Читать книгу Akadeemia - 11 2021 - Страница 2

“Normaalsus ilus” on pea haaramatu teemapüstitus. Ainuüksi ilu mõistet on käsitletud juba aastatuhandeid. Ammendavat ajaloolist ülevaadet ilu käsitlustest pole ma võimeline tegema, ent üldjoontes võib öelda, et ilu mõistmisel on sageli eristatud — kui väga lihtsustatult väljendada — välimist ja sisemist ilu. Esimene tähistab vaatepiltide, kunstiteoste, väljanägemiste kütkestavust; meeltega kombatavat kaunidust, teine viitab sellele, mis jääb vaatepiltide, kunstiteoste, meelte taha või kohale, see viitab ilu ideele, ilu sümboolsele tähendusele, ilule kui esteetilisele kategooriale. Neid kaht on muidugi püütud ühel või teisel viisil eristada või ühendada, traditsioonilises platonistlikus käsitluses ja keskaegses kristlikus vaateviisis on peetud esimest teise kõrval ebatõeliseks ja ebakindlaks, ent näiteks renessansiajal leiti, et väline ilu juhib jumaliku iluni. Filosoof ja humanist Marsilio Ficino kirjutab 1482. aastal “jumalikust särast”, millesse hing haaratakse, kui “nähakse ja puudutakse armastatud inimest” (Eco 2006: 184).

Niisiis võib üldjoontes rääkida — laenan sõnastuse praegu Prantsuse romaanikirjanikult Marcel Proustilt — vaatepiltide ilust ja ideede ilust. Proust kirjutab oma romaanisarja “Kadunud otsimas” viimases osas: “Vaatepiltide ilu asetseb asjade taga, ideede ilu nende ees” (Proust 2004: 287). Selle lause tagant kangastub muidugi laiem filosoofiline, peaaegu lahendamatu probleem, realismi ja idealismi vastaspinge, mida antud juhul võib sõnastada nii: kas kaunist vaatepildist tekib ilu idee või põhjustab ilu idee (või idee ilu) kauni vaatepildi (või vaatepildi kauniduse)? Praegune mõttearendus asetub pigem idealistlikku suunda, aga ilusa vaatepildi ja ilusa idee vaheliste jõujoonte küsimust saab avada vägagi laialt: kas meie maailmas on universaalset ilu, mida tunnetades ületatakse keskkonna ja teadvuse vahelised lõhed?

Ent enne, kui püüan leida nimetatud küsimusele mingisugusegi vastuse, tuleks sõna “ilu” püüda siduda sõnaga “normaalsus”. Normaalsus viitab millelegi, mis jääb normi piiresse, mis on harilik, loomulik; miski, mida pole raske pidada universaalselt kohalduvaks. Füüsikalises mõttes väljenduks see asjade tajutavas korrastatuses, reaalsuse moodustavate elementide suhtelises stabiilsuses (nt sündmuste regulaarsuses), sotsiaalses mõttes võib mõelda kas või aristotellikule mõistlikkusele, vahepealsuse ideele, mis suudab alati vältida äärmusi ja avaldub seega õiges, ühiskondlikult sidusas käitumises, laiemalt sõnastatuna ideaalkultuurilise ja reaalkultuurilise vahelises tasakaalus.

Kui rääkida normaalsusest kaunite kunstide kontekstis, on võimalik tuua mängu sellised mõisted nagu proportsioon või sümmeetria. Vaadeldes sõnade “normaalne” ja “ilu” seost filosoofilisemas plaanis, saab hakata kohe mõtisklema eetika ja esteetika vahelistele ühendusteedele, mille kohaselt ei saa ilus olla ebaeetiline. Jällegi üks peaaegu ammendamatu vaatenurk, näiteks pole raske märgata, et kas või militaartehnika on disainitud, tankide ja miinide välises kujus kõnelevad samuti kaasa esteetilised nüansid — kuigi need nüansid on tugevalt seotud kõnealuste esemete otstarbega. Tõsi, kui kõnelda normaalsusest kaunites kunstides, tooksin arvatavasti ilu ja moraalsuse juurde mängu ka need, kelle kaudu ilu ja moraalsus (või nende puudumine) väljenduvad. Meenuvad Jacques Maritaini sõnad: “ehkki Kunst ja Moraal moodustavad kaks eraldi autonoomset maailma ja kumbki valitseb suveräänselt oma sfääris, ei saa nad ometi teineteist eirata ega hukka mõista — sest inimene kuulub mõlemasse maailma, olles ühtaegu nii intellektuaalne looja kui ka moraalne toimija, oma saatust määravate tegude tegija” (Maritain 2012: 30). Mulle meeldib mõtiskleda ühe Blaise Pascali aforismi üle:“Vaimukas vestleja, halb iseloom” (Pascal 1998: 28). Teisisõnu: on kindlasti oluline küsida, kas ja millisel määral peaks andekas kunstnik olema ühtlasi andekas inimene.

