Читать книгу TeaterMuusikaKino 02 2020 - 02 2020 - Страница 2
KAKSKÜMMEND MINUTIT PÕRGUS
ОглавлениеLauri Lagle lavastuse „Paratamatus elada ühel ajal” retseptsioonis on eraldi käsitlemist pälvinud etenduse viimased kakskümmend minutit, kus maisitõlvikuks kehastunud Mart Koldits jutustab oma eelmistest eludest. Välja arvatud Ott Karulin, kes näeb seda „väga täpse paroodiana praegusele esoteerikafilosoofide ajastule”1, on stseeni enamasti üleliigseks peetud. Meelis Oidsalu leiab lausa, et „selle tüütu stseeni mõte oligi ilmselgelt mõjuda tüütuna”2 ning et Koldits mõjus kogu lavastustervikus „justkui mingi juhatuse poolt määratud näitleja”3. Lähtudes Valle-Sten Maiste tõlgendusest, mille kohaselt on kogu see lennusituatsioon omamoodi ülimodernsuse võrdpilt, võiks Kolditsa tegelaskuju kehastada tõepoolest „sihitust, suvalisust ja küünilisust” väljendavat „keskastme juhti”4, kuid Kaja Kannu ajakäsitluse5 taustal saab selgeks, et isegi kui Mart Kolditsa tegelase on lennukisse saatnud juhatus, asub see juhatus… põrgus.
Lagle viitab tõepoolest ülimodernsuses peituvale ohule oma identiteet püsituks pihustada, kuid kõik ülejäänud lennureisijad tegelevad pingsalt just oma teadvuse pidevuse ja sidususe kehtestamisega. Esmapilgul lihtsalt totra naljana mõjuv lõpustseen on Lagle metafüüsika hoiatav osa. Üleminek lennureisilt maisikultuseks toimub Kolditsa lausega „Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, siis järgmisel korral püüaksin teha rohkem vigu”. See näiliselt banaalne eneseabiõpikute klišee on teatavasti esimene rida luuletusest „Hetked” („Moments”), mille looja, USA humorist Don Herold esitles autorina aga kedagi salapärast 85-aastast Nadine Stairi, luuletuse hispaaniakeelset tõlget „Instantes” on aga ekslikult omistatud koguni Jorge Luis Borgesele. Niisiis ellujäämisõpetus identiteedita autorilt.
Kui Stephen Kingi „Maisi laste” peategelased satuvad kultusest haaratud mahajäetud külla, hakkab neid kummitama fraas „varjatud jälgimine” ja tõdemused „liiga palju patustamist”, „liiga vähe ohverdamist”.6 Need assotsiatsioonid suunavad kaasa elama „Paratamatuse” lennureisi põhitegelastele ja trotsima maisimehe jutlustatud identiteedi pihustumist. Vaatamata esmapilgul eksistentsialistlikule mudelile, ei ütle lennureis Sartre’i vaimus, et „põrgu — see on teised”, vaid, et see on alles põrgu purgatoorne eeskoda, mis toimib aga Foucault’ kirjeldatud panoptikumina. Vaatamata Maiste pessimistlikule tulevikuvisioonile, näitab lavastus enne apokalüptilist lõpuosa siiski pääsemisvõimalusi.
MADIS KOLK
Viited:
1 Ott Karulin 2020. Von Krahli teatri uue trupi esimese lavastuse arvustus: Ma teen seda sulle! Eesti Ekspress 29. I.
2 Meelis Oidsalu 2019. Lauri Lagle lavastuse mitu probleemi. Postimees 4. XII.
3 Teatrivaht 2019. Vikerraadio 8. XII. — https://vikerraadio.err.ee/1006644/teatrivaht-delfi-ilusad-inimesed-ja-paratamatus-elada-uhel-ajal
4 Valle-Sten Maiste 2020. Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine. Teater. Muusika. Kino, nr 2.
5 Kaja Kann 2020. Lauri Lagle vastassuunalised ajad: lahtine minevik ja kinnine tulevik.
6 Stephen King 2019. Maisi lapsed. Orpheuse raamatukogu, nr 4, lk 331, 336.