Читать книгу Talvehommiku härmas kindakirjad - Aarne Ruben - Страница 3

Kes kogu elu ehitab ühte hoonet,

lõpetab selle rusude all.

Arvo Valton, 1980.

Kui inimesed olid telgis ahju küdema saanud ja katla tulele pannud, oli väljastpoolt kuulda lisaks tuule ulgumisele veel ka kraapivaid helisid. Zina Kolmogorova otsis matkapäevikut. Talle meeldis põhku pugenult pliiatsit krabistada.

«Siin käis jutt lumeinimesest,» ütles Rustem Slobodin, Ozjorski nooruke metalliinsener aeglaselt katlast võetud kohvi liigutades. «Ma arvan, et mansid ei hoiatanud meid ilmaasjata. See on suur mees, ahvitaoline, pealaest jalatallani karvadega kaetud. Inimest lömaks lüüa on tal käkitegu.»

«Lömaks?» naeris muidu alati tõsine füüsikatudeng Saša Kolevatov. «Ta lööb ju päris märjaks plekiks. Räägitakse, et nende mägede jalamil on alati lumeinimesi luusinud.»

«Räägitakse? Kes räägib? Nimed, aadressid…» õiendas teistest palju vanem matkainstruktor Semjon Zolotarjov. «Miks on lumeinimene selline? Kas keegi on temaga katseid teinud?»

«Oo jaa,» torkas vahele reibas naisehääl. Ljuda Dubinina magas alati ääre pool, telgisügavuses, tavaliselt käsi sõbranna käte juures. «Ma olen kuulnud, et lumeinimene muutus selliseks, nagu ta on, tänu ühe hullu professori katsetele. Tema tegi neid tavaliste inimeste peal, aga ta ei teadnud, et tema katsealuste järglastel on karvu nii palju, et neil on ka sellise pakase ja lumetuisuga nagu praegu – hoopis palav.»

«Lumeinimene on veel kõrgem kui viiekordne maja,» pistis vahele Igor Djatlov, grupi autoriteetne juht. «Kuhu ta rusikas kukub, ega siis sealt pääsu ei ole.»

Väljast kostsid lisaks purgaa ulgumisele veel ka paugud, veidrad kolinad. Pealik paotas telgihõlma. Külm ja märg lõid tal hetkeks hinge kinni. Ta süda põksus ärevalt.

«Väljas miski toimub. Virmalised on kaares, õhus oleks nagu…» Ta tõmbas pea kiiresti tagasi. Ühes tuisuga tungis telki kauglaterna võimas valgusvoog. Kohe taskulambi järel ilmus telgiavasse karvane mehenägu, habe ees, suujoon väga kitsas, karm ja jõhker. Ta ei hoidnud lampi madalas, vaid ühel joonel oma suure kaalikataolise peaga. Kuid see oli vaid hetkeks, nii lühikeseks, et naised jõudsid karjuma hakata. Keegi telgist pildistas, vastates väljast tulevale valgusele omapoolse valgusvooga. Kohe hakkasid juhtuma veel karmimad asjad.

Niisiis, võib-olla on mu avastustel teaduslik väärtus, vahest leitakse tänu minu südamekergendusele mõni teooria, aga tõenäolisem, et see jääb lektüüriks kellegi tütarlapsekambrisse. Mõne härmatanud aknaruudu taha, kust vaatavad kaks selget ja julget silma ning kust nähakse tähti.

Olin õige väike, kui juba tahtsin diplomaadiks saada. Kui hoovis seisuks läks, astusin poistele vahele, vaatasin neile silma, hoiatasin neid diplomaatiliselt. Gümnaasiumis asutasime poistega vahendusfirma. «Kalevipojast» lugesin ikka seda lõiku, milles peategelane kaht sortsi rahustas. Nii see läks. Varsti olingi diplomaat.

Niisiis, ma olen Hannes Miilang, ma olen eestiaegse politseiinspektori Leo Miilang-Kerge poeg, lõpetanud Eskilstuna progümnaasiumi ning Stockholmi diplomaatide kooli, kuigi algul läksin õppima Uppsalasse. Ema on mul surnud. Meid on kolm, lisaks minule veel mu nooremad õed Sofia ja Mia. Kuid nüüd kõigest järjekorras, et teile ei jääks muljet, et ma mõned lugevad silmad vahele jätan.

