Читать книгу Homo Deus. Homse lühiajalugu - Юваль Ной Харари - Страница 6

Alustagem näljahädast, mis on tuhandeid aastaid olnud inimkonna suurim vaenlane. Veel hiljuti elas suurem osa inimesi bioloogilise vaesuspiiri künnisel, millest madalamale langemine toob kaasa alatoitluse ja näljasurma. Mõni väike eksimus või ebaõnn võis tähendada surmaotsust kõigile pereliikmetele või külale. Nälga suremiseks piisas sellest, kui paduvihmad viljasaagi hävitasid või röövlid kariloomad minema viisid. Ebaõnne ja ühise rumaluse tagajärjeks oli suur näljahäda. Kui muistset Egiptust või keskaegset Indiat tabas põud, polnud sugugi harv, et viis kuni kümme protsenti sealsetest elanikest suri. Toiduvarusid nappis, transport oli liiga aeglane ja kallis, et mujalt toitu tuua ning valitsus oli olukorra päästmiseks liiga nõrk.

Avage ükskõik milline ajalooraamat ja te leiate sealt tõenäoliselt õõvastavaid kirjeldusi nälgivatest ning näljast hullunud kogukondadest. 1694. aasta aprillis kirjeldas Prantsusmaal asuva Beauvais’ linnakese ametnik nälja ja kiirelt kasvanud toiduhindade mõju linnaelanikele, öeldes, et piirkond kubises armetutest hingelistest, kes olid näljast ja viletsusest nõrkenud ning kitsikusse suremas. Töö ja elatise puudumise tõttu polnud neil ka raha leiva ostmiseks. Et kuidagi elupäevi pikendada ja nälga kustutada, sõid need vaesed inimesed ka ebapuhtaid asju, näiteks kasse või nende hobuste liha, mis oli pärast nülgimist sõnnikuhunnikusse heidetud. Oli neid, kes toitusid rupskitest, mille kokad olid tänavatele visanud, ning lehmade ja härgade veristamisel maha voolanud verest. Teised sõid kõrvenõgeseid, umbrohtu, juurikaid ja ürte, mida nad vee sees keetsid.^[1.]

Sarnast olukorda võis kohata kõikjal Prantsusmaal. Halvad ilmaolud rikkusid kahel varasemal aastal saagi kõikjal kuningriigis ja 1694. aasta kevadeks olid kõik viljahoidlad tühjad. Rikkad küsisid toidu eest, mida nad suutsid kuidagi varuda, röövellikku hinda ja vaeseid suri nagu kärbseid. Aastatel 1692–1694 suri Prantsusmaal nälga umbes 2,8 miljonit inimest ehk 15 protsenti elanikkonnast, samal ajal lahutas Päikesekuningas Louis XIV Versailles’ lossis armukestega meelt. Aasta hiljem tabas näljahäda Eestit, tappes viiendiku elanikest. 1696. aastal oli kord Soome käes, kus suri neljandik inimestest. Šotimaa kannatas raske näljahäda käes aastatel 1695–1698, mil piirkonniti suri kuni 20 protsenti rahvastikust.^[2.]

Enamik lugejaist tõenäoliselt teab tunnet, kui lõunasöök vahele jätta, usupüha tõttu paastuda või mõne uue imedieedi ajal paar päeva köögiviljamahedikust toituda. Aga mis tunne on siis, kui päevade viisi ivagi hamba alla saamata pole aimugi, kust toidupala leida? Suurem osa meie kaasaegseid pole kunagi tundnud seda talumatut piina, mida meie esivanemad tundsid liiga hästi. Kui nad pöördusid Jumala poole sõnadega „Päästa meid näljast!”, siis pidasid nad just seda silmas.

Viimase saja aasta tehnoloogiline, majanduslik ja poliitiline areng on loonud üha tugevama turvavõrgustiku, mis eraldab inimest bioloogilisest vaesuspiirist. Ulatuslikke näljahädasid küll aeg-ajalt tuleb ette, kuid tegu on erandjuhtudega, mille põhjustajaks on enamasti poliitika, mitte looduskatastroofid. Maailmas ei ole enam looduse põhjustatud näljahädasid, vaid ainult poliitilised näljahädad. Kui inimesed Süürias, Sudaanis või Somaalias nälga surevad, siis sellepärast, et seda tahab mõni poliitik.

