Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 9

„Machines of Loving Grace” 2

1960-ndatel jooksid San Franciscos ja Santa Clara orus kokku erinevad kultuurihoovused. Tehnoloogiarevolutsioon algas sõjaväetööstuse arenguga ja peagi kaasas see ka elektroonikafirmasid, mikrokiipide tootjaid, videomängude disainereid ja arvutifirmasid. Tekkis tehnikafännide subkultuur – raadiotehnika- ja telefonifännid, küberpungi esindajad, asjaarmastajad ja lihtsalt nohikud –, kuhu kuulusid ka insenerid, kellele ei istunud HP filosoofia, ja nende lapsed, kes ei kuulunud ühtegi eelpool mainitud rühma. Poolakadeemilised rühmitused uurisid LSD mõju. Nendes uuringutes osalesid ka Doug Engelbart Palo Alto Augmentation Reserach Centerist ning Ken Kesey. Esimene aitas hiljem välja töötada arvutihiire ja graafilise kasutajaliidese, teine nautis uimasteid koos muusika- ja valgusshow’dega, kus esines ka keldribänd, kellest hiljem sai Grateful Dead. Lisaks sellele olid siin vahva biitnikepõlvkonnast välja kasvanud hipiliikumine ja mässumeelsed poliitilised aktivistid, kelle eelkäijaks oli Berkeley Free Speech Movement. Peale nende olid veel mitmesugused liikumised, mis püüdlesid isikliku vaimse valgustatuse poole: zenbudism ja hinduism, meditatsioon ja jooga, karjumisteraapia ja sensoorne deprivatsioon, Esaleni ja est-psühholoogia.

See lillelaste ja masinate, vaimse valgustatuse ja tehnoloogia ajastute segunemine kehastus Steve Jobsis, kes mediteeris hommikuti, käis Stanfordis füüsikaloengutes, töötas õhtuti Ataris ja unistas oma firmast. „Midagi oli teoksil,” meenutab ta seda aega ja kohta. „Parim muusika on pärit sellest ajastust – Grateful Dead, Jefferson Airplane, Joan Baez, Janis Joplin –, aga sellest ajast on meil ka integraallülitus ja säärased asjad nagu Whole Earth Catalog.”

Alguses ei saanud tehnikasõbrad ja hipid hästi läbi. Paljud kontrakultuuri pooldajad pidasid arvuteid kurjakuulutavateks ja orwellilikeks, Pentagoni ja võimustruktuuride territooriumiks. Raamatus „The Myth of the Machine” hoiatas ajaloolane Lewis Mumford, et arvutid võtavad meilt vabaduse ja hävitavad „elulised väärtused”. Tolle perioodi ametikaartidele kirjutatud käsk „Ära murra, vääna ega kahjusta” muutus irooniliseks sõjavastaseks hüüdlauseks.

1970-ndate alguses oli muutus juba alanud. „Arvuti kasutamine ei olnud enam bürokraatliku kontrolli vahend, vaid individuaalse väljenduse ja vabanemise sümbol,” kirjutas John Markoff oma uurimistöös „What the Dormouse Said” kontrakultuuri ja arvutitööstuse ühtesulamisest. Seda eetost väljendas lüürilisemalt Richard Brautigani 1967. aastal kirjutatud luuletus „All Watched Over by Machines of Loving Grace”. Küberdeelne segunemine oli toimunud, kui Timothy Leary kuulutas, et personaalarvuti on uus LSD, ja aastaid hiljem muutis oma kuulsat mantrat, öeldes nüüd: „Lülita sisse, buudi, ühenda.” Laulja Bono, kellest hiljem sai Jobsi sõber, arutles Jobsiga sageli selle üle, miks mässumeelsed rokkmuusika ja uimastite tarbijad aitasid panna aluse personaalarvutite tööstusele. „Kahekümne esimese sajandi leiutanud inimesed olid läänerannikult pärit narkotsi tõmbavad ja sandaale kandvad hipid, nagu Steve, sest nad nägid asju teistmoodi,” ütles ta. „Idaranniku, Saksamaa, Inglismaa ja Jaapani hierarhilised süsteemid ei julgusta teistmoodi mõtlema. Kuuekümnendad lõid anarhilise mõtteviisi, mis aitab ette kujutada maailma, mida veel pole olemas.”

Üks inimene, kes julgustas kontrakultuuri liikmeid arvutifännidega ühte heitma, oli Stewart Brand. See üleannetu visionäär, kes hiljem mõtles aastakümnete jooksul välja terve rea lõbusaid ideid, osales ühes kuuekümnendate alguse LSD-uuringus Palo Altos. Koos kaastudengi Ken Keseyga pani ta aluse LSD-d ülistavale Trips Festivalile, esines Tom Wolfe’i „The Electric Kool-Aid Acid Testi” avastseenis ja töötas koos Doug Engelbartiga uusi tehnoloogiaid esitleva, teedrajava heli- ja valguspresentatsiooni „Mother of All Demos” kallal. „Suur osa meie põlvkonna inimestest põlgas arvuteid, pidades neid keskvõimu kehastuseks,” märkis Brand hiljem. „Aga väike osa – keda hiljem nimetati häkkeriteks – võttis arvutid rõõmuga vastu ja tegi neist vabastavad vahendid. See osutus tulevikku silmas pidades ainuõigeks.”

