Читать книгу Vikerkaar - 1-2 2020 - Страница 3

Prantsuse keelest tõlkinud Kristiina Ross

1. raamat

Intus, et in cute.1

Alustan ettevõtmist, mis on täiesti enneolematu ja mille tulemust keegi järele ei tee. Tahan näidata oma kaasteelistele üht inimest kogu tema loomutõeluses, ja see inimene olen mina ise.

Mina üksi. Ma tean oma südant ja tunnen inimesi. Ma pole kokku pandud samamoodi kui ükski neist, keda ma olen kohanud; söandan arvata, et ma pole kokku pandud samamoodi kui ükski neist, kes on olemas. Kui ma polegi parem, siis vähemalt olen ma teistsugune. Kas loodus talitas hästi või halvasti, lõhkudes vormi, millesse ta oli mu valanud, selle üle saab otsustada alles pärast mu raamatu lugemist.

Hüüdku viimsepäevapasun ükskõik millal, mina astun, see raamat käes, kõrgeima kohtuniku ette. Ja ütlen valjul häälel: Siin on kõik, mis ma tegin ja mõtlesin ja missugune ma olin. Olen rääkinud heast ja halvast ühtviisi avameelselt. Ma ei ole midagi halba maha vaikinud ega midagi head juurde lisanud; ja kui ma olengi juhtumisi kasutanud mõnd ebaolulist kaunistust, siis olen seda teinud ainult täitmaks mõnd oma mälu puudusest tingitud tühemikku. Olen võib-olla esitanud tõe pähe midagi, mille kohta teadsin, et see võib olla tõsi, aga mitte kunagi midagi, mida teadsin olevat vale. Olen ennast näidanud niisugusena, nagu ma olin: armetu ja alatuna, kui ma seda olin; hea, ülla ja ülevana, kui ma seda olin; olen paljastanud oma sisemuse niisugusena, nagu sina seda oled näinud. Igavene olend, koonda minu ümber mu kaasteeliste lugematu hulk, et nad kuulaksid minu pihtimusi, et nad oigaksid minu kõlvatuste peale, et nad punastaksid minu äparduste üle. Et igaüks neist avaks sinu trooni jalamil omakorda sama avameelselt oma südame, ja öelgu siis ainuski neist, kui ta söandab: Mina olin parem kui see inimene.

Ma sündisin Genfis 1712. aastal kodanik Isaac Rousseau ja kodanik Susanne Bernard’i lapsena. Kuna pisukesest varast, mis oli tulnud jagada viieteistkümne lapse vahel, oli mu isale jäänud peaaegu olematu osa, elatus ta ainult oma kellassepa-ametist, milles ta oli tegelikult väga osav. Minu ema, pastor Bernard’i tütar,2 oli rikkam: tal jagus nii tarkust kui ilu. Isa pidi üksjagu vaeva nägema, et teda endale saada. Nende armastus oli alanud peaaegu samal ajal kui nende elu; kaheksandast kuni üheksanda eluaastani jalutasid nad igal õhtul koos Treille’ promenaadil; kümneaastaselt ei suutnud nad enam teineteisest lahkuda. Vastastikune poolehoid ja hingeline kokkukõla kinnitasid neis harjumuse ajel tekkinud tunnet. Kuna nad olid mõlemad sünnipäraselt õrnahingelised ja tundlikud, ootasid nad ainult hetke, mil leiavad mõnes teises sellesama ootuse, või õigemini see hetk ise ootas neid ja kumbki neist loovutas oma südame esimesel võimalusel, mis selle vastuvõtmiseks avanes. Saatus, mis näis nende kiindumusele vastu seisvat, ainult õhutas seda. Kui armunud noormees oma käskijannat endale ei saanud, kuhtus ta valust; tütarlaps soovitas tal reisile minna, et ta tema unustaks. Noormees läkski, aga sellest polnud kasu ja ta naasis veelgi armunumana kui kunagi varem. Ta leidis oma armastatu eest õrna ja truuna. Pärast seda läbikatsumist ei jäänud neil üle muud kui teineteist elu lõpuni armastada; nad tõotasid seda teha, ja taevas õnnistas nende vannet.

Mu ema vend Gabriel Bernard armus ühesse mu isa õdedest; aga tütarlaps oli nõus temaga abielluma ainult tingimusel, et tema vend saab abielluda Gabriel Bernard’i õega. Armastus korraldas kõik, ja kaks abielu sõlmiti ühel ja samal päeval. Nõnda siis oli mu onu mu tädi abikaasa, ja nende lapsed olid mu kahekordsed nõod. Mõlemal paaril sündis aasta jooksul laps; siis tuli taas lahku minna.3

Onu Bernard oli insener; ta läks teenistusse keisririiki ja Ungarisse prints Eugène’i vägedes. Ta paistis silma Belgradi piiramisel ja lahingus. Isa lahkus pärast mu ainsa venna sündi Konstantinoopolisse, kuhu teda oli kutsutud, ja temast sai seraili kellassepp. Tema äraolekul meelitasid ema ilu, vaimukus ja anded4 ligi austajaid. Prantsusmaal resideeriv härra de la Closure oli neist üks kõige pealetükkivamaid. Tema kiindumus pidi olema kirglik, sest veel kolmkümmend aastat hiljem nägin, kuidas ta heldis, kui mulle mu emast rääkis. Emal oli enda kaitseks muudki peale vooruslikkuse: ta armastas õrnalt oma abikaasat. Ta ärgitas teda tagasi tulema: abikaasa jättiski kõik sinnapaika ja tuli. Mina olin selle tagasituleku kurb vili. Kümne kuu pärast sündisin ma kidura ja põdurana. Ema maksis minu eest oma eluga, ja sündimine oli esimene mu õnnetuste seas.

