Читать книгу Akadeemia - 7 2021 - Страница 4

KUIDAS LOTMAN MÕTLES?

Miks mitte algatuseks niiviisi küsida, kuigi teame tõenäoliselt ette, et vastus libiseb meil käest. Vahel võib olla küsimus tähendusrikkam kui vastus. Mõte, et küsimuses endas võib olla varjul piisavalt mõtlemise vabastavat ilu, tundub sellegipoolest ligitõmbav.

Maagilised on need mõtlejad, kes ise muutuvad mõtlemise käigus, kujundavad ümber oma arusaamu ja loovad uusi tõe otsimise tööriistu. Võib olla üpris kindel, et üks Lotmani olulisi tunnetuslikke tööriistu oli enesevaatlus. Ei ole võimalik vastata küsimusele, milline oli Lotmani “teooria” kui selline või millised olid tema kultuuriteoreetilised seisukohad, sest eri ajajärkudel mõtles ta iseenesele risti vastu, mõtles endast üle ja ümber ning tegi seda kaasahaaravalt, elegantselt ja vaimukalt. Sellist annet on antud vähestele. Oletan, et Lotman jõudis just iseenese mõtlemist jälgides äratundmisele, kuidas ühe paradigma teoreetiline tuum kipub mõne aja möödudes loominguliselt tühjaks jooksma ja kuidas “anarhistlik” perifeeria sellele taas särtsu juurde annab. Sellisest enesevaatluslikust äratundmisest tuletas ta universaalse kultuurisemiootilise mudeli. On üpris loogiline uskuda, et inimteadvusel, kultuuril ja tekstil on mingeid kattuvaid ühisjooni. Niisiis oli Lotman eelkõige vaatleja, kes kogu elu uuris ja vaatles iseenda maagilist mõttekosmost. Oma parimates tekstides mõtleb ta nagu juudi müstik, kes äkilise kirgastuse ajel lööb puruks iseenda loodud maailma ja hakkab ehitama midagi täiesti uut ja ettenägematut.

Kõige täpsemalt on Lotmani rolli Tartu vaimuelus kirjeldanud vahest Jaan Undusk paari aasta taguses intervjuus pealkirjaga “Semiootikast Kassaris Jaan Unduskiga”.1 Tunnen ja mõtlen vist üsna samamoodi. See, kuidas lotmanlik semiootika inimesi vaikselt ära tinistas, ongi üpris imelik. Niisiis jääksin selle fenomeni avamisel hea meelega Jaan Unduski takkakiitja rolli ja kinnitan meelsasti, et just-just, nii see täpselt oli! Mitmed oma kultuuriteoreetilise vaateviisi tunnetuslikud nurgakivid (perifeeria, süsteemivälisus) omandasin just Lotmani töid lugedes ja olen neile truuks jäänud ka mitukümmend aastat hiljem. Samuti pärineb Lotmani tekstidest mu hilisem huvi loovuse teoreetiliste küsimuste vastu. Unduski usutluses on ehk kõige paremini kirjeldatud seda, mida semiootika noore inimesega tegi, kuidas see lõi lummava ja inspireeriva õhustiku. Lisaks puudutab Undusk põgusalt ka semiootilise mõtteviisi ärritavat olemust, mis on tekitanud lõputul hulgal “võrratuid virinaid” (Margaret Atwoodi vaimukas termin) siseringist kaugemal seisjate hulgas. Minu meelest varjab semiootika endas midagi salapärast ja kabalistlikku. Mulle meeldib mõelda, et parim osa semiootikast on mingi kavala nõksu abil seotud iidse vanatestamentliku müstikaga, ja teiseks, et seda väidet on mõistagi võimatu tõestada.

Semiootika on salakaval teadusharu: tema kirgastav loomus võib sama kiiresti muutuda masendavaks märgiteoreetiliseks juraks, mis ängistab vaimu ja luupainab lugejat. Minu meelest kuulub semiootika pigem heade vürtside hulka, tema algupärane koht on maitseainete riiulil. Katsutagu aga sellest kaerahelbeputru keeta, kui see muutub otsekohe millekski ebameeldivaks, purukuivaks semiootiliseks aruandeks, millest on välja roogitud igasugune loominguline nõtkus. Nii võiks semiootikat võrrelda eelkõige kokakunstiga, ja kõige ehedamal kujul on seda väärt printsiipi rakendanud nähtavasti Juri Lotman ise.

Need alusmõtted, mida Lotman püüdis sõnastada, ongi teatud mõttes maagilised. Lotmani semiootika on omaette nõiakunst, leebemalt väljendudes andeka mustkunstniku kübar, seepärast ongi seda nii raske järele teha. Lotman võis sinna torgata näiteks küüliku ja tõmmata sealt järgmisel hetkel välja hoopis piraka kaalika. Peale veidra kõlasarnasuse ei ühenda neid kahte asja esmapilgul miski. Kui aga kaalikas tagasi kübarasse torgata, ei saa sest enam küülikut, vaid uurija pihku jääb hoopistükkis praetud kala. See kõik hakkab kiibitsejatele vaikselt üle mõistuse käima, ja hetkel, mil kogu loogika kipub sootuks kokku varisema, lükkab Lotman kõik asjad relvituks tegeva elegantsiga läbi pöörase seosteahela mingisugusesse vankumatusse loogilisse süsteemi, pannes kõik ahhetama. Kaalikas ja praetud tursk ei huvita enam kedagi, kõik pilgud on pööratud Meistrile, sest isegi kui ta mingi nõksuga tervel lektooriumil vaiba alt tõmbas, ei vähenda see karvavõrdki tema mõtlemise nõtkust ja elegantsi.

