Читать книгу Akadeemia - 9 2021 - Страница 3

Pruunis ülikonnas mees ütles talle, et sellest, et tal kõik meelest ära on läinud, pole midagi, arstid olid selgitanud, et tuleb lihtsalt kannatust varuda. Too mees lisas, et arstid selgitasid seda neile mõlemale ja et ka sellest, et ta isegi seda ei mäleta, polevat sellise õnnetuse puhul midagi. Ta üritas naeratada ja küsis tollelt mehelt, ega arstid juhuslikult ei öelnud, mis ta nimi on. Ülikonnas mees raputas pead ja ütles, et kui ta teepeenralt leiti, polnud tal kaasas mingeid dokumente, aga et esialgu võib ta nimi olla Miki.

“Olgu,” ütles ta. “Mul pole selle vastu midagi, hüüame mind siis esialgu pealegi Mikiks.”

Ülikonnas mees näitas ühetoalise korteri paljastele akendeta seintele.

“Kõige ilusam korter linnas see muidugi pole,” ütles ta vabandava tooniga, “aga enda ülesturgutamiseks on see suurepärane koht. Iga kord, kui teile midagi meelde tuleb,” jätkas ta, osutades sülearvutile kirjutuslaual, “siis kirjutage see siia üles, et see teil meelest ära ei läheks.” Ja siis lisas ta iseteadval toonil: “Mälu on nagu ookean. Küll te näete, küll asjad ise tasapisi pinnale kerkima hakkavad.”

“Aitäh, ma tõepoolest hindan seda väga,” tänas Miki ja sirutas käe välja, et hüvastijätuks kätt suruda. “Muide, te ei öelnudki mulle, mis teie enda nimi on. Või äkki ütlesitegi, aga mina jõudsin juba ära unustada.”

Mõlemad mehed pahvatasid korraks naerma, misjärel surus ülikonnas mees soojalt Miki kätt ja ütles: “Pole tähtis, mis mu nimi on, sest meie kaks ju niikuinii enam kunagi kokku ei saa. Aga kui teil mingi mure on või kui teil midagi vaja läheb, siis võtke lihtsalt voodi kõrvalt telefon ja valige null. Teile vastatakse iga kell, nagu hotellis. Meie klienditugi töötab läbi.”

Siis heitis mees pilgu käekellale ja ütles, et ta peab minema hakkama, sest veel kolm patsienti ootab majutust. Järsku soovis Miki, et mees ära ei läheks ja teda üksi ei jätaks, ning sõnas: “See, et siin aknaid pole, on jube rusuv,” mispeale ülikonnas mees lõi käega vastu laupa ja ütles: “Oi, kuidas mul küll see meelest minna võis!”

“See peaks ju hoopis minu tekst olema,” kommenteeris Miki. Ülikonnas mees naeris veel kord oma isikupärast lühikest naeru, läks sülearvuti juurde ja toksis paari klahvi. Niipea kui ta tippimise lõpetas, ilmusid kahele toaseinale suured valged aknad ning kolmandale seinale paokil uks, millest oli näha avarat maitsekalt kujundatud kööki, kus oli kaetud väike söögilaud kahele.

“Ega teie pole esimene, kes tubade üle kaebab,” möönis ülikonnas mees. “Ja vastuseks lõi ettevõte, kus ma töötan, selle uuendusliku rakenduse, mis tekitab avatud ruumi tunde.” Ta osutas kirjutuslaua kohale ilmunud aknale. “Selle akna kaudu näete õue ja vana tammepuud. Siit teisest aknast näeb maanteed. Maantee on väga vaikne, autosid sõidab harva mööda. Uks tekitab tunde, et tegu on päris majapidamisega. Kõik see on muidugi ainult silmapete, aga aknad ja uks on sünkroniseeritud, nii et neis on alati üks ja sama ilm ja valgus langeb ühe ja sama nurga alt. Üsna leidlik, kui selle peale mõelda.”

“Tundub enneolematu,” tunnistas Miki, “täiesti päris. Kuidas selle ettevõtte nimi oligi, kus te töötate?”