Normaalsuse ja kunstilise väljendusviisi seostest olen mõelnud umbes nii: kui sotsiaalses plaanis on igati õige ja tark, et inimesed ei hüppaks vette tundmatus kohas, siis suhtes kunstiga tuleb mõnikord/sageli kasuks täiesti vastupidine hoiak (seda muidugi ülekantud tähenduses). Kunstilises väljenduses ja loomingulises mõtlemises laiemaltki võivad parimaks liikumisviisiks osutuda just nimelt viskumised, sukeldumised, tants õrnal jääl ja haagid pimedates hoovides, teisisõnu, igasugune katsetuslikkus, eksiminek ja risk. Kui kasutada bioloogilist sõnavara, võib öelda, et kunst on mutatsioonide kasvulava. Kunstis saab normaalsusest kõrvalekaldumine toimida lausa meetodina, ebanormaalsusest võib kujuneda norm, hälve võib tunduda loomulik. Kunst on ainus valdkond, kus ebanormaalsuse metoodiline praktiseerimine võib viia inimelu kestust pikalt ületavate tulemusteni sellisel moel, et see ei too kaasa laiemaid ühiskondlikke kannatusi, nagu on läbi kogu ajaloo ette tulnud näiteks poliitikas. Nii et kunstiteose ilu või mõjuvus saab tuleneda harjumuspärase hülgamisest, vastutöötamisest normaalsele.

Ent kunstniku suhe kunstiga tundub normaalsuse ja ilu vahelise suhte üle arutlemiseks liiga kitsas vaatenurk. Tahaksin minna tagasi universaalsuse küsimuseni, mille kaudu on mu meelest võimalik jõuda järeldusele, et igasugune ilu on oma olemuselt pisut (või rohkemgi) ebanormaalne, nii et väljend “normaalne ilu” saab külge oksüümoroni varjundi.

Niisiis: kas on olemas universaalset ilu? Siit tuleneb küsimus: kas eksisteerib mõni universaalne idee, millest võiks otsida ilu ühest ilmnemist? Tõsi, universaalsete ideede üle võibki jääda arutama — ma ise jagan seda postmodernistlikuks peetavat arusaama, mille kohaselt ei eksisteeri ühtegi metanarratiivi, mis oleks võimeline inimestevahelisi erinevusi lõplikult lahendama. Ent küsida võib ka materialistlikumalt, keskendudes mitte niivõrd ideedele, kuivõrd iga üksikut elukogemust ühendavale füüsikalisele tõsiasjale. Kas eksisteerib mõni üldine, kõikjale ulatuv tõsiasi, mis puudutab iga inimest, iga elusolendit? Ma arvan, et eksisteerib. Nimetaksin seda kestuseks. Kestuse põhiline omadus ilmneb selles, et see on nagu punktidest koosnev joon. Teisisõnu: kestuse universaalsus põhineb iga üksiku kestuse ajalisel piiratusel ja sel kombel moodustuvatel katkestustel; katkestuste pidevus tekib tõsiasjast, et miski pole mõeldud kestma.

Vähemalt praegu, mil meditsiin pole veel jõudnud lahendusteni, mis võimaldaksid aeglustada või suisa peatada telomeeride lühenemist, võib öelda, et kestuse bioloogiliseks väljenduseks on iga inimese ja ülepea iga organismi surelikkus. Tõsi, nagu eespool vihjasin, ei iseloomusta ajaline piiratus ainult organisme, vaid igasugust tegelikkust. See universum, milles me elu on võimalikuks osutunud, saab samuti ühel päeval otsa, sisaldagu ta surematuid olendeid või mitte, hakates kas kokku tõmbuma või alludes lõplikult aegruumi paisutava tumeenergia jõule, nii et kõik kehad algosakesteni välja tükkideks rebitakse. Võib-olla aga me kukume ühel hetkel lihtsalt valevaakumist pärisvaakumisse.

