Читать книгу TeaterMuusikaKino - 11 2021 - Страница 2

Mõtlen tihti, kuidas toimub unikaalsuse märkamine. Kas (kõik) tundub eriline ainult armunud olles või suudab seisundite manipuleerimine kunstilises kogemuses kõik muu üles kaaluda?

Iga raamatuesitlus on oma autori/tõlkija/väljaandja nägu. Või kas ikka on? Millist meelelisuse vaatemängu võis oodata „Teatrielu 2020” esitluselt septembri alguses festivalil „Draama” või kuidas aktiveerus kujutlusvõime eelmise aasta novembris, kui EMTA lavakunstikoolis esitleti Merle Karusoo kaheköitelist teost Voldemar Pansost? Teatriskeenega seotud raamatuid võiks siin kauaks loetlema jääda — mis oleks ka omamoodi huvitav eksperimentaalne tekstimüra —, kuid hetkel lasub fookus mujal.

Informatsiooni edastamise kõrval võiksid raamatu- ja muud esitlused panustada rohkem vaatemängulisusele. Tahaks tunda, nagu poleks sellist presentatsiooni varem kogenud. Nii mõtteid painutades kui ka ise protsessidele hoogu andes võib kohata raamatuesitlusi, millel osaledes infovahetuse kõrval tõesti ka meeleseisundid teisenema hakkavad. Nii juhtuski oktoobri lõpul, mil toimus kolm performatiivse dominandiga raamatuesitlust.

22. oktoobri õhtul leidis Uue Loomingu Majas aset Virginie Despentes’i raamatu „Vernon Subutex 3” esitlus. Raamatu on prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko. Tegemist oli väga stiilipuhta kohaspetsiifilise esitlusega, sest ruum, milles see toimus, sarnanes raamatus kirjeldatud, Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes korraldatud salapidude atmosfääriga. Tee esitluspaika oli võimatult pime ning ümbrus tühitehaselikult kõle, tekitades nii veelgi enam tunde õiges kohas olemisest. Katked raamatust Jürgen Rooste esituses, saatjaks Temo Saarna helid, lõid kujutlusvõimele väga elava ruumi, kus niigi hämaratele mõtetele tekkis lisasügavuse dimensioon. Viimasel, hilisel tunnil leidis minu esituses aset performatiivne helide füüsilise lainetamise kogemine pimeduses, mida raamatus hellitavalt konvergentsiks nimetatakse. Konvergents tähendab siin seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. „Vernon Subutex 3” esitlus pani vägagi mõtlema ning hindama, kuidas saab esitluskeskkond teosele võrdväärne partner olla.

Päev hiljem, 23. oktoobril toimus Sveta baaris Kiwa raamatu „Kummiliimiallikad” esitlus. Kohal olid ufod, nullid, laserid ning muud irreaalsed võimatused, kuid tabamatu kõrval oli intensiivses programmis ka mitmeid helilise dominandiga performatiivseid aktsioone (Gnomorox, DJ Nikunii, Jasperino, Court Rat, Lotte Jürjendal) ja ka kaks vestlust autoriga. Kuidas sobib populaarne ööelu-venue raamatuesitluse toimumiskohaks? „Kummiliimiallikate” puhul oli klapp väga hea ning kui õhtus/öös esinenud artistid olid nagu karakterid raamatust, siis vestlustunnid Alvar Loogi ja Kiwa ning hiljem Valge Tüdruku ja Kiwa vahel olid kui bändi või etteaste jälgimine. Miks just kaks vestlust, mis erinesid teineteisest radikaalselt, jäigi küsimata. Igal juhul võib siit saada kätte pealkirjale viitava viite hallutsinatsioonidele ning mõtte millegi topelt, samas eriliselt, juhtumisest. „Kummiliimiallikad” on otsekui tekstimängude ülekandumine esitluse mängulisusesse.

Performatiivsete raamatuesitluste seeria lõpetas 25. oktoobril toimunud Kanuti Gildi SAALi juubeliraamatu esitlus. „20 aastat festivali” on raamatu koostaja Maarja Kalmre esimesed sõnad teoses ja nagu võib ka aimata, on elu ja tegemised Kanuti Gildi SAALis superstaari mõõtu, esitatud maksimaalse energiaga ja festivalilikud. Igal uuel päeval jõuab lavale ootamatu kunstiline idee, uus kaasamõtlemine või kaasapõlemine. Antud kontekstis oli produktsiooniplatvormi Reskript lavastatud raamatuesitlus märgiliselt performatiivne. Laval olev raamat kutsus end lehitsema valitud persoone, saateks kõlamas paberi erinevad võimendatud helid. Vaatajate ja vaatemängu vahel oli tuntav neljas sein ning jälgida sai tühjas lavaruumis olevat raamatut ka videopildi vahendusel, näha, kellel ja kus pilk ning tähelepanu peatuvad. Raamatu lehitsemine kui minimalistlik aktsioon kestis pool tundi, jättes peategelaseks raamatu enda, mille tekst lasi end lenneldes tunnistada. Lehitsejad olid rohkem protsesside käivitajad, rõhuasetuste tekitajad ning võimaluste väljavalgustajad. Julge lahendus „20 aastat festivali” muutus show’ks. Veidi oli seal ka peent tonaalsust. Kui enne saaliminekut võis Kanuti Gildi SAALi fuajees/metsas märgata kaetud ratsamonumendi laadset skulpturaalset kogu, siis pärast aktsiooni oli sadulas koha leidnud raamat ise. Esteetiliselt stiilipuhas esitus kutsus märkama ajaliinil peituvat mikromaagiat.

Epiloog

Sotsiaalsed kultuurirituaalide nihestamised pakuvad mulle isiklikult väga suurt äratundmist ja tõestust, et informatsiooni edastamise kõrval saab esinduslikult eksisteerida ka teisi leiutamise tasandeid. Antud presentatsioonide ühine plahvatus paneb aga siiski küsima, miks toimusid pigem lavaruumi ning selle komponentidega flirtivate teoste esitlused just nüüd ja kõik järjest. Kas raamatud koguvad endale sel viisil performatiivset sära, et siis kaamose perioodil pigem tähenduslikult huviliste meeltesse jõuda? Või mis juhtub siis, kui raamat on ära esinenud?

* * *

Sahinal avanevad lehed, jooksevad (lehe)küljed ja sulguvad kaaned, sest väljaspool kaasi toimuv eel- ja järelperformatiivsus seab teise ajamõõtmesse ka mälestused teostest endist.

HENRI HÜTT