Juba siis, kui ma käisin esmakordselt Uppsalas, sisseastumiseksamite tõttu, lugesin ma Ofvandahls Hovkonditori kohvikus UFO-Aktuellti viimast numbrit. Ja selles väljaandes paelus mu tähelepanu üks erakordselt põnevasisuline artikkel.

Jutt oli ühest kahtlasest sündmusest Uurali mäestikus kümmekond ja enam aastat tagasi. Ühe kõrgmäe jalamil, mida mansid Surnute Mäeks, Holat-Sahõliks kutsuvad, jäi saladuslikel asjaoludel kaduma üheksa alpinisti. Aasta oli siis 1959. Matkajad olid väga noored, enamik Uurali polütehnilisest instituudist. Jaanuarikuu viimasel päeval võtsid nad ette ülimalt sakilise trajektoori mägedes, nende lõppsihiks oli Otorteni-nimeline mägi, mis mansi keeles tähendab «ära mine sinna». See on tänaselgi päeval tavaline matk, seejuures mitte kõige raskemas kategoorias. Kaks päeva tehti kiiret suusasõitu, kuid siis jõuti mäekuru jalamile, mida hiljem hakati matkajaid juhtinud Igor Djatlovi järgi Djatlovi kuruks kutsuma. Ilm pöördus kiiresti halvemuse poole, lumetuisk tegi edasiliikumise võimatuks.

Reisisellid püstitasid kiiresti telgi. Suusad torgati maasse ning tuule eest tihedasti suletud telgis poeti magamiskottidesse. Varustuse, sealhulgas priimuse lahtipakkimine oli korralik ja kõik viitas sellele, et vähemasti ööbimise algus oli plaanipärane. Öösel aga juhtus midagi. Kõik üheksa matkajat tormasid ühtäkki telgist vaid aluspesu väel eri suundades, jättes sinnapaika kogu oma varustuse. Lahkumisega oli niivõrd kiire, et ei jõutud isegi telgiuksi lahti siduda — nad lõikasid nugadega telgi seinad puruks ning pagesid sealtkaudu. Väljas oli ligi -30 kraadi… Mõned neist jõudsid isegi 1,5 kilomeetrit mäest alla joosta. Kuid surnult leiti nad kõik. Surma põhjuseks toodi alajahtumine, paarilt leiti rinnas löögijälg, nagu oleks nad auto alla jäänud, kellelgi oli pea purustatud ning ühel naisel oli keel eemaldatud. Riiete analüüs näitas kõrget radiatsioonitaset. Nahk surnute kehadel oli tõmbunud kummaliselt oranžikaks ning nende juuksed olid üleöö halliks läinud.

Ametlik uurimine näitas, et alpinistid oli tapnud mingi vääramatu jõud. Miski, millest on vähe teada. Piirkond suleti uudishimulike jaoks kolmeks aastaks.

Herregud — see oli küll midagi niisugust, mida oodatagi ei osanud! Mind valdas otsekohe tohutu sund selle kohta midagi teada saada, maksku see mulle või elu. Otsekohe kõnelesin sellest oma kursusekaaslastele, tegin seda kohvikulaua taga:

«Vau! See on küll just niisugune asi, mis tahab uurimist! Tuleks pääseda Nõukogude Liitu ja järele vaadata.»

Siis ei teadnud ma veel, et sellest naiivsemat mõtet olla ei saagi.

«Hannes,» ütles mu kursusekaaslane, alati korrektselt lipsustatud Pär Svantevit. «Kui sa võtad midagi pähe, siis sa selle ka läbi viid. Sinu sihikindlus on ju aukartustäratav.»

«Tahaksin näha, kas sellel lool oli ka tunnistajaid,» ütlesin mina. «UFO-Aktuellti viimane number ütleb ju selgesti, et Djatlovi grupi üks liige eraldus teistest haiguse tõttu ja jäi just seetõttu ellu.»