Brand juhtis Whole Earth’i autokauplust, mis alustas ringisõitva autokauplusena, kus müüdi tööriistu ja laenutati raamatuid. Ent 1968. aastal otsustas ta tegevust laiendada Whole Earth Catalogiga. Esimese ajakirja kaanel oli kuulus foto kosmosest pildistatud Maast – selle allkiri oli „Juurdepääs vahenditele”. Varjatud vihje oli see, et tehnoloogia võib olla meie sõber. Brand kirjutas esimese väljaande esilehel: „Kujunemas on intiimse, personaalse võimu ajastu – inimesel on võim ise oma hariduse üle otsustada, leida ise inspiratsiooni, kujundada oma keskkonda ja jagada oma seiklusi kellega tahes. Sellele protsessile kaasa aitavaid vahendeid reklaamib ka Whole Earth Catalog.” Buckminster Fuller kirjutas hiljem luuletuse, mis algas sõnadega: „Ma näen jumalat seadmetes ja mehhanismides, mis töötavad korralikult.”

Jobsist sai Whole Earth’i fänn. Eriti meeldis talle viimane number, mis ilmus 1971. aastal, kui ta õppis veel keskkoolis, ning ta võttis selle kolledžisse ja ka All One Farmi kaasa. „Nende viimase numbri tagalehel oli foto varasest hommikutunnist säärasel põlluvaheteel, kus rännumehed võiksid vabalt pöidlaküüti nõutada. Selle all olid sõnad: „Olge ahned. Olge hooletud.”” Brandi meelest on Jobs üks selle kultuurilise koosluse, mida nende ajakiri üritas rõhutada, puhtamaid kehastusi. „Steve asub täpselt kontrakultuuri ja tehnoloogia keskmes,” ütles ta. „Ta sai aru, milliseid vahendeid inimesed vajavad.”

Brandi ajakirja aitas välja anda Portola instituut, mis oli pühendunud udusulis IT-hariduse jagamisele. Fond aitas panna aluse ka People’s Computer Companyle, mis polnud tegelikult firma, vaid infoleht ja organisatsioon motoga „Arvutivõim rahvale”. Aeg-ajalt korraldati kolmapäevaseid ühiseid õhtusööke ning kaks alatist osavõtjat, Gordon French ja Fred Moore, otsustasid rajada pisut formaalsema klubi, kus saaks jagada uudiseid personaalelektroonikast.

Neid innustas Popular Mechanicsi 1975.aasta jaanuarikuu number, mille esikaanel oli esimene personaalarvutikomplekt Altair. Altair polnud õigupoolest mitte midagi erilist – kõigest 495 dollari eest juppe, mis tuli kokku panna emaplaadiks, mis tegelikult midagi eriti ei teinudki –, aga asjaarmastajad ja fännid nägid selles uue ajastu saabumist. Bill Gates ja Paul Allen lugesid seda ajakirja ning asusid tööle Altairi BASIC-u versiooni kallal, mis oli lihtne programmeerimiskeel. See köitis ka Jobsi ja Wozniaki tähelepanu. Kui Altairi komplekt jõudis People’s Computer Companysse, sai sellest French’i ja Moore’i klubi esimese kokkusaamise keskne teema.

Homebrew Computer Club

Rühmitust hakati nimetama Homebrew Computer Clubiks ning see kujutas endast Whole Earth’i sarnast segu kontrakultuurist ja tehnoloogiast. Sellest sai personaalarvutite ajastu jaoks midagi säärast, nagu oli Turk’s Headi kohvik Dr Johnsoni ajastule, ehk koht, kus vahetati ja levitati ideid. Moore koostas flaieri nende esimese kokkusaamise reklaamimiseks 5. märtsil 1975. aastal French’i Menlo Parki garaažis. „Kas paned kokku oma arvutit? Terminali, telerit, trükimasinat?” oli sellele kirjutatud. Kui see on nii, siis tahad ehk tulla samade huvidega inimeste kokkusaamisele.”