“Seda ma ei öelnudki,” vastas pruunis ülikonnas mees silma pilgutades. “Ja kui nii võtta, siis tegelikult vahet ju pole. Pidage meeles: kui kuidagi midagi ei klapi või isegi, kui teil lihtsalt tuju ära läheb, siis lihtsalt võtate telefoni ja valite nulli.”

Kui Miki keset ööd üles ärkab, katsub ta meelde tuletada, millal pruunis ülikonnas mees täpselt toast välja läks, kuid ei suuda. Selle mehe sõnutsi hoiatasid arstid, et peapõrutuse tõttu ei pruugi tal mälu enam kunagi tagasi tulla, ent kuni sellega ei kaasne iiveldust või nägemisraskusi, muretseda ei tasu. Miki piilub aknast välja ja näeb, kuidas täiskuu vana tammepuud valgustab. Ta võib lausa vanduda, et puuvõrast kostis öökulli huikeid. Maanteel, mida on näha teisest aknast, näeb ta kaugeneva veoauto tagatulesid. Ta paneb silmad kinni ja katsub uuesti magama jääda. Ülikonnas mees ütles talle muu hulgas, et ta peaks palju magama, sest mälestused tulevad tihti tagasi unenägude kaudu. Kui ta uuesti magama jääb, näeb ta tõesti und, aga tema unenägudes pole mingit lahendust, sest tema ja pruunis ülikonnas mees ei tee muud, kui ronivad vana tammepuu otsa. Unenäos näevad nad välja nagu lapsed ja miski ajab neid naerma, ja pruunis ülikonnas mees, kes kannab unenäos teksatunkesid, naerab kogu aeg teistsugust naeru, sellist vaba naeru, sellist, millega Miki pole kunagi kokku puutunud — või vähemalt ta ei mäleta, et .

“Vaata,” ütleb mees Mikile, rippudes ühe käega puuoksa küljes ning kratsides teisega pead, “ma olen ahv, ma olen päris ahv.”

Möödus peaaegu kuu, või vähemalt nii Mikile tundus, ja peaaegu kõik jäi samaks. Vähe sellest, et Miki ei suutnud minevikust midagi meenutada, ka kõigest paari minuti eest juhtunud asjad läksid tal endiselt meelest ära. Mitte ükski arst teda kontrollimas ei käinud, aga tal oli meeles pruunis ülikonnas mehe jutt, et täpseteks eriarstiuuringuteks pole vajadust, sest ta on pideval jälgimisel, ja et kui midagigi viltu peaks minema, siis süsteem reageerib sellele silmapilk. Aknast nähtava puu kõrval peatus mõnikord valge kaubik, milles istusid hallide juustega päevitunud mees ja siniste silmadega sale tütarlaps, kes nägi mehest vähemalt kakskümmend aastat noorem välja. Nad amelesid korra tulid isegi välja, istusid puu alla ja jõid õlut.

Köögis ei muutunud kogu selle aja jooksul mitte midagi. Ka köögis oli suur aken, mille kaudu tuli sisse palju valgust, aga ta oli sellise nurga all, et Miki toast ei näinud sellest aknast mitte midagi. Miki istus sülearvuti taga, uuris natuke seinu ja ootas mingit mälestust või mõtet, mis saabuks eikuskilt nagu lind, kes puule maandub, nagu päevitunud mees ja sale tütarlaps, nagu… Alguses arvas Miki, et ta kujutab seda kõike ette — teatavat kiiret liigutust, varju ilma kehata, mis paokil ukse avast mööda libiseb ja kaob. Viimaks läks Miki voodi taha peitu nagu väike laps. Nüüd ei näinud ta üldse midagi, aga ta kuulis, kuidas kapiuks kinni läheb ja kuidas keegi või miski mingit lülitit vajutab. Mõne hetke pärast libises midagi jälle paokil ukse tagant mööda, seekord aeglaselt. Tegu oli naisega. Tollel oli seljas lühike must seelik ja valge nööpidega pluus ning ta hoidis käes kohvitassi, millele oli joonistatud päike, mille ümber oli värviliste tähtedega kirjutatud “Tõuse ja sära!”. Miki jäi voodi taha peitu. Tal oli meeles, mida pruuni ülikonnaga mees oli öelnud, ja ta sai aru, et isegi kui ta voodi tagant püsti tõuseb ja lehvitab, siis naine köögis hetkel teda ilmselt ei näe. Et seda naist pole õigupoolest tegelikult olemaski. Et see on lihtsalt seinale kuvatud pilt, mille ainuke eesmärk on, et ta ennast selles tillukeses akendeta toas lõksus ei tunneks.