See, millele ma vihjan, on tõdemus, et Lotmanile võib küll vastu vaielda (ta ise utsitab korduvalt seda tegema), kuid temast ei ole võimalik “üle mõelda”. See teadmine on ühtaegu rahustav ja frustreeriv. Semiootika jalutab maailma piiridel, mis ju ongi omamoodi mustkunstniku kübara serv. Aeg-ajalt kukuvad ka semiootikud ise sinna sisse ja keegi ei tea, mida nad kübaras nägid või mis nendega seal toimus. Semiootika on krüptiline teadus — vähemalt on see üsna levinud arvamus. Kuigi märgiteadus kannab endas tüvemädanikku, paisub tema tüvi sama võimsaks nagu õõnsaks muutunud tammel. Semiootika meetod on monteeritud tema enda esilekutsutud tähendusvaringu keskmesse, mille südames haigutab tühi auk. Siinkohal olemegi jõudnud vabastava ummikmõtteni, et kõikide tähtsate asjade alguspunkt on tühjus. Tühjus teeb asjad kasutatavaks, aga see on juba klassikaline zentarkus. Semiootika on mingi suuremat sorti kosmiline viga, õudne paradoks või vähemasti rattarumm, kust lööb pidevalt tuld välja. Nii kõnnivad semiootikud äraseletatud näoga maa peal, kuniks jube tornaado nad kosmosesse imeb. Semiootika on tunnetuslikult riskantne eriala, palju hullem kui psühholoogia, mis samuti terve hulga inimesi hulluks ajab. See on leping jõududega, millest inimesel pole aimugi.

Lugematutele ohtudele vaatamata on Lotmani semiootika kirgastav ja avastuslik. Oma universaalse loomuse tõttu pole paljud tema kultuuriteoreetilised seiskohad kaotanud uudsust. Võtame näiteks ühe eesti kultuuri tähendusrikka fenomeni, milleks on paigapärasus. See nähtus on Eestis kujunenud väga pika aja jooksul, koondades endasse arhailist mõtlemist ja iidseid kultuuritavasid, mis mujalt on juba ammugi kadunud. Mulle on huvi pakkunud eesti kultuuri konservatiivne tuum ja samal ajal küsimus, mis on see, mis on loonud eesti kultuuris tasakaalu arhailise tuuma ja uuendustele avatud perifeeria vahel. Eestis on viimast kindlasti aidanud edendada merekultuur, sest kultuuriuuendus liigub kiiremini mööda lagedaid alasid või suuri jõgesid ning kipub takerduma metsasesse ja soisesse maastikku. See on Eestis loonud väga olulise pingevälja näiteks südamaa ja rannikupiirkonna, saare- ja mandrirahva, lõuna- ja põhjaeestlaste vahele. Põnev on aga see, et sellest iidse moega paigapärasusest ja maalähedusest on praeguses Euroopa kultuuris omakorda saanud maagiline perifeeria, mis tõukab hoogsalt tagant innovaatilist tulevikumõtet. Keskkonnakriisi kontekstis on eestlaste arhailine elulaad, isegi kui see on säilinud üksnes inimeste kujutluses, nii mõnegi nurga alt hoopis oma ajast ees. See, mis oli alles mõne aja eest unustusse vajunud perifeeria, liigub suurte ühiskondlike ja sotsiaalsete muutuste tuules kiiresti kultuurilisse tsentrisse. Siin varjab ennast ka Eesti võimalus, kui seda ainult osataks piisavalt nutikal moel suureks mõelda.

SEMIOOTIKA KUI TUNDMUS KÕIKE SELETAVAST TEOORIAST

Semiootika juurde sattusin esmalt Linnart Mälli loengute kaudu, täpsemalt tänu tema erihuvile nulli ja lõpmatuse semiootika vastu. Oli ka suur Masingu vaimustus. Mäll oli Uku Masingu õpilane ja armastas teda oma loengutes meenutada. Veidi hiljem hakkasin käima vabakuulajana Igor ˇCernovi kultuurisemiootika kursusel. Kogusin tükk aega julgust ja andsin talle ühe loengu lõpus südamevärinaga oma semiootikaalase kirjatöö. Järgmisel loengul vii-pas ˇCernov mind enda juurde, naeratas salakavalalt, viibutas siis demonstratiivselt rusikat ja uuris, kas üliõpilasel on vaimse tervisega kõik korras. Üldjoontes oli tema suhtumine siiski julgustav ja heatahtlik. Sellest vestlusest pärineva stardikiirenduse tõttu ma semiootikat õppima sattusingi.

