Читать книгу Ilusast naisest ei saa head muumiat - Aarne Ruben - Страница 4

Oli just selline märtsilumi, mida ma kõige enam armastan.

Olin kirikuteel. Väike kirik oli ümbritsetud pisikese kiviaiaga, millelt tõusis õhku kari hakke. Nad lendlesid valge maa kohal. Puud kohisesid. Inimesed läksid kirikusse. Oli ääretu rahu siin maa peal. Teed olid sama umbe tuisanud ja lahti ajamata, nagu see võis olla kaks sajandit tagasi.

Mul oli puhkus ja selles keskaegses, kuid siiski väikeses pühakojas olin ma käinud juba mitu nädalavahetust järjest. Aga ma ei olnud päriselt usklik. Käisin rohkem meeleolu ja osalustunde pärast. Sestap otsustasin ma seekord kirikust rõngasristide teed kaudu mööda kõndida ja minna koos meestega poe taha Saaremaa X-i jooma.

Selles asulas ei käinud mehed tavaliselt kirikus, nad jõid poe taga Saaremaa X-i ja Bocki. Bock ja Saaremaa X on kõige kangemad õlled. Saaremaa X-is on kümme protsenti alkoholi, ta teeb jalad alguses raskeks ja siis kerge ja lõbusa meeleolu. Bock on õige pisut lahjem ja see ei tee peaaegu üldse uimaseks. Maamehed jõid ikka just neid, sest neil ei olnud raha kvaliteetsemate jaoks. Tihti joodi poe taga kesvamärjale ka veel viina peale ja siis pidid maanaised maamehi koju talutama.

Võtsin ka endale ühe iksi ja astusin poe taha meeste juurde, et natuke juttu puhuda. Selgi päeval olid siin koos üks Viljandi kutsekooli õpilane, endise kolhoosi töötuks jäänud traktorist ja juhutööline Petja. Kõik nad olid kõige ehtsamad maa soolad, väga taheda ütlemisega ja jõid parajasti iksi.

„Terekest kah, teadusemees,” ütles traktorist. „Kas suvila küte on talvel ka normis?” vihjas ta sellele, et mu seekordne puhkus oli möödunud minu suvilas.

„No mis talv see ikka on, kisub ju sulale,” tahtsin ma endast jätta kõige maamehelikumat muljet. Kuid siis – ja seda ma ette ei näinud – helises just selsamal hetkel mu imepisike mobiiltelefon. Ekraan näitas Dublini suunakoodiga numbrit, mis algas +3531-ga. Aga hääl membraani all oli tuttav.

„Hei, Pete, mis ajast sul teine number on?”

Aga Pete-kavalpea selgitas oma mõnusal, laial iiri aktsendil laisalt, et helistab naise telefonilt. Millegipärast oli mul kohe tunne, et siin mu puhkus lõpeb ja ma pean kohe tööle sööstma. Pete’iga ei olnud nalja: kui tema helistas, siis ikka asja pärast. Olgu öeldud, et Pete oli Dublini ülikooli komputatsioonilise semiootika professor, tema sooviks oli alati, et rahvusvaheline semiootikute seltskond töötaks korralikult koos.

„Hei, Jaagup, sinu abi oleks tarvis,” jätkas Pete oma pehme iiri aktsendiga. „A-tähtede bisektrissid on leitud. Need klapivad ühe märgistatud kiviga, mis on kabelist mere poole.”

„Kas dr Lagus leidis selle kolmanda rea „A”, nagu ta lubas?” küsisin ma närviliselt. „Kui see on leitud, siis muutub pikkade sõnade konfiguratsioon hoopis teistsuguseks.”

„Sa tule ise siia ja katsume kambakesi vaadata, kas anname uuesti arvutimeestele tööd või mitte. Tean, tean, et sul on puhkus, aga mina olen selle jama pärast juba kaks korda puhkust katkestanud.”

„Sa räägid täna nagu raamatust kohe,” naersin mina. „Aga olgu, lendame siis Londonisse ja kohtume ülehomme vanas kohas. Kui see baar on kinni, siis helistame.”