Naine köögis kirjutas nüüd mobiiltelefonis sõnumit ja liigutas sõnumit toksides köögi valgetest marmorplaatidest põrandal närviliselt jalgu. Naisel olid ilusad jalad. Miki katsus meenutada neiut, kellel olnuks veel ilusamad jalad, aga peale naise köögis ja saleda neiu valges kaubikus ei suutnud ta meelde tuletada mitte kedagi. Naine kirjutas sõnumi lõpuni, rüüpas viimase lonksu kohvi ja väljus Miki vaateväljast. Miki ootas veel hetke ja kuulis heli, mis võis tähendada, et välisuks löödi pauguga kinni, aga kindel ta selles polnud. Ta ruttas kirjutuslaua juurde, võttis telefoni ja kükitas, telefon käes, uuesti voodi taha. Ta valis nulli.

Talle vastas väsinud meeshääl: “Klienditugi, kuidas ma saan teile abiks olla?”

“Köögis…”, sosistas Miki, “tähendab, köögi seinale kuvatud pildil…”

“Rakenduses?”

“Jah,” sosistas Miki edasi. “Rakenduses on keegi. Keegi elab seal.”

Miki kuulis, kuidas väsinud mees liini teises otsas klahve klõbistab.

“Keegi?” küsis väsinud häälega mees. “Kas te olete kindel? Kui, siis seal peab olema naine. Nataša, pikka kasvu, mustade lokkis juustega…”

“Jaa, jaa!” kinnitas Miki, “tema jah. Lihtsalt… enne polnud seal mitte kedagi. Ja see natuke üllatas…”

“Meie prohmakas,” vabandas väsinud mees, “me oleksime pidanud teile sellest ette teatama. Me kogu aeg uuendame ja täiustame rakendust, aga viimasel ajal on kasutajatelt laekunud omajagu kaebusi selle kohta, et kuna virtuaaltoad on alati tühjad, süvendab see neis üksindustunnet. Nii et nüüd me üritame lisada pisut inimlikku kohalolu. Klienditugi oleks pidanud teid muudatusest teavitama, ma ei tea, miks see neil tegemata jäi. Ma lisan selle märkuse teie toimikusse ja küll keegi selle eest pähe saab, ma luban teile.”

“Pole tarvis,” vastas Miki. “Tegelikult ka. Pole vaja kellelegi pähe anda. Kõik on korras. Ja üldse, võib-olla mulle teatatigi, aga ma olen selle ise unustanud. Mäluhäirete pärast ma ju siin olengi.”

“Nagu soovite,” lausus väsinud mees. “Igal juhul ma palun klienditoe nimel vabandust. Meie eesmärk on pakkuda paremat teenust, mitte kasutajaid ehmatada. Ma pean mainima, et praegu on see teenus tasuta, aga tulevikus jätab ettevõte endale õiguse inimliku kohalolu eest lisatasu nõuda.”

“Lisatasu?” küsis Miki.

“Ma pole öelnud, et me hakkame lisatasu võtma,” ütles väsinud mees ennast kaitstes, “aga me jätame endale selle õiguse. Saate aru, see on seotud lisaväljaminekutega ja…”

“Muidugi,” katkestas Miki vestluskaaslast, “see on igati arusaadav, tühja tuba filmida maksab kopikaid, aga elavat ini-mest…”

“Te saate asjast väga hästi aru,” elavnes väsinud mees järsku. “See on pikk jutt, eriti sellise rakenduse puhul nagu meie oma, kus iga süsteemi jaoks on kohandatud eraldi inimtegelane. Igal juhul, kui see peaks teid häirima, siis helistage meile kõhklemata iga kell uuesti. Samamoodi nagu see naine eikuskilt välja ilmus, võib ta ka kaduda.”

