Читать книгу Looming - 8 2020 - Страница 3

Minu riik ja rikkus

Tundsin tulvavett tõusmas,

nägin mööduvat voogu

kandmas inimesi, nende

varandust ja olmeprügi,

nägin, kuhu see mind viiks:

Jõgede Jõge pidi alla, alla,

läbi une rohelise delta

ikka veel nimeta merre

all kadeda kuuma päikese.

Sa ei saanud, ei saagi kätte

ühtki pisarat mu silmast:

minu riik ja rikkus pole

pärit siinsest ilmast.

Aga ma ei lasknud lahti

seda otsa, mis mind pidas

laudauksest laevaks saanud

alusel püsti, peaaegu pinnal,

kinni pehkind painduvas piidas,

kinni selles hävivas linnas,

ses mahamagatud elus,

lapsepõlve palavikes,

nööpides nimega naabrid.

Midagi ju mäletan —

lahustund pilte pulmast:

minu riik ja rikkus pole

pärit siinsest ilmast.

Nägin unelmate mägijõge,

lavastatud siiasamma

murduvatest majadest

kõrgete kallaste vahele,

viimas, viimas, viimas mind,

mu maailma sassis puslet

tükkhaaval ikka sinna,

kus need kuked kulda söövad.

Kuked kulda, kanad karda…

Vale vangerdab ja haarab,

hakkab õige hõlmast:

minu riik ja rikkus pole

pärit siinsest ilmast.

Ja nõnda ei lasknudki ma lahti,

ei seda otsa, ei ühtegi teist:

jutu- ja mõttelõnga, trosse,

mis pidanuks püsti hoidma

ammu kasutuid telefoniliine,

ammu suletud postkontori

ammu savannistunud õuel

ammu otse üles lastud

sulisabaste noolte naastes.

Sa ei saanud, ei saagi kätte

ühtki pisarat mu silmast:

minu riik ja rikkus pole

pärit siinsest ilmast.

Ja tõuseb see päike

Ja tõuseb see päike —

suur on ta ning soolane.

Ja tõuseb ka kuu —

pool dollarit tarkust.

Ka siis, kui meid

siin enam ei ole.

Ja tõusevad hinnad,

koidust nad kaunimad.

Ja tärkavad taimed,

kel veel nimegi pole.

Ka siis, kui meid

siin enam ei ole.

Ja langeb impeerium,

kes nalju ei mõistnud,

põrmu pihustub

ta kole sõna ning vapp.

Ka siis, kui meid

siin enam ei ole.

Ja venivad varjud

sammeldunud seintel,

kilk kõlistab laulda

aegade raamatust.

Ka siis, kui meid

siin enam ei ole.

Ja loetakse palveid

taasleitud keeltes,

lõkked piiravad öö,

rebane köhatab salus.

Ka siis, kui meid

siin enam ei ole.

Kui mind siin

aegu enam ei ole.

Kes on võtnud langetada metsa

Kes on võtnud langetada metsa,

ei tohi kohkuda mutta sõidetud

linnupesadest, oravapoegadest.

See võiks suisa suitsupausi rikkuda,

amps mehist vorstivõileiba

jääks suhu ringlema, ei läheks alla.

Kes on võtnud langetada metsa,

kammigu kõrvakarvad paljakule,

et kiiver püsti püsiks laubata peas.

On õhtu, uus vaade üle lageraie

ja päikseloojang sama kaunis

kui liisitud lameteleri menüü.

Quelqu’un m’a dit

Öeldud on, et me elud pole münti, müntonitki väärt,

kõik möödub, närbub, koltub rikkis mälestuseks.

Öeldud on, et Kronos on persevest ja petis,

kes müütab me unistustest käterätte turuväravas.

Ometi olen tundnud tuules ka uskumatut kuuldust,

leheraagudest ja ripakil ridade vahelt välja lugenud,

et Sa ikka veel armastad mind, et Sina armastad.

Öeldud on, et Hestia on meid Hadesele maha müünud,

uue nutifoni, uuema testamendi asemel vaid lubadused.

Öeldud on, et õnn elab tunapool Jõgede Jõge,

et tuleb näha vaeva, puhata ühe töö ja vaevaga teisest.

Aga ikkagi — kesk seda sõgedust ja segadust me ümber,

tüllipöörand jumalaid ja mäletsevat massi ma tunnen,

et Sa ikka veel armastad mind, et Sina armastad.

Küsida pole kelleltki, kakshaaval tohiks küll kõndida

tol puiesteel, mäletad, haisev meri ja… aga kellega?

Tuleb uskuda vaid hommikusi linde: kuldnokki ja -suid,

veidi hilisemaid harakaid, grillkanu, kohvikuid suletuid.

Seepärast pöördungi otse, nii otse kui oskan ja antakse,

jättes telefoni, e- ja paberkirjad, küsin ses ühises unes:

kas Sa ikka veel armastad mind? Või liialdasid linnud?

Panter, panter

Seda unenägu olen ma

üle ja üle vaadanud,

vähemasti korda viiskend:

on linn, tühi tühine linn,

teinekord mets, tühi mets,

igatahes eepiline öö,

tontsurud, kui soovite.

Ja seal oled Sina, üleni Sina,

pantrina paraku, kel on minuga

päris pahad plaanid,

päris-päris pahad…

Ma tõstan aeglaselt relva,

siinkohal on ka aegluup,

viskan tuki padrikusse,

sest nõnda sobib Sulle,

sellesinatse režissöörile.

Nii, nüüd läheb põnevaks:

öömust panter läheneb,

ringe, ringe sametsammul,

kass ümber palava pudru.

Aga õnneks oled see Sina.

Või oligi see nastikjas orav,

kes tiivasahinal salamisi,

soomused kuuläikvel,

mulle öötaevast turja langeb?

Seda unenägu olen ma

üle ja üle vaadanud,

ülearugi, arutuna, armununa.

Panter, panter, mustem ööst!