Читать книгу TeaterMuusikaKino - 1 2020 - Страница 5

Toshio Hosokawa (1955) on sündinud Hiroshimas, õppinud seejärel klaverit ja kompositsiooni Tokyos. 1976. aastal siirdus ta Lääne-Berliini, asudes õppima kompositsiooni Berliini Kunstide Ülikoolis (Universität der Künste) Korea helilooja Isang Yuni juhendamisel. Aastail 1983–1986 jätkas ta õpinguid Freiburgi Muusikakõrgkoolis Klaus Huberi ning Brian Ferneyhough’ õpilasena ja täiendas end Darmstadti suvekursustel. Korealasena ühendas Isang Yun oma loomingus edukalt lääne ja ida väljendusvahendeid. Klaus Huber aga soovitas Hosokawal pöörduda tagasi Jaapanisse ja hakata põhjalikumalt uurima traditsioonilist jaapani muusikat.

Hosokawa on olnud Euroopa tähtsamate uue muusika festivalide nimihelilooja ja/või lektor Veneetsia biennaalil (1995, 2001), Luzerni festivalil (2000), Müncheni festivalil „musica viva” (2001), Helsingi festivalil „Musica nova” (2003), „Varssavi sügisel” (2005, 2007), Rheingau muusikafestivalil (2008). Alates 1990. aastast on ta pidanud loenguid Darmstadti suvekursustel ja aastal 1998 valiti ta Salzburgi Mozarteumi suveakadeemia juures resideerivaks heliloojaks. Ühtlasi on Hosokawa olnud aktiivselt tegev Jaapanis: Yamaguchi prefektuuri Akiyoshidai rahvusvahelise nüüdismuusika seminari festivali üks asutajaid ja kunstiline juht aastatel 1989–1998; alates 2001. aastast Fukui prefektuuri Takefu rahvusvahelise muusikafestivali kunstiline juht; 1998–2007 Tokyo sümfooniaorkestri juures resideeriv helilooja; aastast 2004 Tokyo muusikakolledži külalislektor. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sh esimese preemia Berliini filharmoonikute 100. aastapäeva puhul korraldatud kompositsioonikonkursil (1982), Arioni muusikapreemia (1984),

Euroopa noore põlvkonna heliloojapreemia (1985), Kyoto muusikapreemia (1988), Rheingau ja Duisburgi linna muusikapreemia (1998), Suntory muusikaauhinna (2008).

Ta on loonud orkestriteoseid, sh soolokontserte, kammermuusikat, oopereid, muusikat traditsioonilistele jaapani pillidele ja filmimuusikat. Tema esimene ooper, Shakespeare’i-aine­line „Vision of Lear” („Leari nägemus”) tuli esiettekandele Müncheni biennaalil 1998. aastal. Selles on mh elemente jaapani nō-teatrist. Tema teine ooper „Hanjo” esietendus Aix-en-Provence’i festivalil 2004. aastal ja seda mängiti seejärel mitmel pool mujalgi. Ka kolmas ooper, „Matsukaze” on inspiratsiooni saanud nō-teatrist. Ooperi esiettekanne toimus Brüsseli La Monnaie’ teatris 2011. aastal, seejärel anti etendusi veel Berliinis, Luxembourgis ja Varssavis. Aastal 2016 esietendus Hamburgi Riigiooperis tema „Stilles Meer” („Vaikne meri”) ja 2018 Stuttgardi teatris ooper „Erdbeben. Träume” („Maavärin. Uned”). Ehkki Hosokawa eeskujudeks on olnud eelkõige Teise maailmasõja järgsed saksa avangardistid, on tema helikeelel väga tugev orientaalne alus. Hosokawa loomingut on Eestis varem esitatud festivalil „NYYD 2003”, mil Arditti kvartett kandis ette tema kvarteti „Vaikivad lilled”.1

Mul oli suur au ja rõõm kohata teid teie kodumaal Jaapanis Tokyos. Olen nautinud teie muusikat aastaid, nii flötisti kui ka heliloojana, ja see on avaldanud mulle suurt mõju. „Afekti” kunstilise juhina olin juba mõnda aega otsinud

õiget aega ja konteksti, et teie muusikat sellel festivalil esitleda. Soovisin ühendada teie heliloojaisiksuse eesti uue muusika maastikuga.

Meil on Eestis jaapani keelt rääkiv helilooja Märt-Mattis Lill, Eesti Heliloojate Liidu esimees, kes on õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat ja kelle muusika tegeleb jaapani kultuuri ja filosoofiaga. Lille loomingulised ideed pärinevad jaapani esteetikast. Nii tekkis idee kõrvutada ja suhestada teie heliteoseid Lille loominguga, esitledes teid kahte festivali „Afekt 2019” peaheliloojatena.