Nataša saabumisest peale hakkas aeg Miki meelest kiiremini mööduma. Või hoopis aeglasemalt. Sõltus kellaajast. Hommikuti ärkas ta üles veidi varem kui Nataša ja ootas, kuni näeb, kuidas Nataša kohvi joob, vahel isegi röstitud saia või hommikuhelbeid sööb ja sõnumeid saadab või mobiiltelefoni teel kellegi naisega, nähtavasti õega räägib. Pärast seda läks naine tööle ja aeg hakkas mööduma laisemalt.

Miki üritas asju meelde tuletada, vahel isegi pisut joonistada, või täpsemalt öeldes, pliiatsiga sahtlist leitud joonelisse vihikusse sirgeldada. Vahel juhtus üht-teist. Ükskord juhtus maanteel isegi liiklusõnnetus. Mootorrattur libastus ja ta tuli kiirabiga ära viia. Aeg-ajalt käisid kohal ka päevitunud mees ja sale tütarlaps, amelesid puu alla pargitud autos ning sõitsid siis jälle minema. Aga suurema osa ajast Miki lihtsalt istus ega teinud muud, kui ootas Nataša tagasitulekut. Õhtuti Nataša näksis kodus midagi, alati lihtsaid sööke — tundus, nagu ei meeldiks talle süüa teha. Õhtusööki sõi ta tihti pärast duši all käimist, paljajalu ja üksnes T-särgi ja aluspükste väel. Miki vaatas teda ja püüdis meenutada. Võib-olla oli temagi kunagi kedagi sellist tundnud, mitte Natašat, vaid kedagi teist, sirgemate juuste või mitte nii ilusate jalgadega, naist, keda tema armastas või kes hoopis teda armastas, naist, kes teda huultele suudles, naist, kes põlvili laskus ja tema riista enda suhu võttis, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas…

Miki ärkas üles telefonihelina peale. Ta võttis telefoni unesegasena vastu. Helistati klienditoest, seekord igavlev naisehääl.

“Kas kõik on korras?” küsis hääl.

“Jah,” vastas Miki, “kõik on kõige paremas korras, ainult et te ajasite mu üles.”

“Palun vabandust,” ütles hääl vastu, “te olete arstlikul jälgimisel ja teie pulss hakkas järsku kiiremini lööma, nii et…”

“Ma nägin und,” seletas Miki.

“Halba und?” küsis hääl, mis tundus hetkeks pisut vähem ükskõikne. “Luupainajat?”

“Ei,” pomises Miki, “vastupidi.”

“Kas tohib küsida, mida te unes nägite?”

“Ei, andke andeks, see on liiga isiklik,” vastas Miki ja pani toru ära.

Järgmisel hommikul veel voodis olles mõtles Miki, et võib-olla oli ta vea teinud. Et võib-olla on tal keelatud toru niimoodi ära panna. Nad võivad seal klienditoes tema pärast veel muretsema hakata ja Nataša ära kaotada või võib-olla tal endal rakenduse kasutamise üldse ära keelata. Ta ei teadnud, kas tasub nüüd null valida ja vabandust paluda, üle öelda, et kõik on korras, et ta palub vabandust, et ta toru ära pani, et kõne lihtsalt ajas ta keset ööd üles ja…

Paokil üks, mis Nataša kööki viis, avanes kääksudes. Lävel seisis froteeriidest hommikumantlis Nataša, juuksed läbimärjad. Ta tuli Miki tuppa, kohvitass käes.

“Mulle tundus, et ma kuulsin teid,” ütles ta ja andis Mikile märja musi kaelale. “Võtke, ma keetsin teile kohvi.”

Miki noogutas, ta ei teadnud, mida öelda. Ta rüüpas kohvi. Must, poolteist teelusikatäit suhkrut, täpselt nii, nagu talle maitses. Nataša pistis käe teki alla ja puudutas tema jäigastunud suguti pead. Mikil hakkas käsi värisema ja ta pillas endale tulist kohvi peale. Nataša jooksis kööki ja tuli tagasi, jääkuubikute kott käes.

