Читать книгу Akadeemia - 4 2021 - Страница 4

E. S.-I AJALUGU, RUKKIIVA ELUKÄIGU KUJUL

25 aastase alguse mälestuse piduks luuletanud H. Rosenthal, S-i asutaja

Rahvusarhiiv, EAA.1767.1.93, l. 88–92. Avaldamiseks vahendanud Indrek Elling; luuletuse kirjaviis muutmata.

Kui põllul, pärast suve kuuma,

Jo vili jõudnud valmida,

Siis võetaks’ jälle salvest tuuma, Ja hakatakse külvama,

Kust rohket saaki põllumehed Ka tulevikus loodavad,

Mis täita saab neil aidad, rehed, Kui kasvamist nad ootavad. —

Nii, — pärast esimest ka laulupidu,

Kus avalikuks tõusis rahva vaim,

Kus nähtavale virgus kena idu,

Ja hiljem üleskasvis tugev taim, —

ai Eesti üliõpilaste seas

Ka soov ja mõte pea tegevaks,

Et pidu ka veel tulevases eas,

Jääks mälestuses ikka elavaks,

Kui õpetatud Eestirahva pojad

End ühendama kokku tõttaksid,

Ja südamed, kes nooruses jo sojad,

Ka rahva elust osa võtaksid. —

Küll oli veike esiotsa sugu,

Kes selle tarvis ennast ühendas.

Sääl seletati Kalev’poja lugu,

Ning lõbus jutt veel aega lühendas.

Kuid seemnetera mulla süles

Ei hinga kaua katte all,

Vaid tõuseb valgusele üles,

Ja kasvab suureks tuhinal.

Kõik põllud roheliseks lä’evad,

Ja rukkioras haljendab.

Kui põllumehed seda näevad,

Neil süda põues hõisatab. —

Niisama meie külv ka ülestärkas,

Ja ajas kaunist’ haljendavat kõrt.

Sest igapidi elu uueks ärkas,

Ja hakkas ilmuma ka mitmevõrt.

Me kogu Tarvastu ja Helme sõitis,

Ning kallist isamaast sääl pajatas;

Ta keele uurimiseks mehi võitis,

Ja “Kirjameeste Seltsi” rajatas.

Ka “Aleksandri kooli” asjus jõuti

Kõik takistused heita kõrvale;

Et asutuseks rahaohvrid nõuti,

Sai säätud korjanduse komitee. —

Nii saivad meie rahva ettevõtted

Me ühiskonna kätte jautud;

Sääl saivad ärakaalutud kõik mõtted,

Ja kindel lootus väljalautud.

Kuid talv jo hakkab tormi tooma,

Maapinda katab lumi, jää.

Kas ikaldust ei saa ta looma?

Kas lootus tühjaks siis ei lä’e?

Talv pitka kannatust küll nõuab,

Ei kahtle siiski põllumees;

Kui kevade kord kätte jõuab,

Saab näha kõik jo silma ees. —

Ka meie rukkiorast kangest sõitles

Nii lumetuisk, kui talve marutuul.

Me veike kogu vahvaste küll võitles,

Ta pääle kanti kaebdust laimusuul.

Sest “Kirjameeste Seltsis” tõusis kära,

Meilt võeti “Aleksandri kooli” töö;

Nii lõppes siis ka tegevus meil ära,

Ja kätte tuli pitk ja igav öö.

Küll katsuti veel parandada lahe,

Ja sääda jalale “Viroonia”;

Ei saadud siiski kinnikatta vahe,

Ei tahtnud riid ja tüli lõppeda. —

Ehk torm küll jõudis mõne kõrre murda,

Ja mitme pääle langes muretusk:

Me vahvas kogu ometi ei kurda,

Sest kindel on ta tuleviku usk.

Ning kevade ka tuleb kätte,

Ja jää ning lumi sulavad,

Ning taevalt voolab sojus’läte,

Kõik taimed väljatulevad.

Ka rukkioras jälle sirgub,

Sest päike talle elu loob;

Ka põllumehe lootus virgub:

Vist suvi rohket saaki toob. —

Ka meie keskel kevadesed kiired

On elustanud soiku jäänud jõuu,

Sest uue töötusele rajas piired

Meil “Üliõpilaste Seltsi” nõu.

See Selts sai täielikult kinnitatud

Ka ülikooli valitsuse poolt;

Siis sai ka elu jälle äratatud,

Ja edenduse ette kantud hoolt.

Kõik mure rõhumised jäivad maha;

Noor Selts sai õnnistatud Otepääs.

Sääl sai ka asutatud “abiraha”,

Et kasvamiseks tugi oleks käes.

