Читать книгу TeaterMuusikaKino 10 2020 - 10 2020 - Страница 2

Ma protesteerin ja tahan debatti. Üldsus peab saama oma arvamuse välja öelda. Kas ja kellele on nukuteatri kunsti vaja ja kas selle kõrvaleheitmine on Eesti teatrikunsti seisukohalt valutu.

Olen Nukuteatri nime kaotamise vastu — selle aktsiooni põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Arusaamatu on see pilt tulevasest teatrist, kus Nukuteatri nimi kaob ja asemele tuleb Noorsooteater, kuigi korduvalt kinnitati, et teatri praktikas muutusi ei tule, et kõik jääb nii, nagu seni olnud. Hämmastav. Kas midagi jäeti ütlemata või läks minust midagi mööda? Milleks siis kõik see sebimine? Nukkudega ühe katuse all ei saa visuaalteatrit teha? Ma ei kuulnud midagi uue teatri uutest ideedest, mis Nukuteatri nime all närtsivad ja Noorsooteatri nime all sinilinnu toovad — vist kandikul! Kinnitati, et Nukuteatri 85-aastane ajalugu läheb sujuvalt üle uuele Noorsooteatrile. Palju õnne! On sündinud tõeline teatriime. Kahekordne pensionär juba enne ilmale tulekut! Kas püha vaimu temp?

Kunsti ei sünni, kui kunstnik ei armasta oma ala jäägitult, kirglikult, kompromissitult. Käsitöö sünnib madalamal temperatuuril. Kunst sünnib lõpmatus otsingus, lõppematutes nurjumistes, harvades õnnestumistes… ja seda kõike nautides. Ja publik ootab teatrilt imet, tahab üllatusi, soovib kaasa elada. Publik tahab head etendust, mis raputab, vaimustab ja õilistab. Ja toob pisara silma. Katarsist.

Nukuteatri kunst on Melpomene kapriis. Too küsis näitlejalt: kas tahad jumala sarnaseks saada? Näitleja tahtis. Ta sai saviplönni ja muud kola ning sõnad: mängi nad elavaks, anna neile oma hing! Ja näitleja tegi nukud. Andis igale neist kuldniidi, selleks et nad oleksid mõistvad, ja muud niidid, selleks et nad saaksid elavaks. Hellenid hakkasid kutsuma seda näitlejat neoropast’iks. Niiditõmbajaks. Neoropast valmistas maailma mudeli: kõik on kõigega seotud, keegi sikutab kedagi, niidid lähevad sassi, katki. Harmooniahetked on üürikesed, keegi teeb kellelegi ülekohut ja kusagil keegi kedagi armastab, austab, on õnnelik. William Shakespeare ütles, et maailm on teater ja mehed-naised seal vaid näitlejad. Nad tulevad ja kaovad. Neoropast’ile on maailm nukkude teater. Nad tuuakse ja viiakse. Nukukunst on sellest ajast peale jumalik ja sellepärast paljudele ka kättesaamatu. Lapsemeelsed mõistavad ja vaimustuvad, pragmaatikud jäävad külmaks. Küsivad: milleks see savi ja kola? Tove Janssoni vastus Muumitrolli küsimusele: milleks savi ja kola? Milleks see teater? — Need asjad ja kola näitavad inimestele, missugused me oleme ja missugused me võiksime olla, kui me vaid oskaksime olla, kui me vaid tahaksime olla.

Mitte kõik draamakooliga näitlejad ei saa nukuga hakkama. Draamalava nõuab draamanäitlejalt maksimaalset kohalolekut — ole nähtav, kuuldav ja ikka esiplaanil, õitse ja sära, ära häbene oma ego ja edevust. Nukunäitlejale on teised nõuded: ole nähtamatu, ära võta publiku tähelepanu enda peale, ole oma nuku teener, tema on staar.

Nende kahe teatriliigi mängulaadi erinevus on alati olnud probleem nukuteatri kahjuks. Nukunäitlejaid on vähe. Ja häda on inimlikult mõistetav, tõeliselt suuri nukunäitlejaid on ajaloos harva ette tulnud, see on unikaalne anne. Vähe on suuri draamanäitlejaid, kes eelistavad lava asemel kulisse.

Kahjuks ei ole siis vist praeguses Nukuteatris eriti nukukunsti armastavaid näitlejaid. Ja mitte ühtki seda kunsti arendada soovivat lavastajat. Süüdi ei ole siin keegi. Nukk nõuab näitlejalt paindlikku ja elavat kujutlusvõimet, pöörast fantaasiat ja huumorimeelt. Oma füüsist peab nukunäitleja hästi tundma ja valdama selleks, et anda nukule elu, kasutades oma lihasmälu. Ja eksimatu esteet peab ta olema. Ja muusik peab ta olema ja filosoof peab ta ka olema.

Nukukunst on puhas kunst. Kõik, mis nukulaval on, on kunsti produkt: kontekst, tegelased, loodus jne. Tõeliseks peavad jääma inimese emotsioonid. Kõik muu on kunstlik. Kõik on tinglik. Ja see kõik on selleks, et tegelda inimestevaheliste suhetega, avada meie hinge salasahtlid, meid raputada, rõõmustada, erutada, õilistada… ühesõnaga, teha meist paremad inimesed. Nukk ei jäljenda inimest, nukk avab inimese olemuse. Kui nukk lahendab inimeste probleeme, siis näeme me inimeste pärast muretsevat ebamaist tulnukat. Nukk ei too endaga kaasa higilõhna, tal pole sassis soengut, ta liigub, ja kui vaja, ka pilvedel. Nukukunst on puhas kunst ja see on poeetide pärusmaa. Kui nukul puudub suur eesmärk, maksab ta kätte sellega, et näitab, kui vilets ja saamatu on tema teener. Nukk maksab kätte.

