Читать книгу Jeremy Poldark. Kolmas Poldarki raamat - Winston Graham - Страница 5

1790. aasta augustis ratsutasid kolm meest mööda muularada, jätsid Grambleri kaevanduse selja taha ning pöörasid küla lõpus olevate majalobudike poole. Oli õhtu, päike oli just silmapiiri taha veerenud ning kergest läänetuulest pillutatud pilved hakkasid loojangu järelkumas hõõguma. Isegi kaevanduse korstnad, millest polnud juba peaaegu kaks aastat suitsu tõusnud, omandasid selles õhtuvalguses maheda küpse värvuse. Pikema korstna avasse olid tuvid endale pesa teinud ja meeste möödudes häiris üleüldist vaikust nende tiibade plagin. Pool tosinat last mängis kahe sara vahele riputatud omatehtud kiigega ning majade ukse eest saatis paar naist, käed puusas, mööduvaid ratsamehi pilguga.

Ratsanikud olid tagasihoidlikult riides auväärsed inimesed; üleni mustas nagu ametnikud, jätsid nad sadulas istudes tähtsa mulje – harva nähti viimasel ajal sääraseid selles pooleldi lagunenud ja suuresti mahajäetud külas, mis oli sündinud ja elanud ainuüksi selleks, et teenida kaevandust, ning andus nüüd, kui see oli surnud, ka ise pikkamööda hävingule. Tundus, et mehed ratsutavad siit lihtsalt läbi – nagu olnukski loomulik –, aga küla lõpus noogutas üks pead ning seni nähtutest kõige armetuma hüti juures tõmbasid nad ratsmed pingule. See oli ühekorruseline saviosmik, millel korstna aset täitis raudtoru, katusel olid aukude katteks lipp lipi ja lapp lapi peal kotiriide- ja triivpuutükid ning ukse ees istus kummuli pööratud kastil rangisjalgne mees, kes vestis mingit pulka. Istuja oli kasvult alla keskmise ja tüüakas, kuid juba aastates. Ta kandis ratsasaapaid, mille tald oli nööriga kinni seotud, kollaseid seanahast pükse, räpast halli flanellsärki, mille üks varrukas oli küünarnukist saadik ära rebitud, ning jäika musta nahkvesti, mille taskud pungitasid igasugusest väärtusetust kilast-kolast. Mees oli peaaegu hääletult vilistanud, aga kui ratsanikud hobuse seljast maha ronisid, kohendas ta torruaetud huuled õigesse asendisse ja põrnitses võõraid kulmupuhmaste alt umbusklikult oma verdunud silmadega. Nuga puutüki kohal peatunud, uuris ta tundmatuid.

Salkkonna juht, pikk luukerena kõhn mees, kelle silmad paiknesid nii lähestikku, et tundusid vaatavat kõõrdi, lausus: „Tere päevast. Kas sinu nimi on Paynter?”

Nuga lasti aeglaselt alla. Rangisjalgne mees tõstis pöidla ning kratsis räpase küünega oma kiila peanupu kõige läikivamat kohta.

„Ega tia.”

Teine võõras tegi kärsitust väljendava liigutuse. „No kuule, mees. Sa kas oled Paynter või mitte. Selles asjas ei saa olla kaksipidi mõtlemist.”

„Nujah, mina tolles küll nõnna kindel põle. Inemised on kanged teiste nime kurjasti pruukima. Äkist iki saab kaksipidi arvata. Äkist saab koguni kolmepidi. Kõiksepialt vaatame, mes teil must vaja on.”

„Paynter jah,” sõnas üks tagumine mees. „Kus su naine on, Paynter?”

„Marasanvose’i läks. Kui teil tema juure ...”

„Minu nimi on Tankard,” lausus esimene külaline teravalt. „Olen riiklik süüdistaja kohtuasjas riik versus Poldark. Tahame esitada teile mõne küsimuse. Siin on minu sekretär Blencowe ja tema on Garth, huvitatud osapool. Kui lubate, läheksime ehk sisse.”

Jud Paynteri kortsulisele pruuniks parkunud näole ilmus ülekohtuselt koheldu ilme, aga selle tavapärase kaitsehoiaku taga võis vilksamisi aimata tõelist hirmu.

„Mesperast te mind tülitama tulete? Ütlin juba rahukohtunikele, mes mul ütelda oli, ja ega oldki midagist. Siin ma elan kristlikult ja vagalt nigu püha Peetrus isi; istun omaenese ukse iis ega putu kellekile ette. Jätke mind rahule.”