“Vabandust,” ütles ta ja asetas koti Miki käeseljale.

“Pole midagi,” kostis Miki naeratades, “see on tegelikult mõnus.”

“Kõrvetus?” küsis Nataša naeratades. “Sest kui nii, siis ma võin õhtul, kui töölt koju jõuan, teid voodi külge siduda, nahkriided selga panna ja… Ei, ma teen niisama nalja.”

Nataša andis talle veel ühe märja musi, seekord suule, ja kontrollis kõrvetada saanud kätt. Pärast seda piilus ta oma mobiiltelefoni ja ütles, et ta peab jooksma.

“Ma saan töölt lahti kell kuus,” teatas ta. “Kas te olete siis siin?”

Miki noogutas. Niipea kui ta kuulis, kuidas peauks pauguga sulgus, kargas ta voodist välja ja katsus köögiukse kaudu kööki minna. Aga ust polnudki, oli ainult sein, millele oli kuvatud ukse pilt, mis oli nüüd erinevalt möödunud nädalatest pärani lahti. Kõrvetada saanud käsi tegi haiget ja kollase päikesega tass oli tal ikka veel käes, kaks veenvat tõendit sellest, et kõik see, mida ta arvas mõne minuti eest siin juhtunud olevat, oli aset leidnud päriselt.

Miki valis nulli. Hääl, mis talle vastas, oli talle tuttav. See oli too väsinud mees, ja nüüd kõlas ta hääl pisut reipamalt.

“Miki,” ütles väsinud mees, nagu räägiks vana sõbraga, “kas kõik on korras? Mul on siin kirjas, et eile õhtul hakkas teil pulss kiiremini lööma.”

“Kõik on kõige paremas korras,” vastas Miki, “ainult et Nataša, teate, rakenduse köögist… täna hommikul ta lihtsalt… ma tean, et see kõlab natuke uskumatult, aga ta lihtsalt tuli minu tuppa, füüsiliselt, ja hakkas minuga rääkima…”

“Uskumatu!” ütles väsinud mees päris vihaselt. “Ärge mulle öelge, et ka seekord ei teatatud teile millestki ette. Kas eile õhtul mitte keegi teile ei helistanud ega teatanud teile uuest funktsioonist?”

“Keegi naine helistas küll,” ütles Miki, “aga ma juba magasin. Võib-olla ta üritas mulle sellest rääkida, aga ma olin lihtsalt väsinud.”

“Ma saan teist aru,” vastas väsinud mees. “Teile ei meeldi kaevata. Ma austan teie valikut. Aga te peate ka sellest aru saama, et igasugune tagasiside aitab meil süsteemi seadistada ja ajakohastada. Igal juhul oleksid nad pidanud teid eile teavitama uuendusest, mis võimaldab rakenduse “naabritel” kasutajaga päriselt ühendust võtta, enamasti sõnaliselt, aga vahel ka füüsiliselt.”

“Füüsiliselt?” küsis Miki.

“Jah,” jätkas väsinud mees. “Ja see uuendus on ka esialgu täiesti tasuta. Selle mõte tuli kasutajatelt. Paljud neist ütlesid, et “naabrite” kohalolek äratas neis tungiva vajaduse inimliku suhtluse järele. Aga on väga oluline meeles pidada, et see on lõppude lõpuks kõigest praeguse teenuse edasiarendus ja kui see on teie jaoks ebamugav, siis pole mingi probleem see ära jätta, nii et iga “naaber” läheb oma tuppa tagasi, ja kõik…”

“Ei, ei. Pole tõesti vaja,” vastas Miki. “Vähemalt esialgu.”

“Tore,” ütles väsinud mees. “Mul on hea meel, et te rahule jäite. Me lisasime selle funktsiooni alles paar päeva tagasi ja senine tagasiside on ülimalt positiivne. Muide, kui te soovite, siis seksifunktsioon on võimalik blokeerida. Teate küll, juhul kui te tunnete, et see ei tundu sobiv või et asjad edenevad liiga kiiresti, või lihtsalt…”

Miki üritas säilitada väljapeetud hääletooni. “Aitäh! Hetkel pole mul midagi selle vastu, aga kui peaks tekkima probleem, siis on hea teada, et selline võimalus on olemas.”

