Читать книгу TeaterMuusikaKino - 7 2021 - Страница 2

Tänuviipega Taago Tubina lavastusele „Krdi loll lind” (Ugala, 2017–2021).

7. oktoober 2017. Ugala väikeses saalis esietendub Aaron Posneri „Krdi loll lind” („Stupid Fucking Bird”) alapealkirjaga „Tšehhovi „Kajakas” unplugged”. (Tõlkija: Erkki Sivonen. Lavastaja: Taago Tubin. Kunstnik: Liisa Soolepp. Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois. Valguskujundaja: Mari-Riin Villemsoo. Liikumisjuht: Raido Mägi. Osades: Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa (hiljem Ilo-Ann Saarepera), Merle Palmiste, Janek Vadi, Andres Tabun, Laura Kalle, Ringo Ramul.)

Lavastaja Taago Tubin tõdeb esietenduse eel: „Unplugging tähendab loo lahtiühendamist Tšehhovi näidendi saja aasta tagusest ajast, vene aadlikontekstist, romantismist, melanhoolitsemisest, nostalgitsemisest… Kõigest sellest, mida me peame tšehhovlikuks, kuid mis on seda vaid väliselt. Posneril on õnnestunud väga isikliku lähtekoha pealt destilleerida välja „Kajaka” üdi ja olemus. Minu jaoks on kõige olulisem teema näitemängus kompromissitus ja teisalt kompromissindus — elus, armastuses ja kunstis. Miks ja kuidas muutub idealism küünilisuseks, kuidas ja miks me ühel hetkel tembeldame idealismi, nii endas kui kõrvalseisjates, lapsikuks ja naeruväärseks. Rikastavat avastamis- ja mängurõõmu, näitlejate tundlikkust ja suurt pühendumust on jagunud lõpusirgeni välja.”1

6. juuni 2021. Ugala külalisetendus „Krdi loll lind” Tallinnas, Sakala keskuses. Eelviimane, neljakümne viies mängukord. Õhustik on tundlik, näitlejate ansamblimängus on hapramaid hoovusi, mõtlikkust, minoorsust. Hüvastijättu. Eriliselt peegeldub see Martin Milli Kossis (Konstantin Treplev). Lõpusirge tähendab nüüd midagi muud, kui see tähendas prooviperioodi lõpul.

Sinna vahele mahuvad veel kaks nähtud etendust. 17. novembril 2017 — vahepeal oli esietendunud Uku Uusbergi „Ivanov” Eesti Draamateatris ja kahe niivõrd erineva Tšehhovi-mängu vahele sugenes üllatavaid dialoogilisi kokkukõlksatusi — ning 11. veebruaril 2019. Tagantjärele olen veidi kurb, et miks ainult neli etendust; lavastus ju kutsus ja tõmbas kogu aeg. Aga eelkõige olen tänulik ajas avardunud elamuse eest.

Veel täpsustas lavastaja enne esietendust: „Minu meelest ei ole tegemist mitte niivõrd adaptatsiooniga kuivõrd „Kajaka” paralleeltekstiga. Mõlema teksti paralleeljooned liiguvad ühes suunas.”

Tubina „Krdi loll lind” on ülimalt tšehhovlik. Või peaksin kasutama minevikuvormi? Ega hästi ei taha. Teatri olevikulisus toimib ja kannab tagasi konkreetse(te) etendus(t)e mõjuvälja, mälu territooriumile, kus „oli” on ikka „on”.

Tšehhovi ja Posneri tekstide paralleeljooned on kui viivud „Krdi lolli linnu” muusikalisest kujundusest: Dmitri Šostakovitši „Valss nr 2” ja Trigorini (Janek Vadi) pihtimuslaul „Jookse” („Run From Me”, Taylor Kirk, ansambel Timber Timbre), mis oma koosmõjus paotavad kütkestavalt tegelaste hingeilma.