Kui isikliku surelikkuse juurde tagasi minna, tuleb enne ilu teemani ulatumist peatuda küsimusel, kas me tajume surelikkust normaalsena. Puhtalt füüsikalisest aspektist tundub eksistentsi ajaline piiratus ülepea kõige normaalsem nähtus üldse — surm, kehade kadumisele määratus, on osa elu jätkuvusest, kestuse fenomenist, seda sellisel määral, et ühel hetkel kauges tulevikus katkeb ka elu jätkuvus, moondudes sootuks teistsuguseks reaalsusevormiks. Tõsi, kui olevikku tagasi tulla, siis pole raske märgata, et mõned organismid elavad kauem kui teised. Inimesed peavad vist üldjoontes päris kaua vastu, kuigi mõned taimed on meist selles osas omajagu arenenumad. Ameerika kirjanik Richard Powers kirjutab oma romaanis Ilmapuu: “Ehk tahame puudele nii väga haiget teha, sest nad elavad meist niivõrd palju kauem” (Powers 2021: 542).

Olen mõelnud, mida pidas Ludwig Wittgenstein silmas, kui ta ütles oma Loogilis-filosoofilises traktaadis, et surm pole elusündmus (vt Wittgenstein 1996: 6.4311). Vastust teadmata tõlgendan seda omasoodu ja väidan, et surm on küll füüsikalises mõttes normaalne ilming, ent mentaalselt, inimese elukogemuses, võib see osutuda kõige ebaloomulikumaks sündmuseks üldse; sündmuseks, mida on ülimalt raske tajuda ja taluda. Ma pole religiooniloolane ja sestap ei julge täie kindlusega väita, kas ja mil määral püüavad kõik religioonid lepitada inimest surelikkuse tõsiasjaga ja sellest tõsiasjast tuleneva surmahirmuga. Ent õhtumaises filosoofias tõuseb surelikkuse küsimus võtmelisena esile vähemalt juba antiigi ajal: Platoni dialoogis Phaidon ütleb Sokrates, et filosoofide hooleks ongi “hinge vabastamine ja eraldamine kehast” (Platon 2003: 63). See mõte muundub hiljem Cicero tõlgenduses väiteks, et filosofeerimine tähendab surema õppimist. Kui see kõlab liiga morbiidselt, siis saab tsiteerida filosoofi ja teadlast Jim Holti, kelle meelest tähendab surema õppimine ühtlasi elama õppimist.

Igatahes on surelikkuse normaalsus püsivalt lahendamatu, ebanormaalsena tunduv probleem, kuna on seotud inimliku eneseteadvusega — teadmisega sellest, et me eksisteerime ning meie eksistentsil on piirid, mille osas saame (vähemalt hetkel) üsna vähe ette võtta. Me saame neid piire painutada, ent mitte kustutada. Riskides laskuda pseudosotsioloogiasse, pakun, et kaitsetus surelikkuse ees võib mõjutada ka ühiskondlikke tendentse — näiteks vastumeelsuses meditsiini suhtes võib kaudsel moel väljenduda surmahirm. Siit avaneb veel üks surelikkusega seotud tunnete külg ning laiem tõsiasi selle taga — elu ennustamatus. Me ei tea, mis saama hakkab — ainus, mida võib pidada selles ennustamatuse virvarris kindlaks, on protsesside, sündmuste, organismide lõplikkus. Vihases vastureaktsioonis meditsiinile tajun ma protesti elu ennustamatuse vastu, seda, et isegi arstiteadus ei suuda lahendada (rõhutan: praegu veel) elu piiratuse universaalsust ja selle ennustamatut ilmnemist igas üksikus organismis. Sellel põhineb osalt ka selgeltnägijate, parandajate ja eluõpetajate suure populaarsuse fenomen — neilt saab sageli osta lohutavat illusiooni sellest, et ennustamatust (surelikkust sealhulgas) on võimalik edukalt tõrjuda. (Olgu muidugi kõrvalepõikena öeldud, et kui inimene saavutabki kunagi surematuse, siis võib see bioloogiline utoopia tunduda meie lõplikust vaatepunktist paradiislikuna, aga niikaua, kui eksisteerib inimlik eneseteadvus, eksisteerib ka teadvuse vastuolu nii iseenda kui ka keskkonnaga. Julian Barnes on oma suurepärases romaanis Maailma ajalugu 10½ peatükis (Barnes 2003) näidanud, et surematusestki võib surmani ära väsida.)