Püüan toonast mõtterändu mälu järgi taastada, kavatsematagi olla teab kui originaalitruu. Essee lähtus lotmanlikust ideest, et iga maailm on tekst, ning kõik need universumid on omakorda võimelised astuma üksteisega loomingulisse dialoogi, sünnitades niiviisi üha uusi maailmu. Selle selgituseks mõtlesin välja tegelikkuse kolmetasandilise semiootilise mudeli (füüsika, bioloogia, kultuur), mida minu arusaama järgi pidi kokku siduma antroopsusprintsiip.

Usun, et paljusid üliõpilasi kannustab mõnel eluhetkel soov luua oma “kõike seletav” teooria, koondada kogu eksistents ühele-kahele kõige olulisemale lähtealusele. Tudengiaeg on selleks suurepärane võimalus; olen ikka olnud veendumusel, et ülikooli astumise eesmärk peaks eelkõige olema maailma mõtestamine, alles seejärel tuleb eriala. Lugedes bioloogia kolmanda kursuse tudengina Juri Lotmani töid kultuurisemiootikast, tekkis tunne, et semiootika võiks sellist mõtteavarust pakkuda. Bioloogiat viis mind õppima eelkõige huvi evolutsiooni vastu; olin Baeri vaimus juurelnud selle üle, kuidas loodus on lahendanud elu järjepidevuse küsimuse. Lühidalt öeldes mahtus see vaimustus tõdemusse “indiviidil on piirid, aga elul ei ole piire”. Mind paelus eluslooduse imepärane võime meisterdada iseendast koopiaid. Selleks et elu kestaks n-ö igavesti, üle indiviidi omailma piiride, tuleb temast teha väiksemas mahus koopia, kuhu jääks vaid kõige olulisem. Selle evolutsioonilise leiutise nimi on reproduktsioonivõime. Järeltulijad peavad olema vanematega (“originaaliga”) piisavalt sarnased, et tagada populatsiooni järjepidevus, ning piisavalt erinevad, tagamaks küllaldast vabadusastet looduslikuks valikuks ja liigi evolutsiooniliseks arenguks. Looduse elujõulised koopiad peavad olema originaalist mõnevõrra erinevad, lapsed peavadki olema oma esivanemate untsuläinud tõmmised. Kui käbi kukub vastu kändu, lööb selline põrutus evolutsioonil kergesti hinge kinni.

Enam-vähem sama mehhanism näib toimivat ka kultuuris, see on seotud loovusega. Siin on jäljendamise vabadusaste märksa suurem kui looduses, kuid siiski mitte piiramatu. Mõte ei saa sündida eimillestki, pauk luuavarrest on isegi vaimu tasandil väga haruldane. Mõte saab tekkida vaid eelnevast mõttest, ja kuidas tekkis esimene mõte, seda ei tea me siiani. Kultuuriga on sama lugu. Võimalik, et need kõige esimesed kukkusidki taevast alla. Igatahes näib mis tahes süsteemi arenguloos olevat otsustava tähtsusega sündmus see, kui tekib võime infot kokku suruda. Just võit info liiasuse üle tähistab suuri arenguhüppeid nii looduse kui ka kultuuri arengus.

Ja kusagile siia on tõenäoliselt peidetud ka koopiate valmistamise taevalik saladus. Meile ei paku erilist pinget teadmine, et erinevaid asju võib tähistada ühe ja sama sümboliga. Kuid esimene inimene, kellele turgatas pähe veider mõte, et seitset lammast ja seitset kõrvitsat saab üles tähendada ühe ja sama märgiga, oli geenius. Me oleme aja jooksul selle esialgse vaimustusepuhangu unustanud, matemaatikat ei ole vaja enam uuesti leiutada, vapustavast leiutisest on saanud harilik ja väheütlev reaalsus. Koroonaviirus pani aga endast kõnelema terve maailma üksnes seetõttu, et see imetilluke õhuparasiit on geniaalne jäljendaja, mis kasutab oma klanni huvides ära ühe humanoidse tööandja keres asuvat kopeerimismasinat, võltsides julmalt tema DNAd.

SEMIOOTIKA ON NII KULTUURI- KUI KA TUNNETUSTEOORIA

Seda laadi kopeerimismehhanismide teisenemist ja arengut näeme kõikjal, nii teadvuse, elu kui ka võib-olla isegi kosmilisel tasandil. Enamik normaalse IQga inimesi ei ole ilmselt võimelised tajuma, kuidas DNA rakus paljuneb või mitokondrid tsütoplasmas huugavad, ent aistingud organite tasemel on hulkraksetel juba täiesti olemas. Meil puudub subjektsus rakkude ja organite tasandil, see on evolutsioonis lukustunud tervikorganismi tasandile — kuid põneval kombel siiski mitte kaugemale rühkinud. Kui mükoriisa välja arvata, ei näe me looduses ülemäära palju liit- või taruorganisme. Kuigi teoreetiliselt pole mõtleva ökosüsteemi teke võimatu, pole seda siiski juhtunud. Kooslus võib küll käituda ühtse tervikuna, kuid näiteks metsast kui iseseisvast tunnetusüksusest kõnelemine tundub siiski rõhutatult poeetiline. Ilmselt on iga organism arengulooliselt programmeeritud kiivalt säilitama ja kaitsma oma subjektsust, mida ta vabatahtlikult sugugi loovutada ei taha. Sellest vaatenurgast on põnev hoopis konstateering, et need hetked, kus see evolutsioonis on siiski juhtunud, on viinud väga oluliste arenguhüpeteni. Ainuraksete ja hulkraksete vahel on ilmselt palju suurem erinevus kui näiteks inimese ja tehisintellekti vahel, nii et inimteadvuse võimalik kokkusulamine robotitega ei pruugi kaugemalt vaataja jaoks paista tulevikus kuigi olulise sündmusena.