Võtsin telefonitoru kiirustades kõrva äärest ja lonksasin viimse sõõmu kanget õlut. Puhkus oli selleks korraks läbi, midagi ei olnud parata. Ja hämmastunult vaatasid poetagused taadid mulle otsa.

„Mis eriala inimene te üldse olete?” päris neist vanim.

„Ma olen semiootik. Ma olen Boriss Uspenski enda õpilane,” rõhutasin mina.

„Räägitakse, et kaasajal pole semiootikutel mingit tööd,” ütles üks.

„Aga minul on. Teate, ma uurin ühe salajase aardekirstu kadumist 18. sajandil. Madagaskari lähedal on saar Réunion ja seal poodi 1730. aastal prantsuse piraat Olivier Levasseur. Ta jättis endast maha kirja, mille koodi on siiamaani raske lahti muukida. Semiootikutel on see vast siiski võimalik. Kui kiri dešifreerida, siis viib see sihtmärkideni, mille juures võib leiduda aare, mis praeguses vääringus võib olla 126 miljonit eurot väärt!”

Sel hetkel mõtlesin ma tõepoolest nii suures vääringus piraadivaranduse välja kaevamisest.

„Oi-oi, nii suur raha! Mitusada Pontiaci autot väärt. Aga miks seda ei ole siis veel üles leitud?”

„Vaadake, mehed, kood on liiga keeruline. Kui kapten Levasseur poodi, siis viskas ta rahva hulka sildi, millele templirüütlite tähestikus oli kirja pandud järgmine tekst: „Apre jmez une paire de pijon tiresket /2 doeurs sqeseaj tete cheral funekort / filttinshientecu prenez une culliere / de mielle ef ovtre fous en faites une ongat.” Ja nii edasi samas vaimus. See on juhatus kõikidele järgnevatele põlvedele, juhatus tema aarde üles leidmiseks. Semiootiliselt kutsutakse seda aardeleidmise koodiks.”

„Kuradi pihta, see on ju mingi soga,” nentis kutsekooli õpilane ja libistas endale õlut sisse.

„Aga ei ole! Ei ole mingi soga!” sain tal veel sõnasabast kinni. „Kui jätta välja terve hulk liigseid ja praegu veel mõistetamatuid tähti, siis saame järgmise teksti:

„Pange paar banaanilindu... pöörake

2 südant... rüütli pea ja nöör...

võtke kulp

meega lisaks tehke üks ongat

minge läbi...

võtke kaasa murtud... poolenisti hautud varjualune

vältimaks naist te ei pea

riivama... et tulla

nõel... juuli...

Peter koer turc

merd... hästi kuivatama ja läbi

... ühte naist kes

tahaks teha seal

magada mehega...

...vaja tagasi tulla... levib.”

„Vaat see on juba mõistlikum jutt,” ütles üks külamees.

„Niisiis, ma arvan, et tegemist on mingi juhatusega suuremat sorti aardekirstu või koguni varanduselademete juurde. Ja kui kõik need etapid läbi teha, siis ei jõua sugugi mitte laekani, vaid jõuab B-kaardini, sest A-kaardiks arvatakse ühte teist dokumenti, mis leitud piraat Levasseuri kunagisest meremehekastist. Aga nüüd pean minema.”

Mehed vabandasid ilusti, et väikesed vennad olid suure venna aega raisanud, ja mina lasksin ölpsakuölpsaku jalga, sest sulav lumi ei võimaldanud ilusti käia.

Kodu poole kõmpides mõtlesin: me peame selle dokumendi kõik koos dešifreerima – mina, Pete Collins ja dr Lagus, kes elas Berliinis, Alexanderplatzi Saksa DV majas. Mis see meie käes ka oleks – pealegi oli Lagus ühe teise kuulsa piraadi kauge sugulanegi. Käkitegu!