Ma ei tea, kuidas mu isa seda kaotust läbi elas, aga tean, et ta ei saanud sellest kunagi päriselt üle. Ta uskus minus ema nägevat, suutmata unustada, et mina ta temalt olin röövinud; alati kui ta mind embas, tundsin tema ohete, tema kramplike kallistuste järgi, et tema hellitustesse segunes kibe kahetsus; see tegi need ainult veelgi õrnemaks. Kui ta ütles mulle: „Jean-Jacques, räägime su emast“, vastasin: „Aga isa, me hakkame ju nutma!“ Ja juba see sõna üksi tõi talle pisarad palgele. „Ah!“ ütles ta oiates, „too ta mulle tagasi, aita mind temast üle, täida tühemik, mille ta jättis mu hinge. Kas ma armastaksin sind nõnda, kui sa oleksid lihtsalt mu poeg?“ Nelikümmend aastat pärast mu ema kaotust suri isa oma teise naise käte vahel, aga esimese naise nimi huulil ja tema pilt sügaval südames.

Niisugused olid mu elu alusepanijad. Kõigist andidest, mida taevas oli neile jaganud, pärandasid nad minule ainult tundliku südame; neile oli see toonud nende õnne, mulle aga sai kõigi mu õnnetuste põhjuseks.

Sündisin peaaegu surnult; oli vähe lootust, et ma elama jään. Sain endaga kaasa mingi tõvealge, mis on aastatega jõudu kogunud ja annab mulle praegu aeg-ajalt hõlpu ainult selleks, et saaksin mõnel teisel viisil veel julmemini kannatada. Üks mu isa õdedest,5 armas ja arukas neiu, kandis mu eest nii hästi hoolt, et päästis mu. Hetkel, mil ma seda kirjutan, on ta veel elus ja hoolitseb kaheksakümneaastasena abikaasa eest, kes on temast noorem, aga joomisest kurnatud. Kallis tädi, annan teile andeks, et sundisite mu elama, ja mul on kahju, et ma ei saa teile teie elupäevade lõpul osutada sama hella hoolitsust nagu see, millega teie mind mu elupäevade alguses ümbritsesite! Ka mu hoidja Jacqueline on veel elus ja terve ja täies jõus. Samad käed, mis sündides mu silmad avasid, võivad need mu surres sulgeda.

Ma tundsin enne kui mõtlesin; see on inimkonna ühine saatus. Mina kogesin seda selgemini kui teised. Ma ei tea, mida ma tegin kuni viienda või kuuenda eluaastani. Ma ei tea, kuidas ma õppisin lugema; mäletan ainult esimesi loetud raamatuid ja seda, missugust muljet need mulle avaldasid: selle ajaga seostan ma oma katkematu iseendast teadlik olemise algust. Mu emast oli maha jäänud romaane; hakkasime neid pärast õhtusööki lugema, isa ja mina. Alguses oli eesmärgiks lihtsalt harjutada mind lõbusate raamatute abil lugema; aga õige varsti läks asi nii põnevaks, et lugesime kordamööda ilma vahet pidamata ja veetsime sedasi terveid öid. Me ei saanud kunagi pidama enne köite lõppu. Mõnikord ütles isa hommikupääsukesi kuuldes häbelikult: „Lähme magama, ma olen hullem laps kui sina.“

Selle ohtliku meetodi abil ei omandanud ma lühikese ajaga mitte ainult äärmist vilumust lugemises ja loetust arusaamises, vaid kogusin ka oma ea kohta haruldaselt palju teadmisi kirgedest. Mul polnud asjadest endist aimugi, kui ma juba kõiki tundeid teadsin. Ma polnud midagi taibanud, olin kõike tundnud. Need ähmased, järjepanu saadud emotsioonid ei kahjustanud kuidagi mõistust, mida mul ju veel polnudki; aga nad kujundasid minus teistsuguse teadmise ja andsid mulle inimelust omamoodi romantilise aimduse, millest kogemus ja kaalutlus pole kunagi suutnud mind päriselt terveks ravida.