Iga organism, mõte või tekst on universumi väike koopia, liivatera, mis kannab endas mäge. Areng näib olevat kulgenud selles suunas, et vaatlejaid tekiks üha rohkem, et koopiaid saaks seeläbi rohkem ja et need maailma peegeldused oleksid üksteisest piisavalt erinevad. Elutervik saab sündida üksnes Segasumma suvilas. Aukartust aga tekitab pigem see, et mingil hetkel võib vaatleja paisuda suuremakski kui maailm, mida ta silmitseb. Näiteks mõte. Me ei saa olla kindlad, et füüsiliselt või füüsikaliselt tajutav maailm oleks tõepoolest piiritu. Ka elu kohta pole meil ülemäära tugevat alust seda väita, me ei tea, kas “elusus” võib olla universumi universaalne omadus või pigem selle aineringes tekkinud ebaharilik arenguviga. Kuid võime olla üsna kindlad, et mõttel ei ole selliseid piire. Sellest vaatenurgast on kultuuri teke sama müstiline ja seletamatu nagu Suur Pauk või elu teke Maal nelja miljardi aasta eest.

Oleme harjunud inimest kui elutervikut käsitama üsna piiratult, meie kultuur ei paku inimesele kuigi palju eksistentsiaalset mängulusti teistsuguste identiteetide kujul. Ilmselt on selline kivinenud subjektsus kultuuriloos üsna erandlik, paljud maailma müüdid on varustanud muistse inimese hoopis paindlikuma arusaamaga elu olemusest. Selline multiidentiteet on ka meil olemas, kuid harjumuspärane maailmapilt ei kipu seda tõlgendama eksistentsiaalse kogemuse osana. Ehkki me teame suurepäraselt, et iga inimese selja taga on neli miljardit aastat lakkamatut evolutsiooni ja rakkude rännuteel pole selle aja jooksul toimunud ainsatki katkestust, ei suuda selline võimas tõdemus üldjuhul inimest eksistentsiaalselt kirgastada. Moodne maailmapilt on ikka veel masendavalt antropotsentristlik, kuigi on üpris selge, et biotsentristliku maailmapildi kaitsevarjus oleks inimkonna elujäämine igal juhul märksa paremini tagatud ning tõenäoliselt oleks ka inimese enda olemisäng palju väiksem. See, millest nüüdisaja inimene puudust tunneb, on osadus. Kokkukuuluvus oma esivanematega, loodusega, kosmosega ja maailma põhjatu salapäraga. Tänapäeva elu on sulgenud inimhinged eluaegsesse üksikvangistusse ja pole imeks panna, et südameheadust, mis meid ühe suure suguvõsana tulevikku peaks kandma, kipub väheks jääma.

Semiootikas uskusin vastuseid leidvat ka teistele elu põhiküsimustele. Näiteks arusaam mikro- ja makrokosmose ühtsusest või küsimus tunnetatava maailma piiridest. Esimese juurde juhatas mind Juri Lotmani sügavmõtteline käsitlus kolme tüüpi intellektuaalsetest süsteemidest (teadvus, tekst ja kultuur). Arutluskäik, kuidas ta jõuab äratundmiseni humanitaarse mikro- ja makrokosmose sisemisest ühtsusest ning kõigi kolme vankumatust ühisosast, oli äärmiselt paeluv lugemine. Ka nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem tundub mulle see väide oluline eelkõige just esteetilise printsiibina, mis väljendab kõige paremini inimliku olemise eksistentsiaalset ilu. Lotman oli selliste tunnetuslike analoogiate leiutamises ületamatu meister.

Tajutava maailma piiride üle juhatas mind aga juurdlema juba mainitud Linnart Mäll oma kaasahaaravate loengutega muistsest hindu õpetlasest N¯ag¯ardžunast. N¯ag¯ardžuna oli mahajaana budismis šunjavaada koolkonna rajaja, nähtavasti tühjuse kõige kirglikum mõtestaja maailma mõtteloos. Mäll sidus oskuslikult oma arutluskäigud nulli ja lõpmatuse semiootikast Vana-India filosoofiaga, tekitades mulje, et null ja lõpmatus kuuluvad orgaaniliselt kokku. Mõlemad rajajooned tähistavad mingisugust olulist tunnetuslikku piiri, millest kaugemale naljalt ei saa, vähemasti mitte tavamõistuse atribuutikat kasutades. Veel on Mälli loengutest meelde jäänud tema jutustatud kaunikesti jube lugu, mis olla juhtunud Prantsusmaal kolmesaja aasta eest; just siis olevat tuleriidal põletatud viimane inimene, kes oli söandanud kasutada nulli — tühja märki, mis võis tähendada ainult üht: selline inimene on oma hinge kuradile müünud. Liivimaa kindralkubermangus, tähendas Mäll, nulli kasutamise eest inimesi ei põletatud. Üks neist

Rootsi aja kindralkuberneridest (Johan Skytte) rajas nõrkushetkel hoopis Tartu ülikooli.