„Õigus peab võidule pääsema,” lausus Tankard ja ootas, kuni Jud end jalule ajas.

Minut hiljem, olles vaadanud võõrastele järgemööda umbusklikult otsa, läks Jud nende ees tuppa. Mehed seadsid end hämaras hütis istuma; Tankard uuris tülgastunud ilmel ümbrust ja kergitas istet võttes kuuesabasid, et need saastaga kokku ei puutuks. Ühelgi külalisel ei olnud just eriti pirtsakas nina, aga ometi vaatas Blencowe, väikest kasvu, kühmus ja haiglase jumega mees, igatsevalt ukse poole, justkui ihkaks pääseda tagasi mõnusa õhtuse õhu kätte.

Jud vastas: „Ma’i tia temast midagist. Te augute vale ukse taga.”

„Meil on põhjust uskuda,” vastas Tankard, „et tunnistus, mille andsite juhtumit uurinud kohtunikule, oli igas üksikasjas vale. Kui ...”

„Andke andeks,” lausus Garth vaikselt. „Ehk lubaksite minul minuti või kaks Paynteriga rääkida. Kui mäletate, siis ütlesin ennist sisse tulles, et seda asja on võimalik ajada mitut moodi ...”

Tankard põimis kõhnad käsivarred rinnal vaheliti. „Noh, olgu peale.”

Jud pööras oma buldogisilmad uue vastase poole. Ta arvas, et on Garthi varemgi näinud külast läbi ratsutamas või teab mida õiendamas. Võib-olla nuhkimas.

Garth jätkas sõbralikult, otsekui ajaks niisama piibujuttu: „Nagu ma aru olen saanud, olite naisega kunagi palju aastaid kapten Poldarki juures teenijad ning enne seda teenisite tema isa.”

„Kesse tiab.”

„Ning pärast seda, kui olite teda kõik need aastad ustavalt teeninud, lasti teid korraga lahti, visati ette hoiatamata majast välja.”

„Jah. Sie pold õiglane ega sünnis, nii palju piab küll ütlema.”

„Räägitakse ka seda – nagu te isegi aru saate, on need ainult kuulujutud –, et enne kui ära läksite, kohtles ta teid mingi kujuteldava pahateo eest lubamatult halvasti: peksis ratsapiitsaga ja oleks äärepealt kaevupumba all ära uputanud. Kas see on tõsi?”

Jud sülitas põrandale ja ajas kaks suurt esihammast irevile.

„See on seadusvastane,” torkas Tankard vahele, kõõritades oma pika peenikese nina otsa. „Isikuvastane kuritegu: lihtlabane kallaletung ja peks. Oleksite võinud tema peale kaevata, Paynter.”

„Ja vean kihla, et see ei olnud esimene kord,” sõnas Garth.

„Ei, ega old neh,” vastas Jud natukese aja pärast ja lutsutas hambaid.

„Inimesed, kes oma ustavaid teenijaid väärkohtlevad, pole neid tänapäeval ära teeninud,” ütles Garth. „Uuemal ajal on levima hakanud teistsugused vaated. Ükski inimene ei ole teisest halvem. Vaadake, mis sünnib Prantsusmaal.”

„Ja-jah, seda tian ma väega easte,” vastas Jud, ent jäi siis vait. Puudus veel, et nood nuuskurid saaksid haisu ninna tema salajastest Roscoffi-retkedest. Kogu see Poldarki värk võibki ju olla üksnes suitsukate, mille varjus tahetakse panna ta üles tunnistama.

„Blencowe,” ütles Tankard. „Kas sul brändit on? Meile kõigile kuluks tibake ära ja Payntergi lööb kindlasti kampa.”

Loojangu järelhõõgus tuhmus ning räämas hütis muutusid varjud veel tumedamaks.

„Uskuge, mida ma teile ütlen,” lausus Garth. „Kõrgklassi laul on lauldud. Nende aeg on möödas. Lihtsad inimesed astuvad oma õiguste eest välja. Ja üks nende õigus on, et neid ei tohi kohelda hullemini kui koeri – ei tohi kasutada orjana. Kas te seadusesõna tunnete, härra Paynter?”

„Inglase kodu on tema kindlus,” vastas Jud. „Ja habeas corpse^[1.] ja sina ei pia mitte nihutama oma naabri piirikivi.”

