Читать книгу Värske Rõhk 3/2020 - 3 2020 - Страница 3

Seespool

Kõige valusam olemise seisund on tuleviku mäletamine.

Søren Kierkegaard

mu sündimata laste sõrmed on linnurohu õied

ka neil on hääl: inimkeelt matkiva lüürasaba hääl

ja kerjusnaise maigutav suu

mis avanes ja sulgus

hääletult

Tammsaare pargis

ja silmad on: langevad metsvindid

ja ka nemad on kirjutatud tiibade arheoloogiasse

ja keha on: pühaku pilt võõra aknalaual

millest alailma möödun

Magasini tänaval

julgemata peatuda julgemata mäletada

mu sündimata laste ripsmete šifooni

laps sa ei võrsu – ei kehas suus tüves

üksnes tumedad seeneväädid kihelevad mu koore all

laps sind ei uputata iialgi sohu

ent su vari voolab mu veres

oled vist sirelioks

mille sängi tõin

millega rääkisin hilisel tunnil –

mis järgmisel hommikul sinisel padjal

oli närtsinud

ja tuba oli hämar

nagu kätega kaevatud haud

Blandina

täna on metskitsi rohkem kui hämarat põldu

kas tõesti valgus naaseb

valusalt kerge nagu haige tütar

kas ta tõesti naaseb

valusalt kerge

nagu lahtiste juustega uppuv naine

kas tõesti on hääl veri ja voolab

ehkki tütar settib

jääjärve põhja

sookuresuline taevas ei huilga

see olen mina kes peab huilgama

maailm nõuab mu ohverdust

meenutades Blandinat – orjatari

vankumatu ka peale pikka piinamist

kurnatud piinajad tirisid ta amfiteatrisse

sidusid posti külge

ja lasid metsloomad lahti –

kuid loomad ei puudutanud teda

ja meenutades vene printsessi

kes visati vangikongi

rottidele eineks

kes karjus päevi ja päevi

kuni saabus vaikus

kuni kambriuks avati

ja printsessist oli järel

vaid ta pikad tumedad juuksed –

Blandina mu haav kasvab haavapuuks

kuid ma ei värise vaid huilgan

hämaral põllul

kus metskits haugub vastuseks

Kitsena

kitsena ekslen kasekoore

ja ohaka tühimike vahel

peatun kangestunud mullal

vaata valgus

uinub metsmaasikatena

lindude härma

*

põld on näljast udune

ja kased puhtad nagu koljud

nägin kuidas nälg tõusis ka

hangunud vennast

jäise kuuna

peatus ta jäätunud ripsmete kohal

*

unes oli vend järvesopp

jõin teda

kõrkjate vahel

ärgates haukus ta mu sees

*

linnuparve möödudes

kappasin põlluni

nuusutasin sulgi ja juurikaid

korraga lõid linnud loitma

kirjutasin sellest vennale

kase koljule

*

lumi ja sookurg

saabuvad koos

lehed varjavad uuesti

tammepuu oksi

harulised nagu isa sarved

veeõitsengu kihtide vahel

kumiseb kitsekujuline koelmu

Ojaäärne saladus

vaher on kärntõbe vältinud

sädelev rebasesaba

lehed langevad nii vilkalt

sõjapõllul kasvab veri takjaks

ojaäärses talus roomab

põldmarjaväät läbi akna

perealbumist on saanud herbaarium

toonekurepesas võrsunud naat

padrunid on üles nopitud

miinid kaminast välja kraabitud

kas kuuled oja rahulikku vulinat –

sõja ajal sai mõnest lapsest

hatune nukk jõekõdus

hundi verine sülg vahutas mõne ema suus

nagu oja vahutab

rahulikult ja hämaralt

väikeste käte varjud liiguvad mu näol –

kuid mu kohal kõlgub vaid mädanenud vili

kaunitega ühel oksal

ja oja vuliseb

vuliseb kui lapse ehe naer

Laul

keha on heli mida veri laulab

ja öösel keegi laulab

öösel keegi kumab

nagu valge luustik mustas toonekures:

see on tema kes naerab sest teab

kellega armatseb

kui pommitatakse küla

ehkki kasekõhnad surnud ületavad põldu

ta teab

ja tunneb õhus

armastatu keele sambla hõngu

ta nahk on nii ärkvel

et jala külge takerdunud roosiväädist

saab okastraat

*

me ei tea kas ta juustest sai veri või lõõm

teame vaid et kehast sai aiamaa

ta põlenud võilillejuured lõhnasid

kui taimetee

ja nii tulid sõdurid

mitte toonekured

ja muljusid enda sõrgadega roosivääte

ja jõid teed

jõid teda