Allen Baum märkas seda flaierit HP teadetetahvlil ja helistas Wozniakile, kes nõustus temaga kaasa minema. „See õhtu osutus üheks mu elu tähtsaimaks,” meenutas Wozniak. Kohale tuli umbes kolmkümmend inimest, kes French’i garaaži ära ei mahtunudki, ja nad kirjeldasid ükshaaval oma hobisid. Wozniak, kes tunnistas hiljem, et oli kohutavalt närvis, ütles, et talle meeldivad „videomängud, hotellide tasulised filmid, teaduslik kalkulaatori ja TV-terminali väljatöötamine”– kui uskuda Moore’i koostatud protokolli. Demonstreeriti ka uut Altairi, aga Wozniaki jaoks oli olulisem mikroprotsessori spetsifikatsioonilehe nägemine.

Mikroprotsessorile – s.o kiip, millele mahub terve keskseade – mõeldes tuli tal üks mõte. Ta oli ehitanud klaviatuuri ja monitoriga terminali, mis oleks ühendatud mujal asuva miniarvutiga. Mikroprotsessorit kasutades oleks võimalik osa miniarvuti võimsusest terminali sisse paigutada, nii et sellest saaks eraldi seisev väike lauaarvuti. See oli julge mõte – klaviatuur, ekraan ja arvuti oleksid kõik ühes kompaktses komplektis. „Personaalarvuti visioon kargas mulle järsku pähe,” meenutas Wozniak. „Hakkasin samal õhtul paberile panema hilisemat Apple I plaani.”

Algul kavatses ta kasutada sama mikroprotsessorit, mis oli olemas Altairis, Intel 8080. Aga see maksis rohkem kui „minu ühe kuu üür”, nii et ta otsis alternatiivi. Ta leidis Motorola 6800, mille HP-s töötav sõber hankis talle neljakümne dollariga. Siis avastas ta MOS Technologies kiibi, mis oli elektrooniliselt samasugune, kuid maksis ainult kakskümmend dollarit. See tegi tema arvuti soodsamaks, ent pikemas perspektiivis oli sel negatiivne mõju. Inteli kiibist sai tööstusstandard, mis mõjus Apple’ile halvasti, sest nende arvutid ei sobinud sellega.

Pärast tööd läks Wozniak alati koju, sõi õhtust ja suundus HP-sse tagasi oma arvuti kallale nokitsema. Ta laotas jupid töölauale laiali, mõtles välja, kuhu miski osa minema peaks, ja pani emaplaadi kokku. Siis hakkas ta kirjutama tarkvara, mille abil mikroprotsessor näitaks ekraanil kujundeid. Kuna ta ei jaksanud arvuti kasutamise aja eest maksta, kirjutas ta seda käsitsi. Paar kuud hiljem oli ta valmis katsetama. „Vajutasin klaviatuuril paari klahvi ja olin jahmunud! Tähed olid ekraanil näha.” Oli pühapäev, 29. juuni 1975, personaalarvuti ajaloo jaoks oluline verstapost. „See oli esimene kord, kui keegi trükkis klaviatuuril tähe ja see ilmus tema ette arvutiekraanile,” rääkis Wozniak hiljem.

Jobsile avaldas see muljet. Ta puistas Wozniaki üle küsimustega. Kas seda saab teiste seadmetega ühendada? Kas mälu salvestamiseks on võimalik lisada ketas? Ta hakkas Wozi ka juppide hankimisel abistama. Eriti olulised olid dünaamilised suvapöördus-mälukiibid. Jobs võttis mõned kõned ja sai Intelist neid tasuta. „Steve ongi selline,” ütles Wozniak. „Ta oskas müügiesindajatega rääkida. Mina poleks seda suutnud. Olen liiga häbelik.”

Jobs hakkas Wozniakiga Homebrew’kokkusaamistel käima, tassis telerit ja aitas seda üles seada. Nüüd osales kokkusaamistel üle saja huvilise ja need toimusid Stanfordi Linear Accelerator Centeri auditooriumis. Neid juhatas Lee Felsenstein, kes esindas samuti arvutimaailma ja kontrakultuuri segunemist. Ta oli jätnud insenerikooli pooleli, osalenud Free Speech Movementis ja oli sõjavastane aktivist. Ta oli kirjutanud artikleid alternatiivajalehte Berkeley Barb ja hakanud siis taas arvutitega tegelema.

Woz ei julgenud üldiselt kokkusaamistel kõnelda, aga pärast kogunesid inimesed tema aparaadi juurde ja ta näitas uhkusega, mida oli suutnud valmis meisterdada. Moore oli püüdnud Homebrew’d kirjeldada pigem kui ideede vahetamise ja jagamise, mitte kui rahateenimise kohta. „Klubi eesmärk oli „Aita teisi”,” rääkis Woz. See oli arvutifännide eetikast tuletatud väljend, sest viimaste arvates peaks informatsioon olema tasuta ja võime ei tohi usaldada. „Tegin Apple’i, sest tahtsin selle tasuta teistele ära anda,” rääkis Wozniak. Bill Gates nii ei arvanud. Kui nad oli Paul Alleniga Altairi interpretaatori valmis saanud, avastas Gates jahmatusega, et Homebrew’ liikmed paljundasid neid ja jagasid teistele tasuta. Ta kirjutas klubile hiljem kuulsaks saanud kirja: „Nagu asjaarmastajad ilmselt teavad, varastab suur osa teist tarkvara. On see õiglane? Üks sellest tulenev probleem on see, et te takistate hea tarkvara kirjutamist. Kes saaks endale lubada hea töö tegemist tasuta? Ootan meelsasti kirju kõigilt, kes tahavad oma võla tasuda.”