Romaanid lõppesid 1719. aasta suvega. Järgmine talv oli juba hoopis teistsugune. Kui ema raamatukogu oli ammendatud, otsiti abi tema isa raamatukogu meile sattunud osast. Õnneks leidus seal häid raamatuid; ja see ei saanudki teisiti olla, sest selle raamatukogu oli kokku pannud tegelikult küll pastor ja haritud inimene, sest tol ajal oligi nii kombeks, aga sealjuures hea maitse ja terase vaimuga mees. Le Sueuri „Kiriku ja keisririigi ajalugu“,6 Bossuet’ „Arutlused“ üldise ajaloo üle,7 Plutarchose „Kuulsad mehed“,8 Nani „Veneetsia ajalugu“,9 Ovidiuse „Metamorfoosid“, la Bruyère, Fontenelle’i „Maailmad“,10 tema „Surnute kahekõned“ ja paar köidet Molière’i toodi isa kabinetti ja ma lugesin neid talle iga päev ette, kuni ta tööd tegi. Need tekitasid minus haruldast ja selle ea kohta võib-olla ainulaadset õhinat. Mu lemmiklektüüriks kujunes ennekõike Plutarchos. Rõõm, mida tundsin teda üha uuesti ja uuesti üle lugedes, ravis mind natuke romaanidest, ja õige varsti eelistasin Agesilaost, Brutust ja Aristeidest Orondate’ile, Artamène’ile11 ja Jubale. Nendest põnevatest raamatutest ja vestlustest, mis nende põhjal isa ja minu vahel arenesid, kujunes see vaba ja vabariiklik vaim, see talitsematu ja uhke loomus, mis ei talu ei iket ega orjust ning on mulle eluaeg piina valmistanud, kui ma satun olukorda, mis pole talle voli andmiseks sobilik. Mõtlesin kogu aeg Roomast ja Ateenast, nii-öelda elasin koos nende suurmeestega, ja kuna ma olin ka ise sündinud vabariigi kodanikuks ja mu isa kõige suurem kirg oli kodumaa-armastus, siis sütitas see tema eeskujul mindki, uskusin end olevat kreeklane või roomlane: muutusin tegelaseks, kelle elulugu ma lugesin; lood vankumatuse ja meelekindluse rabavatest näidetest panid mu silmad särama ja hääle valjemini kõlama. Kord, kui rääkisin lauas Scaevola12 seiklustest, ehmatasid teised nähes, kuidas ma astun söepanni juurde ja sirutan käe välja, et tema tegu korrata.

Mul oli vend, kes oli minust seitse aastat vanem. Ta õppis isa ametit. Äärmise kiindumuse tõttu, mida minu suhtes ilmutati, jäi tema pisut hooletusse; ja seda ma heaks ei kiida. Tema kasvatuses andis see hooletussejäetus tunda. Ta kippus liiderdama, koguni enne, kui jõudis päris liiderdamise ikka. Ta pandi teise meistri juurde, kust ta aeg-ajalt tegi kõrvalehüppeid samamoodi, nagu oli teinud isakodust. Ma ei näinud teda peaaegu üldse, vaevalt saangi öelda, et ma teda tundsin; aga sellele vaatamata armastasin teda õrnalt, ja tema armastas mind, nii nagu üks võrukael kedagi armastada saab. Mäletan, kuidas isa ükskord teda karmilt ja vihaga karistas ja mina tormasin ägedalt nende kahe vahele, tihedasti tema vastu liibudes. Katsin ta sel viisil oma kehaga, võttes vastu hoobid, mis olid temale suunatud, ja mul läks korda teda nii kangekaelselt kaitsta, et isa pidi lõpuks tema peale halastama, kas sellepärast, et minu karjed ja pisarad tegid ta relvituks, või selleks, et mitte mind vennast halvemini kohelda. Lõpuks läks vennaga asi nii hulluks, et ta lasi jalga ja kadus täiesti silmist. Veidi hiljem saime teada, et ta on Saksamaal. Ta ei kirjutanud kordagi. Rohkem me temast enam midagi ei kuulnud; ja nii saigi minust ainus poeg.

Kui seda vaest poissi kasvatati hoolimatult, siis tema venda kindlasti mitte; ja kuninga lastelegi ei võiks osaks saada suuremat hoolt ja pühendumust kui minule mu esimestel eluaastatel, mil mind andunult jumaldasid kõik, kes mind ümbritsesid, ja, mis veel haruldasem, minusse suhtuti alati kui armastatud lapsesse, aga mitte kunagi kui ärahellitatud lapsesse. Kuni mu lahkumiseni isakodust ei lastud mind kordagi üksi tänavale teiste lastega jooksma; kunagi ei olnud tarvis minus maha suruda ega rahuldada ühtegi jonnituju, mis pannakse looduse arvele, ehkki need sünnivad kõik ainuüksi kasvatusest. Minulgi olid eakohased puudused: lobisesin palju, olin maias ja mõnikord valelik. Võisin varastada puuvilju, komme, söögipoolist; aga mulle ei pakkunud iialgi lõbu teha kellelegi halba või liiga, tekitada teistele tüli, piinata vaeseid loomi. Mäletan siiski, et pissisin ükskord keedupotti, mis kuulus ühele meie naabrinnale, kelle nimi oli proua Clot, sel ajal kui ta oli jutlusel. Tunnistan koguni, et see mälestus ajab mind praegugi naerma, sest proua Clot, kes oli muidu igati tore naine, oli kõige hirmsam vana toriseja, keda ma olen elus kohanud. Selline ongi kõigi mu lapseea pahategude lühike ja tõetruu lugu.

