Читать книгу Vikerkaar 6 2020 - 6 2020 - Страница 2

Inglise keelest tõlkinud Juhan Aru

S’io credesse che mia risposta fosse

A persona che mai tornasse al mondo,

Questa fiamma staria senza piu scosse.

Ma percioche giammai di questo fondo

Non torno vivo alcun, s’i’odo il vero,

Senza tema d’infamia ti rispondo.

Lähme, käime siis, sina ja mina,

kui õhtu on laotunud vastu taevasina

nagu eeternarkoosis patsient lõikuslaual;

lähme, käime, läbi neid pooltühje tänavaid,

kus pomiseb üks-teine pelgupaik

unetutest öödest odavates ühe-öö-hotellides

ja rämpslokaalidest, milles kleepjad põrandad:

tänavaid, mis venivad nagu üksluine argument

täis reetlikku kavatsust, et

juhtida sind ülekaaluka küsimuseni...

Oh, ära küsi „Mis see on?“

Lähme, käime ja külastame.

Toast naised sisse-välja tõtlevad,

Michelangelost jutlevad.

Kollane udu, mis hõõrub selga vastu aknaklaase,

kollane suits, mis hõõrub koonu vastu aknaklaase,

limpsas keeleotsaga õhtunurkades,

viivles lompidel üle kanalisatsiooniaukude,

lubas oma seljale langeda korstnatetahmal,

lipsas mööda terrassist, tegi järsu hüppe

ja nähes, et on mahe oktoobriõhtu,

keerdus korra ümber maja ning vajus unne.

Ja tõepoolest kord tuleb aeg

kollasele suitsule, mis libiseb piki tänavat,

hõõrudes selga vastu aknaklaase;

kord tuleb aeg, kord tuleb aeg

ette teha nägu, vastu nägudele, mis tulevad vastu;

kord tuleb aeg mõrvata ja luua,

ja aeg kõigiks töödeks ning päevadeks kätele,

mis küsimuse tõstatavad ning pillavad su taldrikule;

sinule aeg ja minule aeg

ja aeg veel sajaks kõhklemiseks,

ja sajaks nägemuseks ja ümbertegemiseks

enne tee ja leivaviilu võtmist.

Toast naised sisse-välja tõtlevad,

Michelangelost jutlevad.

Ja tõepoolest kord tuleb aeg,

et küsida „Kas julgen?“ ja „Kas julgen?“,

aeg tagasi pöörata ja treppidest laskuda,

kiilas peanahk juba keset juukseid –

(nad ütlevad: „Küll ta juus on hõre!“)

mu sabakuub, mu krae, mis lõuani kõrge,

mu lips, peen ning tagasihoidlik, mida hoiab lihtne nõel –

(nad ütlevad: „Küll on kõhnad ta jalad ja käed!“)

kas ma julgen

ilma-avarust tülitada?

Ühes minutis on aeg

otsusteks ja ümbertegemisteks, mis kehtetud minutiga.

Sest olen tundnud neid kõiki juba, tundnud neid kõiki –

olen tundnud õhtuid, hommikuid ja pärastlõunaid,

kohvilusikate kaupa oma elu olen mõõtnud;

ma tunnen neid raugevaid hääli, mis on raugemas

ühest kaugemast toast kanduva muusika tõttu.

Siis kuidas söandaksin?

Ja olen tundnud neid silmi juba, tundnud neid kõiki –

silmi, mis nabivad sind viimistletud sõnades,

ja kui olen nabitud, nõela küljes ripakil,

kui olen nõelutatud ja seinal siplen, siis

kuidas peaksingi alustama

oma teede ja tegude põhjapaksu välja puristamist?

Ning kuidas söandaksin?

Ja olen tundnud neid käsi juba, tundnud neid kõiki –

käsi, mis võrudes ja valged ja siidised

(kuid lambitule viirus näha helepruunid udemed!).