Esmapilgul võib tunduda, et eksistentsi ja kogu reaalsuse universaalset ebakindlust on raske siduda ilu küsimusega. Vastupidi, ilust on väga kerge mõelda kui harmoonia ja tasakaalu ideaalide väljendusest, sealhulgas saab tuua mängu idee, et tõeline ilu on ajatu, igavene, osutades millelegi inimelust kestvamale. Püsiva harmoonia ideed on läbi ajaloo ohtralt tõlgitud füüsilisse reaalsusse — kunstis näiteks proportsionaalsuse taotluse kaudu (kuldlõiget kutsutakse ka “jumalikuks proportsiooniks”). Mõtelgem sümmeetriale. Saksa matemaatik Hermann Weyl kirjutab sellest nii: “Alati, kui Jumalat või Kristust kujutatakse igikestva tõe või õigluse sümbolitena, antakse nad sümmeetrilises eestvaates, mitte profiilis. Tõenäoliselt samal põhjusel on avalikud ehitised ja kultushooned, olgu nad Kreeka templid või kristlikud basiilikad ja katedraalid, bilateraalselt sümmeetrilised” (Weyl 2021: 21). Islami kunstis sai sümmeetriast ornamentika abil Jumalat kujutavate piltide aseaine. Nii võib üldistada, et ilu on korra poolt ja kaose vastu. Ning seda mitte ainult religioonis või religioosses kunstis. Johannes Kepler lõpetab oma 1595. aastal avaldatud raamatu Mysterium cosmographicum lausega Credo spatioso numen in orbe — usun kosmose jumalikku korda.

Siin aga hakkangi jõudma selleni, kuidas ma ise ilu tajun. Weyl, kes osundab üle 350 aasta hiljem äsja kõlanud Kepleri lauset, lisab: “Me jagame tänapäevalgi [s.t 1950. aastatel] tema usku universumi matemaatilisse harmooniasse. Kuid me ei otsi seda harmooniat enam korrapärastes staatilistes kehades, vaid dünaamilistes seadustes” (samas: 80–81). Kõige muu hulgas on hakatud kosmose jumalikku korda uurima kaoseteooria abil, Lorenzi atraktori kujutis meenutab küll liblikat — aga ilma täieliku sümmeetria illusioonita. Proportsioonid pole kuhugi kadunud, ent sageli ilmuvad need fraktaalsena või fraktaalsusena, interaktsioonid määratlevad objekte samal moel nagu objektid interaktsioone, mis tähendab, et objektid ei ole vältimata staatilised ega ühesed. Mõned tõed pole enam raiutud kivisse, vaid elavhõbedasse — kvantfüüsika on avastanud, et ka kivi südames käib tants. Weyli tsitaat viib mu mõtted Itaalia füüsiku Carlo Rovelli väiteni, et maailm ei koosne mitte asjadest, vaid sündmustest, mistõttu pole maailm “muud kui muutus” (Rovelli 2018: 77). Maailm pole stabiilne, maailm toimub, ta on avatud muutuvusele. Rovelli kirjutab: “parim maailmast mõtlemise grammatika on muutumise, mitte püsivuse oma. Mitte olemise, vaid saamise oma” (samas: 78). Niisiis, asjad mitte ei ole, vaid ilmnevad. Kui aga kasutada verbi “olema” asemel verbi “ilmnema”, võimendub kohe ajalise piiratuse element.

Seega võib küsida, kas miski, mis pole stabiilne ega püsiv, saab tunduda ilus. Lihtne vastus on, et muidugi — eriti kui uskuda väidet, et õieti miski pole stabiilne ega püsiv, et asi, mis ei muutu, on muutuvuse tõsiasi; ainus asi, mis püsib, on püsimatus; kui uskuda, et maailma normaalne olek väljendubki muutuvuses. Ainus, mis teeb muutuvuse üldisuse ebaloomulikuks, on meie võimetus sellega leppida, meie iha olla püsiv või püsivuses, eirata kaose elemente harmoonias (või seda, et maailma harmoonias on palju kaootilist, ennustamatut). Aga teadlikkus muutuvusest võib sünnitada ka tunde kõige kaduva ilust või lausa kaduvuse enese ilust.