Selle teema jätkuna meenub, et kord pakkus Mihhail Lotman oma loengus tudengitele järgmise jaotuse: asjad, mis on päriselt olemas; asjad, mis on potentsiaalselt olemas (s.t need, mis võivad sobivate tingimuste korral sündida); asjad, mis saavad olemas olla üksnes märgiliselt; ja viimaks asjad, mis on ka semiootiliselt võimatud. Pole kahtlustki, et just see viimane jaotis tundub iseäranis lummav. Jättes põhiküsimuse samaks, võime selle paradoksi esitada ka lihtsamas sõnastuses: asjad, millest saab mõelda, ja asjad, millest kohe kuidagi ei saa (nendest mõtlemine oleks lihtsalt täiesti mõeldamatu!).

Mida selline märgiteoreetiline eristus siis õigupoolest tähendab? Isegi üsna nappide teadmiste valguses märkame kohe, et oleme koperdanud mingisse kuratlikku lõksu. Kui me ütleme, et “neid asju ei ole”, siis sellise nimetamise kaudu oleme paratamatult loonud ühe spetsiifilise hulga, mille liikmeid iseloomustab “mitteolemine”. Enne seda küsimust ei pruukinud neid “olematuid” tõepoolest eksisteerida, aga pärast niisuguse vastuoksuse väljahõikamist koputavad nad juba võidukalt meie uksele. Rahuldavat vastust me küsimusele ei saa, sest olemasolu võib olla nii füüsiline, virtuaalne kui ka semiootiline ning ontliku vastuse asemel sunnitakse meid ümber sõnastama küsimust ennast.

Siiski näis mulle, et semiootika pakub mingi kavala nipi selle paradoksi ründamiseks. Peab ju leiduma mingisugune võimalus, kuidas sellest tunnetuslikust tumeainest koosnevale hulgale semiootilist sousti selga pritsida ning nihutada kogu oma vaimujõudu kokku võttes maailma piire sammukese kaugemale. Just sellel rajajoonel kerkib igipõline küsimus süsteemi ja süsteemivälise vahekorrast: millised on ülepea vaatleja võimalused astuda kontakti millegi süsteemivälisega. Filosoofias, füüsikas ja matemaatikas on põrkumine kirjeldatud piiridega ilmne. Kuid mulle tundub, et selle Suure Tundmatu ees seistes on semiootika neist kõige halastamatum, tema laupkokkupõrge müstikaga (või mis see siis on?) on kuidagi ette määratud ja see pauk on igatahes võimas. Selline, mis toimub juba kusagil tunnetusliku riski piiril ja paiskab inimese hetkega kaosesse, lootes, et see ei ole lõpuni laastav, vaid tolle varingu varjus sünnivad uued südameverega tembitud tundmused ja teadmised, karjed ja äratundmised, mis on vajalikud uue teadmise sünniks.

Niisiis seisneb Juri Lotmani veetlus muu hulgas ka selles, et ta armastab küsida väga suuri küsimusi. Tema mõtlemise kaemuslikuks kreedoks on avarus. Kui ta haistab, et kusagilt saab kaugemale minna, siis ilmtingimata võtab Lotman riski ja läheb. Teda ei huvita läbikäidud maailma detailne kaardistamine, see jäägu teistele. Aga niipea, kui kuskil kangastub mõni uus ja tundmatu teeharu, tormab ta seda otsekohe lapseliku õhinaga avastama. Lotman on nagu murdvaras, keda imetlevad nii kurjategijad kui sandarmid: ta muugib seifi lahti, kuid ei võta sealt midagi, varanduse kokkulugemine jäägu teistele. Seda laadi saladuste avastamiseks oli tal erakordne vaist.

ANTROOPSUSPRINTSIIBI KÜTKEIS

Antroopsusprintsiibi sõnastas pea viiekümne aasta eest Inglise astrofüüsik Brandon Carter. 1973. aastal avaldas ta võrdlemisi radikaalse idee, et universum peab olema loodud niiviisi, et seal saaks tekkida vaatleja. Ühesõnaga, inimese teke peab ilmaruumis olema ette määratud, muidu ei saaks universum iseenda olemasolust teadlikuks. Antroopsusprintsiipi ei saa loodusteaduslikult tõestada, see on lihtsalt üks kosmoloogilisi aksioome, inimese eksistentsi üle mõtlemise võimalik lähtepunkt. Sellisele esmapilgul kaunis haprale positsioonile vaatamata on antroopsusprintsiip juba pool sajandit visalt vastu pidanud ja oma “ebateaduslikust” loomusest hoolimata osutunud kosmoloogias vägagi viljastavaks ideeks. Antroopsusprintsiip väidab, et kui universumi põhikonstandid ja sellest tulenevalt ka tema varajane arengujärk oleks olnud teistsugune, oleks vaatleja teke olnud võimatu. Tähetolmust inimeseni on küll hirmuäratavalt pikk samm, kuid see-eest on selline samm kindel. Selle loogika järgi sündis Valdur Mikita juba 13,8 miljardit aastat tagasi, kui universum suikus alles pähklikoores.