Tihket tähendusrikkust pooleks eluterve irooniaga on kogunud Kossi näidendi määratlus „kohaspetsiifiline tegevuskunstiüritus”. Meenub äsja nähtud Liisa Saaremäeli lavastus „Tiny Home Production presents: Suurem-kui-elu” Paljassaare Garaažilinnakus (CPPM Manifestal), kus riivati Anton Pavlovitši „Kirsiaeda”. Meie teatrivastukajades levib pahatihti stambilik ja tarbetu vastandamine: etenduskunst versus traditsiooniline psühholoogiline teater. Esimene olla tingimata isik(sus)likum kui teine. Tõsi, ise olen saamatu etenduskunstinähtuste dešifreerimisel. (Ehk aitab aastake etenduskunsti auhinna žüriis mul areneda!) Ometi teeb rahutuks aimus, et psühholoogilise realismi kujundisüsteemi ei püüta või ei osata enam lugeda, ei mõtestata näitleja isiklikku osadust nn valmisrolli luues. Millal saab roll valmis?! Näitleja elukutse ei saa elu kutseks, kui hinges ei kumise Juhan Viidingu luuletus:

„…aga

laval on olnud alati häbi nii häbi kui võimalik

NÄITLEJA ON INIMLIKU HÄBI ETTEKANDJA LAVAL.”

„Krdi loll lind” paotab ja jagab inimlikku häbi ka hetkil, mil saal tehakse valgeks ja näitleja pöördub publiku poole — nõu küsides, pihtides, süüdistades… Vaatajad on vastanud ja vaikinud, kes tõrjuvalt, kes poolehoidvalt. Puudutab lavaviiv, mil Andres Tabun doktor Sorni rollis kaval-leebelt lausub: „Kui teile midagi muud meelde ei jää, siis see, et kui kohtate mõnda vana meest… iial ei või teada…!”

Inimene on saladus. Kuigi see pole Tšehhovi pealkiri.

Lavastaja Taago Tubina üks isikupära on oskus valida kõnetavaid lavatekste. Nii mõnigi kord prohvetlikke, ajast napilt ees, näiteks Fassbinderi „Hirm sööb hinge seest” (2014) või Mameti „Oleanna” (2015). Ligistikku „Krdi lolli linnuga” lahkub Ugala mängukavast teinegi Tubina lavastus, Eno Raua romaanil põhinev „Etturid” (2019). Mõlemast on kahju.

Viimane etendus võib olla tähendusküllasem kui esietendus. Repertuaariteatri oskus ja otsus hoida mängukavas olulisi lavastusi näitab nii mõndagi.

Äsja jõudis viimase etenduseni ka Eesti Noorsooteatri „Timm Thaler ehk müüdud naer” (James Krüssi romaani põhjal dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson, 2017). Viimasest etendusest õhkus kirglikku mängutahet, sõnum puudutas sügavamalt kui varem. Tippvormis lavastuse äraminek on omamoodi ilus, aga vahel jääb tunne, et vara veel.

Kui viirusepiirangutest tingitud muudatusi teatriaja(loo)s alates märtsikuust 2020 asutakse vaagima ajaliselt distantsilt, oleks huvitav teada, mitu lavastust kadus nii, et viimane etendus mängimata jäi — nagu Eesti Draamateatri „Vennas” (autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Aleksander Eelmaa, 2014), mille viimane etendus oli juba välja kuulutatud. Südamliku ja olulise algupärandina väärinuks „Vennas” hüvastijättu publikuga ja vastupidi.

Kaduvas teatrikunstis pole paraku võimalik saja aasta katse, mille „Krdi lollis linnus” sõnastab kirjanik Trigorin: kas saja aasta pärast ka veel keegi hoolib? Taago Tubina lavastus kinnitab veel kord: Tšehhovi näidendid on selle katse läbinud.

Aga vahel võib (veel) üks mänguaasta olla nagu sajand. Näitlejate ja vaatajate jaoks, kes reaalselt kohtuvad intensiivses ja olulises kujutlusruumis.

Kes. On. Siin. Sel imelisel hetkel, mil paralleelsed rajad ühtäkki ristuvad. Mil jooksja seisatab ja vaikselt naeratab.

PILLE-RIIN PURJE

Viide:

1 Taago Tubin: mind huvitab, miks ja kuidas muutub idealism künismiks. ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/634511/taago-tubin-mind-huvitab-miks-ja-kuidas-muutub-idealism-kunismiks