Olen üsna palju mõtisklenud inimliku teadvuse ja füüsilise keskkonna suhete üle. Need mõtisklused tõukuvad vajadusest mõista inimese ajalist kestust, ennekõike tema võimet mäletada, millest tuleneb asjaolu, et inimese teadvus ei asetu vastamisi mitte ainult tema keha ümbritseva keskkonnaga, vaid ka tema ülejäänud kehaga, organismiga, mis allub oleviku püsivale mööduvusele (nii et teadvus muudab ka keha, mille sees teadvus eksisteerib, välise keskkonna osaks). Inimlik kestus on kahetine — meie keha on lukustatud olevikku ja ajaliselt piiratud, ent üks meie kehaosa — kesknärvisüsteem — on omandanud võime talletada juba möödunut ja kujutleda tulevat, s.t olla ajalistest piiridest pidevalt teadlik ning neid piire pidevalt vaimus ületada, püsivale mööduvusele vastu töötada. Selline võime annab võimaluse tajuda mitte ainult muutuvust, vaid ka selle kõikehaaravust.

Siit tulenevalt ei pea olema ilu — millegi tajumine veetleva või ehedana — vaid ruumiline, seotud mõne keha või paigaga, vaid ka ajaline, seotud keha kulumise ja paiga muutumisega. Ajalises plaanis saab ilu tähendada teadlikkust igaviku puudumisest (olgu see teadlikkus siis leplik või mitte) — vaade või objektide omavaheline suhe maastikul on alati ajutine, määratud kadumisele ja taastumatuse tõttu tähenduslikum, erakordsem. See aga pole kõik. Iga seisund pole mitte ainult ajutine, vaid ka kordumatu, nagu on kordumatu ka vaade sellele — mis tähendab, et ilu ei ammendu. Kui me vaatame kallist inimest või tähenduslikku vaadet, siis ta muutub tegelikult juba meie silme all, mistõttu muutub temas ka see, mida tajume iluna või ilusana (millest võib omakorda tulla tõsiasi, et muutuvus ise on osa ilust või lihtsalt ise ilus). Sedasi väljendub oleviku vastuolulisus; see, et olevik püsib, aga püsib mööduvuses — tõsi, see mööduvus pole mõnikord silmale reaalajas haaratav. Mu nägemismeel ei taju, kuidas Põhjanael taevalael maakera pretsessiooni mõjul asukohta muudab, kuid teadmine sellest muudab iga kord vaatamiskogemuse kuidagi erilisemaks, vilkuva valgusallika, ilmatu kaugel asuva elementide raevu ilusamaks. Selles vaateviisis, mida praegu kirjeldan, tekibki ilu kogemus või ilutunne vähemalt mingil määral igaviku puudumise tajust ning sellele vastanduvast igatsusest ületada näiteks mälestustesse või mälestusteks koondunud kogemuste ja välise ruumi vaheline üha suurenev erinevus. Mis siis, et vahe suureneb ja täitub möödunud, tagasipöördumatute seisundite nähtamatusega (pean siin “nähtamatuse” all silmas miskit, mis pole meeltele vahetult haaratav).

Möödunu nähtamatus on lihtsalt üks tuleva tühjuse kujusid. Tühjus on kõikide asjade “saatus”. Seda hetkeni, kuni ruum ise, kuhu asjad kuuluvad, muutub tühjuseks. Mihhail Lotman on uurinud oma Pistriku talvekarjes tühjusetaju Joseph Brodsky luules, kirjutades sellest nii: “See on ruum, mis koosneb vaid aukudest, mille on jätnud kadunud asjad” (Lotman 2013: 231). Mind on tugevalt mõjutanud kõnealuse teose juhtmõte, mille kohaselt tähendab kadumine, kaduviku osaks saamine ühtlasi kaduviku kasvu — nii et ka kaduvus pole staatiline. Ainus, mis ei kao, on kadumine ja see muudab kadumise dünaamiliseks. Seega, kui rääkida ilutajust kui igaviku puudumise meelelisest või mõttelisest kogemisest, siis ruumi ülekantuna tähendab ilutaju ühtlasi tühjusetaju, s.t taju maailmast (olgu see füüsiline või immanentne) kui tulevasest, pidevalt arenevast tühjusest, mis on täidetud ajutiste, aga praegu (veel) elavate või vähemalt aktuaalsete asjadega. Just kestuse väljendumine iga üksiku kestuse ajutisuses ilmutab asjade, olendite ja vaadete väärtust, kaduvuse taustal teravdub elavus ning iga elava olendi kahetine kordumatus (ta ei kordu kelleski teises ega hakka elama teist korda). Tõsiasi, et olendid ja asjad on allutatud kaduvikku suunatud muutuvusele, annab igale sekundile, mida nad läbivad, iluna ilmneva intensiivsuse potentsiaali, milles pole võimalik ega vajagi enam eristada teineteisest kurbust ja õnne — kurbust kõige kaduvikulisusest ja õnne kaduvikulisusele eelnevast kestusest.