„Kui seaduse vastu on eksitud,” jätkas Garth, „nõnda nagu juhtus jaanuaris siin, on seadusel mõnikord raske ajada asju ettenähtud korras. Siis tegutseb ta oma võimaluste piires. Ning mässu, lõhkumise ja röövimise korral kaldub seadus vaatama läbi sõrmede neile, kes juhtidele pimesi järgnesid, peaasi, kui on võimalik nabida kinni inimesed, kes neid tegutsema õhutasid.”

„Mene tia.”

„Seal pole midagi teada. Paraku on raske hankida usaldusväärseid tunnistusi. Tunnistusi, mida annaksid teietaolised vastutustundlikud mehed ... Ning pange tähele: kui seadus peab tõdema, et ei suuda vastutusele võtta mässu juhti, hakkab see otsima kaugemalt ja suitsutab urgudest välja väiksemad tegelased. Just nõnda need asjad on, härra Paynter – nii tõesti, kui ma siin istun. Seepärast ongi parem, et kohtupinki jõuaks õige mees.”

Jud võttis klaasi, ent asetas lauale tagasi, sest see oli tühi. Blencowe ulatas talle kiiruga brändipudeli. Kostis mõnusat mulksumist, kui Jud sellel põhja ülespoole keeras.

„Ma’i saa sotti, mesperast te minu juure tulite, kui mind pold seal ligilähedalgi,” uuris ta, sest ettevaatust ei saanud minetada. „Inemine ei nää kaugemale kui oma nena ette.”

„Kuulge, Paynter,” sõnas Tankard, eirates Garthi hoiatavaid märguandeid. „Me teame sootuks rohkem, kui arvate. Seda juhtumit on uuritud juba peaaegu seitse kuud. Oleks parem, kui tunnistaksite kõik puhtsüdamlikult üles.”

„Puhtsüdamlikult, tõeste ...”

„Teame, et tegite laevahukuhommikul Poldarkiga innukalt koostööd. Teame, et olite rüüstamise päeval ja sellele järgneval ööl kogu aeg mere ääres. Teame, et olite suuremaid vastalisi, kes takistasid selle riigi sõjaväe esindajaid täitmast oma kohust, nii et üks sai raskesti haavata, ning nii mõneski mõttes olete ise sama palju süüdi kui teie peremees.”

„Säänest lori põle ma veel elu seeski kuuld! Mina? Ma ei saand tollele risule sammukestki lähembale, kui paergast olen ...”

„Aga nagu Garth seletas, oleme valmis vaatama sellele läbi sõrmede, kui tunnistate kohtus Poldarki vastu. Meil on tema kohta juba suur hulk süütõendeid, aga tahame, et süüdistus oleks kindlam. On ju selge, et te ei võlgne sellele mehele mingit ustavust. Eks öelnud te ju ise, et ta kohtles teid häbiväärselt! Kuulge nüüd, tõtt rääkida on ainus mõistlik tegu ning lisaks veel teie otsene kohus.”

Kogunud väärikuseriismed kokku, ajas Jud end jalule.

„Pealegi,” lisas Garth, „tasuksime teile teie vaeva.”

Jud õõtsutas end mõtlikult kandadel ja võttis siis aeglaselt uuesti istet. „Kuda?”

„Muidugi mitte ametlikult. Ametlikult ei kõlbaks seda teha. Aga leidub teisigi mooduseid.”

Jud ajas kaela pikaks, et kiigata uksest välja. Prudiet ei olnud veel kusagil näha. Nõnda oli alati, kui naine sugulast vaatama läks. Ta kõõritas osmikus istuvate meeste poole, just nagu tahaks märkamatult välja uurida nende kavatsusi.

„Määnseid mooduseid?”

Garth koukis välja rahakoti ja raputas seda. „Riigil on vaja süüdimõistvat otsust. Riik on valmis õige informatsiooni eest maksma. Suure saladuskatte all mõistagi. Rangelt sõprade vahel. Võiks öelda, et see oleks justkui vahistamise eest pakutav preemia. Eks ole, härra Tankard? Midagi muud see ju pole.”

Tankard ei vastanud. Jud võttis klaasi ja kummutas kogu sinna jäänud brändi endale kurku.

Peaaegu sosinal vastas ta: „Esiti ähvardati ja nüüd tahetasse ära osta. Sulaselge äraostmine! Antagu Juudale raha, mõtlevad nood. Mene kohtusaali ja tunnista vana sõbra vasta. Ullem kui Juudas, sest tema tegi seda salamahti. Ja mille iist? Kolmekümne õbeseekli eest. Ega nad miule vist nõnnapailu pakugi. Miult oodatasse, et annassin ta ära katekümne vai kümne iist. See põle mõistlik, see põle sünnis, see põle kristlik, see põle õige.”