Rahvusvaheline seltskond dekodeerib suuri salakirju ikka kõige paremini. Etruskide kirja mõtestas lahti rahvusvaheline krüptoloogide seltskond, kuulsat Rosetta kivi aga oskasid samuti kõigepealt lugeda inglane Young ja prantslane Champollion. Ja juba ma mõtlesin, kuidas ma ühes aeglase iirlase ja kavala, ent väga muheda sakslasega varsti vanal heal Réunionil ringi kondan ja kivisid liigutan. Réunionil, veel parem aga Seišellide suurimal saarel Mahél! Sinna on tundmatu piraat jätnud kividele märke, märkidel aga – lõrisevad koerad kahel kivil, siis papagoi, madu, kilpkonn, hobused, mehe pea ja paljas naine südamega. Kõik need „kirjad” on ju kividel. Ja viitavad millegi väga suure ja tähtsa lähedalolule.

Levasseur, kes reedeti ja tapeti seal, kus ta ise kullalaevagi röövinud oli, paistis päris luuletaja olevat selle kirja põhjal. Võtke paar banaanilindu ja pöörake rüütli pea. Meekulbiga tehke üks „ongat”. Ja siis veel see murtud, poolenisti hautud vari.

Või „vältimaks naist te ei pea riivama” – see on ju selge kui allikavesi. Teksti viimased laused jätavad mulje suurest segadusest: kas kuivatada koera, et leida merd? Ja kes haudus varju? Nõel? Kes on Peter? Kas ta tahab naist, kes on nõus „mehega magada ja seal teha, läbi”? Asi kisub absurdiks, asi hajub, nagu ütlebki teksti viimane sõna.

Banaanilind zouza on samuti tekstis sees – tuleb võtta paar banaanilindu. Need linnud elavad Madagaskari troopilises looduses, neil on kollased kõhud ja nad söövad punaseid marju. Kohalikele on nad tuvide eest.

Kui ma iial mõnele noorele semiootikule soovitaksin tõsiselt intellektuaalset ülesannet, siis oleks see just nimelt piraatide aardekaart.

Niisiis, nagu te aru saate, olen ma krüptoloog, semiootik ja mul tuli nüüd üks tekst dekodeerida. Vanaaegne salakiri, mille kallal oli tegelikult juba aastaid hambaid proovitud. Ülesandes oli midagi üllast ning võimsat: kes siis ei tahaks tuhnida sajandite tolmus, mida laiali puhuda ei ole võimalik?

Igaüks, kes asub dešifreerima, peaks kõigepealt jälgima, kas tema jõud sellest üldse üle käib. 1963. aastal dešifreeris vene nõukogude etnograaf ja maianist Juri Knorozov vanamaia keele märgid. Enne seda oli ta põhjalikult tundma õppinud vanahispaania keelt ja uurinud käsitlusi preester Diego de Landa käsikirja kohta, millele ta kavatses toetuda. Knorozovi ülesande maiade kirjasüsteemi lahti mõtestamisel tegi keeruliseks see, et ka tänapäeva maia keele grammatika ei sarnane ühegi euroopa keele omaga. Knorozov õppis maia kirjakeele ära ja tundis ühes tekstis ära ühe sõnaliite, mis märgib selles iidses keeles tähendust „sisse”, „juurde”. Kui meiegi tsivilisatsioon praegu katastroofis hukkuks ja järele jääks vaid üks paberilipakas, mis kujutab endast tolmuimeja reklaami, siis oleks tähtis, et lipakal oleks tolmuimeja pilt. Neid sõnaühendeid, milles on „tolmuimeja” või „tolm”, esineks selles tekstis teadagi rohkem kui ükskõik missuguses teises tekstis, sellepärast oleks dešifreerijal varsti selge, et teksti juures olev imeja pilt on tihedasti seotud sõnaga „tolm”. Teinud selgeks selle kindla asja, saaks dekodeerija edasi minna. Just niisamuti talitas ka noor vene teadlane Knorozov, mõtestades lõpuks lahti vanamaia tsivilisatsiooni kirja.