Kuidas ma oleksingi saanud muutuda õelaks, kui nägin enda ees ainult lahkuse musternäidiseid ja enda ümber ainult maailma kõige paremaid inimesi? Isa, tädi, hoidja, sugulased, meie sõbrad, naabrid ja kõik, kes mind ümbritsesid, ei kuulanud, tõsi küll, minu sõna, aga nad armastasid mind ja mina armastasin neid samuti. Miski ei ärgitanud minus tujukust, liiatigi veel vastakaid tujusid, nii et mulle ei tulnud pähegi, et mul üldse võiks olla mingeid tahtmisi. Võin vanduda, et ma ei teadnudki, mis asi on jonn, enne orjapõlve meistri käe all. Väljaspool seda aega, mis ma veetsin isa kõrval lugedes või kirjutades, ja seda, mil hoidja minuga jalutamas käis, olin alati oma tädi seltsis. Vaatasin, kuidas ta tikib, kuulasin, kuidas ta laulab, istudes või seistes tema kõrval; ja ma olin rahul. Tema rõõmus meel, lahke olek ja meeldiv välimus avaldasid mulle nii sügavat muljet, et näen praegugi tema ilmet, pilku, kehahoiakut; mäletan tema armsaid hellitavaid sõnu, võiksin rääkida, mis oli tal seljas ja missugust soengut ta kandis, ja mul on meeles kaks lokki, millesse tema mustad juuksed tolle aja moe järgi oimukohtadel kaardusid.

Olen veendunud, et võlgnen talle oma huvi või õigemini kire muusika vastu, mis arenes minus päriselt välja küll alles palju hiljem. Ta teadis uskumatult palju viise ja laule, mida laulis oma armsalt õrna häälega. Selle erakordse neiu hingeline selgus peletas uneluse ja kurbuse eemale temast ja kõigist, kes teda ümbritsesid. Tema laul võlus mind sedavõrd, et paljud tema laulud pole mulle mitte lihtsalt alatiseks meelde jäänud, vaid nüüd, kui ma olen ta kaotanud, juhtub koguni, et mõned, mille olin suureks saades täielikult unustanud, tulevad mulle sedamööda, kuidas ma vanemaks jään, uuesti meelde, sõnulseletamatult armsasti. Kes võiks arvata, et mina, muredest ja hädadest räsitud vana heietaja, puhken aega-ajal nutma nagu laps, ümisedes neid viisijuppe oma juba katkenud ja väriseva häälega? Just üks laul on mulle tervenisti jälle meelde tulnud, mis viisi puutub, ainult tagumise poole sõnad ei taha meenuda, kuidas ma ka ei pingutaks, ehkki riimid aimuvad ähmaselt. Siin on algus ja niipalju, kui ma tagantpoolt suudan meenutada.

Tircis, je n’ose

écouter ton chalumeau

sous l’ormeau

car on en cause

déjà dans notre hameau

---

--- un berger

--- s’engager

--- sans danger

Et toujours l’épine est sous la rose.13

Püüan taibata, milles seisneb nukker võlu, mida mu süda sellest laulust leiab; see on mingi veider meeleliigutus, millest ma aru ei saa: aga mul on täiesti võimatu seda lõpuni laulda, ilma et pisarad sunniksid mind peatuma. Olen sada korda kavatsenud kirjutada Pariisi, et lasta ülejäänud sõnad üles otsida, kui keegi peaks neid veel mäletama. Ehkki olen peaaegu kindel, et rõõm, mis mind seda viisi meenutades valdab, haihtuks osaliselt, kui saaksin tõendeid, et teisedki peale mu vaese tädi Susoni on seda laulnud.

Niisugused olid minu esimesed kiindumused ellu astudes; nõnda hakkas arenema või endast märku andma süda, mis on ühtaegu nii uhke ja nii õrn, see hellik, aga ometi ohjeldamatu iseloom, mis nõrkuse ja julguse, pehmuse ja vooruslikkuse vahel kõikudes on mind viinud täielikult vastuollu iseendaga ja mille tõttu karskus ja nauding, meelus ja arukus on jäänud mulle ühtviisi kättesaamatuks.

Sellele kasvatusviisile tegi lõpu sündmus, mille tagajärjed on mõjutanud kogu mu ülejäänud elu. Isal tekkis tüli kellegi härra Gautier’ga, kes oli Prantsusmaal kapten ja kellel oli Nõukogus14 tutvusi. Sel Gautier’l, jultunud ja alatul inimesel, hakkas nina verd jooksma ja kättemaksuks süüdistas ta isa, nagu oleks too linnas mõõga haaranud. Isa, keda taheti vangi panna, hakkas vastu ja nõudis, et seaduse järgi peaks süüdistaja samamoodi vangi minema nagu tema; kui tal ei õnnestunud seda saavutada, eelistas ta pigem Genfist lahkuda ja ülejäänud eluks kodumaalt emigreeruda kui et järele anda küsimuses, kus tema meelest oli riivatud ta au ja vabadust.

Mina jäin onu Bernard’i hoole alla, kes oli sel ajal tööl Genfi kindlustamise juures. Tema vanem tütar oli surnud, aga tal oli minuvanune poeg. Meid saadeti üheskoos Bosseysse,15 pastor Lambercier’ juurde kostile, et õpiksime seal ladina keelt ja kõike seda mõttetut rämpsu, mida sellele kasvatuse nime all lisatakse.