Järgnes lühike vaikus.

„Kümme gini kohe ja kümme pärast kohut,” ütles Garth.

„Haa!” sõnas Jud. „Nõnnamoodu ma arvasingi.”

„Summa võib tõusta viieteistkümnele ginile.”

Jud tõusis püsti, sedapuhku aeglaselt, lutsutas hambaid ja proovis vilistada, aga huuled olid kuivad. Ta kehitas pükse ning pistis kaks sõrme vestitasku, et võtta sealt näputäis nuusktubakat.

„Põle õiglane inemist nõnnamoodu nurka a’ada,” nurises ta. „Mu pia käib ringi jüsku rattarumm. Tulge kuu aja perast tagasi.”

„Kohtuistungid on määratud septembri algusse.”

Tankard oli end samuti püsti ajanud. „Ega me pikka tunnistust tahagi,” lausus ta. „Rääkige lihtsalt mõne lausega põhiline, mida teate, ja andke lubadus oma tunnistust õigel ajal korrata.”

„Ja mida ma pian ütlema?” küsis Jud.

„Tõtt muidugi – seda, mida võite vandega kinnitada.”

Garth segas kiiresti vahele. „Teadagi et tõtt, aga võib-olla saame anda teile mõne juhtnööri – noh, et teaksite, mis meid kõige rohkem huvitab. Tahan, et räägiksite sellest, kuidas sõduritele kallale tungiti. See oli ööl vastu kaheksandat jaanuari. Te olite sel ajal rannal, eks ju, härra Paynter? Kahtlemata nägite kõike juhtunut pealt.”

Jud paistis korraga vana ja umbusklik. „Tia’nd. Põle tollest enamp midagist meeles.”

„Võib-olla õnnestub leida kakskümmend gini, et teie mälu natuke turgutada.”

„Katskõnd nüid ja katskõnd perast?”

„Jah.”

„Säänse vägeva loo iist põle toda sugugist pailu.”

„Tahame, et räägiksite tõtt, mees,” lausus Tankard kärsitult. „Kas te nägite ründamist pealt või ei näinud?”

Garth asetas rahakoti kipakale kolme jalaga lauale, mis oli kord kuulunud Joshua Poldarkile. Ta hakkas laduma välja kahtkümmend kuldmünti.

„Nujah,” alustas Jud, seirates raha, „tollel sõduril löödi pia lahki ja küiditi kogu nonde kamp Hendrawna rannalt minema, kiirembidi, kui nad olivad tulnd ... Selle piale mina naersin. Nii et vähe pold! Toda te vist tahtsite kuulda.”

„Muidugi. Ja mis rolli mängis selles kapten Poldark?”

Õhtu edenes ja hütis muutus järjest hämaramaks. Müntide kõlin kostis veeevulinana ja korraks tundus, justkui klammerduks vähene osmikusse jäänud valgus tuhmkuldse ginihunniku külge.

„Ja-jah,” sõnas Jud ja neelatas. „Too on mul vist õite äste meeles. Ehkki, pange tähäle, isi ma tollest mudugist osa ei võtt. Sial juures olin ma kõikse aeg.” Ta lõi kõhklema ja sülitas. „Mesperast te’s mulle otsekohe ei öeld, mes te tahate?”

Järgmisel päeval ratsutas läbi Grambleri teisele poole üks noor naine, jättis Sawle’i kiriku selja taha, möödus väikese kaarega Trenwithist ja hakkas seejärel sõitma piki järsku rada alla Trevaunance’i abajasse. Naine oli noor, tumeda peaga ja kasvult veidi üle keskmise ning kandis liibuvat sinist ratsakostüümi, helesinist pihikut ja väikest kolmnurkset kübarat. Asjatundjad poleks teda ehk just üksmeelselt ilusaks tunnistanud, aga ainult vähesed mehed sõitnuksid sellest naisest mööda, ilma et oleksid teda terasemalt silmitsenud.

Jätnud selja taha sulatustehase, mille ookerkollased aurud olid pannud abaja taimestiku kiratsema, ratsutas ta teisest nõlvast üles ning suundus sinnapoole, kus vahimehena tuuli ja torme trotsides konutas mere kohal madal ja toekas Place’i mõisamaja. Kui noor naine hobuse seljast maha ronis, võis selgesti näha, et ta on närviline. Ta kohmitses kinnastatud käega valjaste kallal ning kui tallipoiss ilmus välja, et võtta hobune, tegi külaline oma soovi teatavaks komistamisi.