Teine asi oli piraadi aardekirstuga. Olivier Levasseur oli prantsuse piraat kahel ookeanil: India ja Atlandi. Ja see tähendas, et ta kõneles ja kirjutas kreooli-prantsuse keeles, mis on mõneti erinev tänapäeva prantsuse keelest. 26. aprillil 1721 ründas tema juhitud piraadialus Cassandra Portugali laeva Nostra (Nossa) Senhora da Cabo (Meie Neeme Valitsejanna). Nostra Senhora pardal oli India asekuningas ja ühes temaga Goa provintsi aarded: kümme kilogrammi suuri kalliskive, kullast kujusid, milles suurim ulatus inimesele kaugelt üle pea, India valitsejate sarkofaagid täis kuldkroone, plaatinakange ja palju-palju muud. Kõige rohkem oli portugallastel kahju seitsme jala kõrgusest kuldkrutsifiksist, mida Goa Tuleristiks kutsuti. Kõik need asjad hakkasid täitma piraadi kirste ja kõik need mattis ta ka maha. Midagi ei ole siiani leitud. Kusagil maa all magab igavesti miljon piastrit. Miljon piastrit on praeguses vääringus 126 miljonit eurot.

See on suur raha.

Mida saaks osta 126 miljoni euro eest? See on ligi kaks miljardit krooni, kogu Eesti riigi finantseerimistehingute maht ühe rahandusaasta jooksul. Eesti kaitsevägi saaks selle eest osta maailma kalleima hävituslennuki F-22 Raptor („Raisakotkas”). Selle rahaga saaks väike riik soetada ja hambuni relvastada terve tankidiviisi. Võiks elektrolüütida ja puhtaks joogiveeks muuta suure mereakvatooriumi või muretseda igale Lasnamäe perekonnale oma maja.

Selle raha „leidja” oleks varsti eliidi hulgas, sõidaks kallite autodega ja tema telefoninumber oleks rangelt salastatud. Blondid neiud roniksid talle hulgakaupa sülle ja sängi, teda kutsutaks laulu- ja tantsusaadetesse ja tema kohta kirjutataks sadu netikommentaare, milles teda süüdistataks kõikvõimalikes jaburustes. Ta kõneleks, et tema suurim mure on turvalisus ja privaatsus ning tema tütreid võiks leida peamiselt jahtidel kusagil Kreeta lähedal, peas mustad prillid. Nutikad maajõmmid peaksid plaani tema tütarde röövimiseks lunaraha nõudmise eesmärgil ja kui tema perekonnanimi oleks juhuslikult näiteks Miljon, siis peaks president varsti nentima: „Miljoni raha viib riigi tugevasti kreeni.”

Inimesed hakkaksid Miljoni hiigelsummade ees kaotama oma identiteeti. Noored gümnaasiumitüdrukud, olles teinud katset Miljonit rajalt maha võtta ja nappides kostüümides tema jahile pääseda, kelgivad sellega tabloidides ja peatselt hakkab rahvas neid nimetama Tema püha nime järgi: Miljoni-Anett, Miljoni-Jaanika, Miljoni-Moonika.

Muidugi tekib küsimus, miks ei ole siis Levasseuri varandust siiamaani leitud? Kui India viitsekuninga aarded tähendavad tohutut hulka raha ja pöördelisi muutusi teadusmaailmas, siis mismoodi on võimalik, et varandus alles maas lebab?

Aga vaat ikka selle koodi pärast! Levasseuri poomisel juulis 1730 võttis ta rinnalt keerulise koodiga sildi, viskas selle rahva sekka ja hüüdis: „Eks katsuge aare üles leida!” Aga pole leitud. Enne Teist maailmasõda otsiti seda Seišellide suurimalt saarelt nimega Mahé, kus kividel on kummalised inskriptsioonid. Ranniku kividele, mida igisoe soolane vesi silitab, olid uuristatud koer, kaks madu, üks hiidkilpkonn, hobune, kes tantsib kastil, mehe pea, noad ja tahukad. Arvestades seda, et Levasseuri kirjas oli juttu nii koerast, nõelast kui ka rüütli peast, polegi seda nii vähe.