Meie elu suurim kulutus ja tulutus võibki väljenduda selles, et me teadvus ei suuda kogeda iga hetke ilusana. See on paratamatu ja viitab ilu “ebanormaalsusele” — ilu tajumise intensiivsusele. On vist psühholoogiliselt võimatu viibida pidevas ja püsivas õnne- ja erutusseisundis. Sestap möödub enamik elust n-ö normaalselt, normaalsuses, argisuseks moondatud ajutisuses.

Sedasi tundub elu suuresti raiskamisena, mis siis, et paratamatu raiskamisena. Olen mõelnud sellega seoses palju sõnale “ime”, millel on eesti keeles kaks keskset tähendust: esiteks tähistab see sõna üleloomulikuna tunduvaid, ebaharilikke, ebanormaalseid nähtusi, teiseks aga ilminguid, mida tajutakse uudsena, ainulaadsena. Selline tähendusväli muudab ime mu meelest kuidagi partikulaarseks, tükeldab ja hajutab seda. Üks suur muutus, mille on minus esile kutsunud huvi teoreetilise füüsika vastu, väljendubki veendumuses, et ime pole minu jaoks mitte ainult või niivõrd mõni partikulaarne sündmus, mingi üleloomulik või ebanormaalne juhtum, vaid aegruum ise.1 Olemasolemine, see tõsiasi, et me ülepea eksisteerime, on imeline. Bioloogilise elu — sealhulgas elu mõtestava bioloogilise elu teke ja areng on sõltunud miljardite aastate jooksul aset leidnud lugematust hulgast sündmustest, sageli ebatõenäolistest kokkulangevustest, mistõttu saab seda kokkulangevuste jada vabalt vaadelda millegi vägagi ebaharilikuna. Olla elus — milline uskumatu vedamine! Uskumatum kui lotovõit (olgu-olgu, tean tegelikult väga hästi, et lotovõitjate hulk on elusolijate marginaalne alamhulk). Pean pigem silmas, et kui minu praeguse jutu ajal kaoks näiteks Maa ümbert magnetväli, lakkaksime üsna kiiresti eksisteerimast — ometi on see turvavõrk, mis on meie pilgule enamasti nähtamatu (kui väga ilusad virmalised välja arvata), üks paljudest elementidest, mis üldse on võimaldanud meil areneda miljonite aastate jooksul sellisteks mõtlevateks, iseennast ja keskkonda mõtestavateks olenditeks, nagu me oleme. Kui aga tajuda iga elatud hetke osana elu kui sellise imest, pole imelik mõelda, et igas hetkes on vähemalt potentsiaalselt olemas ka võimalus selle imelise elu terav, selge tajumine, sh elu tajumine uskumatult ilusana.

Seetõttu oleks vist imelik pidada imet koledaks. Tahan öelda, et nii, nagu mu meelest on ilu raske siduda normaalsusega, on mu meelest ka elu raske siduda normaalsusega. Miks mitte tajuda elu fakti — seda nii fülogeneetilises kui ka ontogeneetilises plaanis — täiesti erakordsena. Me pilk haarab küll ainult kõiksuse empiirilist osa, ent me mõtted võivad panna meid vaatama maailma — kui lubada endale metafooride väikest ilutulestikku — nii mikroskoobis kui ka teleskoobis, kusjuures samaaegselt. Ja see, mis sedasi vaadates avaneb, on uskumatu, kindlasti mitte normaalne.

