Читать книгу Looming - 11 2021 - Страница 5

#0

armumise eeskojas tagasihoidlik

vaikus

kahe ilusa võõra vahel

mõte on metsloom, kes otsib vastuseid

oht tõuseb ja langeb nagu mägi

hinge idealiseeritud dekoratsioon

romantilise tuleviku ruumi seinal

portree sinisilmadest sinisilmsel soovil

pisarad peale suudlusi

võime seista ükskõik kui lähedal või kaugel

tunda juba terve elu või

kohtuda sissepääsu piirangu juures

metsloom tardub kaotades jõu

reaktsioonide relvad tulistavad tühjaks salved

ma kaotan ära teravaid asju suuri lootusi põuest kui varastatud ehteid

mõtte seljataga on ammendamatult janune surm

meie veidrate maastike katkendlikud rajad

sa kukud mu sisse lootuse asemel

jäljed mu taga kustuvad ära

*

üht ei asenda teisega

isegi enam ei ürita

kiikudes alati kusagil vahel

korraga olles ja mitte

ei püüa mitte midagi

nii vaim kui keha on illusioon

me oleme meri ja me mõtted

ja tunded on piisad mis upuvad

lindude must

mitte tunda hirmu sel tundmatul maal

lindude must on kõige ilusam

siin- ja sealpool alkoholi põlemist

jõudes ei tea veel, mis koht see olema saab

mitte tunda hirmu

kui maailma on liiga palju

ja tahaks jääda

edasi minemise asemel

kui vale meenub ja ma seda tunnen

siis on küsimuse all ka

kõik, mis kunagi tundus õige

valet oli piisavalt ja liialt

peidetud ja salatud

varjates tõe kõrval ka headuse

kuni mõistsin lõpuks läbini:

kui ise olla, siis üksi

nagu olen olnudki

kodutu laps, kes tahtnud olla

ainult kodusolija

aga nüüd on lindude must –

läigib kättesaamatult

*

ta allutab mind lausumata sõnagi

ühegi käsu ja keeluta tungib ja hoiab

võrgus, mis on pehme ja tugev

midagi temast jääb minuga edasi

midagi neist kõigist jääb alatiseks mu külge

minuga kokku sulades minuga üheks

ta paneb mind tundma, et ma saan hakkama

see tunne on nii selge, et hirmutab ikkagi

veidi oma võimalikkuses

minu täiega on nüüd veel rohkem

kui varem kunagi

mulle tähendab see nagu suudaksin

maailma vallutada ja päästa

*

sa oled nii võõras ja tuttav

nii õige ja vale korraga

et kui ma oleksin parem ja tervem

ja keegi teine – ma kannaks su last

kuidas sa veel üle piiri käid

su keha on nagu avatud uks

mille kaudu ma ei tea, kust kohast

ma lahkun või kuhu sisenen

me kohtume juhuslikult samas kohas

mille kaudu oled harjunud üle minema

ja ületame piiri valvuritele vahele jäämata

mu südame kohal on põletik

see on terve igavik

kui sa mind kohe ei puuduta

meie deemonid saavad kokku

ja lendavad üle me peade

oma suurte mustade tiibadega

mis katavad maailma kui tekiga

mille all me ühine põrgu

sa teed mind seal nii õnnelikuks

et see hirmutab: kes mind päriselt

hoiab kui ma olen väsinud?

on võimatu sulgeda midagi

mille päritolu ei saa tuvastada

*

kusagil mu sees on miski sinna unustatu

mis teeb haiget nagu kellegi korjus

roided taeva poole

iga kord kui ma armastama hakkan

langeb kõige õrnem osa minust

ammu surnu peale

nii et ma pean valust karjuma

peletades elava inimese jälle endast eemale

emotsioonide füüsiline valu

me oleme iseenda sees kinni

ja sinna sisse ‒

kui lähedale saabki üldse jõuda

ARMUNUD INIMESED PÜHAPÄEVA PÄRASTLÕUNAL

varakevadel videvikutunnil

ribakardinate vahelt imbub tuhm

hämarduv valgus

on vaikne

me mõlemad mõistame

kui täiuslik see on

istuda voodiäärel riietatult

ja suudelda

Voodihaiged

ma ei usu liigsusesse

kui elutahe on jälle mu juurest lahkunud

kaob seegi üleliigne

mis enne vajalik:

pidev võitlus elu mõttetusega

on mind alistanud

las olla mõttetu

aga vaata kui kaunis

see üksindus, milles sind armastan

et säästa meid mõlemaid

traagikast kolida kokku ja tülitseda

jätta ära kõik need tülid

mida ma nii hästi tean

on privileeg

need kajama jäänud tunded

ma loodan ikka veel

et kui ma ei uputa neid

raamatutesse, alkoholi või narkootikumidesse

siis ma tunnen need lõpuni

neile silma sisse vaadates

ja siis need lähevad ükskord ära

ja alles siis me saame kauem koos voodis olla

kui hirm ja ärevus ei piitsuta

kuhugi minema, kuhu polegi ju kiire

mitte kunagi tegelikult olnudki