Nüüd alles Seltsi elu rõõmu maitseb,

Ja jõudsal sammul edasi ta käib;

Ta püüdmist “Vilistlaste kogu” kaitseb,

Ja vilasaaki temalt loota täiib.

Ning kõrgemale päike sõuab,

Kõik loodus tunneb tema väe;

Ka rukis õilitseda jõuab,

Ja kõrredele kasvab pää.

Sääl sees jo tuum end teraks muudab,

Mis viljaks kord saab valmida.

Ka põllumehe suu nüüd suudab

Jo tänulaulu salmida. —

Ka meie Seltsil’ on ta elukäigil

Jo õitsemise põli liginend,

Ja soja suvepäeva rõõmuläigil

On rohkest õnnelõbu siginend.

Jo “osakonna” asutus on näha,

Jo kätte tuleb kaunim aja järk,

Jo hiilg’vaid värvimütsa pannaks’ päha,

Jo seina külles ripub õuemärk.

Sääl rukkipääd, mis paistvad mustal pinnal,

Ja kiri raamatus sääl tähendab,

Et tubli töö, mis palgehigi hinnal

On toimetud, kõik mured vähendab. —

Kui tõsist tööd me tahame siin püüda,

Ja saada rukkipääde sarnaseks,

Siis võime rõõmsast südamest küll hüüda:

Õnn, Viliensis, Sulle igaveks!

Kuid päike sagedast end peidab,

Ja taevalt välgub pitkse hoog;

Siis põlluvilja maha heidab

Ka raske vihmasau voog.

Kuid teradel’ ei sünni paha,

Kui rukkist kurnan’d pole põud;

Et uuest torm ei lööks ta maha,

Tal kasvab valmimiseks jõud. —

Ka meie osakonna maharusus

Küll selgelt taevalt tulnud pitkse nool.

Mis kõikuma ta pani kindlas usus,

Ja kahtlaseks ta tegi igal pool.

Ei antud avalikuks eluks luba,

Ja uhke lipp jäi kinni kaetud;

Ning aja arutusel teist kord juba

Sai tühjaks läinud lootus maetud. —

Kuid kaua seekord leinajutt ei liigu,

Vaid pea on jo selge otsus käes:

Nad väljaspidist auu meilt ära viigu.

Eks kõrgem kasu seisa meie väes.

Sest kõiki südameid on juba köitnud

Nüüd ühendaja osakondlik lõim;

See on ka vaimukindlust meile võitnud,

Mis läbi kasvab valmimise võim.

Veel tuleb valmind rukkist niita,

Ja rehel peksta, sõõluda;

Ei taha põllumees ka viita

Siis vilja jahuks jahvata’.

See saab siis astjasse veel pantud,

Ja taignaks läbi sõtkutud,

Ning ahju palavusse kantud,

Ja leivaks viimaks küpsetud. —

Ka Teie, armsad viljaterad, jäete

Veel mitme kimbatusse ilma pääl.

Sest eksami jo tehes Teie näete

Küll palavust ja vaeva higi sääl.

Siis tuleb elu võitluses Teil sõuda,

Ja vaenu hõelust käända kõrvale.

Kui edasi Te tahate siis jõuda,

Ei tohi Teie pöörda sõrvale.

Siis meie värvilipp Teil’ tuletagu

Veel meele meie Seltsi püüdmisi,

Ning õuemärgi täht Teilt peletagu

Ka eemale kõik vale hüüdmisi.

Kui seda tulu Selts Teil’ jõuab tuua,

Kui vaimukindlus saab Teil’ päriseks,

Kui tubliks elule ta saab Teid luua,

Siis hüüdkem: Õnn, Sull’ Seltsil’, igaveks!

SAATEKS

26. märtsil 1870. aastal kogunesid rahvuslikult meelestatud eesti üliõpilased Tartus esimest korda. See kuupäev tähistab nii Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kui ka laiemalt rahvusliku haritlaskonna eesmärgipärast koondumist rahvuskultuurilistel, hiljem ka rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Kooskäimise mõtte algatajaks oli teoloogiaüliõpilane Andreas Kurrikoff, kuid just peatselt Tartus meditsiiniõpinguid lõpetav Heinrich Rosenthal (1846–1916) oli see, kellest sai rohkem kui veerandsajaks aastaks EÜSi tugisammas — esmalt aktiivse vilistlasena, alates 1884. aastast esimese “vilistlaste talitajana” ehk vilistlaskogu esimehena. Mõlemal korral, kui eesti üliõpilased püüdsid oma kooskäimisi ümber vormistada üliõpilaskorporatsiooniks (1881–1882 Vironia, 1890– 1891 Fraternitas Viliensise nime all), toetas Tallinnas mereväearstina teeninud Rosenthal seda ettevõtmist. Muu hulgas pärineb Rosenthali sulest ka Viliensise lipulaul.

