Читать книгу TeaterMuusikaKino - 1 2022 - Страница 2

Etenduskunstnik Johhan Rosenberg on põlvkonnast, kelle vanavanemaid harjutati gaasi­maskiõppustega mõttega maailmalõpust, vanematel keelati Tšernobõli-vihmaga õues joosta ning kes ise telekast „Lumejäneseid” vaatas ja arvutimängudes zombide eest põgenes. „Kõdu” jutustab muinasjutte kaugest tulevikust, kõnetades ühtaegu nii midagi alateadlikult tuttavat kui ka võõrast. Valges kuubis segunevad kolmeks õhtuks kompostihunnik, techno-klubi ning hambaarstikabinet.

Samal ajal, kõdunemise kuul oli vanalinnas avatud ka Madlen Hirtentreu ja Gloria Hao näitus „Kaotatud tuleviku figuur. Oh vilista, mu sõber, ja ma tulen su juurde”, mis samuti postapokalüptilise vaatevinkli läbi loob n-ö pusle pusles. Objektid ning kehad tekitavad eraldi vaadelduna võõristust, kuid omavahelises seoses hakkavad nii näitus kui ka performance ketrama omamütoloogiat.

Ärksate tajusensoritega vaataja asub iseendale eriskummalisi lugusid jutustama, otsides narratiivi millestki nii inimlikust, kuid samas täiesti tundmatust. Mullas aelevad etendajad „Kõdus” ning betooniga üle valatud parukates ja vahatatud jalgadega gooti-pokud näitusel tekitavad õõvastust kaasaegses inimeses, kes on harjunud kehalt hoolsasti kihte eemaldama või maha pesema. Hirtentreu ja Hao näituse külastajat tervitavad võõra-õõva tekitavad mootorijuppidest ehitatud skulptuurid juba läbi klaasakna, suutes silmapaaritagi vaatajaga kontakti luua. Sama eraklikult mõjuvad publikus hiilivad etendajad. Ent oma mitmekihilise nihestatusega paeluvad nad kujutlusvõimet.

Mulla-Madise seitse sõpra

Teose eeldusi jõuda omamütoloogiani saab kirjeldada märksõnadega intuitiivne, alateadlikult unenäoline, tuttavlik, isoleeritud ning ruumi haarav. Nii tekib soov näha ilmselgest midagi enamat ning tulevikuutoopiast midagi iidsemat. Pandeemiaaegselt on etendajad küll omavahelises sünergias, kuid seisavad tugevalt eraldi. Nemad on kui nädalapäevad ja performance ise kui „Jussikese seitse sõpra”, kus igal päeval on aeg säramiseks, kuid eelmise päeva õhtul paistab taevapiiril juba homse kuma ning kusagil taamal veel üleeilse häma.

Eklektiline kompott täiesti erinevas vanuses ning üksteist täiendavate kunstipraktikatega etendajatest mõjub omaette sotsiaalse eksperimendina, kus tuttavas mullas kohtuvad Serbia, Muusika küla, Draakoni galerii, Läti, Lasnamäe ning lapsepõlvest tuttav kalmistu, millest julguse proovile panemiseks öösel läbi joosta. Omamütoloogia tekkimist illustreerivad väljamõeldud lood etendajate personadest kantud tegelastest, kes enda tausta­lugu ise ei ava.

Kumminäkk

Слякоть. Kumminäkk tervitab sind uksel. Ta on postapokalüpsise esimene generatsioon, plastikust keha ning uues maailmas eksinud meelega. Kumminäki vereringes on osa veel Offi sääsemürgil ning vadakupulbril. Tema pulstunud juuksed, klaasistunud pilk ning sinu poole küünitavad kummikindais käed tekitavad võõra-õõva, mis ei kao kuni hetkeni, kui temast alasti professor saab. Kuid juba siniseid kilesusse üle saapanina libistades jõuad talle materiaalselt sammukese lähemale.

(N)armas

Banaanikoored võib autoaknast metsa visata, sest need kõdunevad kiiresti. Naeratused lahustuvad sopavees… silmapilkselt. Maailma varemeis kopitab lumivalge seelik mustaks, meik hajub nahka, juuksed rappa. (N)armas ei karda puhtaid ja räpaseid kihte kokku klappida. Muld, millest ta on võetud ning milleks kunagi uuesti saab, on tema enda komposteeritud. Selle osakestes on tema vanavanaema ning ühel hetkel tema õhtusöök. Ta tunnetab küll piiri iseenda ja välise vahel, kuid mitte enam tuttava ja tundmatu vahel; võõristus on tema jaoks esmatasand. Maailm, kus iga hambaarst, kes metallhambaid paigaldab, võib töötada sepana… see oli kaua enne teda. Ainukesena sellest seltskonnast on tema kohanenud.

Temno

Temno võiks olla tegelane uue põlvkonna „Rehepapist”, kus seep ja kupjad jäävad minevikulisteks libastumisteks. Paks kasukakrae varjab naha alla torgitud tätoveeringut „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama”. Taevas ja põrgu on iganenud, sotsiaalkriitika samuti. End ümbritseva lämmatab ta mulda, imeb kivistest küünealustest poolpoeetilist mõminat ning küsib ebairooniliselt, et mis juhtub, kui inimesest saab kiht mullal. Huumus on parim pinnakas ja kõik on rock’n’roll, aga kes on see sitt, millest sa vaatajana kaarega mööda lohised. Kunstnik on ühiskonna huumus. Köögikapist õue tühjendatud kompostiämber, millesse hiljem pudelkõrvitsaid istutada. Mantel hõljub helikopterina ta käes, sõrmitsedes kuiva mulda, mis terakestena kilesusside voldikestesse põrkab.