Meie nurgalauas viibinud kolm punapõskset tütarlast vaatasid mind juba tõelise aukartusega. Nemad, nood rootsi tüdrukud, elanud sjukpenning’i, Rootsi kuninga, sadade kroonide maailmas. Elanud koos Skanseni pargi, Tivoli, vesitualettide, Ikea peeglite, Bokvägeni, Birgitta Moréni laulude, marineeritud angerja, Systembolageti, Volvo autode ja Fellini «Kaheksa-ja-poolega». Mida küll võisid nemad teada sellest, mis on juhtunud kuskil Uurali lumistel nõlvadel… Ma ise sain samuti tunda, kui palju see kõik aega võtab. Kuid ma uurisin selle siiski välja! Mees ei tegutse kellegi jälgedes, ta teeb ise edusamme.

Neil minuteil hakkasingi mõtlema, kuidas ma Nõukogude Liitu pääseksin — kogu lugu tundus nii meeletult põnev. Kui teised noored mehehakatised olid valmis taga ajama tüdrukuid, rügama suve läbi, et osta punane Volvo tüdrukute vedamiseks — siis mina olin valmis NL-i pääsemiseks proovima pääsu Utrikes Departamenteti diplomaatide kooli.

Aga asi oli selles, et mu isa oli kaunis põikpäine. Tema oli juba harjunud sellega, et minust saab geograaf Uppsalas. Mõistsin, et mul tuleb alandlikult isa juurde minna, kas ehk tema mu õpinguid ei fundeeraks. Ta oli kaunis kauge, kõrk ja kindel. Mind tabasid kaks saatusehoopi: emata kasvanud laps olin ma niigi, nüüd oli ka isa võõraks jäämas. Kuid pole viga, selle vastu leidsime peagi rohtu.

Siis aga tuli kõik justkui iseenesest kätte. Ühel lörtsisel märtsikuul oli sisseastumise test UDsse diplomaatide kooli. Meil oli samhället ehk ühiskonnatundmise essee, 35 küsimust Rootsi sisepoliitika ja siis rahvusvaheliste suhete kohta, lõpuks veel füüsilised katsed ja üldine intelligentsustest. Olin vastu võetud esmakursuslaste uhketesse ridadesse, ehkki kaotanud peaaegu ühe aasta.

Eesmärk tiksus aga ikka veel silme ees.

Tudengipõlv kujunes arvatust palju lõbusamaks. Uppsala tüdrukud, keda juba eelmisest koolist tundsin, ei peljanud kunagi rongipiletit osta, et minu juurde Stockholmi jõuda. Nende aastate Rootsi oli rahulik ja turvaline paik ning tütarlapsed võisid isegi öösiti vabalt rongiga sõita. Neid ei vägistanud veel keegi: polnud tumedanahalisi sissetungijaid ja kuritegusid peaaegu ei tuntud. Kui, siis varastati vaid väikelinnades: mõni halvasti valvatud juveelipood tehti tühjaks — asjaolu, mis, ja üsnagi tulemuslikult, pani tegutsema kõrvalise kolka mõne lapseohtu detektiivi. Väärika Rootsi juhtmõttena seisid meie hümni sõnad: oled vana, oled vaba.

Minu Uppsala pruudidki, Ulrika ja Birgitta lakkisid Uppsala-Stockholmi rongis küüsi ja mängisid suupillil «Då står pojkarna på rad», «Leva livet», «De sista ljuva åren», «Gulli-Gullan» ja Rootsi teisi folkmeloodiaid — ilma et ükski keenialane ega araablane neid tülitama tulnuks. Olid biitlid, olid hipid, kosmosevaimustus, Vietnami sõda, kaks kuju jalutasid kuul, meie noored vasakpoolsed tudengid laulsid ja tantsisid aga ikka niimoodi, nagu maailma progressiivne (või vasakpoolne?) noorsugu. Oh sa aeg, kuis mul on meeles tüdrukute heledad, unisooni libisevad hääled nendest aastatest, mis takkajärgi ragisevad nagu raadiolained. See laul vallutab veel tänagi mu südant:

«Mina lilla svenska flicka,

jag ska hjälpa henne nu!

Snälla blonda svenska flicka,

syrianer rädd, o du?»

