Читать книгу Värske Rõhk nr 72 (3/2022) - 8 2021 - Страница 4

Oled öelnud, et kirjutamine on olnud võimsaim teraapia lapsepõlvetraumaga tegelemisel. Räägi sellest natuke lähemalt – kuidas aitab kirjutamine minevikku käsitleda? Kas oled proovinud ka muus vormis kirjutamist või on luule selleks parim?

Mulle tundub, et traumadega on see lugu, et me kirjeldame neid kui mingisugust tunnet, kehamälust tulenevat salapärast pilve, milles tihtipeale ei olegi sõnu. Ongi külmutatud. Aga kui see sõnadesse panna, siis hakkab mingi energia liikuma ning liikuma hakkab ka valu selle ümber. Põnev on see, et saan trauma kirja panna, aga teksti lõpetada nii, nagu mina tahan. Ümber kirjutada. See ei võta traumat ära, aga teeb ta helgemaks ja paneb n-ö säästurežiimile. Seetõttu oligi „Tundekasvatuse“ filmis loetud teksti „Isa käed“ kirjutamine tõeliselt tervendav. Nüüd, kui minevikusündmustele tagasi vaatan, näen, et need on liblikateks pööratud!

Ma ausalt öeldes ei ole muus vormis kirjutamist proovinud, maalinud olen, aga praegu on luule jäänud põhiliseks vormiks. Võtab samal ajal nii palju kui ka vähe ruumi.

Sind valiti eelmisel aastal lavaluule Eesti meistriks. Kuidas erineb luule laval ja paberil? Kas samad tekstid on kuidagi erineva iseloomuga sõltuvalt kandjast?

Paber reageerib teisiti, visuaalselt. Aga publiku kaasahingamine, nipsutamine ja vahetu reaktsioon on see, mis mind ikka ja alati lavale kutsub. Ette lugedes töötab luule täiega! Samad tekstid on kindlasti erisuguse iseloomuga – mul on ka mitmeid tekste, mida ma lihtsalt ei oskakski ette lugeda. Nagu tekiks düsfunktsioon. Mõned tekstid jällegi ongi ette lugemiseks, sest etlemisega saab neid juhtida.

Mõni hiljutine lugemiselamus?

Kolm viimast lugemiselamust olid kindlasti Bessel Van Der Kolki „Keha peab arvet“, Fredrik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ ja luulest Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“.