Techno-Rick

Techno-Rick on lugenud piiblit, sellest suurt midagi arvamata. Niristab aeg-ajalt publikusse suuloputusvett, mida on tuhat aastat ühest põsest teise loksutanud. Ilvesena hoiab ta toimuval silma peal, ent uurib pingsalt vaid enda jalge ees lamajaid. Võim otsustada, millal tempot tõsta ning millal see kaotada, sattus tema kätte. Sugugi mitte piiblile vihjates mõtleb ta, et on seal üldse vahet, kas olla ladvaõun Michelle või mädaõun Mare. Talle vaadati läbi nagiseva galeriilae alt üles, kuni ta paradiisist postapokalüptika mulda laskus. Iseenda sülge ja unematina publikusse puistatud liiva.

Mulla-Madis

Sõna „sant” on sõnast „saint” vaid ühe tähe kaugusel. „Olme” „ulmest” samuti. Mulla-Madis on kui vaestemaja seinale toetuv pooleldi püksata postament, kes ümbritsevat altkulmu piilub. Veidi tagasihoidlikult, end samas jõulisena astub ta vikatimehe rolli. Olles alustanud kuratlikult punaste juustega heidikuna, lõpetab ta kahe tunni kestel muldhalliks hõõrdunud juuksevärviga. Temast saab surm, kes väntsutab saaki kui hiirt neelav nastik. Bernt Notke „Surmatantsu” mõte ei ole mitte selles, et surma kohtab isegi kuningas, vaid et surm on dünaamiline. See on tants, mitte seis. Vahepeatus, mitte lõpp ega algus.

Nobless

„Sina oled järgmine,” sosistab nobless hambaarstitooli kõrval seistes. Hall ülikond ning nahast portfell kuuluvad aega, mil kunstnikud hambaarstitoolis ei istunud. Nad kükitasid mullal, lahustasid tarkusehambaid kristallivees ega jõudnudki oma korda ära oodata.

Alasti professor

Olla ainukõneleja ruumis, mis on ideoloogiate loomisest nupule vajutuse kaugusel. Audi­toorium kehtestab vana maailmakorra, kus publik saab turvaliselt istuda. Keegi ei küünita, ei vaata otsa, kuid midagi on nihkes. Kõrgharidust saab anda ka püksata ja ta teab seda. Tema murelik-monotoonsest hääletoonist võib järeldada, et ta teab nagunii rohkem kui meie. Ja küllap mitte seetõttu, et ta professor on.

Lumejänes

Sööbikut ja Pisikut teeseldes ei nimetaks ta seda ealeski mänguks. Sõrmedega, millest immitses metalseid helisid, oli tema ainuke võlu utoopilisus, kuid utoopias endas seda enam teha ei saa. Mõtteis on ta sipelgas, kes pesa viiendal korrusel sõpradega reivib, nii et keegi seda kunagi ei näe. Viies kiht on alati nähtamatu. Mullist väljub ta redeli kaudu. Redeli, millel on üksteist astet. Jaanuar, veebruar, märts, aprill… oktoober, november. Aeglaselt asetab ta jalgu teineteise taha pärast seda, kui publik on auditooriumi liikunud. Vaid publik liigub ajas tagurpidi… ülespoole, kui iga tegelane on liikunud vaid suunas ülevalt alla. Ta teab, et postapokalüptiline ilm on eikellegimaa ning võimul saaks olla vaid keegi süsteemiväline.

Otsides silmsidet võõraga

Kõdunemist imiteeriv liikumine, surma kehastav Rosenberg, kristallid kui ettemääratus ning paratamatult mädanevad õunad — „Kõdu” kõnetas inimesi hingamisaparaadi all suremise ajastul. Hooldekodud, botox, areng meditsiinis... versus surnu pesemine ja riietamine, lehtede riisumine ning mullas paljajalu käimine paistab olevat vastuolu, mis noorema põlvkonna kunstnikes „suure tuleviku” lävepakul huvi äratab. Sarnaselt Hirtentreu ja Hao näitusega hõlmab ta teadmatust tuleviku ees — ühtaegu nii kõhedalt kui ka ärevalt. Olles võõrandumas elutsükli normaalsusest, algusest ja lõppudest, on elulisus leidnud väljundi kunstis, mis elu planeedil tulnuka kombel vaatleb. Nii lavastus kui ka näitus otsivad silmsidet võõraga, et teda seejärel peeglina kasutada.

HENELIIS NOTTON

Viide:

1 Johhan Rosenbergi performance „Kõdu” 26., 27. ja 28. XI 2021 EKA Galeriis. Osalejad: Johhan Rosenberg, Bosa Mina, Laima Jaunzema, Iris Lillemägi, Sveta Grigorjeva. Heli: Mihkel Kleis.

HENELIIS NOTTON (snd 5. VIII 2001) töötab Kanuti Gildi SAALis majadramaturgi ja sotsiaalmeedia projektijuhina, samuti kureerib Kanuti Gildi SAALi ja eˉlektroni performatiivset raamatupoodi ning üritustesarja „Kausaal”. Varem tegutsenud Flo Kasearu assistendina ja loovkirjutamise koolis Drakadeemia. Avaldanud tekste Värskes Rõhus ja Levilas, tema näidend „Emesis” märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendi­võistlusel.