Читать книгу Looming - 8 2020 - Страница 3
Asko Künnap
ОглавлениеMinu riik ja rikkus
Tundsin tulvavett tõusmas,
nägin mööduvat voogu
kandmas inimesi, nende
varandust ja olmeprügi,
nägin, kuhu see mind viiks:
Jõgede Jõge pidi alla, alla,
läbi une rohelise delta
ikka veel nimeta merre
all kadeda kuuma päikese.
Sa ei saanud, ei saagi kätte
ühtki pisarat mu silmast:
minu riik ja rikkus pole
pärit siinsest ilmast.
Aga ma ei lasknud lahti
seda otsa, mis mind pidas
laudauksest laevaks saanud
alusel püsti, peaaegu pinnal,
kinni pehkind painduvas piidas,
kinni selles hävivas linnas,
ses mahamagatud elus,
lapsepõlve palavikes,
nööpides nimega naabrid.
Midagi ju mäletan —
lahustund pilte pulmast:
minu riik ja rikkus pole
pärit siinsest ilmast.
Nägin unelmate mägijõge,
lavastatud siiasamma
murduvatest majadest
kõrgete kallaste vahele,
viimas, viimas, viimas mind,
mu maailma sassis puslet
tükkhaaval ikka sinna,
kus need kuked kulda söövad.
Kuked kulda, kanad karda…
Vale vangerdab ja haarab,
hakkab õige hõlmast:
minu riik ja rikkus pole
pärit siinsest ilmast.
Ja nõnda ei lasknudki ma lahti,
ei seda otsa, ei ühtegi teist:
jutu- ja mõttelõnga, trosse,
mis pidanuks püsti hoidma
ammu kasutuid telefoniliine,
ammu suletud postkontori
ammu savannistunud õuel
ammu otse üles lastud
sulisabaste noolte naastes.
Sa ei saanud, ei saagi kätte
ühtki pisarat mu silmast:
minu riik ja rikkus pole
pärit siinsest ilmast.
Ja tõuseb see päike
Ja tõuseb see päike —
suur on ta ning soolane.
Ja tõuseb ka kuu —
pool dollarit tarkust.
Ka siis, kui meid
siin enam ei ole.
Ja tõusevad hinnad,
koidust nad kaunimad.
Ja tärkavad taimed,
kel veel nimegi pole.
Ka siis, kui meid
siin enam ei ole.
Ja langeb impeerium,
kes nalju ei mõistnud,
põrmu pihustub
ta kole sõna ning vapp.
Ka siis, kui meid
siin enam ei ole.
Ja venivad varjud
sammeldunud seintel,
kilk kõlistab laulda
aegade raamatust.
Ka siis, kui meid
siin enam ei ole.
Ja loetakse palveid
taasleitud keeltes,
lõkked piiravad öö,
rebane köhatab salus.
Ka siis, kui meid
siin enam ei ole.
Kui mind siin
aegu enam ei ole.
Kes on võtnud langetada metsa
Kes on võtnud langetada metsa,
ei tohi kohkuda mutta sõidetud
linnupesadest, oravapoegadest.
See võiks suisa suitsupausi rikkuda,
amps mehist vorstivõileiba
jääks suhu ringlema, ei läheks alla.
Kes on võtnud langetada metsa,
kammigu kõrvakarvad paljakule,
et kiiver püsti püsiks laubata peas.
On õhtu, uus vaade üle lageraie
ja päikseloojang sama kaunis
kui liisitud lameteleri menüü.
Quelqu’un m’a dit
Öeldud on, et me elud pole münti, müntonitki väärt,
kõik möödub, närbub, koltub rikkis mälestuseks.
Öeldud on, et Kronos on persevest ja petis,
kes müütab me unistustest käterätte turuväravas.
Ometi olen tundnud tuules ka uskumatut kuuldust,
leheraagudest ja ripakil ridade vahelt välja lugenud,
et Sa ikka veel armastad mind, et Sina armastad.
Öeldud on, et Hestia on meid Hadesele maha müünud,
uue nutifoni, uuema testamendi asemel vaid lubadused.
Öeldud on, et õnn elab tunapool Jõgede Jõge,
et tuleb näha vaeva, puhata ühe töö ja vaevaga teisest.
Aga ikkagi — kesk seda sõgedust ja segadust me ümber,
tüllipöörand jumalaid ja mäletsevat massi ma tunnen,
et Sa ikka veel armastad mind, et Sina armastad.
Küsida pole kelleltki, kakshaaval tohiks küll kõndida
tol puiesteel, mäletad, haisev meri ja… aga kellega?
Tuleb uskuda vaid hommikusi linde: kuldnokki ja -suid,
veidi hilisemaid harakaid, grillkanu, kohvikuid suletuid.
Seepärast pöördungi otse, nii otse kui oskan ja antakse,
jättes telefoni, e- ja paberkirjad, küsin ses ühises unes:
kas Sa ikka veel armastad mind? Või liialdasid linnud?
Panter, panter
Seda unenägu olen ma
üle ja üle vaadanud,
vähemasti korda viiskend:
on linn, tühi tühine linn,
teinekord mets, tühi mets,
igatahes eepiline öö,
tontsurud, kui soovite.
Ja seal oled Sina, üleni Sina,
pantrina paraku, kel on minuga
päris pahad plaanid,
päris-päris pahad…
Ma tõstan aeglaselt relva,
siinkohal on ka aegluup,
viskan tuki padrikusse,
sest nõnda sobib Sulle,
sellesinatse režissöörile.
Nii, nüüd läheb põnevaks:
öömust panter läheneb,
ringe, ringe sametsammul,
kass ümber palava pudru.
Aga õnneks oled see Sina.
Või oligi see nastikjas orav,
kes tiivasahinal salamisi,
soomused kuuläikvel,
mulle öötaevast turja langeb?
Seda unenägu olen ma
üle ja üle vaadanud,
ülearugi, arutuna, armununa.
Panter, panter, mustem ööst!