Mis siis tähendas, et kas kardad metsikuid, tumedaid süürlasi, sina, õrn ja hele rootsi tüdruk! Jah, takkajärgi tõusevad mul kõik ihukarvad üles, kui ma juhtun sellele mõtlema. Minul ei ole selleks juuste krussikeerajaid vajagi. Kui juhtun mõtlema, täpsustaksin, mu Uppsala tüdrukutest mõne niisuguse (im)migrandi mustade karvadega kaetud karukäppade vahel — siis tahaksin lihtsalt ilma pikemata kätte maksta.

Aga juba nad olidki siin; need soovimatud külalised. Algul kasutasid nad ära Rootsi sõjajärgset tööjõukäte puudust. Tage Erlanderi teise valitsuse ajal ühineti Põhjamaade tööjõu vaba liikumise lepinguga. Alates 1932. aastast on meile maailma igast nurgast kõiksugu võõrtöölisi ja põgenikke sisse voolanud. Tuhanded somaalid ja kurdid — kuhu me need küll kõik panime? Ja kõige hullem, et alguses ei tulnud nad sugugi lainetena. Türklaste kebabiputkad avati algul lihtsalt Stockholmi sadamas ning suuremate maanteede ääres. Tuli räpasus ja islam ning ikka sel ettekäändel, et Rootsi on maailma ees süüdi; meie pinnal ei ole kunagi ühtki sõda peetud ja seepärast tuleb meil ka palju võõrast rahvast vastu võtta.

Kord jalutasime Pär Svantevitiga kuningalossi taga ja imetlesime oma naiiv-rahvuslikus rootsi meeles pidulikku vahtkonnavahetust, kui Svantevit minult järsku küsis:

«Hannes, aga miks sa neid sisserändajaid nii hirmsasti vihkad? Eks oled ju sinagi võõrast verest? Neljakümne neljanda aasta pimedal oktoobrikuul tulid ju sinugi vanemad siia üle Balti mere murdlainetuse. Ja nüüd saate elada vabas maailmas, selle asemel et diktatuuri orjuse all küürutada. Teid, eestlasi, võttis Rootsi ju vastu?!»

Lugeja teab mind juba — et ma kunagi vastust võlgu ei jää. Ja ma vastasin:

«Kõik on õige. Kuid eestlased ja rootslased on nii geneetiliselt kui etniliselt lähedased. Aga lõunamaalaste seas puhkeb peagi islamiäärmuslus. Ja saad näha: nad hakkavad meie pinnalt omi pühi sõdu pidama, kas või rakettidega. Ja seda, et immigrandid võtavad vägivallaga ette rootsi soost tüdrukuid, on ju ikka ette tulnud? Ja mis siis,» ütlesin ma peaaegu pühaduseteotuse, «kui nad võtavad ükspäev ette Birgitta Moréni enda? Mis sa siis kostad?»

Kallaletungimine Birgitta Morénile tundus meile tõesti kõige püha labastamisena. Me otse jumaldasime seda väikest heledapäist Sundsvalli lauljatari. Pikkade ja igavate loengute ajal, mida meile vahel Välisminnis peeti, joonistasin ma alati tema suuri ja helesiniseid, kaardus ripsmetega silmi. Temas oli nii palju aristokraatlikku joont ja stiili, et mul jäi pealinna ning Sundsvalli vaheline nädalavahetuse rongigraafik lausa pähe. Nimelt sel ajal toimusid ses väikeses sadama- ja jõelinnas Birgitta Moréni kontserdid. Temagi laulis poolunustatud rootsi meloodiaid, saatjaks tihti üksainus flööt: midagi folgi ja futurismi vahel. Need aastad olid ju ühtlasi ka futurismi võidukäik: iga endast lugupidav ülistas liiklust, tehaseid ja tehnikasaavutusi. Viimase kolme vahel oli blonda flicka Birgitta kuidagi eriti abitu ja habras.

Nende viljakate aastate ainus karjääritegemise viis oli mulle vene keel. Ma ei olnud UFO-Aktuelltist loetut unustanud ja mõtlesin ikka veel nii kaugetest kui müstilistest Uuralitest. Vähe sellest, mul oli kodus isegi tuttava kingitud, ühelt Venemaa-reisilt koju toodud VEF-Urali raadioaparaat. Rääkisin nagu venelane.