Kuidas teist sai muusik?

Hakkasin noorena õppima klaverit, olin siis nelja- või viieaastane. Olin oma muusikutee alguses mõjutatud Euroopa klassikalisest muusikast — kuulasin ja mängisin Mozartit, Beethovenit… Neljateistkümneselt puutusin kokku Tōru Takemitsu muusikaga. See meeldis mulle väga, nii et mul tekkis soov komponeerida teistsugust muusikat kui see euroopa muusika, mida ma seni tundsin.

Kuidas läks nii, et te jätkasite oma heliloomingualaseid õpinguid Saksamaal? Oli see teadlik valik?

Jah. Seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastaselt hakkasin otsima endale Jaapanis kompositsiooniõpetajat, aga ei leidnud kedagi, kelle juures oleksin tahtnud õppida. Takemitsut ma hindasin kõrgelt, aga tal polnud õpilasi, ta ei õpetanud. Oma hilisemat õpetajat Berliinis, Korea heliloojat Isang Yuni kohtasin siis, kui Jaapanis esitati ühel sümfooniakontserdil tema muusikat. Isang Yun oli ka ise kohal. Tema muusika meeldis mulle sedavõrd, et tekkis soov tema juures õppida. Olin kahekümnene, kui alustasin õpinguid Isang Yuni kompositsiooniklassis Berliini Kunstide Ülikoolis.

Kuna elate endiselt osaliselt Saksamaal, on teil kindlasti oma ettekujutus sealses nüüdismuusikas toimuvast. Mis on teie arvates Saksamaa muusikaelu eripärad ja tugevused võrreldes teiste riikidega?

Saksa uuem muusikaelu on väga tugev ja konkurentsivõimeline. Igal linnal on seal oma korralik ringhääling, orkester ja festival. Nad tellivad palju teoseid noortelt heliloojatelt, seejuures mitte ainult sakslastelt, vaid ka välismaalastelt. Mina isiklikult küll nii väga ei figureeri saksa muusikamaastikul, mis on väga aktiivne, eriti Darmstadtis ja Wittenis. Selles kontekstis esitatakse minu loomingut vähe. Aga Saksamaal on väga avatud muusikaelu ja mind tunnustatakse kui mitteeurooplasest heliloojat. Mul on olnud palju võimalusi oma muusikat seal ette kanda.

Oleks väga huvitav ja oluline teada midagi traditsioonilise jaapani muusika mõjude kohta teie muusikas. Kui tähtis see aspekt teile on?

Kahtlemata mängib minu päritolu mu muusikas määravat rolli. Aga ma ei ole mitte alati jaapani traditsioonilises muusikas kodus olnud. Minu perekond on küll väga jaapanipärane. Minu ema mängib jaapani traditsioonilisi pille ja mu vanaisa oli jaapani lillekunsti ikebana õpetaja. Tegelikult ei meeldinud mulle nooremas eas üldse jaapani muusika, ma eelistasin hoopis lääne kunsti ja mõtteviisi. Alles Saksamaal elades tajusin, et olen jaapanlane ja seetõttu ka väga erinev saksa heliloojatest ja muusikamaailmast. Niisiis hakkasin ma jaapani muusikat uurima alles Berliinis 1970. aastate lõpul. Seal ei oldud tollal euroopa muusikast üldse huvitatud, tegeldi hoopis aafrika, indoneesia, kamra (piirkond Pakistanis) muusikaga, uuriti Hiina, Jaapani ja Korea muusikalisi traditsioone. Sellised heliloojad, nagu näiteks Ligeti, olid väga huvitatud polürütmilisest aafrika muusikast.

Niisiis tundsid paljud Euroopa heliloojad huvi teiste kultuuride muusika vastu. Berliinis oli võimalus kuulata elavas ettekandes väga head mitteeuroopa muusikat, ka jaapani munkadest lauljaid ja samuti traditsioonilist, üle tuhande aasta vana jaapani õukonnamuusikat gagaku’t. Tegelikult olin ma gagaku’ga juba tuttav, kuid kuna seda kasutati tseremooniatel, ei kuulanud ma seda kui kunstmuusikat. Aga asjad muutusid. Olin treenitud kuulama nüüdismuusikat, kus fookus on mikrotonaalsusel, klastritel…, ja see vajab teistsuguseid kõrvu. Kuulates ka traditsioonilist jaapani muusikat selliste kõrvadega, mõistsin selle ilu ja hakkasin seda armastama.