Enam kui kolmkümmend aastat tagasi otsiti Olivier „Sisalik” Levasseuri aaret samalt saarelt, kuid kohast, kust looded olid võrreldes kolmesaja aasta taguse ajaga maad vähemaks hammustanud. Sest siis olid ju hoopis müstilised ajad!

See Seišellide saar oli toona tõsine Robinsoni saar, kuhu üle saja aasta ei olnud astunud ühegi eurooplase jalg. Saar jäi kaugele kõigist laevateedest ja selle kuuma liivaga muinasjuturandu nautisid vaid pärismaalastest inimsööjad, kes olid toona seal ka ise haruldased külalised. Mahlased kookospalmid, tamariskid, sõnajalad ja nahkja kattega meduusipuud moodustasid keerukaid tihnikuid, mis ronisid isegi rannakaljudele ja võisid kõrgetel ookeanilainetel purjetajale jätta saarest mulje kui tõelisest Eedeni aiast. 1609.–1747. aastani valitses saarel suur ajalooline vaikus, vähesed väljavalitud teadsid tollest tsivilisatsioonivabast maalapist mere kaarduvate kurvide taga.

1977. aastal asutigi aaret otsima merele loovutatud maa asemelt.

Prenez 2 les casse, oli piraat Levasseur oma segases kirjas järeltulevatele põlvedele pärandanud. Keegi ameerika miljonär leidis, et varahommikul, kui meri ei ole veel tõusma hakanud, tuleks minna pehmele liivale kivide juurde ja sealt kaevata. Meretõusu ajaks tuleks kaevatav osa tammiga sulgeda. Casse on prantsuse keeles purustus ja Mahé saarel olidki looded kaljust pankrannikut purustanud.

Ameerika miljonäri otsinguid kroonis mõningane edu. Ta leidis sealtsamast koopa, milles oli tühi surnukirst, mõned mündid ja musketid – see oli ka kõik.

Alles aastakümned pärast seda asusid asja kallale semiootikud. Mina, eestlane Jakupp Vihmasagar Tartu, dotsent Bengt Lagus Berliini ja Peter Collins Dublini ülikoolist. Muidugi tekib teil nüüd kohe küsimus, miks on eestlane asja kallal. Miks on nii tähtsad salakirjad usaldatud meie Maarjamaa vaprale pojale? Kuid eks on ju meilgi maamulda pandud müütiliste nimedega tegelasi, kelle nime kõik kultuurilised konnotatsioonid vajavad veel dešifreerimist, Kullamaa surnuaeda maetud Sitakoti Mats olgu vast siinkohal paras näide. Eestlased võivad, nad oskavad!

Ja siis leidis meie semiootikute punt, et Levasseuri kiri, tema viimne sõnum käsib kogu aja midagi teha, aga ei sisalda õieti ühtegi koordinaati, ühtegi sammude hulka ega muud soovitust aardekirstule lähenemiseks. On räägitud mingist meest (mielle), mis tegelikult on aga ehk valesti kirjutatud sõna „meremiil” (mille). Seal kusagil seisab kirjas ka varjualune (toit) – „katus” või siis tõesti „varjualune”, mis on miskipärast murtud (cassé). Ka siin ei ole Olivier Levasseur mõelnud mitte murtud varjualust (toit cassé), vaid on kas kogemata või teadlikult jälgede segamiseks valesti kirjutanud lihtsa prantsuskeelse väljendi casse-tête, mis tähendab samuti salakirja või mõistatust.

Edasi läheb Levasseuri salapärane läkitus veelgi naljakamaks. „Vältimaks naist te ei pea riivama” on öeldud ja toodud ära kirja autori surmaaeg – juuli. Seejärel aga läheb jutt kellelegi Peterile, kes võiks olla näiteks Olivier Levasseuri meresemu, aga võib ka lihtsalt tähendada seda, mida Peetruse nimi on läbi aegade tähendanud – kivi. Sest piraat Sisaliku (kreooli keeles La Buse) salaläkitusel on tõepoolest teatav religioosne tagapõhi: see on kirja pandud templirüütlite tähestikus ja algab Saalomoni võtme, rahvusvaheliselt tuntud märgiga. Templirüütlite tähestikku on praeguseks osaliselt mõistetud, aga mitte kõike sellest.

