Читать книгу Looming - 12 2021 - Страница 3

Katkendid

Dies irae

Koor

Puud süttivad põlema, taevas praguneb

kuivast – mis tähtsust on enam

su väikestel leinadel? Su kurbusel

katkiste mänguasjade pärast? Kõik,

mida mäletad, kattub ju niigi

tuhaga ja saab teiseks. Vee alla

vajunud linnades, väljakutel ja

puiesteedel juhib suurt liikumist

kalade seadus.

Kes vana asja meelde tuletab,

see elab tulevikuta! Miks sa siis ometi

nurised, et sulle ei jätkunud

piisavalt kooki? Vaeseke! Teised rügasid

puuvillapõldudel, orjadena, või

maadlesid rakkuskäsi

galeeriaeruga! Köhisid sütt!

Kellelgi neist polnud mõtteski mingeid

lugemata pildiraamatuid, huntide ulg

oli nende hällilaul!

Kes sa üldse oled selline? Kui metsade kumast

punased pilved katavad kuu.

Kes sa üldse oled selline? Kui hiiliv vesi

sosistab akna taga, tuul neelab viimseid tunde.

Esimene lugemine

Neetud on need, kes vaimust vabad, sest iga nende raja lõpus on tellistest müür. Neetud on rõõmsad, sest paratamatult tehakse nende eksitus neile selgeks. Neetud on, kes jaksavad, sest nende õlgadele langeb iga uus koorem. Neetud on maa sool, sest kiirete jõgede sees lahustuvad tema sõnad. Neetud on emad, sest keegi ei saa olla kahes kohas korraga, ehkki nii nende lapsed kui ka nende maailm seda ootavad. Neetud on naised, sest nad ei oska iial aimata, kes ja millal. Neetud on mehed, sest nad ei oska iial aimata, kas ja kuidas. Neetud on prillikandjad, sest nad teavad liiga palju. Neetud on need, kes vaimust vabad. Neetud on, kes jaksavad. Neetud on, kelle hääl kõlab, sest nad laulavad sõnu, mille eest makstakse. Neetud on õiguseotsijad, sest neid nuheldakse kahekordselt. Neetud on, kes jaksavad, sest koorem nende õlgadel aina kasvab ja kasvab.

Agnus Dei

Koor

Aga sa räägi meile.

Jutusta meile endast. Räägi

südamelt ära, mis sind

vaevab, siis räägi oma rahva

roostes saatusest, muidugi,

sellest ka. Räägi nii,

et see ikka puudutaks meid,

et me nutaksime.

Aga mitte soolaseid pisaraid.

Sool tõmbab kotti naha

me silmade all,

ajab tatiseks nina.

Siis me ei meeldi endale enam,

kui vaatame hommikul peeglisse.

Siis me ei taha sind.

Sinu valusid, mälestusi, mis

polegi sinu enese omad, vaid

kaasa saadud emapiimaga,

salaja kuuldud hämaras toas,

kui tänaval kõndis võõras

ja läikiv saabas.

Saapast võid rääkida, saladused,

need hoia endale.

Räägi, et silmad meil oleksid

täpselt veekalkvel

ja kurgus klimp, samasugune

nagu siis, kui õnnetud

armastajad saavad ikkagi

kokku ja keset ekraani

särab suur kiri

THE END.

[---]

Teine lugemine

Tõesti, tõesti, mina ütlen teile, et tõesti ongi just nii, nagu mina teile ütlen. Ja ma ütlen teile seda: see olen mina, kes ma seda teile ütlen, et tõesti just nii ongi, nagu mina ütlen. Tõesti, tõesti, tõde on see, mida mina teile ütlen, sest tõesti olen mina see, kes ma seda teile ütlen. Sest see on tõde, mida mina teile ütlen, tõesti, tõesti, just seda mina ütlen.

Sanctus

Hääl

Kui mitte mina, siis kes? Äkki see

ähmaste silmade ja roosaks

raseeritud põskedega papagoi,

kes vaevu suudab vuristada

ette, mis tulikirjas seinal? Või siis

see sültjas jõehobu, kes on iga

võimu ajal söönud oma

taltsutajal peost? Ei! Mina ei

mängi teie mänge! Mina ei kuula

tähetarkade arvutusi, sookollide

sisinaid ega öökullide huikeid!

Mina tean ise! Ja igaüks,

kes käib minu järel, ka tema teab.

[---]

Ja ma võtan meie lipu

ja mähin sinna sisse

kõik meie ühised vihad,

kõik meie ühised hirmud,

ja selle lipuga

pühin ma tee pealt eest

kõik, mida keegi mäletab,

kõik, mida keegi igatseb

teisiti, kui ma ütlen.

Kolmas lugemine

Igal asjal on oma aeg: aeg on varandusi kokku kanda ja aeg on investeerida; aeg on pühkida tolmust puhtaks vanad paberid ja aeg on nad jälle unustada. Aeg on lippu lehvitada, aeg on harutada see niitideks; aeg on tõusta püsti ja süüdistada, aeg on vaadata aknast välja, kui süüdistatakse teisi. Aeg on nõuda kõike, millest ilm su ilma on jätnud, aeg on kummarduda maani ja tänada saiapuru eest. Ainult aega endaga rahul olla ei ole. Aeg on joosta laiali, aeg on pugeda urgudesse, aeg on püstitada mälestussambaid, aeg on nende peale sülitada. Aeg on armastada oma vaenlast, aeg on himustada tema koda, veiseid ja naist – aeg on muudkui kella vaadata, aeg on võtta juhe seinast välja. Ainult aega rahul olla, seda aega ei ole.

Libera nos

Päästa meid müüdavate arstide käest, kes

muudavad magneetiliseks meie vere.

Päästa meid siledate rongide käest,

mis lõikavad pooleks meie maa,

nii et hirvedel pole enam, kuhu minna.

Päästa meid tehaste, maanteede,

sadamate käest. Päästa meid

vidinate käest, mis räägivad meiega

võõraid keeli ja küsivad salanumbreid,

mis ei püsi meeles. Päästa meid

tühjade tubade käest, kus

elavad laevaleläinute varjud. Päästa meid

sisalike, pankade ja vabamüürlaste käest.

Päästa meid raskete mälestuste käest,

mis ei lase meil sirgeks ülendada oma selgasid.

Päästa meid murjanite käest,

kelle nimi on leegion. Päästa meid

homode käest, kellel on pikad ja

ilusad sõrmed. Päästa meid kirjatuvide käest,

kelle nokad koputavad katki meie aknad.

Päästa meid tõukerataste käest,

tarkvarauuenduste ja

taimetoitlaste käest.

Päästa meid viiruste käest, kes

jätavad meid üksi oma mõtetega.

Päästa meid inimliku lolluse käest,

mille jaoks pole miski

võimatu, uskumatu, saavutamatu.

Päästa meid meie mälestuste käest,

mis ei lase meil sirgeks ülendada oma selgasid.