Kui arutleda pisut muusika ja keele vahelise suhte üle, siis kas muusikaline keel ja verbaalne keel on teineteisega seotud? Kas saksakeelne kultuuriruum ja saksa keel on teid mingil moel mõjutanud?

Jah. Kui võrrelda saksa kunstlaulu Lied’i ja jaapani laulu, siis need on väga erinevad. Minu lähtepunkt oli jaapani vokaalmuusika uurimine, millel on hoopis teistsugune muusikaline liin ja meloodia. Ütlen alati, et mu muusika on teatud mõttes kalligraafia ajas ja ruumis. Kalligraafilised liinid tulenevad vokaalmuusikast, buda munkade laulust või gagaku-muusikast. Flöödiliin on nagu jaapani hari, millega kirjutatakse. Euroopa muusikas on vaja motiivi või gruppi, mis on nagu väike kosmos. Meie jaapani muusika seevastu on üks kõla. Ta tekib vaikusest, sünnib, areneb, kasvab ja sureb. See on üks muusikaline liin. Kui kõla sünnib, peab ta elama ja surema — vaikusest vaikusesse. Tahan, et mu muusika oleks nagu kalligraafia, nagu elujoon, see on mulle väga tähtis.

Teie mahukale ooperiloomingule mõeldes oleks huvitav kuulda teie koostööst lavastajatega. Paar aastat tagasi nägin koreograaf Sasha Waltzi lavastust teie ooperist „Mazukaze”. See oli sümbioos liikumisest, visuaalkunstist ja muusikast. Kuidas suhestub teie muusika lauljate füüsilise liikumisega lavastustes?

Jaapani traditsioonilises nō-teatris on näitleja või laulja füüsiliselt niimoodi koolitatud, et igal tema liigutusel on oma tähendus. Euroopa ooperilauljad seevastu õpivad ja keskenduvad pigem laulule. See on suur erinevus. Minu arvates peaks ka lauljatel olema mingil tasemel füüsiline väljaõpe. Liikumine on sama tähtis kui muusika.

Kas teil on olnud kogemusi teiste mittemuusikutest kunstnikega? Keda te peale Sasha Waltzi võiksite nimetada?

Mul on väga vedanud. Minu esimest ooperit „Leari nägemus” lavastas suurepärane jaapani lavastaja Tadashi Suzuki. Tema teatristiil on välja arendatud nō-teatrist ja ranged liigutused on väga tähtsad. Ooperi „Hanjo” lavastas Anne Teresa De Keersmaeker. Ta on suurepärane koreograaf. Ooperite puhul olen alati saanud töötada väga heade lavastajatega ja olen selle üle väga õnnelik.

„Püüan alati luua esmalt mikrokosmose, see on minu muusikaliseks lähtepunktiks. Ja siis seda mikrokosmost arendada suuremal tasandil…”

Foto: © Kazishikawa

Teie ooperit „Stilles Meer” on palju kiidetud. Kas on ehk kunagi võimalik seda uuesti näha?

Võib-olla mängitakse seda kahe aasta pärast Hamburgis.

Tihtipeale aitab muusikat mõista sarnaste ideede ja esteetikaga heliloojate gruppidesse rühmitamine. Kas ka teie tunnete end olevat mõningate, kas elavate või surnud nüüdisheliloojatega tihedamalt seotud ja nii-öelda rohkem kokku liidetud?

Ma nimetaksin eelkõige oma õpetajat Isang Yuni ja jaapani klassikut Tōru Takemitsut. Nemad olid pioneerid selles mõttes, et ühendasid euroopa ja aasia muusikatraditsioonid. Nimetaksin ka itaalia heliloojat Giacinto Scelsit. Enamus minu ideid tuleb Yunilt ja Takemitsult. Ka muusikateadlaste arvates võib meid pidada ühte gruppi kuuluvaks.

Olete erakordselt viljakas helilooja, keda võib nimetada nüüdismuusika elavaks klassikuks, vähemalt Euroopa muusikaskeene vaatepunktist. Tahaksin küsida, kui levinud on teie muusika väljaspool Euroopat, eelkõige just Aasia riikides. On see mõnes Aasia riigis sama oluline kui eurooplaste jaoks?

2019. aastal käisin Koreas Tongyeongi rahvusvahelisel klassikalise muusika festivalil, mis on Korea suurim festival. Palju noori heliloojaid tuli minu juurde ja mul oli väga huvitav nendega suhelda. Eelmisel aastal käisin Hongkongis.

Ka seal tulid paljud noored ja avaldasid soovi minu juures ka õppida. Üldiselt kasvab Aasias huvi minu muusika vastu, kuid pean ütlema, et Euroopas on olukord siiski parem.

