Читать книгу Looming - 7 2021 - Страница 3

Kätlin Kaldmaa

Skala Eressu

Heidad voodile pikali,

seista enam ei jaksa.

Annad igatsusele voli,

valetada enam ei jaksa.

Võõras keel jõuab kohale,

tõlkida enam ei jaksa.

Lased valguse endasse,

hämarust enam ei jaksa.

Lased helid endasse,

vaikust enam ei jaksa.

Lähed riietega vette,

vahetada enam ei jaksa.

Lased elust lahti,

hoida enam ei jaksa.

*

Selline päev nagu ükskord

Skala Eressus, kui

kaks päeva oli üsna palav

ja tuult ei olnud

ja nii palju merd

oli lekkinud õhku,

et korraga oli taeva ees vine

ja Hios paistis ära

ja Psara paistis ära

ja nurga tagant

isegi Ikaria paistis ära,

ja tundus, nagu iga hetk

tuleb meri taevast tagasi merre,

aga ikka ei tulnud

Hoopis vesi paistis põhjani läbi

ja uidlesin keset sardiiniparve,

kalade ilmasammas,

alguses kakskümmend kala, lõpuks kolmsada,

ja ei läinud ühte tundigi

Väljakul, kus purskkaevu alles värvitakse,

sagivad väikesed poisid,

alguses kaks, lõpuks kakskümmend kaks,

uiu ajel ujuvad siia-sinna,

kogu aeg midagi mõttes,

jäätis, tomat, jalgratas – kui üks

saab vanaema käest vastu kõrvu,

hoiavad kõik põske kinni,

poisid nagu sardiiniparv

Printsessid istuvad aiaäärel,

sätivad kleidisatse,

igaüks omaette,

iseenda koopia,

ei midagi ühist,

ei midagi erinevat

Päev nagu ükskord Skala Eressus

Ainult et see ei ole see,

ainult et siin ei ole ei sardiinide

ega väikeste poiste parve,

ja parveteadvus avaldub

kord iga nelja aasta takka

Muul ajal oleme

tapivagunites printsessid,

sätime kleidisatse,

igaüks omaette,

iseenda koopia

– ei midagi ühist

ei midagi erinevat

Päikese peopesal

I

Mu meel kui mere põhi,

kus Poseidoni tütred oma kuldsetest juustest

võrgud välja panevad

Kes ujub pinnal ja varbaid

põhja ei lase, võib pääseda

vigastamata,

võib pääseda, andmata endast

juukseid ja hetki ja olemise tükikesi

sellele veele, sellele täitmatule,

neile täitmatuile tüdrukuile,

kes muust ei hooli kui

andidest oma suure ja

kõikvõimsa isa igialtarile

Tuul tõuseb ja kannab need juuksed

mu puutumata taldade alt tütre varvastesse

Kui ema kohale jõuab, on juba hilja,

varbaotstest sisse on jõudnud need

vetejumala võrsed, on röövinud

ta maapealse lapse,

temast on saanud üks Poseidoni

tütardest, ja sel õrnal õhukesel

hetkel saan ühtäkki aru, et

see laps ei ole kunagi olnud minu,

ei ole isegi mitte laenus,

vaid hooles,

ja iga otsus või otsustamatus

viib ta edasi ta enda

saatuse poole

Olgu selleks siis kas või

olla üks Poseidoni tütardest

Ja äkki sajab lumi hoopis valest suunast

II

Üks lind lendas

madalal mere kohal ja otsis kala

Üks mees ujus

sügaval mere sees ja otsis mõtet

Üks kala tukkus

madalas kivi taga ja ootas hommikut

Üks ema hoidis

kinni lapse käest ja lasi lahti, kui vesi kandma hakkas

Üks laps ujus

Poseidoni tütre juustes ja õppis lendama

mälestus millestki kadumaläinust

mis kõigepealt mälestuseks said, olid sidekoed,

need, mis peopesaluid hoiavad paigal

mis asemele tuli, oli valu & iseeneslik süttimine,

seestpoolt kõrvetavad leegid

iga täht ja iga sõna, iga lause

sündis kaudu hõõguva põletusraua,

leek kirjutas lihasse loo loo järel

mis ma siin tegin, ütleb ta,

on see, et ma puurisin augu sellesse kõige suuremasse luusse,

(päitluusse)

kolme koma kahese puuriga, selle elektritrelliga,

millega ehitatakse maju,

siis ma võtsin selle kõõluse siit,

tõmbasin läbi selle kolme koma kahese augu ja kinnitasin

teisele poole tehissidekoe külge.

su käsi on nüüd osalt robot, ütleb ta ja jätkab:

ja siis ma panin siia luuankru,

et luid koos hoida,

kuni keha aed teeb, mida ta tegema peab.

sinu luuankur sulab ise ära.

selle nimi on García meetod.

minu käe sees on mälestus mehest.

minu käe sees on mälestus kolmest mehest.

kõigepealt lõhkuja, seejärel parandaja,

& nende kahe vahel – García

mida ta ei öelnud,

oli see, et ta lõikas mu käe sisse mu tütre initsiaali,

kaks korda

mida ta ei öelnud,

oli see, et kunstiteosena ta jättis minu peale oma märgi –

leht on selle karja märk, kuhu ma kuulun

ankur vedas mind läbi vetesügavike,

pimedate, läbitungivate, hoomamatute

ankur heitis mu kõrgetele kaljudele

ausõna külge rippuma, mitte mu enda oma

ankur sidus mu keha ja luude kasvuvalude külge,

ankur, mis seob mind

külge vete ja kaljude ja vahepealsete

ankur on läinud ja selle asemel

on mägi hiidkuu all kolm kuud kestvas talveöös, mägi, mis hoiab peopesal vett kui kalliskivi, kui kõige taevasemat, kõige sinisemat safiiri, laseb sellel oma sõrmede vahelt voolata alla läbi kevade ja suve ja sügise, kuni sellest saab taas peen kuueharuline õhkkerge vesi, ainus mägi kogu maailmas, mida peab rohima, ja mille aednik on tilluke heledapäine nelja-aastane tüdruk, kes jookseb üles mäkke ja alla orgu kergejalgselt kui haldjas kunagi

ankur on läinud ja selle asemel

on kalliskivi värvi meri, kõige taevasem, kõige sinisem safiir, mida ühes otsas valvavad makaagid ja teises otsas Mandroklese sild, meri, mis uhub

ühe­korraga kõikide saarte kõiki randu, imeline, seiklusi täis, heatahtlik vesi, mis hoiab embuses oma teadmatut külalist ja jätab oma märgi väljapoole kergelt keelt torkiva kirmena, nähtamatute valgete kristallidena, soola

kroon­lehtedena, meri, mis on kodu ankrule, millest on saanud mu luu ja mu veri, mis on täis ritsikaid ja ritsikaid ja ritsikaid, ja selle nimi on thalassa

luuankur

kui ma tõstan oma käe, ei ole seda näha

kui ma tõusen, siis ma olen ankur

ankur on läinud, ankur on mina

& mägi & meri

kui miski kaob, siis midagi leitakse