Kahjuks ei ütle antroopsusprintsiip midagi konkreetset meie tuleviku, jumala ega igavese elu kohta, need küsimused on meie kaela veeretatud. Me peame nendele piinavatele küsimustele vastust otsima umbes 93 miljardi valgusaastase läbimõõduga mullis (või mis iganes kujuga see olema peaks), teadmata, kas selliste küsimuste esitamine ei peida endas juba ette tarbetut terviseriski. Vaatleja (kui tema roll ikka on seda päratu suurt mulli vahtida) on pandud igavesti ägama just sellesama süütu tegevuse pärast, et ta sellele universumile ammuli sui otsa vahib. Brandon Carter on vastutustundetu huligaan: me teame ju, et inimene ei saa rahuldavalt hakkama isegi tühiste olmeprobleemidega, miks siis peaks teda veel kägistama säärase eksistentsiaalse topeltnelsoniga! Universumi üüratute mastaapide juures näib olevat vaatleja õlgadele laotud liiga suur koorem. Samas, seesama magus äratundmine, et mina = kõiksus, leevendab pisut krooniliseks kiskuvat valu, mis pähklikoore-universumis igale vaatlejale seljakotti kaasa pakiti. Universumist on keeruline mõelda, et inimene endast välja ei läheks (see on lihtsalt nii suur).

Brandon Carteri sõnastatud antroopsusprintsiip on kaasa toonud terve hulga vaimukaid mõttearendusi, mis on sama raskesti tõestatavad nagu esikteooria ise. Ameerika kosmoloog Lee Smolin on universumi arengu seletamiseks appi võtnud evolutsioonibioloogiast pärineva idee. Tema hüpoteesi kohaselt toimivad mus-tad augud omamoodi loodusliku valiku mehhanismina kosmilises mastaabis. Kui massiivne taevakeha kollabeerub mustaks auguks, hakkab ta pärast maksimaalse tiheduse saavutamist uuesti paisuma, sünnitades seeläbi uue, hoopis teistsuguse universumi, mille algparameetrid (Plancki konstant, elementaarosakeste laeng jt) erinevad meile tuttava universumi parameetritest. Niisiis on Smolini järgi universumil olemas reproduktsiooni- ja evolutsioneerumisvõime.

Kvantfüüsik Leonard Susskind on antroopsusprintsiipi edasi arendades välja jõudnud stringiteoorial põhineva multiversumi hüpoteesini, nimetades sellist hiiglaslikku universumite parve kosmiliseks maastikuks. Susskind ei usu, et multiversum oleks tingimata loodud inimese näo järgi (s.t antroopsusprintsiip ei pruugi olla universaalne), me lihtsalt oleme “ellu ärganud” ühe pisut sõbralikuma universumi nurgas. Vaikivatest universumitest (neist, millel pole vaatlejat) ei saa me midagi teada, sest kosmiline looduslik valik pole neid kahjuks veel ühegi silmapaariga varustanud. Ja siin oleme taas jõudnud ühe põhimõttelise tunnetusliku piirini, suure ja inimliku küsimuseni: kuidas tulla toime teadmisega süsteemivälise maailma olemasolust? On üpris loogiline oletada, et universum ei paljasta kunagi kõiki oma saladusi ning mõtleva inimese kokkupõrge tundmatuga on igal juhul vältimatu.

Ainuke võimalus seda tunnetuslikku tumeainet kuidagimoodi arvesse võtta on nähtavasti usk. See äratundmine võiks inimesele olla teatud mõttes ka n-ö astropedagoogiliseks orientiiriks. Süsteemi ja süsteemivälise piiril käib lakkamatu võitlus — mõnikord ka lihtsalt heatahtlik nügimine — teadmise ja usu vahel. Need kaks tunnetuse tuuma otsivad inimhinges tasakaalu ja seda tasakaalupunkti võibki nimetada tõeks. Tõde koosneb nii teadmisest kui ka usust; teadmine ilma usuta on piiratud ja inimese tunnetuslikku horisonti kitsendav. Me teame seda, mis toimub süsteemi sees, ja usume seda, mis toimub sellest väljaspool. Tark inimene teab muidugi ka seda, et süsteemi seeski ilmutavad end aeg-ajalt mustad augud või valged laigud ja et isegi teada-tuntud maailmas kohtame mõnikord ootamatuid tulnukaid ehk süsteemivälist substantsi. Nii et miski pole päris kindel ja võimalus puhastada oma hinge kas usu või teadmise läbi ongi sügavalt isiklik küsimus.

Inimese eluiga mahub üldjuhul ära saja aasta piiridesse, tema geneetiline eluiga (Elu iga) ulatub nelja miljardi aastani, aga kui “elu” pikendada sõnaga “olu”, siis võrdub meie elementaarosakestest koosneva füüsilise keha eksistents universumi enda vanusega. Antroopsusprintsiip lisab meie elule ja olemisele elegantselt justkui kümmekond miljardit aastat juurde: ta ei luba inimesele tingimata igavest elu, küll aga igavest olu, mis on igatahes parem kui mitte midagi. Elu jõgi voolab läbi erisuguste kehade rodu, mõistatuslik kosmiline ratsanik vahetab lihtsalt hobuseid. See on minu meelest palju adekvaatsem ettekujutus elust, sest nii saab inimene olla osa Elu suurest voolust, tundes samal ajal hädavajalikku müstilist osadust. Inimese elu mõte on mitte rüvetada seda salapärast ühendusteed mikro- ja makrokosmose vahel.

