Отрывок из книги
Mu ema ja isa olid geoloogid. Nad rändasid hulk aega mööda riiki ringi, kuni maandusid lõpuks Tadžikistani, Pandžakendi linna. Me elasime Zoja Kosmodemjanskaja nime kandval vene-tatari tänaval. Tadžikid ei sallinud seda tänavat ja, nagu ma nüüd aru saan, õigusega. Siin joodi koraanis ärakeelatud portveini, ei kogutud kasvõi veri ninast välja raha kärarikkaks tui-pisariks, elu tähtsaimaks peoks – poisi ümberlõikuseks, mil toidetakse pilafiga mitutsada selleks puhuks kutsutud kohustuslikku külalist.
Tui-pisari kolme päevaga põletati just selleks peoks kogutud varandus. Sedasi põlevad ahjus kerged haod. Puhhpuhh-puhh miilavad nad padade all söeks, naised pühivad laubalt higi ja asuvad katlaid puhtaks küürima hangunud rasvast, mis on imbunud tumedasse malmi nagu kevadine jää kaljudesse. Nägin niisugust jääd Daštiurdakoni kurus, kui me koos pioneerijuhiga matkal käisime.
.....
Pandžakendis on „Tuhandet ja üht ööd” alati armastatud. Me olime kooliteatris isegi mõnda stseeni esitanud, viskusime käsi murdes põlvili poisi ette, kes mängis padišahhi, anusime teda keeruliselt ja kaunilt, päriselus ei kõnelenud keegi meist selliste sõnadega. Kuid nende muinasjuttude tõeline ilu avanes minule alles siin. Boriss Donatovitš hakkas lugu pajatama ning tähise taeva all ilmus aivaanile meie ette eemaletõukav küürakas kääbus. Ta istus Sindbad Meresõitja kukil, õelutses, käsutas, mõnitas teda. Ühtäkki hakkasin ma tundma teda enda kukil: siin ta on, surub õlgadele, pigistab kõri kinni ning tundub, et väljapääsu pole ja tuleb seda vastikut peletist oma elupäevade lõpuni kanda nagu rasket tõbe, mille vastu pole vaktsiini veel välja mõeldud. Või siis kerkis silme ette idamaine külluslik basaar. Üle turuplatsi ratsutas teed valimata tulisel teldril Ali – prohveti lähim sugulane, keigar ja kaukamees, kes oli sepalt tellinud tapluseks sobimatu, kuid silma rõõmustava ja salapärase kaheteralise mõõga Zulfikari. Ali surma järel hakkas levima kumu, nagu omanuks see üle linna prassijale sepistatud mõõk maagilisi omadusi. Või siis ilmus aivaanile noor ja kaunis Iskander Kakssarv ehk Aleksander Suur ja tema väepealikud. Sündinud sõjameesteks, marssisid nad võitmatu faalanksina pool ilma läbi, kuid põrganud idamaisele küllusele ja luksusele, minetasid kiiresti võitlusvaimu; langedes kullamaagia ja kuunäoliste tantsijannade kättesaadavuse lummusse, raiskasid nad ära tolle imelise väe, mis puruvaestel, rikkust ihkavatel, seni kõigile tundmatutel makedoonlastel algul olemas oli.
Ta jutustas Odüsseusest ja tema rännakutest, Trooja piiramisest ja arheoloogidest, kes olid hulk sajandeid pärast lahinguid kaevanud välja maa alla kadunud linna. Ta jutustas ümber muinasjutte, mis olid kujutatud Pandžakendi vanalinna majaseintel. See linn oli kunagi asunud Suurel Siiditeel, siia voolasid kokku kaubad ja muinasjutud igast haritud maailma otsast, neid tõid erinevaid keeli kõnelenud inimesed. Suur kaubandusarter oli maailma ühendanud, ei olnud temas mingeid paika pandud piire; toll mitte ei vaenanud, vaid tervitas rändkaupmehi; maailm oli lapik ja otsatu. Ringi rändavad hõimud kandsid laiali teadmisi maailmast ja muinaslugusid, mis oli tol ajal üks ja seesama. Teadmised ja ilusad lood omasid kulla kaalu; rändajad hindasid elu, said aru, et armastus, vabadus, uljus ja reeturlikkus on kõigis maailma nurkades samasugused, nii nagu on samasugused külm ja palavus, mõistatuslik kuu, liiv ja savi. Ilmakehad kerkisid universumi eri paigus taevalaotusse teise nurga all, liiv oli teist tooni, savi oli rasvasem või kuivem. Erinevates maades nimetati neid algaineid oma sõnadega, kuid see ei muutnud olemust. Savist ja liivast ehitati maju; savist ja liivast tegi Jumal maailma loomise aegu inimese, hingas temasse osakese iseendast, õpetas armastama, kannatama ja vihkama, rõõmustama päikese üle ja ülistama kuud. Inimesed olid määratud igavesti ringi rändama. Nende liikumised olid märkamatud, kui migratsioonid toimusid vaikselt ja rahulikult. Kui aga liikvele läksid massid, kes rajasid omale teed mõõgaga ja sillutasid seda võidetute laipadega, jõudsid need sündmused iidsetesse kroonikatesse. Rahulik ja vaikne elu kajastub heal juhul muinasjuttudes; ajalooline mälu talletab hädasid, segaduste aegu, õnnetusi, nende valitsejate sünni- ja surmadaatumeid, kelle raugematu hoole all lihtne õnnelik elu ära sulab ja põrmuks pudeneb.
.....