Astrofüüsik Chris Impey on juhtinud tähelepanu sellele, et inimkond suudab kasutada vaid üht miljondikku tema kasutusulatusse sattuvast energiast (vt Impey 2010: 283). Samalaadne suhe valitseb kestuse ja inimliku kestustaju vahel. Mu mälu põhiline omadus väljendub unustamises, katkendlikkuse katkendlikus tajumises. Olen püüdnud sellele vastu astuda ilukirjandusliku praktikaga, mida olen nimetanud “sekundite venitamiseks” — olen püüdnud päästa unustusest mõnda pealispinnal argist hetke, et avastada sellest efemeerset ilu (või õieti ilu olemuslikku efemeersust), et mööduv hetk tekstis lehvikuna lahti lüüa. Sedasi on võimalik võtta kuulsat Horatiuse üleskutset üsna otseselt — noppida päevast üürikesi, mööduvaid hetki, nagu nopitakse marju põõsalt. See on muidugi midagi samalaadset, nagu võidelda kulbiga veeuputuse vastu — aga nagu ütles Albert Camus Sisyphose müüdis: “rusuvad tõed haihtuvad, kui neid tunnistada” (Camus 1989: 75). Kestuse katkendlikkus ei vähenda seda moodustavate hetkede väärtust, plahvatuslikku potentsiaali.

Et kogu see jutt liiga abstraktseks ei kisuks, lubage tuua üks äärmiselt isiklik ja esmapilgul otse normaalsest tavaelust pärit näide. Mu abikaasa saatis mulle ühel hetkel, kui viibisime Eesti eri otsades, ühe foto (autor Reti Meema). See kujutab kaht mulle lähedast inimest, neist parempoolne ongi mu abikaasa. Fotot nähes tabas mind tugev rõõmu- ja kurbusesegune impulss, mille üle hiljem mõtlema jäin. Püüaksingi lühidalt selgitada, miks ma tajun seda fotot ilusana. Muidugi — vaatepilt on peaaegu klišeelikult kena. Kaks ilusat naist, ilus Eesti suveõhtu, kenasti lauale ja juustele sätitud lilled, toidud, mis näevad igati hõrgutavad välja (parim toit ei pea ju mitte ainult olema normaalse maitsega, vaid ka silmale kena vaadata), kaunid naeratused, kogu värk. Isegi pilv naiste pea kohal oleks nagu mõnest elustiilifirmast kohale tellitud. Ideaalne Instagrami postitus.

Aga midagi on nagu veel. Kuigi fotol on näha mitmeid elemente, mis viitavad olukorra lavastuslikkusele, siis kahe inimese kehaasend jätab pigem spontaanse mulje, nad justkui poseeriksid, aga ei poseeri ka, nad on kas poosi poole teel või sellest juba väljas. Kunstlik või mitte, talletatud hetk pole tavaline. Korraks mõtlesingi, et foto ilu on koondunud just sellesse spontaansesse poolembusse, usaldavasse kehakeelde, mis on võimalik väga lähedaste inimeste vahel (ja selgi juhul ehk mitte väga sageli). Aga siis sain aru, et siin on miski veel. See on osalt seotud fotograafia olemusega — foto annab samuti omamoodi vastuse Horatiuse üleskutsele carpe diem, foto ei nopi küll päeva, vaid sekundeid või nende murdosasid, kuigi fotodele nopitud sekundeis võib peegelduda ka terve päev. Ent antud pildi puhul paljastab kehaasendite spontaansus, kuidas kohe pärast foto tegemist muutus kahe lähedase inimese jagatud õnne hetk juba millekski muuks — võib-olla mitte vähem rõõmsaks, ent siiski oli see juba läinud, viidud minema selle püsiva mööduvuse poolt, mida me nimetame olevikuks. Usun, et just kaduvikulisuse jäädvustumine annab foto ilule sügavuse. Võib-olla aga meeldib foto mulle hoopis seetõttu, et see kujutab momenti, mil püsiv mööduvus ei mängi mingit rolli, läheduse tekitatud elurõõm tundub korraks kõikehaarav, kõikevõitev, kaduvus on kaotanud korraks oma aktuaalsuse. Nii et ilu kui mitte nult kaduvuse tunnistamine, vaid ka omamoodi vastuseis kaduvuse normaalsusele. Mina vaatan seda juba nimetatud kaduvuse seest, pildi pinnale salvestunud hetk on juba möödas, tagasi seda ei saa, ent ometi näitab foto, et see hetk eksisteeris, et need inimesed elavad sel viisil, et nad on osanud sellise hetke oma elus tekitada.

