Alles nüüd silmas Gordon mehe jalgade ette ritta asetatud kolme paberkotti. Naine märkas Gordoni pilku: „Temale ei meeldi lennata, aga vähemasti on ta alati põhjalikult ette valmistunud,“ lausus ta vabandavalt, tõusis püsti ja silitas abikaasa laupa. Gordon sikutas pakiriiulilt palitu, otsis oma koti üles ja astus kiiresti lennukist välja.

Saksa piirivalvurid ei rõõmustanud tema Reutersi töötõendit nähes, aga andsid selle siiski koos passiga tagasi. Gordon kõndis otse läbi tühja lennujaama. Suurem osa reisijatest – mõni üksik ärimees välja arvatud – kandis sõjaväevormi, see kõik oleks ehk tundunud vähem häiriv, kui valjuhäälditest poleks vahetpidamata mürtsunud patriootlik muusika. Väljapääsu kohal lehvis hiigelsuur riigikotkaga lipp.

Gordon avas ukse ja viipas takso. Päevinäinud, oma kümme või enamgi aastat vana BMW 303 veeres pikkamööda Berliini kesklinna poole. Gordon ei armastanud Saksamaa pealinna. Linnas, mille pommirünnakud on segi pööranud, pole suurt midagi armastada. Gordon vaatas kokku varisenud maju, pommiauke, berliinlasi, kes ikka veel käitusid nii, nagu poleks neil kõigest toimuvast sooja ega külma. Unter der Lindenil ei olnud peaaegu hingelistki. Raagus puud, tühjad pargipingid, ülikooli ees lonkis ringi käputäis tudengeid. Paar päeva tagasi sadanud lumi sulas kõnniteele kokku kuhjatud hangedes. BMW möödus ülikoolihoonest, keeras esimesel tänavanurgal paremale, jõudis Dorotheenstrassele ning peatus siis ühe juugendstiilis maja ees. Collegium Hungaricumi polnud enam tükk aega saabunud ühtegi Ungari üliõpilast ega õppejõudu. Neis ruumides töötas nüüd Ungari suursaatkond Döme Sztójay juhtimisel. Gordon oli kunagi varem kohtunud selle Serbia päritolu, lühikest kasvu mehega, kes meenutas pigem mõnd alaväärsuskompleksi all kannatavat (ja salamisi priskesse garderoobitüdrukusse armunud) kabareekonferansjeed kui suursaadikut – vähemasti mitte Berliini oma, aga ka Caracase oma mitte.

Ta ronis autost välja ja ütles sohvrile, et jäägu ootama. Maja sissepääsu ees peatas teda üks sõjaväevormis ohvitser. Gordon näitas talle oma passi ja teatas, et tal on kohtumine nõunikuhärra Kamilló Haubertiga. Ohvitser viipas, et istugu lipuvarda kõrvale, riigihoidja Horthy portree alla. Gordon võttis istet, pani koti põrandale ja jäi ootama. Ka saatkond tundus väljasurnuna. Selles polnud midagi imelikku – täna oli laupäev –, aga Gordon aimas, et siin pole ka äripäeviti suuremat sagimist. Õhuhäired ja pommitamised võtavad ka kõige innukamalt diplomaadilt tööisu ära.

Ohvitser tuli peagi tagasi, tema kannul kõhetu, neljakümnendates eluaastates meesterahvas. Hästi õmmeldud pruun ülikond seljas, punased juuksed pealael turris, naeratas ta rõõmsalt oma traatraamiga prillide tagant.

„Tere tulemast!“ sirutas mees tervituseks käe. „Sinnapoole, nii, olge hea, siiapoole,“ juhatas ta koridoride rägastikus teed. Mõlemat kätt jäi rida uksi, üks neist seisis lahti, toas istus silmapaistvalt kena masinakirjutajapreili ja pusis oma kootud kampsuni nööpe kinni.

„Kas sõit läks kenasti?“ küsis Kamilló Haubert selja taha vaadates ja astus kõrvaltuppa sisse.

„Läks küll!“ vastas Gordon. „Iga reis läheb kenasti, kui su lennukit alla ei tulistata.“

„Hahahaa!“ naeris nõunik mõrult. Gordon vaatas, kuidas mees närviliselt oma väikese kabineti veel väiksema kirjutuslaua sahtlites ringi tuustib. Raske oli Haubertis ära tunda seda kunagist lüürilist luuletajat, kelle värsid ilmusid koguni kirjandusajakirjas Nyugat.

„Mida ma õigupoolest otsin?“ küsis Haubert nõutult. Gordon laiutas käsi. Kusagil kaugemal kostis kirjutusmasina tärinat. Üks autobuss läks mürinal mööda. Muidu valitses hoones täielik vaikus.

„Ahhaa!“ laksas Haubert lauba pihta. „Mitte mina ei pea teie jaoks midagi välja otsima, vaid teie peate midagi minule üle andma!“

Gordon torkas käe reisikotti ja tõmbas sealt pruuni ümbriku. Filmides kohtutakse seesuguse saadetise üleandmiseks alati mõnes kõrvalises paigas. Põiktänavas, äärelinna kõrtsis, kesklinnakohviku ülemisel korrusel, kino rõdul – mitte mingil juhul saatkonnas. Ega ta muidugi arvanudki, et nad hakkavad Haubertiga paroole vahetama, aga see kõik tundus talle ometi nii kohmakas ja amatöörlik. Lõppude lõpuks oli Ujszászy tema kätte usaldanud tähtsad dokumendid, mis …

„Justament!“ tõmbas kultuurinõunik ümbrikust välja pataka noodipabereid. „Ilma nendeta ei tule mingit jõulupeo eeskava!“ seletas ta, endal suu kõrvuni. „Nii palju asju läks pommitamisel kaotsi ja kolimisega haihtus veel üht-teist. Näe, isegi see on siin olemas!“ laksas ta käega ühe noodilehe pihta. „„Tulevad valged jõulud“,“ ohkas ta heldinult. „Nii nagu Vali Rácz seda laulab, palun väga …“

Seda viimast kuulis Gordon juba koridoris, sest niipea kui ta oli noote silmanud, pööras ta kannapealt ringi, astus Hauberti kabinetist välja, kiirustas Dorotheenstrassele, istus taksosse ja palus juhil minema sõita.

„Tulevad valged jõulud!“ urises ta endamisi. „Tulevad valged jõulud!“

„Was sag’n Sie?“ vaatas sohver üle õla. Gordon vangutas pead ja viipas, et sõitku edasi.