Читать книгу Looming - 6 2021 - Страница 4

Karl Martin Sinijärv

MAA

Maa ja Sa

Maamärkidena läbi ilma ikka Sa ja Maa.

Ja Maagi saab siin eputada suure tähega.

Näiteks Päike? Tühitähik sõnamängu halbuses.

Muudkui laguneb ju iseoma palge malbuses.

Ja läbi maksva ilma lajub raju puhta priilt.

Näed vaimusilmas paradiit kui Kalevipoeg siilt.

Sa tajud oma aju laiust aja lademetel.

Sinu suusklus on vaid sulnis siuglemine sademetel.

Kuid kes Sa oled – Vanapagan vahest toda teab.

Taevaisa igaks juhuks sängi valmis seab.

Mõistetav?

Mõistan põllumajandust küll. Jõusööta ja vagusid

ja piimaloomi ja alet ja väetist,

mõistan äkkeid ja traktoreid ja rukist ja

poetagust õlut ja jäätist,

mõistan mulda ja selle sees elajaid,

selle sees surejaist aru saan küllaltki hästi,

aga millest ma aru ei saa, on, et kuidas see kõik

(ja kelle mahitusel) kunagi võimsasti mullale-vallale lasti.

Tuli ta maast või taevast, või merest, kui merd

veel ei olnud,

oli ta üldse või oligi nii, nagu väidavad nood,

kes, et, oh, mida te nüüd, eh-ei,

midagi-ealeski polnud?

Mõistan jääaega ja metsa ja ürgset ollust ja väekat verd.

Väetiseks muldume kõik, ka laberik Maa

ja ta terane serv.

Universumi konarlikul tenniseplatsil.

ÕHK

Taevataadist lähemalt

Vist läbi uduhabeme ja raukluse Sind aretati liiga isalikuks.

Viltu käima jäid, tokk käes, said tornjalt pisalikuks

ega lõpuks veennud enam kuigi paljusid.

Su üle heideti liig rohkeid nalju siis.

Suur osa neist jäi kinni pilvedele.

Palju valu paistes põlvedele,

palju headmeelt heasse uriveerel hinge,

ohtralt ütlusi, et ärge kohe minge

selle liiga kõrge ilmaveere taha,

kuhu lõppelõpuks kõik jääb meitest maha,

aga kus ei praegu ole ühtki ootust,

ole usku ega uskumisetust.

Just Sust saab ikkajälle tulla hele.

Aga kellele ja keherdune hele?

Ma paluks meile. Helehele, mittejäle.

Kohe.

Enne, kui taas must.

Ei jaksa taluda ju taevaisatust.

Kuis talub Taevaisa oma isadust?

Ükskord ikka mõtlesime nõnda

Ükskord oli meil taevas

Ükskord oli meil õhk

Ükskord tuli meil tuli

Ikka oli meil õhk

Siis me põletasime

Ikka oli meil taevas

Ikka oli meil õhk

Ikka oli meil tuli

Ükskord oli meil õhk

Jälle me põletasime

Mõtlesime et taevas

Mõtlesime et õhk

Mõtlesime et tuli

Õhk mõtles et õhk

Nõnda me õhutasime

Nõnda ta tuli

TULI

Tulelik

Näe, piki palgeid leegid löövad, aga silm ei sulgu,

öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu

ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,

puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.

Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,

kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,

paksude kõmmeldund põrandaplankude all

leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus

asjadeotsija jaoks.

Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata

ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,

ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,

ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.

Massiivse unustuse alt välja kõdunenud talumajas

polnud unuajaleha kõrval suurt muud nuhutada.

Kui ehk see kummuli kummut?

Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.

Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.

Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.

Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.

Oi? Ei?

Noid päikseleeke, sulatavi asfalti maanteede

ja peegelpilvekate klärahtavi klaase!

Oi protuberantseid metastaase

vähjus ilmatumalt imelikumail käärajude alleedel!

Yeah rokenrolli, hõissa lõõtsapilli,

tinktinktink edm-i, öö on sulakuum (hei!),

vainpeepluseta tantsi närvid kurjil kivel villi,

ainsaks jahutuseks iseoma sisemine tuum.

Ei.

Külm süda elutuld ei tapa. Ei tema tee nii.

Sa murrad sisse pruulikotta, muuseumist

pätsad iidse kapa,

lood uue,

jahutava,

vahutava,

kehutava

taustsüsteemi!

VESI

Või-või

maadligi õhkligi tuldpidi vettligi maja

ürgpidi lees

see on küsimus läbi ruumi ja aja

ta tuksub me sees

temas me elame temas me armastame

temas me sureme

kui me tas elame kui me tas armastame

siis tas ei sure me

siis taas ei sure me

ja pärast meid tulgu või

koorevõi või või või võimargariin

või nüüd ja siin

Üle

Üle vete ja vaikuste vaadata pole niisama.

Seal sahiseb saladusi ja surfilaudu.

Haldjaid on kuuvalgel kolamas, kalamehi ja kalu.

Sisuliselt on meri ju keetmata kalasupp.

Tormjas ja tõrges ja toores.

Võid visata sibulad sisse,

võid haakriku korjata rannalt,

toorik ja tõrkjas ja tormilik,

keetmata, taltsutamata

läitmata leem.

Vana hea püha vesi.

Suur ja hõbedane.

Loov ja lõhkuv ja hull.

Mõistlik merine inimees

pahaks seda ei pane.

Küll aga heaks.

Jah, nii peaks-

ki.