Pärast selgub, et koera tuleb hästi kuivatada, kui tal on merega tegemist olnud: un chien turc un... de la mer... et bien sécher. Seegi on piraat Sisaliku surmaeelses kirjas hästi mõistetav: koera ei ole mõtet kuivatada enne seda, kui tal on merega tegemist olnud. Too on ikka nii: koer käib ujumas ära ja alles siis pane rätik külge.

Muidugi, õiged koerad ei oota, kuni neid kuivatama hakatakse, vaid nad pritsivad end raputades oma karvadest välja terve väikeste vihmapiiskade joa. Aga ega see vist ei olegi mingi laika, nagu kiri ütleb, on see türgi koer (un chien turc).

Edasi läheb Levasseuri kiri vägagi sensuaalseks ja kõneleb kolmes reas sellest, mida aardeleiu lähedal teha saab: „Ühte naist kes / tahaks teha seal / magada mehega...” Aga mida sa seal magad, kui seal on rüütli pea (tête de chevalier)! Kui sa liiga palju magad, siis on varsti sinugi pea maas! Ja siis su märg koer enam sind ei kaitse.

Lõpp räägib muidugi sellest, et ükskõik, milliseid samme sa aarde leidmiseks ka ette ei võta, teed sinu ees paisatakse laiali (diffuser – see tähendaks praeguses prantsuse keeles „levitama”, kuid võis tollal tähendada näiteks „laiali paiskama”). Kuid see tõlgendus ei ole ühtne ja ainus, sest Levasseuri salakirjas rida lõpeb nii: „u un diffur qecieefurtetlesl” 1985. aastal lugesid asjatundjad sellest välja prantsuskeelse fraasi difficile que c’est pour la tête (raske, mis pea jaoks). Tõepoolest, see on liiga raske ja meie peakesed seda ei võta.

Me satume liiga tõsistesse raskustesse. Olivier Levasseuri kirjas on 527 tähte, neist 239 on sellist, mis moodustavad enam-vähem loetavaid prantsuskeelseid sõnu, 25 sellist, mis tekitavad neis sõnades vigu, ja 263 niisugust, mis moodustavad mõttetuid, täiesti dešifreerimatuid sõnu nagu tiresket, funekortfilttinshientecu või qecieefurtetlesl. Viimaste kohta saavad olla vaid hüpoteesid.

Aga neid meil jagus.

Ühtekokku võiksime Sisaliku läkitust tulevastele generatsioonidele varanduse üles leidmiseks mõista nii:

1) võtke paar banaanilindu;

2) pöörake rüütli pead võllas;

3) ravige oma haavad onguentiga;

4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit);

5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis;

6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal;

7) minnes sinna, võrgutage naine;

8) ja magage temaga;

9) kuni see kõik laiali paisatakse;

10) või on nii, et meie peakesed seda ei võta.

Kui seda kõike hoolsasti analüüsida, on selge, et see ei olegi juhatus aarde juurde, vaid Olivier Levasseuri meeleseisundi kirjeldus enne poomist.

Varsti oligi mul Londonisse sõidetud, Sohos Pete’i ja Bengtiga kohtutud ja otsustatud, et lendame ise Seišellidele. Meie, semiootikud, pidime iseseisvalt välja töötama uue hüpoteesi. Ja mis oleksidki meid paremini aidanud kui mugavad hotellid Mahé saare päikeserannikul? Ainult lõunamaa merelainetes supeldes kasvab semiootiku võimekus!