Ka Steve Jobs ei arvanud, et Wozniaki leiutised, olgu see Blue Box või arvuti, tuleks tasuta ära anda. Ta veenis Wozniakki lõpetama oma skeemide koopiate tasuta laialijagamise. Jobs väitis, et enamikul inimestel pole nagunii aega arvutit ise kokku panna. „Võiksime osta ja müüa neile trükkplaate.” See on hea näide kahe Steve’i sümbioosist. „Iga kord, kui mina leiutasin midagi uut, leidis Steve võimaluse meile raha teenida,” rääkis Wozniak. Ta tunnistas ka, et poleks seda omapäi iialgi tegema hakanud. „Mulle ei tulnud pähegi arvuteid müüa. Steve ütles, et näitame ja müüme neid.”

Jobs kavatses maksta ühele Atari töötajale, et too kavandaks trükkplaate ja umbes viiskümmend neist valmis teeks. See läheks maksma ligikaudu tuhat dollarit, lisaks töötasu. Nad võiksid neid müüa neljakümne dollariga ja saada umbes seitsesada dollarit kasumit. Wozniak kahtles, kas nad ikka suudavad kõik maha müüa. „Ma ei näinud võimalust raha tagasi saada,” meenutas ta. Tal oli nagunii juba majaomanikuga katteta tšekkide pärast probleeme ja pidi nüüd üüri eest alati sularahas tasuma.

Jobs oskas Wozniakki mõjutada. Ta ei öelnud, et nad kindlasti raha teenivad, vaid hoopis seda, et see oleks neile lahe seiklus. „Isegi kui me rahast ilma jääme, on meil oma firma,” rääkis Jobs, kui nad tema Volkswageni kaubikuga ringi sõitsid. „Meil on kordki elus oma firma.” See ahvatles Wozniakki isegi rohkem kui võimalus rikastuda. Ta meenutas: „Mulle meeldis see mõte: kaks parimat sõpra loovad oma firma. Oh sa poiss! Teadsin kohe, et teen seda. Kuidas siis teisiti?”

Vajaliku summa kokkusaamiseks müüs Wozniak viiesaja dollari eest maha oma HP 65 kalkulaatori, ehkki ostja jättis pool summat maksmata. Jobs omalt poolt müüs tuhande viiesaja dollari eest maha oma kaubiku. Selle ostnud inimene tuli kaks nädalat hiljem tagasi ja teatas, et mootor ütles üles, ning Jobs nõustus tasuma poole remondi hinnast. Neist tagasilöökidest hoolimata oli neil nüüd koos oma väheste säästudega tuhat kolmsada dollarit käibekapitali, tootekavand ja plaan: nad rajavad oma arvutifirma.

Apple’i sünd

Noormehed olid otsustanud firma luua ja vajasid sellele nime. Jobs oli taas käinud All One Farmis, kus pügas „Gravensteini” õunapuid, ja Wozniak läks talle lennujaama vastu. Los Altosesse sõites arutasid nad erinevaid variante. Nad kaalusid tavalisi tehnilisi sõnu, nagu Matrix, ja uudissõnu, nagu Executek, aga ka lausa igavaid nimesid, nagu Personal Computers Inc. Nimi tuli ära otsustada järgmiseks päevaks, kui Jobs tahtis hakata avaldusi täitma. Lõpuks pakkus Jobs nime Apple Computer. „See oli üks minu puuviljadieete,” selgitas ta. „Olin äsja tulnud õunatalust. Nimi kõlas lõbusalt, energiliselt ja mitte sugugi heidutavalt. Apple muutis sõna „arvuti” normaalsemaks. Lisaks sellele oleksime olnud telefoniraamatus Atarist eespool.” Ta ütles Wozniakile, et kui neile järgmiseks päevaks paremat nime pähe ei tule, jäävad nad Apple’i juurde. Nii läkski.

Apple – õun. See oli nutikas valik. Sõna ise jätab sõbraliku ja lihtsa mulje. See oli korraga nii ebatavaline kui ka tavaline. Sellest õhkus veidi kontrakultuuri loodusmeeleolusid, samas oli see üdini ameerikalik. Ja need kaks sõna koos – Apple Computer – jätsid lõbusa vastuolulise mulje. „See tundub natuke kummaline,” rääkis Mike Markkula, kellest sai varsti noore firma esimene juhatuse esimees. „Seega on aju sunnitud selle peale mõtlema. Õunad ja arvutid, need ei sobi ju kokku! Nii suurendasime bränditeadlikkust.”