EÜSi 25. aastapäeva pühitseti 30. mail 1895. aastal Tartus seltsi paljude liikmete ja vilistlaste osavõtul. Pidulik koosolek peeti EÜSi toonases üürikorteris Peterburi ja Tallinna tänava nurgal. Rosenthal vilistlaskogu esimehena esitas pärast seltsi esimehe Peeter Hellati tervitussõnavõttu oma luulevormilise EÜSi “ajaloo”. Kaunilt kalligraafilises kirjas ja sinimustvalgelt kujundatud luuletus oli torgatud ühe Rahvusarhiivis säilitatava EÜSi protokolliraamatu vahele ja on seetõttu jäänud eraldi arhivaalina kirjeldamata. Rosenthal on valinud oma luuletuse põhikujundiks rukkiiva, sest just sõnast vili oli tuletatud korporatsiooni Fraternitas Viliensise nimi.

Luuletuse ajalukku vaatavas osas tuletatakse kokkutulnutele meelde nii 1869. aasta laulupidu Tartus, mis andis otsese tõuke nn Kalevipojaõhtuteks. Edasi kirjeldatakse 1870. aasta suvist väljasõitu Tarvastusse ja Helmesse, kus pandi alus nii Aleksandrikoolile kui ka Eesti Kirjameeste Seltsile. 1880. aasta algul tehti esimene katse asutada Viru osakond ehk eesti korporatsioon Vironia (mitte segi ajada 1900 Riias asutatud korporatsioon Vironiaga). Sellest ettevõtmisest pärineb nii sinimustvalge sümboolika kui meie ajaloo esimene sinimustvalge märter. Vironia esimees Aleksander Mõtus, kes kandis Tartu tänavatel esimest korda Vironia sinimustvalget värvimütsi, saadeti burši- ja ülikoolikohtus üha lisanduvate kaebuste tõttu Tartust välja ning Mõtus asus vaimselt murtud mehena elama Peterburi (“ehk torm küll jõudis mõne kõrre murda”). Edasi jõuab Rosenthal luuletuses senise poolpõrandaaluse tegevuse seadustamiseni ülikooli juures tegutseva teadusliku seltsi — EÜSina — ning seltsi sinimustvalge lipu õnnistamiseni Otepääl.

Kui Vironia asutamisele seisid vastu baltisaksa korporatsioonid, siis vahepealsete aastatega oli olukord sedavõrd muutunud, et Viliensise asutamiseks saadi baltisaksa korporatsioonide häälteenamuslik nõusolek, kuid uue osakonna ehk korporatsiooni jättis ootamatult kinnitamata Riia õpperingkonna kuraator ehk Vene keisrivõimu esindaja siinsetes haridusküsimustes. Ehkki rahvusliku korporatsiooni loomine ebaõnnestus ka teisel katsel ning tegevust jätkati EÜSi nime all, andis teadmine, et baltisaksa korporatsioonid olid oma tunnustuse andnud, märgatava

tõuke meeste rahvusliku eneseteadvuse tõusule. Järgnevate aastate vältel tegutseti EÜSi nime all de facto eksisteeriva rahvusliku korporatsioonina. Vastavalt buršide reeglistikule (Allgemeiner Comment) jätsid korporatsiooni asutajad ehk toonased EÜSi liikmed endale õiguse nii kinnitamata jäetud korporatsiooni nimele, vapile (õuemärk) kui ka värvidele.

1890. aastate esimest poolt, mis tipnes 25. aastapäeva tähistamisega, võib pidada korporantlikkuse kuldajaks EÜSis. Heinrich Rosenthal valiti samal 25. aastapäeva pidukoosolekul küll EÜSi teiseks auvilistlaseks pärast Jakob Hurta, kuid tegelikult hakkab ta sel ajal järk-järgult EÜSist kaugenema. Selle põhjuseks oli toonase seltsi enamuse soov vähendada organisatsiooni sisemises elus korporantlikkust ja pühenduda rohkem eesti rahvuskultuurilistele eesmärkidele. 1900. aastast peale Rosenthal enam seltsi üritustest osa ei võta ning kui 1907. aastal asutab seltskond korporantlikumalt meelestatud eüslasi korporatsiooni Fraternitas Estica, lahkub koos nendega EÜSist ka vana burš Heinrich Rosenthal, jäädes ometigi elu lõpuni EÜSi auvilistlaseks.

Indrek Elling