Читать книгу Värske Rõhk nr 75 (1/2022) - 1 2022 - Страница 4

Susanna Mett (21)

foto: Mana Kaasik

Su luuletused on tüüned ja samas salapäraselt mõjusad. Panevad lugeja kuulatama ja süvenema. Mis sind kirjutama ajendab?

Ma kardan, et minus ei ole õnneliku kirjutaja alget (aga ehk siiski leian selle kunagi), pigem tekivad mõttefraasid nukratest impulssidest või mingist täitmatusest. Ka õnnetunne on melanhoolse varjundiga, kui see kerre ära ei mahu. Mõnikord jällegi kirjutan katketest terviktekste sisemise lõpetatustunde saavutamiseks, teinekord lihtsalt mängulustist.

Õpid semiootikat ja informaatikat – kuidas sellise huvitava kombinatsioonini jõudsid?

Alustasin semiootikaga ja jooksvalt on lisandunud digihumanitaaria ja andmeteadus. Mul kipub ikka nii olema, et kui lähen ühes suunas, siis hakkab huvi vastassuunda tüürima. Näiteks sügisel oli mul mitu matemaatikakursust ja ma pole end vist kunagi nii humanitaarina tundnud kui siis, isegi natuke vastikult stereotüüpse humanitaarina. Et loed kella neljani hommikul luulet ja siis lased varahommikuse matemaatikapraktikumi üle. Ainult humanitaariat õppides tekkis jällegi tunne, et on olemas hoopis teistlaadi mõtlemisviise, mida humanitaarid lausa põlu alla panevad! Ja siis oli vaja kohe järele proovida. Huvitavaid asju on nii palju, et ei tahakski ühte teemasse liiga sügavale kinni jääda, pendeldajana on jällegi raske suundi määravaid otsuseid teha. Ja eks ole valikutes näha ka võitlust unistaja ja ettevaatlik-praktilise tulevikupelgaja vahel.

Mõni kultuurisoovitus?

Soovitaksin Jacques Rivette’i filmi „Céline et Julie vont en bateau“ („Céline ja Julie lähevad paadiga sõitma“). See oli minu jaoks väga konkreetne selginemishetk, et ahhaa, mulle meeldivad sihukesed asjad – mängulisus ja turvatunne. Kuidagi väga kojujõudmise tunne tekib, kui vaadata filmi, kus kaks naist on omavahel toetavas ja tähenduslikus suhtes ning elavad oma elu nii, nagu oleks see üks suur põnev mäng. Pärast seda olen ka kirjandusest rohkem turvatunnet otsima hakanud, mängulisus tõmbas juba varem. Aga raamatutest mõtlen varsti Djuna Barnesi „Öömetsa“ üle lugeda.