Читать книгу Looming - 2 2020 - Страница 4

Ballaad

& taewas oli pilwitu & päike säras seal

& Wäike Hipi jällegi kord koikkas linna peal

end panna polnud kuskile sel kaunil päewal tal

ta tuju oli miinustes & kogu maailm hall

wist kuskilt saanud sõimata & magamata ka

& sedapuhku jälle tylis vanematega

ta kartis paari poissi nii et mõistust halwas pelg

& yhes kohas pöörati ta poole lihtsalt selg

siis tuli ♥ ♥ mööda teed & reipalt naeratas

& Wäikse Hipi sydames nii elu äratas

& taevas oli pilwitu & päike säras seal

& yhe hetke ♥ ♥ pilk waid peatus Hipi peal

kuid sellest piisas täiesti kõik jälle oli hea

& Wäike Hipi naeratas & lykkas pysti pea

Iseloomustus

Sul on pea, sul on silmad ja süda.

Sul on arvamus halvast ja heast.

Kuulad kõnet ja naeratad vaikselt.

Lauljaid ihaled viimasest reast.

Sul on ilusad rinnad ja sääred.

Sul on silmades lootus ja naer.

Iga hetkega targemaks muutud.

Üsna kiiresti möödub su aeg.

Sul on maa, mida tunned ja tajud.

Sul on unistus, ilus ja hell.

Rahast tuleb sul üldiselt puudu.

Sind ei kamanda kombed ja kell.

Teine aastapäew

Salapärased õhtud

hinges imelik waew

walged awarad taewad

kurku kinnijääw naer

andexpalwete puhtus

siiski jõuetu raew

kuidas wõib olla nii walus

ikka weel seisataw aeg

Põlwkond

Me syndisime ammu enne teisi

& ometigi kaua peale seda

kui oli meiesuguseid weel teisi

meil oli eilne kuhu igatseda

meil oli päewi mida ihaleda

weel siis kui ilus mööduw oli läbi

me uskusime midagi ka seda

et meie ajad olid juba läbi

*

Meie

tuuliste tänawate lapsed

iseendi wabad wangid

usuta lootusteta

eelarwamusteta

Meie

sõgedalt sõltumatud

merelinna pärijad

seitsme sajandi järeltulijad

enese wastu wõitlejad

Meie

kiwimajade kaswandikud

tänawaõpetus weres

hoowitarkused synnist saati selged

tõestamas kõigile

oma olemasolu tõkestamatust

Meie

tuuliste tänawate lapsed

Ja me läheme vaikuses

võib-olla langeb lund

teispool maakera päiksesse

upub keskpäevatund

meie astume pimedas

eksinud teelised

meie silmad on laenatud

kelleltki eelmiselt

meie kehad on kingitus

kellegi kauge käest

hinges hüüab veel pärandus

esiisade väest

lähme sadades silmades

painav mõistmatu pelg

liivas mis sahiseb sammudest

kustub viimne kui jälg

meie lahkume vaikuses

koidikul raugeb tuul

tasa avaneb süsimust

õis ühelainsal puul

Kevad 1990