Ministeeriumi majandusosakonna ülem Henrik Gunnarson luges meile mõjutamise psühholoogiat. Ta oli kogenud erudiplomaat ning Tage Erlanderi teise valitsuse ajal, kui maailm oli pingeline paik, oli ta teeninud Moskva Rootsi-saatkonna majandusatašeena. Ligi veerand sajandit välisteenistuses olnud mehel leidus siiamaani venelastega mingeid kontakte. Olin viienda kursuse aspirant, kui temalt nende kohta küsisin, aga ta ei täpsustanud ikkagi.

Aga ükspäev hakkas ta kõnelema. Ja kõneles nii, et varsti enam palju vaja polnudki.

See oli üks Birgitta Moréni kontsert Sundsvalli hubases sadamakõrtsis. Just olime imetlenud õrna kaunitari esinemist. Pean ütlema, et olin sel õhtul veidi üksik. Oli hurmav, päikesekuumusest tiine juuliõhtu: Sundsvalli lahe lained jaksasid vaevu-vaevu randa tulla. Merefaarvaater oli täiesti helesinine ning silmapiirilt paistis Rootsile nii iseloomulik metsaga kaetud saarte rägu. Hammarskjöldi tapmisest oli möödas palju aastaid ja suures poliitikas toimus parasjagu vähe.

Olin endale, muuseas, Carlsbergi õlut tellinud, ent sedagi ma ära juua ei jõudnud: konutasin, mõtlesin rootsi plikadest ja nende kaharatest seelikutest, pidasin endamisi aru ka mustadest ja nende kebabiputkadest. Välispoliitikast ja venelastest ma peaaegu ei mõtelnud.

Just siis istus Gunnarson mu lauda. Erinevalt minust paistis ta puhanud ja ülihästi raseeritud. Isegi ta nööpaugus ilutses lill. Minu lauda tulles küsis ta kõigepealt mõistagi, kuidas mulle kontsert meeldis, aga ma tunnistasin talle ausalt, et olen Birgittast juba liigagi palju mõtelnud.

Gunnarson oli võtnud mingisuguse kange kanepi, kuid mul ei olnud mingit tahtmist tema sigari sisu põhjalikumalt uurida. Aga siis alustas ta natuke ootamatult niisugust juttu:

«Hannes, sa jäid mulle juba sisseastumise ajast meelde. Vähe pretensioonikas, kuid siiski teotahteline. Ennekõike aga jäi mulle meelde sinu essee. Tea siis, et kunagi Nõukogude Liidu Justiitsministeeriumis käies ning seda asja uurides sain minagi neist asjadest natuke teada. Ma lihtsalt panin osadele materjalidele nii-öelda käpa peale.»

Justkui välkvalgus oleks hetkeliselt valgustanud minu aju! Djatlovi grupp! Olin kindel, et nüüd hakkab nalja saama.

Algul ketras Gunnarson vanu ja tuntud linte. Ta oli kõnelnud mingi isikuga, kes tundis Djatlovi grupist juba matka alguses radikuliidi tõttu irdunud isikut.

Gunnarsoni jutust selgusid noorte matka esimesed päikesepaistelised või lihtsalt lõbusad päevad. Kuus nooremat meest, kaks neiut ja üks veidi vanem mees olid startinud Sverdlovskist 350-kilomeetrisele Põhja-Uurali mägimatkale, mille raskusaste lähenes maksimaalsele. 1. veebruariks 1959 oli neli päeva teel oldud ja üks osavõtja oli pööranud targu tagasi. 29. jaanuaril olid suusad eriti hüvalt libisenud ning metsased mäenõlvad olid otse kihutanud mööda. Poisid-tüdrukud liikusid siis jõudsalt edasi ja tegid palju pilte, viimased pildid tragöödia eel, kui ilm halvaks pöördus, aga tuju ei langenud. Ööl vastu teist veebruari oli ilm iseäranis halb, lendas tuisku ja jääkilde. Grupp jäi ööbima mäekuru servale. Tormituuled olid tohutud.