Öösiti nägi Miki unes Natašat, ja kui ta üles ärkas, siis lamas Nataša tema kõrval. Magas, suu lahti, nagu väike tüdruk. Miki ei teadnud, mida naine unes näeb. Ega sedagi, kas ta üldse und näeb. Nataša ilmumine Miki tuppa ja Miki ellu pööras kogu ta elu pea peale, aga kõige positiivsemas tähenduses. Miki ei mäletanud varasemast ikka veel midagi, aga nüüd häiris see teda palju vähem. Kellel on vaja minevikku, kui olevik nii soe ja pehme on ning sind voodis kaissu võtab? Hommikuti, kui Nataša tööle läks, visandas ta pliiatsiga suurt tammepuud ja merd, mis sest, et merd kuskilt ei paistnud. Aga enamasti proovis ta joonistada Natašat. Aja jooksul õppis ta paremini joonistama ja kui visand tundus eriti õnnestunud, näitas ta seda Natašale. Ja kuidagi läks Natašal alati korda ühtaegu Mikile kompliment teha ja samas ükskõikne tunduda. See oli ilus aeg. Küsimused, kes Nataša on, kes ta ise on, kuidas Nataša suudab kuvatud ruumis ringi liikuda, samal ajal kui Miki kogu aeg üksi tuppa jääb, ei tulnudki talle üldse kunagi pähe. Ainult palju soojust. Ja kaisutusi. Ja nalju. Ainult ülevoolav ja kõikehõlmav tunne, et ta pole maailmas üksipäini.

Siis tekkisid tülid. Nataša hakkas rääkima, et Miki pole piisavalt auahne, et ainult tema käib tööl, et nad ei käi kunagi väljas. Ja Miki oli enamasti vait. Mõne aja pärast hakkas Nataša aeg-ajalt töölt hiljem koju tulema, ja kui see juba tavaliseks muutus, valis Miki telefonil klienditoe nulli ja sattus nohuse ninaga naise otsa. Too ütles Mikile, et nende viimane uuendus on kasutajates tekitanud segaseid tundeid. Osa kasutajaid saab “naabritega” hästi läbi, ent osa üldse mitte. Miki oleks tahtnud talt küsida, kas tuleb ette, et hoopis “naabrid” ei saa kasutajatega läbi. Igatahes Nataša puhul talle nii tundus. Aga selle asemel küsis ta hoopis, kas tuleks kõne alla, et tema taastusravi selles järgus lubataks tal oma toast välja minna, ja kui nohunina küsis, miks ta küsib ja kas toal on midagi häda, siis vastas Miki, et ei ole, aga kui ta saab natuke väljas käia, siis tema meelest tuleks see tema suhetele “naabrinnaga” oluliselt kasuks. Nohunina lubas palve edasi öelda, aga tema hääletoon polnud sugugi veenev.

Tol öösel Nataša koju ei tulnudki. Koju jõudis ta alles järgmise päeva õhtul ja heitis Miki voodisse nendesamade riietega, mida ta tööl oli kandnud, ja nad kallistasid. Nataša särgil oli higi- ja suitsuhais küljes. “Meie sinuga ei saa enam omavahel läbi,” ütles Nataša Mikile. “Ma arvan, et peame pausi tegema.” Pärast seda nad keppisid, nagu poleks midagi juhtunudki, Nataša suudles Mikit ja lakkus teda üle kogu keha. See oli meeldiv, aga Miki tajus seda ka hüvastijätuna.

Kui Miki üles ärkas, oli Nataša kadunud. Seinast, millele oli kuvatud aken, millest avanes vaade suurele tammepuule, oli jälle saanud lihtsalt sein. Kadunud olid ka nii teine aken kui ka Nataša köögi uks. Neli seina, mitte ühtki ust.