Kuhu me niisuguse antroopsusprintsiibi tõlgendusega siis välja jõudsime? Universumis eksisteerib mehhanism, mis meisterdab iseendast koopiaid. Miks seda tingimata vaja on, me ei tea, ja kuna me ei saa seda tuletada loodusseadustest, tajume seda imena. Antroopsusprintsiibi valguses võime jutuks võtta niihästi inimliku, bioloogilise kui ka kosmoloogilise loovuse — või vähemalt loomingu. Selle rea ülemises ja alumises otsas ei teki kummalisel kombel ka “mahutavuse” probleemi: kui loodus (kitsamas tähenduses) on varude poolest paratamatult piiratud, s.t elusorganisme ei saa olla lõputu hulk, siis mõtteid saab olla seda rohkem, mida rohkem neid kord juba on, ning samamoodi on ka universumitega: mida rohkem neid eksisteerib, seda rohkem tekib seal musti auke, mis omakorda sünnitavad uusi maailmu. Sedaviisi arutledes tundub mõte olevat üsna sarnane kujuteldavate mustade aukudega, teadvus ja mõtlemine aga hakkavad omakorda sarnanema kosmiliste protsessidega. Mõtlemise ja supernoova plahvatustega ei kaasne valuaistingut, elus olla on aga mõnikord päris valus. See tundub kohutavalt ebaõiglane ja sunnib mõtlema närvisüsteemist kui evolutsiooni ummikteest. Ja kuigi vahetevahel avaldatakse bioloogilise keha kohta arvamust kui ajutisest, kuid siiski paratamatust vahelülist tehisintellekti maabumise või saabumiseni (mille kõrval kambriumi plahvatus oleks lapsemäng ja pärast mida ei vajaks teadvus enam tingimata bioloogilist substraati), on inimloomal oma kehast siiski natuke kahju lõplikult lahti öelda. Rakett küll tõrgub, kuid ikkagi usume, et see viib meid taevaste jõudude abiga orbiidile. Vastupidine mõte võtaks ära elu mõtte ja oleks sisuliselt enesetapp.

Mõtet ilma dialoogipartnerita ei saa eksisteerida, vähemasti mitte lotmanlikus mõttes. Eri omailmad astuvad üksteisega dialoogi ja teevad seda otsekohe, kui üksteist märkavad. Seepärast on maailma sügav dialoogiline olemus üks teadvustatud eksistentsi põhiprintsiipe. Nõndaviisi põimib semiootika kõik elava ja oleva kokku ühte suurde müstilisse ringkäiku ning me ei tohiks kunagi loobuda lapselikust elevusest, mis tabab meid hetkel, kui taipame, et “mõte” võib olla sama suur kui “kosmos” — või isegi veel sutsuke suurem. See on absoluutselt imelik tunne, nagu tuhiseks alla suurel külakiigel, mis võtab seest õõnsaks. Me lihtsalt ei taipa, kuivõrd maagiline see ikkagi on: olla vaatleja.

ÜLIKOOL KUI EVANGEELIUM

Lapsepõlves paelus mind üks kummituslik Hiina muinasjutt nõiutud saviurnist. Vaene mees leiab põllul töötades savist anuma, mis hakkab paljundama kõike, mis tema sisse pannakse. Ühel päeval aga kukub urni vanaisa ja heidab hinge (arvatavasti ajupõrutuse tõttu). Nüüd hakkab võluurn välja viskama surnud vanaisasid, kes tuleb kõik maha matta, ja pere jääb väga vaeseks. See astja on justkui maailma mudel, mis muudkui meisterdab iseendast koopiaid. Kuid selleks, et maailmas tekiks asjade mitmekesisus, peab siin kehtima üks vaikiv eeldus, nimelt see, et võluurn läheb ühel heal päeval rikki. Surnud vanaisade lõputusse rodusse peab juhtuma mõni vanaisa, kes ilmutab endast elumärki ja viimaks urnist välja ronib ning selle jubeda kooljarea katkestab. Kui mõni vanaisadest ellu ärkab, säilib lootus, et vanameheroisk heidab sinna astjasse enda asemel midagi muud ja annab sedaviisi maailmale uue suuna. Ja meil pole vähimatki aimu, miks seda maailmade tantsu ülepea vaja on. Vastamata küsimustes on varjul antroopsusprintsiibi seeme, sest avarus ja ime kestavad niikaua, kui on veel ruumi minna. Igatahes on ühel heal vastamata küsimusel suurepärane omadus teha inimlik ruum suuremaks. Niiviisi on lõputult paisuv universum, elu, kultuur ja teadvus üks ja sama asi, ja peabki olema, sest oleme kõik selle kõige esimese vanaisa koopiad. Nii me siis isekeskis läheme, kammkeraamilised võluurnid süles ja vägev Kunda kultuur südames.