Tänapäeva maailmas ei sure inimene tõenäoliselt nälga ka siis, kui ta kaotab töö ja vara. Erakindlustusfirmad, riigiasutused ja rahvusvahelised vabaühendused ei pruugi suuta teda päästa vaesusest, kuid nad tagavad talle iga päev eluks vajalikud kalorid. Ülemaailmne kaubandusvõrgustik muudab põuad ja üleujutused ärivõimalusteks, võimaldades toidupuudust kiirelt ning odavalt ületada. Ka siis, kui sõjad, maavärinad või hiidlained laastavad mitut riiki, suudetakse rahvusvaheliste ühisjõududega vältida näljahäda puhkemist. Kuigi ka praegu peavad sajad miljonid inimesed peaaegu iga päev tühja kõhtu kannatama, ei sure enamikus riikidest keegi tegelikult nälga.

Vaesus põhjustab kindlasti palju tervisehädasid ja alatoitumus lühendab eluiga ka meie planeedi kõige rikkamates riikides. Näiteks Prantsusmaal kannatab kuus miljonit inimest (umbes kümme protsenti elanikest) toidupuuduse käes. Nad ärkavad hommikul, teadmata, kas neil on midagi lõunaks süüa ja nad lähevad sageli näljastena magama. Toit, mida nad söövad, on tasakaalustamata ja ebatervislik, sisaldades ohtralt tärklist, suhkrut ja soola ning liiga vähe valku ja vitamiine.^[3.] Kuid toidupuudus ei ole näljahäda ja 21. sajandi alguse Prantsusmaa 1694. aasta Prantsusmaa. Ka Beauvais’ ja Pariisi kõige jubedamates agulites ei sure inimesed sellepärast, et nad ei ole juba nädalaid midagi söönud.

Samasugune muutus on aset leidnud paljudes teisteski riikides, eriti Hiinas. Aastasadu kimbutas näljahäda järjest kõiki Hiina valitsejaid Kollasest Keisrist kuni kommunistideni. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli Hiina toidunappuse võrdkujuks. Hukatusliku „suure hüppe” käigus surid nälga kümned miljonid hiinlased ja asjatundjad ennustasid, et probleem muutub üksnes tõsisemaks. 1974. aastal tutvustati Roomas peetud maailma esimesel toitluskonverentsil osalejatele apokalüptilisi tulevikustsenaariume. Neile öeldi, et Hiinal ei ole miljardi elaniku toitmiseks võimalustki ja maailma suurima rahvaarvuga riik läheneb katastroofile. Tegelikkuses oli riik teel ajaloo suurima majandusime poole. 1974. aastast on sajad miljonid hiinlased vaesusest pääsenud ja kuigi sajad miljonid kannatavad endiselt toidunappuse ja alatoitumise tõttu, pole Hiinas esimest korda ajaloos nälga.Paljudes riikides on alatoitumisest palju suuremaks probleemiks liigsöömine. 18. sajandil olevat kuninganna Marie-Antoinette nälgivatele inimhulkadele soovitanud, et kui leiba ei jätku, siis söögu nad selle asemel lihtsalt kooki. Tänapäeval järgivad vaesed seda soovitust täht-tähelt. Samal ajal kui Beverly Hillsi rikkurid söövad lehtsalatit ja aurutatud tofut koos kinoaga, ahmivad vaeste linnaosade elanikud näost sisse Twinkie koogikesi, Cheetose krõpse, hamburgerit ning pitsat. 2014. aastal elas maailmas 2,1 miljardit ülekaalulist inimest ja alatoitumise käes kannatas 850 miljonit inimest. Arvatakse, et 2030. aastaks on pool maailma rahvastikust ülekaalulised.^[4.] 2010. aastal suri nälja ja alatoitumuse tõttu umbes miljon inimest, samal ajal maksis ülekaalulisus elu kolmele miljonile inimesele.^[5.]