Читать книгу Värske Rõhk 4/2020 - 4 2020 - Страница 3

NATALJA NEKRAMATNAJA

*

KÜÜRIN HIGI VANAEMA LUUDELT

vaikivatelt suudelt otsin mälutõde

vana sõber surm vaid paitab tema juukseid

nahk on peenest paberist kus kirjas võõrad nimed

küürin higi vanaema luudelt

inetusest võrsub tõde – piilun kõntsakihi varju

prügikastist küünitavad õitsvad lillekimbud

nuukseid kuulen mida võim võib sosistada kõrvu

küürin higi vanaema luudelt

pööran selja – õitsev olnu riimub varemetes teega

külmad aastad aga võtnud luuletajalt hääle

üle mere hääled läinud juba enne sõja lõppu

küllap issandal on lõdvad põhimõtted

küllap inglitel on moodne ilutaju

teha maailm ümber – mis on selle mõte?

sügis juba – tuhka langeb vaikivatelt puudelt

*

isegi esivanemate nooruspõlve fotodele

ilmuvad esimest korda kortsud

munakollane valgub pragudest

ja kleepub valede asjade külge

väga kaua peeglisse vaadates ilmub

kodumaa aukartustäratav ajalugu

aga vanaema muutub aasta-aastalt

nooremaks talle tuleb jälle eluvaim sisse

vaarisade pärandatud vaba isamaa

ja vaimuhaigus

lutt suus moskvitši tagaistmel

*

kas me täna jälle peitust mängime emme

suvepäeval sillerdab päike nii kaunisti

nii kaunisti ja kiired tungivad läbi

äbariku küüni katkiste seinalaudade

mängime ja mängitigi emme poeme nüüd

heinakuhja sisse ja teie tulge ja otsige

meid üles ja tuldigi paksudes palavates

mundrites mehed tulid ja otsisid päike paistab

ja kui lapsel jonn peale tuleb surub emme

mõlemad käed nii tugevasti nii tugevasti

lapse näole ja ühtegi piuksu ei kosta

ja kedagi ei leitud emmet ei leitud ja lapsu-

kest kes nii vaikseks jäi ja ikka edasi mängib

meie võit meie võit mitte midagi ohverdamata

*

umbisikuline laps joonistab õhku

perekonna

kõikvõimalikud olekud

ruumitu emme paberilehel kortsutamiseks

kaminasse visates moondume sulame

kokku ja muutume värdjateks

alles mõne päeva pärast

avastab lapsuke sügavuse

ja nihutab end kaugemale

*

me ei saa väsida vaatamast kaht idiooti

vaimuhaiglaesisel lagendikul

totakas krae ja suur plaaster

istun armukese kõrval tugitoolis ta on väga vana

jalad nagu paisunud värvilärakad parkunud põsed

jalad laual vaatan fotosid perekonnaalbumis

me ei saa väsida armumast surevatesse meestesse

nähes mustvalgeid pilte nende nooruspõlvest kujutada

ette end vaikides kõndimas pilditagustes ruumides

*

lõpuks heidan riided seljast

keset

surnud ruumi

ihualasti

hõõrun nibusid

ilu enne üürikest rasedust

koer liputab saba

tahab mind

limpsida

ajan jalad harali

temagi pistab plehku

vaatan

peeglist ennast

ja kõiki inimesi

nemad vaatavad mind

ja minust läbi

vahel polegi tahtmist

midagi muud teha

viitsimist

kui vaadata tühjusesse

avastada sealt

tühjus