„Sir John Trevaunance’iga, proua? Küsin, kas ta on kodus. Mis nime ma teatan?”

„Emand Poldark.”

„Emand Poldark. Ee ... jah, proua.” Kas ta kujutas üksnes ette, et mehe silmis oli vilksatanud ootamatu uudishimu.

Külaline juhatati väikesesse sooja hommikusöögituppa, mille kaudu pääses talveaeda; olles istunud seal kindasõrmi näppides mõne minuti, kuulis ta samme uuesti lähenemas ning naasnud teenrit ütlemas, et Sir John on kodus ja ootab teda.

Sir John oli piklikus kabinetti meenutavas toas, mille akendest avanes vaade merele. Naisel oli hea meel leida ta eest üksi, kui välja arvata suur Taani dogi, kes istus mehe jalge ees. Mees ei tundunudki nii aukartustäratav, kui ta oli kartnud: kasvult temast ainult pisut pikem, nägu ruske ning silmad ja suujoon kaunis lustlikud.

„Teie teenistuses, proua,” lausus mees. „Võtaksite ehk istet.”

Sir John ootas, kuni naine oli seadnud end sisse ühe tooli serval, ning istus siis uuesti oma laua taha. Mõnda aega hoidis külaline silmad maas, teades, et mees mõõdab teda pilguga, ning leppides sellega kui oma katsumuse kohustusliku osaga.

Mees sõnas ebalevalt: „Mul pole olnud varem au.”

„Ei ... Mu abikaasat tunnete hästi ...”

„Muidugi. Kuni ... viimase ajani sidusid meid äriasjad.”

„Ross oli väga kurb, et see ettevõtmine soiku jäi. Ta oli selle üle alati väga uhke.”

„Hm! Asjaolud olid liiga tugevasti meie vastu, proua. Selles pole keegi süüdi. Me kõik kaotasime selle tehinguga raha.”

Naine tõstis pilgu ning nägi, et mees on jäänud uurimise tulemusega rahule. Üks neid väheseid asju, millest Demelza seltskonnaga suheldes rahulolu tundis, oli tema võime meeldida meestele. Ta ei osanud näha selles veel võimu, vaid leidis pigem tuge vankuma kippuvale enesekindlusele. Naine andis endale aru, et tema siiatulek on etiketi seisukohast kahtlane tegu, ning mees teadis seda muidugi sama hästi.

Siit, kus nad istusid, nägid mõlemad teisel pool lahte kerkimas vasesulatustehase suitsu ning natukese aja pärast lausus mees kaunis jäigalt: „Nagu te ... hm ... kahtlemata teate, töötab kompanii nüüd teistel alustel, uue juhatuse all. Kui ettevõte kokku varises, oli see meile kõigile löök, aga te mõistate mu olukorda. Hooned olid minu maal, sõna otseses mõttes minu nina all; olin matnud nendesse rohkem kapitali kui ükski teine kompanii osanik ning olnuks rumal jätta need jõude mädanema. Avanes võimalus turgutada ettevõtet uue kapitaliga ning terve mõistus käskis sellest kinni haarata. Loodetavasti saab kapten Poldark aru, kuidas asjalood olid.”

„Kahtlemata saab,” vastas Demelza. „Kindlasti soovib ta teile igas uues ettevõtmises ainult edu, isegi kui tal pole võimalik nendes osaleda.”

Sir Johni silmades süttis säde. „Väga lahke teist nõnda öelda. Seniajani oleme suutnud kõigest kulutused tasa teenida, aga arvan, et tasapisi hakkab paremini minema. Kas tohin pakkuda teile keelekastet? Võib-olla klaas Kanaari veini?”

„Ei, tänan ...” Demelza kõhkles viivu. „Aga võtaksin ehk klaasi portveini, kui see teile tüli ei tee.”

Sir John ajas end pilklikult kulmu kergitades jalule ja helistas kella. Kui vein oli toodud, joodi seda ja puhuti viisakalt juttu. Nad rääkisid kaevandustest, lehmadest, tõldadest ja pooleli jäänud suvest. Demelza hakkas tundma end vabamalt ja Sir Johni umbusk andis järele.

„Ausalt öeldes,” lausus Demelza, „arvan ma, et see, mis loomadele nii halvasti mõjub, on praegune vilets ilm. Meil on hea lehm Emma. Kaks nädalat tagasi andis ta veel kõvasti piima, aga nüüd on jäänud täitsa kinni. Teisega on sama lugu, aga see ei ole nii üllatav ...”