Kaks aastat, mis ma külas mööda saatsin, vaigistasid pisut mu Rooma-vaimustust ja tõid mu uuesti lapsepõlve. Genfis, kus mulle midagi peale ei sunnitud, olin olnud virk ja mulle meeldis lugeda, see oli olnud peaaegu mu ainus ajaviide. Bosseys äratas töö minus armastuse mängude vastu, mis pakkusid sellest lõõgastust. Maaelu oli minu jaoks nii uudne, et ma hetkekski ei väsinud seda nautimast. Minus tärkas selle vastu sügav poolehoid, mis pole siiamaani kustunud. Mälestus õnnelikest päevadest, mis ma maal mööda saatsin, pani mu sealset elu ja selle rõõme taga igatsema kõigil hilisematel aastatel, kuni ma tulingi tagasi maale. Härra Lambercier oli väga mõistlik mees, kes ei koormanud meid liigsete kohustustega, jätmata siiski unarusse meie õpetamist. Seda, kui hästi ta hakkama sai, näitab kas või asjaolu, et hoolimata minu vastumeelsusest igasuguse sunduse suhtes pole mul kunagi olnud ebameeldiv neid õppetunde meenutada, ja kui ma ka ei õppinud temalt palju, omandasin ma selle, mis ma õppisin, ilma vaevata ega ole sellest midagi unustanud.

Lihtsast maaelust oli mulle hindamatult palju kasu, sest see avas mu südame sõprusele. Kuni selle ajani olin kogenud ainult ülevaid, ent kujutluslikke tundeid. Ühine eluviis rahulikus ümbruses sidus mind õrnalt onupoja Bernard’iga. Lühikese ajaga kiindusin temasse hellemalt, kui olin olnud kiindunud oma vennasse, ja need tunded pole iial kustunud. Ta oli väga kõhetu ja vibalik pikka kasvu poiss, vaimult sama leebe nagu ihult nõrk, ja ta ei kasutanud kunagi ära seda, et teda kui minu eestkostja poega majas eelistati. Meil olid samad tööd, lõbud ja huvid; olime üksikud, üheealised ja meil mõlemal oli vaja seltsilist, meid eraldada tähendas mingis mõttes meid hävitada. Ehkki meil ei avanenud eriti palju võimalusi oma vastastikust kiindumust tõestada, oli see väga sügav: vähe sellest, et me ei suutnud hetkegi lahus elada, me isegi ei kujutanud ette, et võiksime seda kunagi teha. Olime mõlemad loomu poolest vastuvõtlikud lahkele sõnale ja hellitustele, kui meid ei tahetud millekski sundida, ja alati sama meelt. Kui temal oligi meie kasvatajate soosingu tõttu nende silmis minu üle mõjuvõimu, siis omavahel olles oli minul mõjuvõimu tema üle, mis taastas tasakaalu. Tundides ütlesin talle õppetükki ette, kui ta kõhklema lõi; kui oma kirjatükiga valmis sain, aitasin tal tema oma teha, ja meelelahutustes oli minu aktiivsem loomus talle alati teejuhiks. Ühesõnaga, meie kahe iseloomud sobisid nii hästi ja meid siduv sõprus oli nii ehe, et nende rohkem kui viie aasta jooksul, mil me olime nii Bosseys kui Genfis peaaegu lahutamatud, me küll kaklesime ühtelugu, ma tunnistan seda, aga kellelgi polnud kunagi tarvis meid lahutada, ükski tüli ei kestnud kunagi kauem kui veerand tundi ja me ei kaevanud eales mitte kordagi teineteise peale. Need tähelepanekud võivad tunduda lapsikud, aga need kokku pakuvad siiski näite, mis on kõigi aegade laste seas võib-olla täiesti ainulaadne.

Elu, mida ma Bosseys elasin, sobis mulle nii hästi, et kui see oleks kestnud kauem, oleks see täielikult määranud mu iseloomu. Selle põhjaks olid õrnad, hellad ja vagurad tunded. Usun, et ühelgi meie liigi esindajal pole kunagi olnud loomu poolest vähem edevust kui minul. Tõusin küll ajuti ülevate hingeliigutusteni, kuid langesin kohe tagasi oma raugusse. Minu kõige kirglikumaks sooviks oli, et kõik minu ümber mind armastaksid. Ma olin leebe, mu onupoeg samuti; ka kõik meie kasvatajad olid samasugused. Terve selle kahe aasta jooksul ei olnud ma tunnistajaks ega ohvriks mitte ühelegi raevukale tundepuhangule. Kõik toitis minu südames kalduvusi, mis see looduselt oli saanud. Ma ei teadnud midagi toredamat kui näha, et kogu maailm on rahul minu ja kõigi asjadega. Mäletan elu lõpuni, kuidas kirikus, kui ma katekismust vastates millegipärast kõhklema jäin, häiris mind kõige hullemini see, et nägin preili Lambercier’ näol ärevuse ja mure märke. See üksi rõhus mind rohkem kui häbi kuulajate ees jänni jääda, mis oli muidugi ka väga hirmus; sest kuigi kiitused mulle eriti mõju ei avaldanud, olin alati väga tundlik häbi suhtes; ja ma võin siinkohal öelda, et preili Lambercier’ etteheidete ootus valmistas mulle vähem meelehärmi kui hirm teda kurvastada.

