Отрывок из книги
Tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi. See on tõesti nii, sest üks asi, mida ma siiani uskunud olin, sai sellel päeval otsa. Ma kõnnin praegu koolist koju, see tee on nii tuttav ja arusaadav. Ma saan asjadest aru, ma õpin kolmandas klassis. Nii, see tähendab, et ma ei ole enam väga väikene. Ja kui keegi veel ei tea, siis koolimajast välja tulles peab minema üle tee, ja seda peab tegema veel mitu korda. Ja ma tean, et peab olema ettevaatlik, ja see on üks peamisi teadmisi teel koolist koju. Ma tean seda.
Aga tänasest päevast on isegi autotee ületamine täiesti teistmoodi. Aga sellest teistmoodi olemisest natukene hiljem, sest seda lihtsalt ei ole võimalik kohe seletada.
.....
Vana maja uks avanes veidra kriginaga, nagu tahaks öelda midagi, millest meie, inimesed, aru ei saa. Ja ukse sulgudes oli krigin teistmoodi. Võib-olla ütles maja meile ust avades „tere” ja sulgedes „tulemast”. Aga võib-olla hoopis „ma tahan” ja siis „teid ära süüa”, sest uks on ju maja suu.
Majas oli kolm korterit ja ma tundsin kõiki, kes nendes elasid. Esimesel korrusel oli kaks peret, ühes elasid kaks vanemat inimest ja teises kõhetu naine, kes pidi olema muusik, sest alati kui ma Idu juurde läksin, kostis sealt mingi pilli, vist tšello mängimise helisid.
.....