Pruunis ülikonnas mees tänas Natašat kohvi eest. “Ma palun vabandust kõigi oma tüütavate küsimuste pärast,” ütles ta. “Ma tean, et teie puhul pole tegu tavakasutaja tagasisidega, vaid millegi hoopis emotsionaalsemaga, aga tänu teie tagasisidele saame teenust miljonite teiste kasutajate jaoks parandada.”

“Pole mingit probleemi,” vastas Nataša hapu naeratusega, “te võite kõike küsida.”

Ülikonnas mees küsis Natašalt peaaegu kõike: kui palju teda häiris see, et “naaber” oma toast väljas käia ei saa, mida ta nimest “Miki” arvab ja kas ta tagantjärele oleks eelistanud talle ise nime valida. Mil määral see, et naaber ei teadnud, et ta pole päris, erutust lisas, ning kas mehe mälukaotus ja võimetus iseseisvalt suhteid luua oli otsustavaks ajendiks, miks naine otsustas teenusest loobuda. Kui mees Natašalt küsis, kas tema ja Miki vahel oli tekkinud see, mida on kombeks määratleda “tõelise lähedusena”, hakkasid Natašal järsku pisarad voolama.

“Ta oli täiesti nagu päris inimene,” ütles ta, “ja mitte kehalt. Hingelt. Ja nüüd, kus ma enam rakendust ei kasuta, ma ju ei tea, mida te temaga ette võtate. Ma loodan, et teda ei tapeta ära või midagi sellist. Kui ma peaks teada saama, et mina olen selle põhjustanud, ei saa ma enam edasi elada.”

Ülikonnas mees pani oma higise käe Nataša õlale, et teda rahustada, läks siis kraanikausi juurde ja tõi talle klaasi kraanivett. Naine jõi klaasi ühe hingetõmbega tühjaks ja üritas sügavalt hingata.

“Teil pole vaja muretseda,” vastas ülikonnas mees talle naeratades. “Seda, mis pole kunagi elus olnudki, ei saa ju ka tappa. Kõige hullem asi, mis talle teha saab, on ta ära kustutada, ja “naabrite” puhul ma luban teile, et me ei tee isegi seda. Aga jätame korraks selle asja kõrvale,” ütles ta ja heitis pilgu kellale, “ja tuleme tagasi rakenduse põhifunktsioonide, välismaailma avanevate akende ja teise tuppa viiva ukse kuvamise juurde. Kas nende kohta on teil etteheiteid?”

Pimeduses viibides peaks aja jooksul pimedusega harjuma, aga Miki puhul läks peaaegu risti vastupidi. Iga mööduva hetkega näis talle, et toas on järjest pimedam. Ta liikus seal käsikaudu, põrkas kokku selle vähese mööbliga, mis tuppa oli pandud, kompis iga siledate seinte ruutsentimeetrit, kuni jõudis lõpuks tagasi alguspunkti: neli seina, mitte ühtki ust. Ta libistas paremat kätt mööda kirjutuslaua puitplaati, kuni leidis telefoni. Ta surus telefonitoru vastu kõrva ja valis nulli. Peale pika ja pideva tuututamise ei õnnestunud tal teiselt poolt liini midagi kuulda.

Halonót. — Etgár Kéret. Takalá biktsé ha-galáksia. Hével Modiín: Kinéret, Zmorá-Bitán, Dvir, 2018, a. 36 ad 46. © Etgár Kéret. Avaldame autori loal.

SAATEKS

ETGAR KERET, kuulsamaid ja enim tõlgitud Iisraeli kirjanikke, on sündinud 20. augustil 1967. aastal Iisraelis Ramat Ganis ning elab Tel Avivis.