Vajaduse korral ilmutas preili Lambercier siiski ka rangust, nagu tema vendki; aga kuna nende rangus oli peaaegu alati õiglane ega muutunud kunagi raevukaks, siis see ainult rõhus mind ega äratanud mingit trotsi. Halvakspanu tekitas minus suuremat tuska kui karistamine, ja igat rahulolematuse märki oli mul piinavam taluda kui kehalist karistust. Mul on seda natuke piinlik lähemalt seletada, aga see on siiski vajalik. Et noori hakataks teistmoodi kohtlema, kui mõistetaks paremini, missugust kaugeleulatuvat mõju võib avaldada praegune meetod, mida rakendatakse alati valimatult ja sageli taktitult! Kuivõrd see ühtaegu nii tavaline ja saatuslik näide võib anda olulise õppetunni, tunnen end kohustatud olevat selle tooma.

Kuna preili Lambercier oli meisse emalikult kiindunud, siis oli tal ka emalik autoriteet ja mõnikord, kui me olime selle ära teeninud, otsustas ta meid nuhelda, nagu lapsi nuheldakse. Tükk aega piirdus ta ainult ähvardamisega ja seesugune, minu jaoks enneolematu karistuse ähvardus tundus mulle väga kohutav; aga tagantjärele, pärast täideviimist, polnud see mu meelest sugugi nii hirmus, nagu oli olnud ootamine; ja mis kõige kummalisem, karistus kasvatas veelgi minu kiindumust selle täideviija vastu. Mul läks koguni vaja kogu oma kiindumuse siirust ja mu loomuomast leebust, et hoiduda veel kord esile kutsumast samasugust kohtlemist, seda meelega pälvida üritades: sest ma olin avastanud valus ja isegi häbis mingi ähmase meeluse, mis oli minusse jätnud pigem soovi kui hirmu seda sama käe läbi uuesti kogeda. Tõsi on see, et kuivõrd asjasse oli kahtlemata segatud mingi varane sugutung, siis poleks sama karistus tema venna poolt mulle sugugi meeldiv tundunud. Aga venna meelelaadi juures polnud niisugust vahetust karta, nii et kui ma hoidusin korralekutsumist ära teenimast, siis ikkagi ainuüksi hirmust preili Lambercier’d pahandada: sest minus on alati valitsenud heasoovlikkus, eriti kui tunded on selle esile kutsunud, mistõttu see on alati neile mu südames teed näidanud.

Teistkordne karistus, millest ma olin hoidunud, ehkki polnud seda kartnud, saabus ilma, et minul oleks olnud selles süüd, tähendab ilma minu tahtmata, ja ma kasutasin selle ära, võiks öelda, puhta südametunnistusega. Aga teine kord jäi ka viimaseks; sest preili Lambercier, kes millegi põhjal märkas, et seesugune karistamine ei täida oma otstarvet, teatas, et loobub sellest ja see on tema jaoks liiga kurnav. Olime seni maganud tema toas ja talvel mõnikord koguni tema voodis. Kaks päeva hiljem pandi meid magama teise tuppa, ja sellest peale sai mulle osaks au, milleta oleksin heal meelel läbi ajanud, et ta hakkas mind kohtlema suure poisina.

Kes oleks võinud arvata, et see kolmekümneaastase preili käega kaheksa-aastasele lapsele antud karistus16 määras mu kalduvused, soovid, kired ja minu enda kogu mu ülejäänud eluks, ja täpselt vastupidises suunas sellele, mida oleks olnud loomulik oodata? Samal ajal kui mu tunded süttisid, lasid minu ihad end nii täielikult ära petta, et kogetusse kinni jäädes ei märganudki nad enam otsida midagi muud. Kuigi mu veri kees tunnetest peaaegu sünnist saati, jäin igasugusest rüvedusest puutumata kuni selle eani, mil isegi kõige jahedamad ja pikaldasemad loomused avanevad. Piineldes kaua, ise mõistmata, miks, neelasin ma ahne pilguga kauneid naisi; meenutasin neid oma kujutluses üha uuesti ja uuesti ainult selleks, et neid oma meelt mööda töödelda ja teha neist hulgaliselt preili Lambercier’sid.

Isegi pärast meheikka jõudmist aitas see kummaline kalduvus, mis üha visalt püsis ja küündis lausa ohjeldamatuse ning hulluseni, säilitada mul kombekust, millest ta näiliselt oleks pidanud mu just ilma jätma. Kui keegi on kunagi saanud sündsa ja puhta kasvatuse, siis kindlasti mina. Mu kolme tädi ei iseloomustanud mitte ainult erakordne karskus, vaid ka äärmine vaoshoitus, mis on jäänud naistele juba ammu võõraks. Mu isa, kes armastas küll lõbutseda, kuid oli vanamoeliselt galantne, ei tarvitanud naiste kuuldes, keda ta kõige enam armastas, mitte kunagi väljendeid, mille peale neitsid oleksid punastanud; ja mitte kusagil pole laste suhtes näidatud üles suuremat lugupidamist, kui seda tehti meie perekonnas ja minu kuuldes. Sama suurt tähelepanu pööras sellele küljele ka härra Lambercier; nii et üks väga hea teenija saadeti sealt minema sellepärast, et ta oli pillanud meie kuuldes mingi pisut liiga kerglase sõna. Vähe sellest, et mul kuni noorukieani ei olnud mingit selgemat ettekujutust sugulisest läbikäimisest, sellegi ähmase aimdusega, mis mul oli, kaasnes alati midagi vastikut ja ebameeldivat. Tundsin avalike naiste ees õudust, mis pole kunagi kadunud; kõlvatu inimese nägemine äratas minus alati põlgust, koguni jälestust; see tohutu vastumeelsus kõlvatuse suhtes oli minus tärganud sestpeale, kui ma ükskord Väikeses Sacconexis17 mingit õõnesteed pidi minnes nägin kahel pool maa sees koopaid, mille kohta mulle öeldi, et need inimesed käivat seal paaritumas. Olin näinud paarituvaid koeri ja see tuli mulle kogu aeg meelde, kui ma nende peale mõtlesin, ja juba ainuüksi sellest läks mul süda pahaks.