Wozniak ei olnud veel valmis end täielikult Apple’ile pühendama. Ta oli südames HP töötaja, või vähemalt nii ta arvas, ja tahtis seal edasi töötada. Jobs sai aru, et tal on Wozniaki utsitamiseks liitlast ja lahkhelide korral vahekohtunikke vaja. Nii värbas ta oma sõbra Ron Wayne’i, Atari keskealise inseneri, kes oli kunagi asutanud oma mänguautomaatide firma.

Wayne teadis, et neil pole kerge sundida Wozniakki HP-st ära tulema, ja kohe polnud see ka vajalik. Hoopis olulisem oli Wozi veenda, et tema arvutilahendused on Apple’i omand. „Woz suhtus enda väljatöötatud kontuuridesse isalikult ja tahtis neid kasutada muudes seadmetes või lasta neid HP-l kasutada,” selgitas Wayne. „Jobs ja mina saime aru, et need kontuurid on Apple’i tuum. Rääkisime kaks tundi minu korteris ümarlaua taga juttu ja ma suutsin Wozi veenda.” Ta väitis, et suurepärast inseneri mäletatakse vaid siis, kui ta töötab koos suurepärase müügimehega, ja see tähendab, et ta peab oma lahendused firma valdusse andma. Jobsile avaldas see nii suurt muljet, et ta pakkus Wayne’ile uues firmas kümneprotsendilist osalust, nii et kui Jobs ja Wozniak millegi üle vaidlema peaksid hakkama, saaks otsustavaks Wayne’i hääl.

„Nad olid väga erinevad, aga moodustasid võimsa meeskonna,” rääkis Wayne. Jobsi paistsid aeg-ajalt vaevavat deemonid ja Wozniak tundus olevat lapsikult naiivne. Jobsil oli jultumust, mis aitas asju korraldada, vahel ka inimestega manipuleerides. Ta võis olla karismaatiline, lausa hüpnotiseeriv, aga ka kalk ja julm. Wozniak oli vastandina häbelik ja kohmakas suhtleja, mistõttu ta tundus lapselikult armas. „Woz oli mõnes asjas geniaalne, aga ta meenutas teadlast, sest ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda,” rääkis Jobs. „Me olime hea paar.” Kasu oli ka sellest, et Jobs imetles Wozniaki insenerioskusi ja Wozniak Jobsi ärivaistu. „Mina ei tahtnud inimestega suhelda ja teistele varvastele astuda, aga Steve võis helistada võhivõõrastele ja veenda neid midagi tegema,” meenutas Wozniak. „Ta võis käituda ebaviisakalt inimestega, keda pidas rumalaks, kuid mind ei kohelnud ta kunagi nii, isegi hiljem, kui ma ehk ei osanud vastata küsimustele nii hästi, kui tema tahtis.”

Aga isegi pärast seda, kui Wozniak oli veendunud, et tema uus arvutikavand peaks olema Apple’i omandus, arvas ta, et peaks seda siiski esmalt HP-le pakkuma, sest ta töötas seal. „Uskusin, et mu kohus on HP-le rääkida, et töötasin selle välja seal ametis olles. See oli õige ja eetiline tegu.” Nii demonstreeris ta seda 1976. aasta kevadel oma ülemustele. Kohalviibinuist kõige kõrgema positsiooniga inimesele avaldas see muljet ja ta tundus olevat kahevahel, kuid lõpuks ütles siiski, et HP ei saa sellega tegelda. See oli asjaarmastaja valmistatud ega sobinud ettevõtte kvaliteetsete toodete sortimenti. „Olin pettunud,” meenutas Wozniak, „aga nüüd võisin julgelt Apple’iga tegelema hakata.”

1. aprillil 1976. aastal läksid Jobs ja Wozniak Wayne’i korterisse Mountain View’s, et koostada asutamisleping. Wayne ütles, et tal on veidi kogemust „õiguskeele kasutamises”,ja koostaski ise kolmeleheküljelise lepingu. Oma „õiguskeelega” läks ta siin-seal siiski liiale. Mõned lõigud algasid näiteks sõnadega: „Olgu siinkohal mainitud… Olgu edaspidigi mainitud… Arvestades vastavaid huvide eesmärke…” Ent aktsiate ja kasumi jagunemine oli selge – 45 %:45 %:10 % – ning sadat dollarit ületavate kulutuste jaoks oli vaja vähemalt kahe aktsionäri nõusolek. Ka kohustused olid kirja pandud. „Wozniak vastutab elektrotehnika eest, Jobs vastutab elektrotehnika ja müügi eest ning Wayne vastutab masinaehituse ja dokumentatsiooni eest.” Jobs andis allkirja väikses kirjas, Wozniak püüdlikus kaldkirjas ja Wayne’i allkiri oli loetamatu sirgeldus.