Rahvusvahelise tuntuse ja menu saavutas ta 1994. aastal ilmunud teosega Kissingeri igatsedes (Gaaguái leKíssindžer; eesti k ilmunud Loomingu Raamatukogus (2019, nr 27–29) allakirjutanu tõlkes), mis rabas oma uudsusega, eelkõige resoluutselt kõnekeelse stiili ja tabuteemade käsitlemise tõttu. Lühijutukogumiku Tõrge galaktika äärel (2018) eest, milles on ilmunud ka siin tõlgitud lugu “Aknad”, pälvis Etgar Keret 2019. aastal Iisraeli prestiižseima kirjandusauhinna — Sapiri kirjanduspreemia, mis rahastab auhinnatud teose tõlkimist araabia keelde ja lisaks veel ühte keelde, mille peab valima laureaat ise. Etgar Keret valis jidiši keele, sest teda on olulisel määral mõjutanud jidišis kirjutavad kirjanikud, nagu Isaac Bashevis Singer ja Šolem Aleihem. Ka oli jidiš vastupidi heebrea keelele — piibli, talmudi ja usutalituste keelele — aškenazi juutide kõnekeel, väga mahlakas, paljude vande- ja vägisõnadega, mida kasutati madalamates registrites, ning Etgar Keretitki paelub kõnekeel, millest on tulvil ka tema teosed. See valik on Etgar Kereti sõnutsi austusavaldus neile kirjanikele ning ka tema vanematele, kes oskasid mõlemad jidiši keelt (jidiš oli Kereti isa emakeel; Kereti ema emakeel oli poola keel).

Peaaegu kõik Etgar Kereti jutud on realistlikud või vähemalt algavad igati realistlikult, ent libisevad siis järsku fantaasia- või muinasjutumaailma. Kereti enda sõnutsi rebib too maagiaelement tegelase argipäevarutiinist välja ja sunnib teda võtma vastu otsuseid, mis pole harjumuspärased. Nõnda suhtub tegelane ellu ja ümbritsevasse maailma järsku palju terasemalt ja uudishimulikumalt kui varem, mil ta elul lihtsalt kulgeda lasi.

Kirjanikku on oluliselt mõjutanud tema vanemad, kelle lapsepõlv möödus Poolas väga traagilistes ja rasketes oludes, kuid kellest optimistlikumaid ja elujaatavamaid inimesi ta ei tea. Isa kujutlusvõime ja oskus kujutlusvõime abil kitsikusest ja abitusest üle olla — näiteks Teise maailmasõja ajal varjas isa ennast koos vanematega ligi kaks aastat maasse kaevatud augu põhjas — ärgitaski Etgar Keretit kirjutama.

Lapsepõlves tehti Etgar Keretile koolis ülesandeks kirjutada, mille pärast ta oma vanemate üle kõige uhkem on. Laisa poisina küsinud ta isalt, mille üle too ise kõige uhkem on. Isa mõelnud tükk aega ja öelnud talle: “Iisraeli riigi sünnist saadik olen ma võidelnud kuues sõjas, kõigis neist jalaväelasena eesliinil, ilma et ma oleks ühtegi inimest haavanud.” Etgar Kereti meelest võimaldab kirjutaminegi veendunult ja järeleandmatult võidelda, ilma et lugeja sellepärast traumapunkti satuks.

Samas ei kirjuta ta enda sõnutsi selleks, et tegelikkust muuta, vaid vajadusest tegelikkusest põgeneda, iseenda tundmaõppimiseks ja võimaluste katsetamiseks. Ta ei pea ennast lugejast targemaks ega leia, et ta teaks küsimustele vastuseid. Ta ei pea kirjutamist millekski praktiliseks. Kui kirjasõnal on vägi, siis on see vägi Kereti arvates väga nõrk, sest see saab muuta ainult seda, kes ise muutuda soovib. Kirjasõna pole karje, vaid sosin.

Kaks teost, mis on Etgar Keretit kõige rohkem mõjutanud, on Franz Kafka Metamorfoos ja Kurt Vonneguti Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda.

Muide, “Akende” naistegelase Natáša nimi langeb heebrea keeles häälduselt peaaegu kokku (vaid sõnarõhk langeb teisele silbile) sõnaga natašá (tegusõna natáš, mis on kokku kirjutatud sihitiskäändes isikulise asesõnaga), mis tähendab “(meessoost) ta jättis (naissoost) ta maha”.

Põhjalikumalt võib Etgar Kereti kohta lugeda allakirjutanu järelsõnast “Tavaline patustaja” jutukogumikule Kissingeri igatsedes.