Minu meelest on maailmas vähe asju, mis oleksid samavõrra inspireerivad kui tung leida mõni vaimukas seletus eksistentsiaalse ühisvälja hüpoteesile. Läbimurdeliste teadmistega (kas või iseenda jaoks) kaasneb alati mingi tajutav füüsiline tunne, teistmoodi olek. Teadmised, mis seda pakuvad, on vaeva väärt, et läbi kestvate hingeliste kannatuste nendeni jõuda. Inimesi, kes seda inimlikku teekonda teistega jagada mõistavad, on alati liiga vähe. See on ka ülikooli sügavam mõte, tema sõnastamatu hingehariduslik ideaal, et tudengid satuksid selliste õppejõudude nägemisvälja, kes nad oma eksistentsiaalsetele rännakutele kaasa võtaksid. Ülikooli mõte on pakkuda noorele inimesele imekogemust, võimalust vaadata korraks lõpmatuse aknasse. Selles mõttes on ülikool kõige muu kõrval ka religioosne institutsioon.

Kujutame nüüd eespool käsitletud metafooride valguses ette kolme jõge. Esiteks maailmajõgi, mis voolab välja ühest päratu suurest mustast koopast. Sellel jõel on üks väiksem haru: elu jõgi. Ja sellel omakorda päris tilluke jõeharu: teadvuse jõgi. Me võime need voolusängid ka kodusemalt ümber nimetada. Olgu maailmajõgi Suur Emajõgi, Emajõkke suubuv elu jõgi Ahja jõgi ja selle väike haru (Ihamaru oja) omakorda teadvuse jõgi — inimhingede asupaik. Meie olemise pesa asub seega maagilise Ihamaru oja serval. Selline ettekujutus ühe suure jõe voolamisest varustab meid hädavajaliku eksistentsiaalse poeetikaga, rajamaks habrast silda mikro- ja makrokosmose, inimese ja jumala vahele.

Võiks ju viimaks mõtiskleda sellegi üle, kui palju erinevad praegusaegsed universumi tekke hüpoteesid igivanast läänemeresoome kosmoloogiast. Kas Lee Smolini pakutud evolutsioneeruv universum on kuidagi tunnetuslikult rikkam võrreldes näiteks suure tamme lauluga või teadmisega sellest, et maailm on tekkinud veelinnu munast? Suur tamm ja pardimuna on samasugused mustad augud, millest sünnivad kõik asjad ja olendid, samuti on nende iidsete kosmoloogiliste eelduste hulgas olemas varjatud antroopsusprintsiip. Nüüd, kus teaduslikust mütoloogiast on paratamatult saanud religiooni aseaine, tuleb tunnistada, et teadusliku mütoloogia roll ei ole teps mitte selles, et kõnelda, kuidas asjad tegelikult on, vaid pigem selles, et pakkuda inimesele võimalust olla kontaktis nähtustega, mis ületavad tema elu ajalisi ja ruumilisi piire. Teiste sõnadega, võimaldada talle osadust ja teha temast ühe võimsa mütoloogilise nägemuse kaudu parem inimene, kes suudaks mõelda ja taotella midagi üle iseenda elu piiride. Nii võiks vaatlejat ette kujutada lakkamatult kuju muutva substantsina, umbes nii, nagu vesi külmub jääks ja tardub hetkeks paigale, et siis taas jätkata oma igavikulist teekonda mere poole.

Ja siit jõuamegi tagasi Juri Lotmani juurde. Ka tema oli vaatleja, kes muutis tunnetusliku maagia toel oma kuju, olles nendes lugematutes transformatsioonides võimas ja kirgastav kõigile, kes tema mõtteilma püüdsid siseneda. Usun, et ei ole sugugi vale väita, et Lotman pakkus oma õpilastele ja haritud kamraadidele religioosset kogemust väljaspool pühakirja. Tema mõtlemise modus operandi oli sedavõrd inimvaimu avardav, et eesti mõtteloost võiks temaga samale pulgale asetada vahest üksnes Uku Masingu. Nii nagu Masingul polnud ka Lotmanil alati õigus. Kuid see tõdemus ei mängi siinkohal erilist rolli. Nende siht oli olemuslikult teistsugune: avardada elu horisonti, pakkuda oma isikupärase tunnetusliku väega inimesele kirgastuskogemust, mis suudaks vastata elu põhiküsimustele. See on kirkushetk, mida kogeb meresõitja, kui ta astub rannale, millele pole veel astunud ühegi rännumehe jalg.

VALDUR MIKITA (1970) on Eesti kirjanik ja semiootik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. aastal ja kaitsnud samas doktoriväitekirja semiootika erialal (2000). 2016.–2017. aastal oli ta TÜ vabade kunstide professor. Praegu vabakutseline. Akadeemias on talt varem ilmunud artiklid “Kreatiivsuse määratlustest psühholoogias ja semiootikas” (1996, nr 12, lk 2623–2635) ning “Koduõu ja ilmaruum” (2020, nr 11, lk 1923–1930).

JAANIKA KOLK. Õnne lävi (2021)

1 Vt Kalevi Kull, Ekaterina Velmezova. “Semiootikast Kassaris Jaan Unduskiga”. — Acta Semiotica Estica, 2019, kd 16, lk 169–186. Toim.