Pariisi–Mahé lennukis sattusime kõik eraldi istuma. Dr Lagus oli lunastanud kaks piletit esimesse klassi, sest tal oli kaasas karjakrantsi tõugu koer Bimm, kes lennumasina õhku tõustes üritas tagumise rea pinkide juurde pugeda, hoolimata sellest, et seal istus üks juba aastates ärimees, kes samuti oli pärit Sohost. Pete oli kaasa võtnud terve hulga semiootilist kirjandust ja kasutas nüüd iga hetke osavasti ära.

Lennukis leidus ka koht, kust oli võimalik paremini mööduvaid stjuardesse tülitada, et neilt võileibu ja jooki küsida, ja pärast seda, kui mina oma kohale istusin, nägin, et minu kohanaaber veedab pidevalt aega selles „improviseeritud baaris”. Seda asjaolu omakorda ära kasutanud Pete tuli minu kõrvale juttu rääkima, küsides muu hulgas:

„Mis paneb ühe eestlase huvituma Aafrika saare salakirjadest? Kui prantslasedki ei oska näiliselt omakeelset dokumenti ära lahendada, kuidas siis veel teised?”

„Vastan kõigepealt sinu esimesele küsimusele. Kus on midagi väga keerulist, seal on eestlane kohe esirinnas. Ta lahendab lahendamatuid ülesandeid ja tahab võita võidetamatuid sõdu. Meie iidsed kindakirjad on samuti omapärase koodiga ja sisaldavad rombide äärest ääreni kestvat arabeskimustrit. Sedagi koodi peaksime kõigepealt lahti mõtestama. Ma ütlen seda, et mu kodu on suurte soode vahel, kus iga mätta all on kaks allikat ja männikoor on nii lahtine, et talvel mööda kaanetanud sood liduv hunt suudab rapsata temast tükke.”

„Ammu pole enam nii poeetilist juttu kuulnud,” sõnas Pete mõtlikult. „Aga vaata nüüd, maandumegi juba.”

Lennuk laskus tuhande jala kõrgusele ja süütas ninas maandumistule. All vilkusid Seišellide suurima saare lahesopid, kaetud õrnalt öise valgusega. Ekipaaž teatas lennujuhtimiskeskusesse oma lennu numbri ja temalt küsiti, kas näitajad on korras. Jaatav vastus saadud, teatati kaptenile maapinnalt maandumisraja number ja lennuvälja reservatsioon. Kapten kihutas üle viimaste majade, ruleeris ja maandus.

Kõlaritest hakkas kostma hääl:

„Tere varahommikust, daamid ja härrad, siin räägib teie kapten. Reis Pariis–Victoria on lähenemas lõpule. Alustame maandumist Seišellide rahvusvahelisel lennuväljal lähimate minutite jooksul. Kell on kolm tundi ees Pariisi ajast ja näitab 5.15, lennuväljal on 28 °C sooja. Palun mitte enne turvavöösid lahti päästa, kui lennuk on täielikult seiskunud. Tänan teid, et kasutasite Air France’i teenuseid ja meie tiim vabandab väikese viivituse eest õhkutõusmisel. Meeldivat päeva!”

Seni liikumisvabaduseta koer Bimm ajas end lootusrikkalt jalule ja ilastas täis oma suukorvi. Ka Pete tõusis minu kõrvalt üsnagi otsustavalt.

„Kõige parem on meil praegu laenutada paat,” ütles ta pagasijärjekorras. „Meil on palju asju läbi arutada, enne kui läheme kivide juurde. Olen kindel, et meile ei teeks paha, kui arutaksime kõigepealt läbi, kui palju on Buse’i sõnumis prantsuskeelset ja kui palju kreoolikeelset.”

Kui ta seda ütles, hakkas dr Laguse lähedal ootamatult tööle pagasilint ja ta koer hüppas hirmutatult eemale.

Lagusel oli kogu aeg tegemist kohalikega. Kohalik kaunitar müüs suuri tääkliiliaid, Lagus peatus ja sügas oma karvast säärt lühikese püksi alt. Lõpuks ostis tääkliilia.