„Minul on kena Hereford, väärt paraja summa raha,” vastas Sir John. „Kaks päeva tagasi tõi vasika – alles teise – ning on nüüd haige: parapleegia. Lehmatohter Phillips on juba viis korda tema juures käinud. Mõte, et peaksin selle looma kaotama, murrab mul südame.”

„Kas vasikas jääb ellu?”

„Oojaa, aga poegimine oli raske. Ja pärast seda ei suutnud Minta enam seista. Tema hammastel on ka midagi viga, need logisevad lõualuus, ning sabalülid oleksid nagu üksteise küljest lahti. Phillips ei tea, mida sellest arvata, ja minu enda talitaja pole ka targem.”

„Mulle meenub, et kui elasin veel Illugganis,” ütles Demelza, „ oli seal samasugune juhtum. Kirikuõpetaja lehm jäi täpselt samamoodi haigeks. Ja samuti pärast poegimist.”

„Ja kas ta leidis sellele ravi?”

„Jah, söör, leidis küll.”

„Mis see oli?”

„Nojah, söör, pole küll minu asi öelda, kas pastor tegi õigesti, ega ju? Ta ei pidanud paljuks kutsuda lehma juurde üht vana naist, kelle nimi on Meggy Dawes – mäletan, et too elas just teisel pool jõge. Meggy oli kibe käsi tohterdama soolatüükaid ja kopsuhädasid. Ükskord läks tema jutule poiss, kellel oli silmas odraiva. See oli hirmus suur, aga pruukis naisel ainult ...”

„Aga mis lehmast sai, proua?”

„Ah jaa. Kas ma saaksin teda näha, Sir John? Tahaksin kangesti pilgu peale visata, et uurida, kas tal on ikka sama haigus kui kirikuõpetaja lehmal.”

„Viin teid ise tema juurde, kui te nii lahke olete. Veel üks klaas portveini kosutuseks?”

Mõne minuti pärast kõndisid nad üle munakivisillutisega hoovi maja taha ja astusid lauta, kus lamas lehm. Demelzal ei jäänud märkamata toekad kivist kõrvalhooned ja ta kahetses, et nood pole tema omad. Lehm lamas külili; looma leebed pruunid silmad olid kurvad, aga ta ei kaevelnud. Puidust järilt tõusis üks mees ja jäi aupaklikult ukse kõrvale seisma.

Demelza kummardus lehma uurima asjatundliku moega, mis ei tulenenud üldsegi Illugganis möödunud lapsepõlvest, vaid hoopis seitsmest Nampara-aastast. Looma jalad olid halvatud ja sabalülid paistsid olevat umbes poolel maal veidral kombel katkenud.

Demelza lausus: „Jah. Täpselt seesama tõbi. Meggy Dawes nimetas seda sabaväänajaks.”

„Ja ravi?”

„Ärge unustage, et see pole minu, vaid tema õpetus.”

„Jah, jah, pean seda meeles.”

Demelza tõmbas keeleotsaga üle huulte. „Meggy käskis lõigata saba siit, umbes jalg maad otsast, kus lülid näikse olevat nihestunud, lahti, panna haava sisse tugevasti soolatud sibula, siduda mingi jämeda riidega kinni, hoida nädalapäevad peal ja võtta siis sideme ära. Sööta tuleb lehmale anda kord päevas ja ainult natuke ning joota talle leotist, mis on valmistatud võrdsetes kogustes segatud rosmariinist, kadakamarjadest ja kooritud kardemoniseemnetest. See õpetus on mul hästi meeles. Just nõnda ta ütles.”

Demelza vaatas, kuidas tema sõnad baronetile mõjusid. Sir John näris alahuult.

„Nojah,” vastas mees. „Ma ei ole säärasest ravist enne kuulnud, aga eks haiguski ole haruldane. Tundub, et peale teie pole keegi sellega kokku puutunud. Pagan võtaks, peaksin vist järele proovima. Mis sa arvad, Lyson?”

„Iki parem kui näha looma piinlemas, söör.”

„Täpipealt minu mõte. Olen kuulnud, et need vanad naised on osavad tohterdama vähem tuntud tõbesid. Kas võiksite korrata seda õpetust mu teenrile, proua Poldark?”

„Rõõmuga.” Paar minutit hiljem kõndisid nad üle õue tagasi majja.

Sir John lausus: „Loodetavasti ei ole kapten Poldark lasknud enne tulevast kohtuistungit tujul langeda.”

