Отрывок из книги
Direktor istus oma kabinetis, kaelas raudraske murekoorem. Kõik, mis viimasel ajal juhtunud oli, tundus teda nüüd ühekorraga vaevavat. Miks just temal pidi niimoodi minema, samal ajal kui kõik teised ümberringi elasid tema armust ja almusest? Miks nendel, kes tema külje all oma kasvavas heaolus rõõmsalt – nagu öeldakse – ainult peeru lasid, oli kõik korras, tegid nad siis poliitikat, pakkusid katust või tegelesid mingi muu äriga. Neil oli kõik tipp-topp, aga temale, patuoinale, oli jumal mingil põhjusel saatnud oma kõige hirmsamad karistused.
Direktor vinnas oma koguka keha tugitoolist üles ja jalutas akna juurde, kust võis vaadata turuplatsi. Tema väsinud ja infarktihirmust kotti vajunud silmadele avanes nukker pilt. Tavapärase hommikuse sagimise asemel valitses seal all suhteline vaikus. Just suhteline. Liikumist muidugi oli, kuid see erines igapäevasest juba selle poolest, et tänane sagimine ei toonud midagi sisse, isegi vastupidi, viis lausa välja. Välja võis hakata minema advokaatide, mentide või poliitikute peale, kõigi peale, kes üsna pea ta ukse taha olid tekkimas, valmis pakkuma oma „siirast” abi probleemide lahendamisel.
.....
„Teiega pole vist üldse mõtet rääkida, härra direktor? Mina räägin teile aiast, teie mulle kartulisaagist. Kuidas ma teile seletan, et need numbrid, mida te mulle praegu näitate, on need, mida te ametlikult deklareerite! Teie äri toimub ju sularahas? Mida kui palju ja tegelikult siin müüakse – seda ma arvan, ei tea te ise ka mitte!” muutus uurija juba rahutuks.
„No kuulge! Need on küll alusetud süüdistused. Jääb selline mulje, et mina lasin selle burgerivenna õhku! Miks te mind siin pressite? Mina proovin inimestele luua mingisugustki kohta, et nad oma higi ja vaevaga kasvatatud produkte müüja saaksid, aga teie süüdistate mind siin lausa maffia organiseerimises! Ennekuulmatu! Kes teie ülemus on?” ärritus Direktor silmanähtavalt ja tõusis laua tagant püsti.
.....