Kohalikud elanikud, mansi metsikud, kuid siiski abivalmis hõimud on korduvalt jutustanud, kuidas suurimate veebruaritormidega kaasnevad neis piirkondades võikad hääled. Otorteni ja Tšistopi mägede poolt puhuvad talvetuuled tekitavad infraheli, mille mõju inimesele ei ole lõplikult selge. Neid on testitud üksnes laboratoorsetes tingimustes, kus aga täit pilti neist ei saagi. Mansi legend Holat-Sahõlist kõneleb, et millalgi mäletamatutel aegadel olid sealt niisamuti üheksa meest üles läinud ja ikka samamoodi oma otsa leidnud. Erinevalt nendest noortest olid viimased pealikud, eriti elukogenud inimesed. On selge, et kui niisugune keerutav vihur satub otse kuruõõnsusse, siis osa sellest peegeldub mägede külgedelt ja võib inimestes tekitada suurt rahutust.

Matka üks osavõtjatest, Uurali Polütehnilise Instituudi äsjane lõpetaja ja prantsuse inseneri poeg klõpsis matkajatest viimast pilti. Telk sel viimaseks jäänud mäekurul seati üles ikka samamoodi kui eelmistelgi kordadel. Matkajad olid varustatud eriti sooja aluspesuga, nendel olid seestpoolt karvaseid magamiskotid ja telgiuksest seati välja priimusekorsten. Evenkide leiutet põdrakarva magamiskottides võid uinuda isegi veel kangema külma käes, sest väljastpoolt jäätumise eest kaitseb tagurpidi hülgenahk.

Paistis, et reisisellid olid mõni aeg tagasi tülli läinud: grupi juhi Igor Djatlovi tehtud fotodel hoitakse grupi nais-pesamuna, 22-aastast Ljudat suusatajaterivi lõpus. Tavaliselt naisi nii lõppu ei jäeta. Samuti polnud naisi nähtud leitud fotoaparaadist viimasel pildil: fotol, kus hangedesse torgatud suuskade vahelt kulgeb juba karm tuisk ning tõusmas on esimesed telgivaiad. Kas see võis olla naiste karistamine? Djatlov oli Ljudat oma piltidelt välja retušeerinud varemgi.

Öösel juhtus aga midagi väga ootamatut ja eriskummalist. Laviin? Djatlovi rühm ei paigutanud telki kohale, kus laviin võinuks ootamatult tabada — oldi kiviklibust välja ulatuva kaljujärsaku kaitsvas varjus, oldi asjatundjad. Igal juhul näitas laipade maosisude analüüs, et turistid olid surnud seitse tundi pärast viimast (leiva ja konservidega) einestamist. Ning siis võis olla sügav öö, kell oli kas üks või kaks. Tuisk väljaspool telki võis tekitada suisa väljakannatamatut undamist. «Pioneeri»-nimeline pragisev telgiahi-priimus andis soojust ja kindlasti ka veidi valgust.

Polnud juttugi sellest, et turistide kannatustekarikas olnuks tilk tilga haaval täis korjunud. Ei, ühtäkki oli juhtunud midagi täiesti pöörast, revolutsioonilist ja jalustrabavat. Üksteist tõugates olid nad otsekui tapahimus hüäänid valgust ja väljapääsu otsinud. Kellelgi ei olnud jalas saapaid, mõnel leidusid sviitri peal ainult rakmed. Muidugi olid nad kõik sokkides (mõnel jalas suusasaabas), alles unesoojad, kusagilt leiti paar nuga ja sellega nende relvastus piirdus. Telk oli pika noatõmbega lõhki lõigatud, rüselev summ kadus väikese turistiahju ning üksteise vastu hoidvate kehade soojusest suhteliselt köetud telgist öösse, kus sel hetkel võis olla kuni 25 kraadi külma. See viimane, meeleheitlik samm astuti vastu igasugust tervet mõistust.

