Читать книгу Looming - 10 2021 - Страница 3

Mind valdab lengus, olek tundub räinakas, kisub viuakaks…

Arusaadavalt

on seda keeruline seletada.

*

Ma olen tölpa,

kes balletitöntsija elegöntsiga

märki tabab töpsusega, rabab könstiköpsusega.

*

Ei ma kahetse, et kihutasin ratta kaheksasse, ei!

Juba järgmisel korral

kihutan ta kümnesse.

Puhkus (kaksikpala)

Ahistavad on

nädalavahetused, riiklikud pühad ja üldse vabad päevad,

eriti suvepuhkus.

Tähistavad need ainult väikseid sammusid

igavesele

unele lähemale, järele ja pärale.

Mu elu paremad ajad

Peale päevavarga

olen olnud öövalvur

(Eesti TA Teaduslikus Raamatukogus).

*

Ma olen oma ihukriitikutega laval istunud –

enda paljaks kiskunud,

suhelnud ja vihelnud.

*

Ma olen kehalt ĕhtumaine ja meelelt hommikumaine,

lääne olles mahuaine,

ida olles toimeaine.

*

Üldinimlikkuse sekkagi –

hammaste taga ma keelt olen pidanud, kapis ma luukeret varjanud,

minule armsad ja kallid on ikkagi Lembitu pääluu ja Uurali keelepuu.

*

Inimestele vastutulemine on vastuoluline –

mida rohkem vastu tulen,

seda rohkem vastu olen.

*

Olen ise oma ohvrimeelsuse ohver, oma meelsusvang.

Vanglas mind külastavad

halastavad muremĕtted.

*

Teised nägevat must palju paremini,

mida mina näen –

ja eks nad püüa seda minulegi näidata.

Pimeduses kobades

Virvatulesid levib kulutulena…

Taga otsida mŏnd moraalimajakat

tuleb tikutulega!

*

Ajad muutuvad, nii et ebanormaalsus on uus normaalsus,

ebaŏnnestumised

uued ŏnnestumised!

Poliitika vĕlu ja valu (kaksikpala)

Et poliitikas midagi käima panna,

tuleb alguses tundlike ideede nimel

tublisti tuima panna.

Ühekorraga lamedat ja ümmargust juttu ajada,

mis ei kўla ekslikult

ega vastuokslikult.

*

Teie lahkel loal ma ei jätaks vŏimalust kasutamatta

olla vait, jääda targaks,

viksiks ja viisakaks.

*

Kui mul midagi öelda ei ole vaja,

siis tuba kraamin –

veitsa vihkamast väsinud, täitsa taunimast tüdinud.

*

Mind ei paelugi kauged mandrid, sŏjatandrid, kirjandusžanrid…

Olen käsist-jalust seotud

isikliku eluga.

*

Suure inimkonna haledusest aru saan

oma väikese perekonnaringigi

hoiatava näite varal.

Vanatädi soovitusi (2 pala)

Ma ei soovita kivisid ja kruvisid kŏrva toppida –

pane see eluajaks

endale kŏrva taha.

Kirves ei ole mingi laste mänguasi, ta on terariist –

raiu see eluajaks

endale pealuu sisse.

*

Laps on Trooja varss,

pannes salakavala kingitusena

proovile vanemate hobusekannatuse.

*

Mu vennakene. Sina siia, ei jŏudnud.

Ma ei saanud, sind. Tütrelegi, näidata.

Mitte näpu, otsagagi.

Mu perekonnafoto

Pildil olijaist paljudest on praeguseks

jäänud järele paljalt fotograafia

suurim vaenlane – va tolm.

*

Olen olemas, järelikult mĕtlen

oma lapsukesele,

tipsutopsukesele, tupsunupsukesele.

Valge vakatus (2 pala)

Tuiutan akna

värvitut virvendavat telekapilti:

lume all lookas männid tihedas lumesajus.

Paksu lumega valge müratuse vatis

tuiskavad rongid ja tuhisevad autod:

täiesti tummaks vŏtvad.

*

Kuu ilmub välja

hundikarja ulutult –

üksi tulutult ringi roidav rändaja vaatab seda vĕlutult!

*

Pŏhjalasena pean aastas korra tundma lume krudinat –

muidu meel läheks häälest,

kui see hääl läheks meelest.