Heliloojatel on tavaliselt ka teisi sotsiaalseid rolle: nad õpetavad, kuuluvad akadeemilistesse ühingutesse ja organisatsioonidesse. Kui tähtis on teile ühiskonnas kaasa rääkida?

Loodus ja selle hoidmine on teemad, mis on mul väga südamel, ja see oli ka minu kahe viimase ooperi aineks. „Stilles Meer” ja mitu teist minu teost kõnelevad Fukushima tsunamikatastroofist. Minu eesmärk heliloojana on saada loodusega üheks. Kui me looduse hävitame, ei saa me temaga üks olla. Traditsioonilises jaapani religioonis mõeldakse vahel, et pärast surma saame merre naasta. Kui meri on reostatud, kuidas me siis sinna tagasi saame minna? Otseselt võttes on tegemist poliitilise probleemiga, aga kaudselt saab ka helilooja oma muusikas sel teemal sõna võtta.

Toshio Hosokawa, Monika Mattiesen, Ingrid Roose ja Märt-Matis Lill festivali

„Afekt 2019” ajal.

Mart Laulu foto

Festival „Afekt” esitles teie teoste tsüklit „Ferne Landschaft” („Kauge maastik”). „Ferne Landschaft” 1, 2 ja 3 kõlasid „Afekti” kontserdil koos, kuigi need on loodud eraldi lugudena, tellitud ja esiettekandele toodud vastavalt 1987, 1994 ja 1996. Mainisite, et Tallinnas ongi üldse esimene kord, mil neid kolme teost esitatakse koos ühe tervikuna ja et teile meeldib see idee väga. Kas saaksite

meid natuke valgustada kompositsiooniliste elementide ja muusikaliste ideede osas, mis neid lugusid ühendavad?

Teose pealkiri viitab loodusele. Minu muusika on looduse heli. Jaapanlaste arusaamas kuuluvad inimesed ja loodus ühte. Inimesed on osa loodusest ja muusika on looduse hääl. Kuigi tegemist on kolme eraldi teosega ja kolme erineva maastikuga, kostub siiski kõigist neist seesama looduse hääl.

Ma armastan hiina ja jaapani kalligraafiat. Esimeses teoses on tegemist just niisuguste pintslitõmmetega maalitud maastikuga. Euroopa maalidel ja aedades on tähtis tervik, kuna ilu seisneb suurelt osalt sümmeetrias. Jaapani aedades seevastu võib igal sammul näha uut maastikku. Ka minu muusikas on iga heli ja paus, iga detail oluline. Seda muusikat võib kuulata ja nautida nagu jaapani kalligraafiat, pintslitõmmetega. Võite aeglaselt jalutada ja leida uusi muusikalisi maastikke.

Esimene teos on maastik, teises kujutatakse merevaadet. Kuigi tegemist on ühe merevaatega, on seal palju värve, millest siiski kõlab kogu teose ajal välja fis-noot. See kõla sümboliseerib mere udust silmapiiri. Värvid muutuvad, aga tegu on ikka rahulike merevaadetega. Idee pärineb minu kodulinnast Hiroshimast, kus on väga kaunid merevaated, kuid selle linnaga seostub ka kunagine katastroof ning meenutus katastroofist on ka selles teoses olemas. Kolmandas teoses on taeva- ja pilvevaade. Orkestrikoosseis on seal väga suur ja lisaks sellele on lava taga veel kaks muusikut. Kõik kolm teost on minu jaoks justkui looduse, universumi hääl.

Nagu juba mainitud, olete te nii ooperi- kui kammermuusikahelilooja.

Oopereid, sümfoonilisi ja kammermuusikateoseid tellitakse pidevalt ja publik ootab neid. Tihti on heliloojad seotud mõne muusikavormiga rohkem kui teisega. Kuidas te ise tunnete, kas olete pigem ooperi ja sümfoonia looja või hoopis kammermuusikahelilooja?

Armastan kammermuusikat. Mulle meeldivad väga lühikesed teosed. Püüan alati luua esmalt mikrokosmose, see on minu muusikaliseks lähtepunktiks, ja arendada seda mikrokosmost siis suuremal tasandil. Aga ise ma pean ennast kammermuusikaheliloojaks.

Olen nõus!

Võib-olla on mu muusika ooperipärane. Vokaalmuusika on nagu mu hääl, kammermuusika nagu häälepikendus. Äkki oleksin ma hoopis hea laulukirjutaja! (Naerab)

Ma tänan teid väga, et nõustusite osalema festivalil „Afekt” peaheliloojana.

Suur tänu, et kutsusite mind sellele festivalile.

Vestelnud MONIKA MATTIESEN

Viide:

1 Vt festivali „Afekt” kavaleht.