Neile kasvatusest tingitud eelarvamustele, mis juba iseenesest lükkasid edasi kergestisüttiva loomuse esimesi plahvatusi, aitas kaasa, nagu ma ütlesin, suund, kuhupoole mind tõukasid meeluse esimesed torked. Oskamata ette kujutada midagi muud peale selle, mida ma olin tundnud, ei taibanud ma, vaatamata vere häirivale vemmeldamisele, pöörata oma ihasid mujale kui sellele naudingule, mida olin kogenud, jõudmata kunagi selle naudinguni, mille vastu minus oli tärganud viha ja mis oli tollele teisele nii lähedal, ilma et ma oleksin osanud seda vähemalgi määral kahtlustada. Oma rumalates fantaasiates, oma erootilises raevus ja eriskummalistes toimingutes, milleni see mu aeg-ajalt viis, pöördusin kujutluses abi saamiseks teise soo poole, mõtlemata kunagi, et see abi sobibki just otstarbeks, milleni jõudmise soovist ma põlesin.

Nõnda siis, vähe sellest, et ma vaatamata oma äärmiselt keevalisele, meelale ja varaküpsele loomusele mitte ainult ei saatnud oma puberteediiga mööda, ilma et oleksin ihaldanud ja tundma õppinud muid meelelisi rõõme peale nende, millest preili Lambercier oli mulle täiesti süütult aimu andnud, vaid isegi siis, kui aastate kulg tegi minust mehe, läks nii, et see, mis oleks pidanud mu hukutama, hoidis mind. Mu vana lapsepõlvekalduvus ei raugenud, vaid liitus nii tihedalt tolle teisega, et ma pole kunagi saanud seda meelte süüdatud ihadest kõrvaldada; ja see hullus koos loomuomase tagasihoidlikkusega on mult alati röövinud naiste seltskonnas igasuguse ettevõtlikkuse, sest mul pole jätkunud söakust kõike öelda või otsustavust kõike teha, kuna niisugust lõbu, mille suhtes too teine tähendas minu jaoks lihtsalt viimast piiri, ei tohtinud vägisi nõuda see, kes seda ihaldas, ega aimata see, kes võinuks selleks loa anda. Niisiis olen saatnud oma elu mööda himustades ja vaikides nende inimeste läheduses, keda ma kõige enam olen armastanud. Julgemata kunagi oma soovi välja näidata, olen vähemalt tundnud rõõmu suhetest, mis seda mu mõttes alal on hoidnud. Laskuda võimuka käskijanna jalge ette, kuuletuda tema korraldustele või paluda temalt vabandust oli minu jaoks magus nauding; ja mida enam mu elav kujutlusvõime mul vere keema ajas, seda enam nägin välja nagu habisev armunu. Võib aimata, et sedalaadi armastusavaldused ei too kiiret edu ega kujuta endast kuigi suurt ohtu nende naiste voorusele, kellele need on suunatud. Nõnda siis olen saanud kätte väga vähe, aga olen sellele vaatamata saanud sellest omal moel, see tähendab ettekujutuses, suurt naudingut. Sel viisil on mu meeled, kooskõlas minu tagasihoidliku meelelaadi ja romantilise vaimuga, aidanud mul hoida oma tundeid puhtana ja kombeid korralikuna samade kalduvuste korral, mis oleksid veidi jultunuma inimese tõuganud võib-olla kõige jõhkramasse liiderdamisse.

Olen astunud oma pihtimuste pimedas ja ligases labürindis esimese ja kõige vaevalisema sammu. Kõige raskem pole rääkida mitte sellest, mis on kuritegelik, vaid sellest, mis on naeruväärne ja piinlik. Nüüdsest peale olen iseendas kindel; pärast seda, mis ma just äsja söandasin öelda, ei saa mitte miski mind enam peatada. Kui raske mul seesuguseid ülestunnistusi on teha, võib otsustada selle järgi, et kuigi mind on armastatud naise seltsis nii mõnigi kord vallanud raevukas tundepuhang, mis on röövinud mult nägemise ja kuulmise, nii et olen läinud peast täiesti segi ja hakanud üle keha kramplikult tõmblema, ei ole ma kogu oma elu jooksul mitte kordagi läinud nii kaugele, et oleksin neile oma hulluse avalikustanud ja anunud neilt, kõige intiimsemas läheduses, seda ainsat vastutulekut, mis veel puudu on jäänud. Seda on minuga juhtunud ainult üks kord lapsepõlves koos ühe omaealise lapsega, pealegi oli tema see, kes tegi esimesena ettepaneku.

