Читать книгу Looming - 6 2020 - Страница 4

Dementia

Mis on juhtunud, et

iga päev sa meenud mulle,

mu esimene armastus,

iga päev ma kahetsen

oma ujedust,

et ei silunud su heledaid lokke,

ei lasknud endal käestki kinni võtta,

ainult vaatasin sulle silma

ja sina mulle.

Noogutavad kassid meie käes,

klassiekskursioonilt ostetud mänguasjad,

vastasid meie eest küsimusele

Kas armastad mind?

noogutusega,

mida, tõsi, juhtisid meie sõrmed.

Ei, ka suudlust polnud meil.

Ja kõik need aastad elasin ma sinuta.

Sa ei tulnud mulle meeldegi.

Mis on juhtunud,

et ma nüüd, rohkem kui poole sajandi tagant

iga päev, iga Jumala päev kahetsen.

*

Haua tagant kummitad sa mind…

Miks?

Ma pole teinud sulle halba,

kindlasti mitte nii palju,

et sinu vaim, kummitus, mitte vaimsus,

mind rahule ei jäta.

Ikka ilmud kuskilt välja,

nagu oleksid surematu,

ja kui oledki, ole mulle tänulik,

selles sinu surematuse müüdis

on minulgi oma osa.

*

Igal laupäeval

läksime emaga sauna,

piklikku madalasse majja Veerenni tänaval,

kus nüüd on luksuslik korterelamu.

Meeste- ja naistesaun.

Mehed olid jäänud sõtta, mädanesid metsades,

külmetasid Siberis,

naistesauna pidi sabas seisma.

Selleks, et näha saada

imelikke olevusi, vanu naisi

suurte rippuvate kõhtude,

verisoonis jalgade,

punasekirjude lahjade kintsudega,

lõua all sorakil karvad.

Selleks, et tunda tulise vee laisakstegevat lõhna,

kui see kraanist plekkvanni pahises,

erutavaid kuumi pritsmeid

kõhule ja käsivartele pildudes.

Selleks, et istuda riidekapi ees

ja juua mahla valge portselankorgiga

eestiaegsest pudelist.

Ümberringi vanad ammu mullaks saanud naised,

naised üle-eelmisest sajandist,

vihaste kortsus nägudega vanamutid,

vaheetapp elu ja surma, kahe aastasaja vahel.

Nagu mina nüüd.

*

Pime kurttumm

on ligemal olematusele,

tal pole ei valgust

ega helisid.

Vaid lõhnu,

maitseid

ja puudutusi.

Aga ta elujanu on

nägijate ja kuuljate omast

suuremgi,

sest ta teab paremini kui need,

mis on olematus.