Vaevalt need sõnad üle huulte saanud, kahetses mees, et oli olnud nii ettevaatamatu. Talle tundus, et naine oli seda teemat meelega vältinud, jättes niiviisi temale kohustuse see üles võtta. Aga teine ei haaranudki pakutud kõneainest kinni nii innukalt, kui ta oli kartnud.

„Noh, muidugi oleme selle üle mõlemad väga õnnetud. Mina muretsen rohkem kui tema.”

„Varsti on see käes ja möödas ning minu arvates on suur võimalus, et ta õigeks mõistetakse.”

„Kas arvate tõesti nõnda, Sir John? See pakub mulle suurt lohutust. Olete vist ka ise kohtuistungi ajal Bodminis?”

„Hm. Hm. Ma ei tea seda. Miks see teid huvitab?”

„Olen kuulnud, et septembris on valimised ning et istung on kuuendal, arvasin, et olete äkki seal.”

„Selleks et aidata oma venda või? Oh, tema suudab väga hästi ise oma ametikoha eest hoolt kanda.” Kui nad astusid uuesti suurde tuppa, mida Sir John kasutas kabinetina, piidles baronet umbusklikult naise häirimatult rahulikku nägu. Polnud kerge ära arvata, millest too mõtleb. „Kui ma ka juhtuksin linna, oleks mul liiga palju tegemist, et minna kohtusse. Pealegi – ärge pange pahaks, proua, – ei sooviks ma näha vana sõpra kehvas olukorras. Soovin talle mõistagi head, aga ... see pole just vaatemäng, mis kellelegi lõbu pakuks.”

„Oleme kuulnud räägitavat, et kohtunikke on kaks,” ütles Demelza.

„Oh ei, mitte ühe juhtumi peal. Arvan, et istung on jagatud kahe kohtuniku vahel. Wentworth Lister ei ole paha mees, ehkki viimati nägin teda, tõsi küll, aastaid tagasi. Võite olla kindlad, et kohut mõistetakse õiglaselt. Selle eest kannab hoolt Briti õigussüsteem.” Dogi oli tulnud peremehe juurde ning too võttis sahtlist magusa küpsise ja andis koerale.

„Ma ei jõua ära imestada,” lausus Demelza, „kuidas suudab üks inimene, üks kaugelt sisemaalt siia tulnud kohtunik kuulata juhtumi ära ja saada mõne tunni jooksul selgust kõigis selle keerdkäikudes. Minule tundub see võimatu. Kas ta endalt kunagi ei küsi, mis on tõde, mis vale, enne kui kohut mõistma hakkab?”

Sir John naeratas. „Üllatav küll, kui kiiresti suudab treenitud aju tõsiasjades selgusele jõuda. Ja ärge unustage, et otsus ei sõltu kohtunikest, vaid vandemeestest, ning nood on Cornwalli inimesed nagu meiegi, seepärast ei maksa kaotada lootust. Veel piisake portveini?”

Demelza keeldus. „Kahtlustan, et see on pisut kange. Aga maitse poolest siiski väga meeldiv. Tuleksite meile ehk ühel päeval külla, kui see kõik kord möödas on, söör. Ross palus, et ütleksin teile edasi.”

Sir John vastas, et see valmistaks talle rõõmu, ning koer pudistas kogu põranda küpsisepuru täis. Demelza tõusis ja asutas end minekule.

Mees lisas: „Loodan kõigest südamest, et Minta hakkab teie määratud ravi toimel paranema.”

Sedasama lootis Demelzagi, aga oma kahtlusi ta välja ei näidanud. „Võib-olla annaksite mulle teada, kuidas tal läheb?”

„Muidugi. Saadan teile sõna. Ent seniks: kui satute jälle siia kanti ... oleksin ülimalt rõõmus.”

„Tänan teid, Sir John. Käin mõnikord tervise huvides kaljurajal ratsutamas. Tee on küll heale hobusele konarlik, aga mulle meeldivad siinne vaade ja virgutav õhk.”

Sir John läks koos Demelzaga välja, aitas ta sadulasse ning imetles tema saledat keha ja sirget selga. Samal ajal kui naine väravast välja ratsutas, sõitis üks mees sealt hallil hobusel sisse.

„Kes see oli?” küsis Unwin Trevaunance, visates hallid ratsakindad tinaarvete hunnikule. Sir Johni noorem vend oli kõiges pedantne ja omistas tähendust ka neile tegudele, millel seda polnud. Aastat kolmkümmend kuus või kolmkümmend seitse vana, pikk, lõvinäoga ja võimukas, nägi ta välja märksa isikupärasem kui baronet. Kummatigi tegi Sir John raha, aga Unwin ei teinud.