Eesti nukuteatril on olnud häid ja halbu aegu, nüüd on aeg halb. Sinilind pole end näidanud. Võib-olla pole teda ka otsitud. Valiti halb tee: tühja need nukud, teeme noorsooteatrit! Noorsooteatri institutsioon sünnitati mittedemokraatlikes süsteemides selleks, et kasvatada süsteemile soodsalt mõtlevaid inimesi. Venemaa on hea näide. Praktika on näidanud, et ealine piiritlemine teatris on kaheldavate tagajärgedega, sest tõeliselt loov natuur ei suuda ausalt tunnistada, kuidas saab mõõta vaatajale mõeldud doose. Kas nii nagu apteegis: suurele tablett, väiksemale pool ja veel väiksemale veerand? Miks mitte siis kaalu järgi: 10 kilo, 12 kilo jne. Lahterdamine kunstis on väärastumine ja antud juhul on see inimvaenulik. Ta soodustab kesise produktsiooni rahulikku müüki: lastele käib küll! Ma ei näe ühtegi põhjust, mis sunniks teatrit seadma piire oma vaataja valikul. Teatrikunst püsib kolmel sambal: tõde, õiglus ja armastus. Ei ole ühtki iga, mil neid kolme ei teataks ega tajutaks. Tita tõstab kisa, kui temast ei hoolita. Miks te mind ei armasta? Võta sülle ja kallista! Teatri ülesanne ei ole elama õpetamine. Selle tarkuse saab laps kõrvalproduktina siis, kui teater tema vaimu on puudutanud.

Head noored, te lohutasite, et nukk majast ei kao. Aga te ei öelnud, et nukukunst majast ei kao. Aga ta kaob, kui temaga ei tegelda jäägitu andumusega, olles õnnelikud, et selle hobi eest makstakse ka palka.

Raske on uskuda, et muudatustega, mis te ette olete võtnud, on kõik teist nõus. Küllap palga pärast vaikib nii mõnigi.

Olete tekitanud kilplasliku situatsiooni: kui nukud ei meeldi ja nad ei allu, viskame nad minema ja teeme uue mängu. Meie demokraatlikus Eestis tundub see vägagi kilp­lasliku mõtlemisena. Ja Eestimaa teatri terviklikkuse rikkumine on valus. Tekitatud tühi­mikku tuleb kellelgi täitma hakata ja see läheb kalliks maksma. Nukukunst on olnud pidevas arengus. Möödunud sajandi keskel oli ta veel täiesti naturalistlik: loomnukk tehti loodusest saadud prototüübi nahast, lavapilt jäljendas natuuri. Tänapäeva tehnoloogia ja esteetika annavad võimsa tõuke uueks muutumiseks ja kahju, kui Eesti Nukuteatri kunst selles ei osale.

Jonathan Swift / Mati Unt, „Gulliver ja Gulliver”. Nimiosas Hendrik Toompere sen. Esietendus 2. II 1987 Nukuteatris.

Henno Saarne foto

On veel ka eetiline probleem. Te valmistasite ette seda muundumist, olles Nukuteatri palgal. Veel mõni aasta tagasi oli teie loomingulises plaanis nukuteatri kunsti arendamine. Nüüd aga ilmnes, et nukuteatrit arendades arenes hoopis noorsooteater ja nii vägevasti, et nukud selle juurde ei kõlba. Küll aga nukumuuseum. Kas pole koomiline? Nagu Kilplas.

Meie nukuinimesed on maha maganud vaba Eesti loomingut soosiva võimaluse. Tsensuurita, rikkaliku uue tehnoloogiaga. Ilma poliitikute sekkumiseta, vaba dramaturgiaga, avatud piiridega jne, jne. Unikaalne teater, ülimalt soodsas olukorras. Pole takistusi — kui tahad, tee ooperit, kui tahad, tee balletti, klassikuid; maailma rikkused on käeulatuses. Nii kasvab uus põlvkond tulevikuteatrile. Ja need, kes enam ei kasva, aga elamusi ikkagi otsivad, leiavad nukuteatri õhtuti, et nautida Puhast Kunsti.

Lõpetuseks.

1935. aastal alustas Eesti esimene nukutrupp oma teed Draamateatri laval. Nukkudega mängisid maja staarid. 1940. aastal algas Vene okupatsioon, aga nukuteatrit ei puudutatud. Siis tuli Saksa okupatsioon, mis samuti nukuteatrit ei puutunud. Seejärel uus pikk Vene okupatsioon ja ka see ei läinud nukkude kallale. Ja nüüd vabas Eestis… Tulevased teatriteadlased küsivad: miks? Aga ma ootan praeguste „miksi”. Ehk see tuleb. Kuidas on võimalik demokraatlikus Eestis riigi toetust saaval teatril teha kannapööre sellepärast, et teda ei huvita, et ei saa hakkama. Meil on kümneid draamatruppe ja nüüd ei ühtegi professionaalset nukuteatrit. Miks?

REIN AGUR