Steven Spielbergi käe alt jõudis 2001. aastal kinolinadele teos nimega A.I. Artificial Intelligence (A.I. — tehisintellekt), tema kuulsamate filmide varju jäänud süngevõitu oopus. Tegu on düstoopilise muinasjutuga, milles üks inimeste poolt hüljatud lapsrobot otsib oma õnne. Kusjuures filmis puudub tavapärane Hollywoodi õnnelik lõpp. Igatahes, toda robotipoissi saadab tema odüsseial üks vanem robot, Gigolo Joe nimeline lõbupoiss, keda mängib Briti näitleja Jude Law. Kuna filmis kujutatakse sellist tulevikuühiskonda, kus tehisintellekti vanemad mudelid on kuulutatud illegaalseks ning nad on määratud utiliseerimisele, püütakse Gigolo Joe ühel hetkel kinni, ning enne kui ta poisist igaveseks lahku tiritakse, ütleb ta kaks lauset: “I am. I was.”

Ma olen. Ma olin. Kaks lihtsat, pealispinnal täiesti normaalset lauset, mis sobiksid võtma kokku meie kõigi elu. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas lahendada nende kahe lause vaheline pinge. Kustpoolt asja vaadata: kas tunda kurbust, et elu on lühike, või tunda rõõmu, et see lühike elu ülepea võimalikuks on osutunud ning et elu lühidus annab igale üksikule elatud momendile suurema kaalu. Võib muidugi tunda mõlemat, samaaegselt. Mulle endale meeldib mõelda nii:millalgi saabub hetk, mil mind enam ei ole. Aga enne seda olen jõudnud ma olla, olen teinud võimalikult palju selleks, et olla oma olemisest nii teadlik, kui mu võimed vähegi võimaldavad, ning selle mõjul oma tegusid seada. Aga kui rääkida ilust, siis selle ebakindel ja otsapidi pidevalt öösse kaduv, ent ammendamatu ja püsivat avastamist ootav territoorium asetseb kusagil nende kahe lause vahel — ma olen, ma olin.

Kirjandus

B a r n e s, Julian 2003. Maailma ajalugu 10½ peatükis. Tlk Tõnis Leemets. Tallinn: Hotger

C a m u s, Albert 1989. Sisyphose müüt. Tlk Ott Ojamaa, Henno Rajandi, Krista Soomere. Tallinn: Eesti Raamat

E c o, Umberto (koost.) 2006. Ilu ajalugu. Tlk Maarja Kangro. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

I m p e y, Chris 2010. How It Ends: From You to the Universe. London: Norton & Co.

L o t m a n, Mihhail 2013. Pistriku talvekarje: Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. Tallinn: TLÜ Kirjastus

M a r i t a i n, Jacques 2012. Kunstniku vastutus. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu: Ilmamaa

P a s c a l, Blaise 1998. Mõtted. Tlk Kristiina Ross. Tallinn: Hortus Litterarum

P l a t o n 2003. Teosed I. Koost. Marju Lepajõe. Tlk Astrid Kurismaa,

Marju Lepajõe, Sven-Erik Soosaar, Jaan Unt. Tartu: Ilmamaa

P o w e r s, Richard 2021. Ilmapuu. Tlk Triin Tael. Tallinn: Varrak

P r o u s t, Marcel 2004. Taasleitud aeg. Tlk Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

R o v e l l i, Carlo 2018. Aja kord. Tlk Tiina Randus. Tallinn: Ühinenud Ajakirjad

W e y l, Hermann 2021. Sümmeetria. Tlk Laurits Leedjärv. Tartu: Ilmamaa

W i t t g e n s t e i n, Ludwig 1996. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tlk Jaan Kangilaski, Veiko Palge. Tartu: Ilmamaa

JAN KAUS (1971) on kirjanik, esseist ja tõlkija. Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialal (1995), õppinud Eesti Humanitaarinstituudis filosoofiat ja kultuuriteooriat (1995–1998). Oli 2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu esimees. Akadeemias on temalt varem ilmunud lühiproosapala “Päev keset elu” (2006, nr 4, lk 736–739) ning artiklid “Tõde, tõlgendus ja tõevõrdsus” (2018, nr 1, lk 36–42) ja “Aine ja laine, teos ja seos” (2019, nr 7, lk 1155–1168).

1 Pisut pärast lauset surmast leiab Wittgensteini traktaadist järgmise lause: “Mitte see ei ole müstiline, kuidas maailm on, vaid see, et ta on” (Wittgenstein 1996: 6.44).