Читать книгу Looming - 4 2020 - Страница 3

Deklinatsioon nr 1

Viivi Luigega vastamisi

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi — saamatu.

On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

Ime 2015

Deklinatsioon nr 2

Betti Alveriga vastamisi

Kui elav mõte

muunduks kaose pärmiks,

ja kodutänav

määnduks laukasooks,

uus sajand naaseks

hirmu ajalooks,

õhk muutuks

mustiks lämbeiks ummisjärviks,

kui lurjus valetaks,

et ta on päike,

ja selles usus

sajad haprad käed

tooks rentslikõntsast

kokku kullamäed —

see oleks ime küll,

kuid väike.

Mind hämmastab,

et ümber sulatab

metalli minu rinnus

pelgalt see, et

üks inimene

üle laua leebelt

mu poole

oma pilgu ulatab.

Deklinatsioon nr 4

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu —

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust — „see pole ju nii” —

ja lootusest — „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost — vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani —

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps,

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suve hakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”