JEAN-JACQUES ROUSSEAU (1712–1778) etendab Euroopa tundeajaloos võtmelist rolli. Prantsuse valgustaja suur tähelepanu emotsioonidele raamatutes nagu nt „Julie ehk Uus Héloïse“ (1761) ja „Émile ehk Haridusest“ (1762) ladus filosoofilise vundamendi romantismile, millel põhineb suurem osa tänapäeva tundekasvatusest. Selles vallas võib üheks alustekstiks pidada Rousseau „Pihtimusi“, mis valmisid aastatel 1765–1769, ent trükis ilmusid postuumselt kahe eraldi raamatuna alles 1782 ja 1789. Autoril oli plaanis ka kolmas osa, ent see ei saanudki valmis. „Pihtimused“ on mitmes mõttes pöördelise tähtsusega teos, nimeka autobiograafia-uurija Philippe Lejeune’i hinnangul ei olnud selle mõju kirjandusele väiksem kui 1789. aastal puhkenud Prantsuse revolutsiooni mõju ühiskonnale. Sisuliselt oli tegemist esimese ilmaliku autobiograafiaga, mille tormiline vastuvõtt andis tunnistust teose enneolematust laadist. Teatud mõttes märgib see üleminekut aristokraatselt mälestuste-žanrilt demokraatlikule autobiograafia-žanrile, ent ühtlasi ennustab Rousseau kirjutamismeetod – keskendumine kõnekatele või häbiväärsetele pisiasjadele – psühhoanalüüsi sündi ja moodsa kirjanduse suundumist üha süvenenuma enesevaatluse radadele.

M. T.

1 Fraas Aulus Persius Flaccuse (34–62 m.a.j) satiiridest (III satiir, 30. värss): [Ego te] intus et in cute [novi] „[ma tunnen sind] seestpoolt ja naha alt (= läbi ja lõhki)“. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole näidatud teisiti.

2 Suzanne Bernard’i isa Jacques Bernard oli tegelikult samuti kellassepp, kuid teda kasvatas onu Samuel Bernard, kes oli pastor.

3 Ilus perekondlik lugu, millesse Jean-Jacques lõpuni uskus. Tegelikult oli ta vanemate teineteiseleidmine olnud veidi teistsugune ning isa õde oli abiellunud ema vennaga mitu aastat varem kui tema vanemad omavahel.

4 Tema anded olid tema olude kohta ülearugi säravad, sest pastorist isa, kes teda jumaldas, oli tema harimise eest innukalt hoolt kandnud. Ta joonistas, laulis, saatis end teorbil, luges raamatuid ja kirjutas täiesti korralikke värsse. Siin on luuletus, mille ta tegi, improviseerides ajendatult mingist fraasist, mille keegi oli nende kohta pillanud, kui tema vend ja tema abikaasa olid ära ja tema jalutas koos vennanaise ja nende kahe lapsega:

Ces deux messieurs, qui sont absents,

Nous sont chers de bien des manières;

Ce sont nos amis, nos amants;

Ce sont nos maris et nos frères,

Et les pères de ces enfants.

[Need kaks härrat, kes on ära, / on meile kallid mitut viisi: / nad on meie sõbrad, meie armsamad, / nad on meie abikaasad ja meie vennad, / ja nende laste isad.]. Autori märkus.

5 Suzanne Rousseau, hiljem abielludes Gonceru.

6 Protestantliku kirikuloolase Jean Le Sueuri (1603–1681) teos „Histoire de l’Église et de l’Empire“.

7 Katoliiklasest Jacques-Bénigne Bossuet’ (1627–1704) teos „Discours sur l’histoire universelle“.

8 Plutarchose teos on eesti traditsioonis tuntud pealkirja all „Paralleelsed elulood“.

9 Veneetsia Vabariigi Prantsuse suursaadiku Giovanni Battista Nani (1616–1678) teos „Historia della Republica Veneta“ tõlgiti prantsuse keelde 1679.

10 Bernard Le Bovier de Fontenelle’i (1657–1757) populaarteaduslik raamat Maa kohast heliotsentrilises universumikäsituses „Entretiens sur la pluralité des mondes“ (1686), mida peetakse üheks esimeseks valgustusajastu tippteoseks.

11 Madeleine de Scudéry (1607–1701) kümneköitelise mammutromaani „Artamène ou le Grand Cyrus“ (1649–1653) tegelased.

12 Gaius Mucius Cordus, hüüdnimega Scaevola ehk Vasakukäeline – müütiline Rooma noormees, kes olevat oma vapruse tõestuseks asetanud parema käe tulle ja seda seal hoidnud, valu välja näitamata.

13 Esimese viie värsi tõlge: „Liblikas, ma ei julge / kuulata sinu vilepilli / väikese jalaka all / sest sellest räägitakse juba / meie külas“; puuduva osa täistekst: Un coeur s’expose / a trop s’engager / avec un berger / et toujours l’epine est sous la rose – „Süda seab end ohtu / kui tegeleb liiga palju / karjusega / ja roosil on alati okkad“.

14 Nõukogu – tollase Genfi Vabariigi valitsemisorgan.

15 Küla Genfi lähistel.

16 Tegelikult oli Rousseau kirjeldatud stseeni ajal üheteistkümneaastane ja preili Lambercier neljakümnene.

17 Väike Sacconex ehk Petit-Sacconex – Rousseau ajal asula Genfi lähedal, alates 1930 Genfi linnaosa.