Siis lõi Wayne araks. Kui Jobs hakkas kavandama, kuidas rohkem raha laenata ja kulutada, meenus talle tema enda firma põrumine. Ta ei tahtnud seda teist korda läbi elada. Jobsil ja Wozniakil ei olnud isiklikke varasid, aga Wayne (kes kartis globaalset finantsalast maailmalõppu) hoidis oma kuldmünte madratsi sees. Kuna Apple oli lihtne partnerettevõte, mitte aktsiaselts, vastutasid partnerid isiklikult ka võlgade eest ja Wayne kartis, et potentsiaalsed võlausaldajad tulevad temalt raha nõudma. Nii läks ta vaid üksteist päeva pärast firma asutamist väljaastumisavaldusega ja asutamislepingu muudatusega Santa Clara maakonnavalitsusse. „Osapoolte üksmeelse kokkuleppe alusel,” algas avaldus„,katkestab Wayne edaspidise „osanikustaatuse”…” Seal oli ka kirjas, et oma kümneprotsendilise osaluse eest saab ta 800 dollarit ja mõne aja pärast veel 1500.

Kui ta oleks jäänud ja oma kümneprotsendilise osaluse alles hoidnud, oleks selle väärtuseks 2010. aasta lõpus olnud umbes 2, 6 miljardit dollarit. Wayne elas aga tol hetkel üksi väikses majas Nevadas Pahrumpis, kus mängis mänguautomaatidega ja elatus sotsiaalabi rahast. Hiljem väitis ta, et ei kahetse midagi. „Tegin tol hetkel enda jaoks parima otsuse. Nad mõlemad olid tuulepead ja teadsin, et ma ei ole selliseks seikluseks valmis.”

Jobs ja Wozniak esitlesid varsti pärast Apple’i rajamist Homebrew Computer Clubis ühiselt oma tooteid. Wozniak näitas üht nende trükkplaati ja kirjeldas mikroprotsessorit, kaheksakilobaidist mälu ja enda kirjutatud BASIC-u versiooni. Ta rõhutas enda meelest peamist: „Sellel on sõrmedega trükkimiseks kasutatav klaviatuur totaka ja segase esipaneeli asemel, kus oli hunnik tulesid ja lüliteid.” Siis tuli Jobsi kord. Ta märkis, et Apple’is, vastupidiselt Altairile, on kõik vajalikud osad sisse ehitatud. Ta esitas kuulajaile küsimuse: „Kui paljud inimesed oleksid valmis säärase imelise masina eest maksma?” Ta püüdis panna neid nägema Apple’i vapustavat väärtust. See oli retooriline väljakutsuv küsimus, mida Jobs järgnevatel aastakümnetel tooteesitlustel alati kasutas.

Publik ei olnud suuremas vaimustuses. Apple’il oli odav mikroprotsessor Intel 8080 asemel. Aga üks oluline inimene jäi kuulama. Tema nimi oli Paul Terrell, kes oli 1975. aastal avanud Byte Shopi nimelise arvutipoe Camino Realil Menlo Parkis. Aasta hiljem oli tal kolm kauplust ja plaan rajada üleriigiline poekett. Jobs tegi talle rõõmuga eraviisilise tutvustuse. „Vaata seda,” ütles ta. „See meeldib sulle kindlasti.” Terrellile avaldas esitlus muljet ning ta andis Jobsile ja Wozniakile oma visiitkaardi. „Hoiame sidet,” ütles ta.

„Hoian sidet,” teatas Jobs järgmisel päeval paljajalu Byte Shoppi astudes. Ta sõlmis tehingu. Terrell nõustus tellima viiskümmend arvutit. Aga tal oli üks tingimus: ta ei tahtnud viiekümnedollarilisi trükkplaate, mille jaoks peavad kliendid kiipe ostma ja selle ise kokku panema. See võib meeldida mõnele innukale asjaarmastajale, kuid mitte tavakliendile. Ta tahtis, et emaplaadid oleksid valmis. Selle eest oli ta nõus maksma viissada dollarit tükist sularahas.

Jobs helistas kohe Wozniakile HP-sse. „Kas sa istud?” küsis ta. Wozniak ei istunud. Jobs rääkis talle siiski uudiseid. „Olin rabatud, täielikult rabatud,” tunnistas Wozniak. „Ma ei unusta seda hetke iialgi.”

