Читать книгу TeaterMuusikaKino 9 2020 - 9 2020 - Страница 2

Kõik kordub, aga teisiti. Kevadel kehtestas Eesti Vabariigi valitsus eriolukorra ja kultuurisündmused pandi pausile. Juulis alustati nendega taas. Küll veidi kartlikult, hajutatult ja tagasihoidlikult. Nelja kuu jooksul, mil kultuur jõudis inimesteni interneti vahendusel, tõdeti justkui ühest suust, et see pole ikka päris see, et oluline on kohtumine. Augustiks sai ka suveteater hoo sisse, justkui kõnniks viirusega ühte jalga. Professor Irja Lutsar toonitab nüüd päevast päeva, et ega meil pääsu ole, peame õppima selle viirusega koos elama. Me kõik peame, nii vanad kui noored, nii haiged kui terved. Teater peab, muusika peab ja kino peab.

Nõuded on endised. Tuleb hoida distantsi, vaatajad peavad olema hajutatud. Intiimsem kohtumine võib kesta alla 15 minuti. Haiged ja nendega kontaktsed püsigu kodus. Ja see kehtib nii teatri tegija kui ka vaataja kohta. Parem on vältida ka ühistransporti. Kui nüüd päriselt proovida korraldada kohtumisi publikuga vastavalt neile nõuetele, kõlab see nagu manifest uuele teatrile. Päris tore oleks, kui keegi enam saalis ei köhiks või ligimese nihelemine kõrvalistmel tähelepanu ei eksitaks. Väike publikuhulk õhurohkemas saalis annaks ka tegijatele suurepärase võimaluse mõtestada teater ümber, just vaatajast lähtuvalt. Lavastuse kontseptsiooni osaks võiks saada ruumi ülesehitus. Neljas sein meid siin ei päästa. Me kõik peame õppima selle viirusega elama ja teatri puhul tähendab see, et ei ole vahet, kas oled vaataja või etendaja. Nii ei mõeldaks kohtumisele vaatajaga enam võimupositsioonilt — et sina vaatad ja mina näitan —, vaid ollakse sunnitud leidma uusi lahendusi. Sel teel liikusid näiteks Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Eero Epner oma hiljuti esietendunud lavastusega „Kas te olete oma kohaga rahul”, aga võimalusi on kindlasti veel. Kuna ühistransport pole soovitatav, siis saab teater, kontsert või kino liikuda inimesele lähemale, lähemale ka tegijatele endile. Vabaõhuformaati on suve jooksul juba võimsalt kasutatud. Ei ole need ilmad meil nii kehvad midagi, ka sääseaeg on möödas. Ees ootab ilus ja loodetavasti pikk sügis. See, kas viirus pindadel püsib, ei ole lõpuni tõestatud, ütleb Irja Lutsar, aga näiteks kavalehed on STLis juba ammu ainult interneti teel saadavad ja arvutist loetavad, samamoodi toimiti suvisel „Baltoscandalil”. Suurepärane! Ehk jääb nüüd mõni puu rohkem metsa ja mõttetu prügiring tegemata.

Esimesest šokist üle saades reageeris ka kultuuriministeerium kiiresti: vabakutselised kunstnikud said ellujäämiseks toetust ja institutsioonidel kaeti puudujäägid. Kõik kordub, kuid sellist luksust enam teist korda ei tule. Olen kindel, et teater ja seal toimetavad kunstnikud suudavad muutuda. Salamisi arvan, et nad on seda ammu soovinud, nüüd on järg institutsioonide ja kultuuriministeeriumi käes. Kunstisündmust ei saa enam mõõta vaatajate arvuga. Etendused ja kontserdid on kõik välja müüdud. See pole enam argument. Nüüd kandub kunstnikule igapäevaselt tuttav kriis kogu süsteemi ja süsteem peab hakkama sellega suhestuma ja end ümber mõtestama.

Kui koroonaaja alguses tehti nalja, et püsigem negatiivsed, siis nüüd, mil me kõik peaksime arvestama, et võime olla ka positiivsed, jääb üle vaid koos teatri muutumisega soovida, et püsigemgi positiivsed. Teater ei ole mandunud.

MADIS KOLK