Arktilises hüsteerias on tihti juhtunud seda, et rahvas eirab igasugust loogikat ja hakkab lihtsalt eemale astuma. Seda nimetatakse polaarpsühhoosiks. Nad kaovad justkui miskit pomisedes tuisku, nägemata enam ühtegi asja siin maailmas. Mägedes võivad sel olla omad põhjused, näiteks ajutursed, mis lahkamisel näivad veretäppide, kokkujooksnud sinakaslillade jätkeliste verevalumite ja -soontena. Nii mõnelgi teisel juhul (ja sarnaseis tingimusis) hukkunud geoloogid on põgenenud juba telgi juurest igaüks ise poole. Meie kangelased lahknesid üksteise radadelt alles hiljem. Nad liikusid pärituult ja ignoreerisid täiesti suunda, kust 45 km kauguselt võis leida nende varubaasi. Selles baasis oleks olnud nii sooje riideid kui toitu, kuid sinna jõudmiseks tulnuks kaua, vaid kerge present peal, aluspesus astuda. Nad poleks kilomeetritki vastu pidanud. Külmunud inimese samm hakanuks peagi vankuma, lihaste ja närvide töövõime oleks kiiresti kahanenud ja see oleks tekitanud hüpotermias inimesele nii tavalise petliku soojatunde — talumatu kuumahoo, mille jooksul on riideidki eemaldatud. See külmalaine ei olnud naljaasi, sest kes tahtnuks selles ellu jääda, see oleks pidanud kubujussina välja minema, mitte kaotama oma labakuid nagu Arkadi Gaidari Tšuk ja Gek lumises metsas.

Ärkamine oli kiire ja ootamatu. Kui magama minnes on asjad korralikult paika pandud, siis järelikult on inimene piisavalt rahulik homsele lootmiseks. Kui aga ärgatakse välkkiirelt, siis näitab see, et miski jälitas neid ja miski tappis nad. See miski, mis tundub seda ootamatum, et ühtegi teist inimest peale nende õnnetute ju neis mägedes polnud — mõrvas nad halastamatult.

Põgenenud vangide grupp Ivdeli karistuskolooniast ei saanud see olla, sest hiljem olid lumel näha vaid djatlovlaste sokijäljed. Kohe langevad ära mansi rahvusest pärismaalased, sest nende hellus ja soojus kõiksugu matkajate vastu oli üldiselt teada. Halvimal juhul nad lihtsalt ignoreerisid läbisõitjaid, kuid ei hakanud neid kindlasti tapma.

Esimene langenu — Zina — oli külmunud. Ljuda ja Nicholas Thibeaux-Brignollet surid välkkiirelt kümme korda kaugemal. Nende pead purustati või purunesid. Kaks viimast ellujäänud meest võtsid osa nende riideid, eriti just Ljuda kasuka endale. Ljuda sviitrit nad ei võtnud, kuna see polnuks kummalegi selga läinud. Jõudnud seedri alla, kus lume all oli oja, üritasid nad võib-olla tuld teha. Millegipärast keeldus kumbki naasmast telki, mille vaiad pidid oja juurest ikka veel näha olema; mis oli omal paigal. Nad külmusid sinnasamasse ja lume liikumine viis nende mädanevad pead hiljem ojja.

Kui see saanukski olla laviin, siis oleksid kaks viimast ellujäänut kindlasti naasnud ja hakanud valmistuma oma sõprade matmiseks. Pealegi olid kahel viimasena surnul seljas radioaktiivse tolmuga riided: ühel sviiter ja teisel püksid. Pükste radioaktiivsuse tase oli 9600 beetalagunemist minutis 150 ruutsentimeetri kohta, ning sviitri puhul oli sama tase 5000 lagunemist. Need arvud demonstreerivad, et venelased ei mõõtnud radioaktiivsust nii, nagu meie seda teeme: puudu on SI-süsteemi ühik bekrell (Be), mis näitab tuumalagunemisi sekundis. Lubatud piirnormiks on 200 bekrelli ühe kuupmeetri kohta, seda tuumaelektrijaama töötajatele. Töötajaile mõeldud normid ei sobinud elanikkonna normideks, kuna naiste ja laste organismid taluvad radioaktiivset kiirgust viis korda halvemini kui meeste omad. Zolotarjovi ja Ljuda riietusesemete radioaktiivsus ületab vaid mõneti loodusliku fooni. Mis siis, kui osa radioaktiivsust kandis sinna mägioja? Aga lennukite ülelennud?