On see mõne kleidi lõhnast,

et mu mõte eksleb nõnda?

Käsi, mis lebavad laual või mähivad õlgadele salli.

Ning kuidas siis söandaksin?

Ning kuidas peaksin alustama?

.....

Kas ütlen, et olen läinud videvikus läbi kitsaste tänavate

ja vaadelnud suitsu, mis piipudest tõuseb,

kui üksikud mehed särgiväel akendel rinnutavad?...

Pidanuksin olema paar räsitud sõrgu

lidumas tasaste merede põhjas.

.....

Ja pärastlõuna, õhtu magab nii rahulikult!

Pikad sõrmed teda silumas,

magab... väsinud... või on simulant,

laiumas siin põrandal, sinu ja minuga.

Kas mul peaks, pärast kooke ja jäätist ja teed,

olema jaksu läbi suruda otsustavat pööret?

Sest kuigi olen nutnud ja paastunud, nutnud ja palvetanud,

kuigi olen näinud, kuidas mu pea (veidi kiilaks jäänud)

ette toodud on kandikul,

ma pole prohvet – ja see polegi tähtis;

olen näinud oma suurhetke sähvatamas,

ja olen näinud igavest Teenrit hoidmas mu kuube ja itsitamas,

ühesõnaga, ma kartsin.

Ja kas oleks olnud mõtet, pärast kõike,

pärast tasse, teed ja maiustusi,

keset portselani, isekeskis arutlusi,

kas oleks olnud siis mõtet

näksata olukorrast naeratades,

ilma-avarus kokku pigistada palliks,

veeretada mõne ülekaaluka küsimuse poole,

öelda: „Olen Laatsarus, surnuist tõusnu,

tõusnud, et teatada sulle kõik, ma teatan sulle kõik“ –

kui tema, pea all kohendades patju,

võinuks öelda: „Ma ei mõelnud sugugi seda,

see pole see, ei, sugugi mitte.“

Ja kas oleks olnud mõtet, pärast kõike,

kas oleks olnud siis mõtet,

pärast loojanguid ja ukse-esiseid ja kastetud tänavaid,

pärast romaane, pärast teetasse, seelikuid, jadamisi põrandal lebavaid –

ja seda ja paljut muud? –

on ju võimatu öelda, mida silmas pean!

Kuid nagu nõialatern närvimustreid sirmile visanuks:

kas oleks olnud siis mõtet,

kui tema, kohendades patju või heites salli õlgadelt

ja pöörates end akna poole, võinuks öelda:

„See pole sugugi see,

ma ei mõelnud seda, ei, sugugi mitte.“

.....

Ei! Ma pole prints Hamlet ega pidanudki olema

olen saatjaskonnast üks, kes kohane

et edendada asja, algatada mõni stseen,

nõu anda printsile; hea tööriist, pole kahtlust,

aupaklik, rõõmus, kui on kasulik,

tunneb takti, ettevaatlik, peensusteni täppis;

sõnas ilmekas ja nõtke, kuid pole teab mis tark;

aegajalt, tõepoolest, pea et naeruväärt –

vaata et, aeg-ajalt, Narr.

Ma vanaks jään... ma vanaks jään...

Kord kannan pükse, millel üles rullitud säär.

Kas kammin siis juuksed tagant lahku? Kas julgen süüa virsikut?

Siin kannan valgeid flanellpükse ja kõnnin piki rannikut.

Olen kuulnud, kuidas näkineiud laulavad, üksteisele.

Ma ei usu, et nad laulavad kord minule.

Olen näinud neid lainete turjal avamerele kappamas,

harjates valgeid juukseid lainetel, mis taanduvad,

kui tuul lööb merevee valgeks ja mustaks.

Oleme viivelnud meretubades meretütarde lähedal,

kellel punased-pruunikad meriheinad pärgadeks,

kuni inimhääled äratavad meid ja me upume.