„Ross Poldarki proua. Ilus noor naine. Ma polnud temaga varem kohtunud.”

„Mida ta tahtis?”

„Seda ma veel ei tea,” vastas Sir John. „Tundus, nagu poleks ta tahtnud midagi.”

Unwinil oli silmade vahel kurd, mis süvenes, kui ta kulmu kortsutas. „Kas polnud ta köögitüdruk või midagi säärast?”

„Enne teda on nii mõnigi teine oma seisusest kõrgemale tõusnud ning võiksin vanduda, et väiksemate võimetega. Temas on juba praegu elegantsi. Mõne aasta pärast on raske teda suursugusest daamist eristada.”

„Ja ta tuli lihtsalt niisama? Kahtlen selles. Minu arvates on ta ohtlik naine.”

„Ohtlik?”

„Meie pilgud kohtusid, kui ta lahkus. Olen üsna hea inimestetundja, John.”

„Noh, mina samuti, Unwin, ning arvan, et teda pole mõtet peljata.” Sir John andis koerale veel ühe küpsise. „Ta teadis, kuidas ravida Mintat, ehkki susi mind söögu, kui ma sellesse usun ... Kas kohtusid Rayga?”

„Jaa. Oojaa. Ütlesin talle, et Caroline tahab teha oma reisil siin vahepeatuse ning viibida valimiste ajal Bodminis, aga Caroline oli talle juba kirjutanud, nii et see polnud mingi uudis. Nii tema moodi: paluda, et räägiksin tema onuga, ning kirjutada tollele siis ise!”

„Ta on ju alles nii noor. Ole temaga kannatlik, Unwin. Sul peab olema rohkem kannatust. Ta on tormakas ja isepäine. Ning peale sinu leidub teisigi, kes näevad temas head partiid.”

Unwin näris ratsapiitsa otsa. „Vanamees on viimane kooner. Nagu täna hommikulgi: muudkui keerutab arveid oma muhklike käte vahel, aga maja – härrastemajaks pole seda kunagi saanud pidada – on nii lagunenud, et kukub varsti kokku. See pole tõesti säärane koht, kus Caroline’il sobiks veeta pool elu.”

„Sina võid selle ju korda teha.”

„Jah. Millalgi. Aga Ray pole vanem kui viiskümmend kolm või viiskümmend neli. Ta võib elada veel kümme aastat.” Unwin läks akna juurde ja vaatas välja merele, mis oli täna vaikne. Hambuliste kaljude kohal rippuvad madalad pilved olid värvinud vee tumedaks ja vedanud sellele sügavrohelisi triipe. Maja ümbritseval müüril istusid otsekui õrrel kajakad ja karjusid kähedalt. Nüüd juba Londoni-eluga harjunud pika mehe muutis see vaatepilt raskemeelseks. „Penvenenil on tekkinud iseäralikud ideed. Täna hommikul avaldas ta arvamust, et Cornwall on parlamendis esindatud liiga rohkearvuliselt. Tema arvates tuleks kohad ümber jagada Midlandsi uute linnade vahel. Missugune jama!”

„Penveneni veidrusi ei maksa tähele panna. Tihti räägib ta sääraseid asju, et teisi vihale ajada. Tal on lihtsalt niisugune komme.”

Unwin pööras end tema poole. „Igatahes loodan, et järgmisel seitsmel aastal ei tule enam ühtki valimist. Juba ainuüksi tagasivalimise rõõmu eest pean maksma üle kahe tuhande naela ning sa ju tead, et sellega asi veel ei lõpe – õigupoolest alles algab.”

Sir Johni silmadesse tekkis ettevaatlik tuim ilme nagu alati, kui juttu tuli rahast. „Ameti valisid sa ju endale ise, mu poiss. Ja mõni on veel sandimas olukorras. Grampoundi esindaja Carter rääkis, et kui see aeg kätte jõuab, peab ta maksma iga hääle eest tervelt kolmsada gini.” Ta tõusis ja sikutas kellanööri. „Proua Poldark küsis, kas olen valimiste ajal Bodminis. Ei tea, mis tagamõte tal sellega oli?”

1 Habeas corpus. Rahvusvaheliselt käibel olev õigusalane demokraatliku riigi ideega seonduv termin. Samast tüvest tulenev ingliskeelne sõna corpse tähendab laipa – näide Judi sõnakasutuse kohta. [ ↵ ]