Tellimuse täitmiseks oli neil vaja umbes 15 000 dollari eest juppe. Allen Baum, Homesteadi keskkooli kolmas naljahammas, ja tema isa nõustusid neile laenama 5000 dollarit. Jobs üritas laenata lisa Los Altose pangast, aga pangajuhataja heitis talle ainsa pilgu ja mõistagi keeldus. Siis läks ta Haltek Supplysse ning pakkus juppide eest Apple’i lihtaktsiaid, kuid omanik leidis, et nad on „noored armetu välimusega tüübid”, ja keeldus. Alcorn Atarist nõustus neile kiipe müüma ainult ettemaksuga. Lõpuks õnnestus Jobsil veenda Cramer Electronicsi juhatajat helistama Paul Terrellile, uskumaks, et too oli tõepoolest tellinud 25 000 dollari eest arvuteid. Terrell oli koosolekul, kui kuulis häälekõvendajatest, et talle on erakorraline kõne (Jobs ei olnud alla andnud). Crameri juhataja ütles talle, et tema juures on kaks armetut tüüpi, kes vehivad Byte Shopi tellimusega. On see õige asi? Terrell kinnitas, et on, ja kauplus nõustus müüma Jobsile juppe kolmekümnepäevase maksetähtajaga.

Garaažibänd

Jobside majast Los Altoses sai koht, kus pandi kokku viiskümmend Apple I emaplaati, mis tuli kolmekümne päeva pärast Byte Shoppi toimetada, sest siis oli vaja tasuda ka juppide eest. Appi võeti kõik, kes tulla said: Jobs, Wozniak ja lisaks Daniel Kottke, tema endine sõbratar Elizabeth Holmes (kes oli sektist lahkunud) ja Jobsi lastootav õde Patty. Patty magamistuba, aga ka köök ja garaaž muudeti töötubadeks. Holmes, kes oli käinud ehete valmistamise kursustel, sai ülesande kiipe tinutada. „Enamasti läks kenasti, aga mõned sulasid ära,” meenutas ta. See ei meeldinud Jobsile. „Meil pole ühtegi üleliigset kiipi,” väitis ta õigustatult. Ta saatis Holmesi köögilaua taha raamatupidamise ja paberimäärimisega tegelema ning tinutas ise. Kui plaat oli valmis, anti see Wozniakile. „Mina ühendasin plaadi teleri ja klaviatuuriga, et seda kontrollida,” rääkis ta. „Kui see töötas, panin selle karpi. Kui ei töötanud, uurisin, milline viik ei ole korralikult sees.”

Paul Jobs jättis autode remontimise ajutiselt sinnapaika, et Apple’i meeskond saaks garaažis toimetada. Ta viis sinna pika vana tööpingi, kinnitas enda ehitatud uuele kipsseinale arvuti skeemi ja muretses erinevate osade jaoks sildistatud sahtlid. Ta ehitas ka reflektoritega konteineri, et emaplaate saaks testida neid öö läbi kõrge temperatuuri käes hoides. Kui olukord teravaks kiskus, mis tema poja puhul polnud sugugi ebatavaline, rahustas Paul asjaosalised maha. „Milles asi?”küsis ta. „Pind tagumikus?”Vastutasuks laenas ta aegajalt telerit, et vaadata mõne jalgpallimängu lõpuminuteid. Pauside ajal läksid Jobs ja Kottke mõnikord välja ja mängisid murul istudes kitarri.

Clara Jobs ei pahandanud, et tema majas võimutsesid arvutijupid ja võõrad inimesed, aga teda ärritasid poja aina veidramad dieedid. „Ta pööritas Steve’i järjekordse vaimusünnitise peale ainult silmi,” meenutas Holmes. „Ta tahtis, et poeg oleks terve, aga too tegi väga veidraid avaldusi, näiteks: „Olen puuviljatoitlane ja söön ainult neid lehti, mida on korjanud neitsid kuuvalgel”.”

Kui Wozniak oli tosinkond emaplaati heaks kiitnud, viis Jobs need Byte Shoppi. Terrell oli veidi jahmunud. Neil asjandustel polnud toiteplokki, korpust, monitori ega klaviatuuri. Ta oli oodanud midagi enamat. Aga Jobs ei andnud alla ning Terrell maksis talle.

Kolmkümmend päeva hiljem oli Apple’il lootust kasumit teenida. „Ehitasime plaadid valmis odavamalt, kui algul arvasime, sest ma sain jupid hea hinnaga,” meenutas Jobs. „Nii et Byte Shopile müüdud viiekümne emaplaadi raha eest saime osta saja plaadi valmistamiseks vajaliku materjali.” Ülejäänud viiskümmend müüsid nad sõpradele ja Homebrew’ liikmetele, teenides tõepoolest kasumit.

Elizabeth Holmesist sai poole kohaga ametlik raamatupidaja, palgaga neli dollarit tund, ning ta sõitis kord nädalas San Franciscost kohale, et Jobsi tšekiraamat raamatupidamise pearaamatuks kirjutada. Et Apple jätaks tõsiseltvõetava firma mulje, palkas Jobs vastamisteenuse, mis edastas sõnumid tema emale. Ron Wayne joonistas logo, kasutades viktoriaanliku ilukirjanduse illustratsioonide külluslikku stiili. Logol istus Newton puu all ja pilt oli ümbritsetud Wordsworth’i tsitaadiga: „Meel seilab igavesti üksi läbi kummaliste mõttemerede.” See oli tegelikult imelik moto, mis sobis rohkem Wayne’i enesepildiga kui Apple Computeriga. Ehk oleks Words-worth’i luuletustest paremini sobinud see tsitaat, kus luuletaja kirjeldab Prantsuse revolutsiooni algatamisega seotud olnud inimesi: „Õnnis oli olla tolle koidiku ajal elus/Ent noor olla oli lausa taevalik!” Wozniak juubeldas hiljem: „Minu arvates olime osalised ajaloo suurimas revolutsioonis. Mul oli nii hea meel selles osaleda.”

Woz oli juba hakanud mõtlema järgmise versiooni peale, seega nimetasid nad olemasoleva mudeli Apple I-ks. Jobs ja Woz sõitsid mööda Camino Reali ning püüdsid seda kauplustesse müügile sokutada. Lisaks viiekümnele Byte Shopis müüdud emaplaadile ja peaaegu viiekümnele, mis müüdi sõpradele, ehitasid nad jaemüüjatele veel sada plaati. Mõistagi olid nende vaated asjale erinevad: Wozniak tahtis neid müüa umbes sama hinnaga, millega need valmistati, aga Jobs tahtis teenida suurt kasumit. Jobs jäi peale. Ta määras jaehinnaks umbes kolm korda suurema summa, kui kulus emaplaatide valmistamisele, ja 33-protsendilise hinnalisa 500-dollarilisele hulgihinnale, mida maksid Terrell ja teised kauplused. Kokku tegi see hinnaks 666.66 dollarit. „Mulle meeldisid ühesugused numbrid,” meenutas Wozniak. „Minu anekdootide kuulamise liini number oli 255-6666.” Nad kumbki ei teadnud, et Ilmutuste raamatus tähendab number 666 „elaja numbrit”, aga peagi laekus neile vastavasisulisi kaebusi, eriti veel pärast seda, kui number 666 esines tolle aasta hittfilmis „Oomen”. (2010. aastal müüdi Christie’si oksjonil üks Apple I originaalarvuti hinnaga 213 000 dollarit.)

Esimene pikem artikkel uue arvuti kohta ilmus 1976. aasta juulikuu Interface’i numbris.(Enam see asjaarmastajate ajakiri ei ilmu.) Jobs ja tema sõbrad panid arvutit endiselt tema kodus käsitsi kokku, aga artikkel kirjutas temast kui turundusdirektorist ja „Atari endisest konsultandist”. Apple jättis soliidse firma mulje. „Steve suhtleb paljude arvutiklubidega, et hoida käsi selle noore tööstuse pulsil,” teatas artikkel ja selles oli ka üks tema tsitaat: „Kui me tunneme nende vajadusi, tundeid ja motivatsioone, oskame ka vastavalt reageerida, pakkudes neile seda, mida nad tahavad.”

Nüüd oli neil lisaks Altairile teisigi konkurente, eeskätt IMSAI 8080 ja Processor Technology Corporationi SOL-20. Viimase kavandasid Lee Felsenstein ja Gordon French Homebrew Computer Clubist. Neil kõigil oli võimalus tutvustada oma arvuteid 1976. aasta Labor Day3 nädalavahetusel, kui New Jerseys Atlantic Citys ühes vanas hotellis korraldati esimene personaalarvutifestival. Jobs ja Wozniak lendasid TWA-ga Philadelphiasse, kaasas üks sigaretikarp Apple I-ga ja teine selle järglase prototüübiga, mida Woz parasjagu välja töötas. Lennukis istus nende taga Felsenstein, kes vaatas Apple I ja teatas, et see on „täiesti mõttetu”. Wozniakki ajas selja tagant kostev arutelu närvi. „Kuulsime neid rääkimas peenes ärikeeles,” meenutas ta, „kasutades meie jaoks võõraid lühendeid.”

Wozniak veetis suure osa ajast hotellitoas ja tegeles uue prototüübiga. Ta oli liiga häbelik, et seista näitusesaali tagumises otsas Apple’ile määratud kaardilaua taga. Daniel Kottke oli tulnud rongiga Manhattanilt, kus ta käis Columbia ülikoolis, ja seisis laua taga, kuni Jobs käis konkurente üle vaatamas. Nähtu ei avaldanud talle muljet. Wozniak oli tema meelest parim arvutiinsener ja Apple I (ja ka selle järeltulija) oli konkurentidest funktsionaalsuselt üle. Ent SOL-20 nägi ilusam välja. Sel olid elegantne metallkorpus, klaviatuur, toiteplokk ja kaablid. Näis, nagu oleksid selle välja mõelnud täiskasvanud. Apple I oli välimuselt sama armetu kui selle loojad.