Pidime liikuma Bel Ombre randa, kus leidusid graveeringutega kivid. Sealsamas asus ka hotell, kus olime neljakesi ööbinud ka eelmisel aastal. See oli verandadega mäeküljel ja väikese külma mägijärve, pigem tiigiga – ning passis meile ideaalselt. Dr Lagus ja mina peatusime tolmusel tänavanurgal bussipeatuse lähedal, et bussi oodata. Pete oli taas lausa liiga arukas ja hakkas pikalt-laialt teaduslikke teooriaid seletama:

„Senised teaduspraktikad on seletanud Levasseuri kirja liigagi kummalisel kombel. Meie peaksime siinkohal asjasse enam selgust tooma. Ma arvan, et turc ei tähenda selles kirjas sugugi „türgi”, vaid turc tähendab tamariski, mida 18. sajandi alguse kreooli keeles hääldati tamuar või tamuarc. Seega, ma arvan, et me teeme väga valesti, kui me seda siit saarelt otsime. Kirjas on ka rida „minge läbi”, mis peaks justkui viitama maha painutatud tamariskidele, mille alt saab läbi minna. Seega otsime aaret üldse valelt saarelt, me peame minema Réunionile, seal on ju puhkealal kuulus Inglaste tee – see on täis selliseid maha painutatud tamariskipuid, mis ei ole tänapäeval sugugi väga palju suuremad kui 1730. aastal.”

„See on ka tõsi,” ütlesin mina. „Tamariskidel on juba kord selline omadus, et nad pealtnäha justkui kuivavad, aga tegelikult kasvavad vabalt edasi.”

Dr Lagus ei teinudki midagi, nokitses vaid kõrvast vaiku ja karjakrants tema kõrval püsis samuti täitsa rahulik. Palavusest oli ta keel viimse võimaluseni väljas ja igal võimalikul ja võimatul juhul küsis ta pudelist juua. Aga juba tuli ka buss, mille igast aknast vaatasid vastu sümpaatsed kreoolitarid. Saare koolilapsi võis ära tunda nende roosast koolivormist. Tüdrukute mustad keerulised soengud olid täiesti Seišellide läbipõimunud džungleid väärt.

Dr Lagus asetas jala bussi ning peagi oli tal pilet käes.

„Ma usun, et meie ajame kaks asja segamini,” seletas ta meelekindlalt. „Kui me räägime kohast Réunionil, mille nimi on Chemin des Anglais, siis seal on küll üks haud pealuu ja kontidega hauaplaadil, aga selle kohta käiv kiri seletab järgmist: „Mina, Prantsuse kuninga komandör, tunnistan vaenlase paremust selles lõppenud rängas heitluses ja peidan Jumala pilgu all maasse selle kulla ja hõbeda, mis kuulub ainuüksi Tema Majesteedile, mäekünkale St Gillesi lähedal, kahe tamariskipuu vahel 15 jala sügavuses. AD 1701.””

Pete näis midagi unustanud olevat ja küsis nüüd:

„Ma võin mürki võtta, et see tekst ei olnud nüüd küll kalmukünkal, vaid kusagil mujal.”

„Täpselt nii. See tekst leiti Gallica raamatukogust, kus oli üks õige vana raamat pealkirjaga „La Fantaisie”. Teose autor on täiesti tundmatu. Ja selle keskelt siis leitigi Réunioni (ehk nagu me kõik teame, et seda tollal nimetati Bourboni saareks) lääneranniku kaart, ristiga just seal, kus asub Inglise tee. Levasseuri, meie otsitavaga seda muidugi seostada ei tasu, sest 1701. aastal oli meie Olivier Levasseur umbes kahekümneaastane. Need olid kellegi teised heitlused piraatidega, mitte Levasseuri omad. Rist aga ei olnud mõistagi mitte mingi tavaline rist, vaid oli üsna Lõunaristi kujuga.”

Ma ise olin sellest „uuest” informatsioonist teadlik, aga Pete mitte. Sestap ta ütles:

„Ja seda kõike hoidsid sa minu ees saladuses?”

Aga juba tuligi bussist maha astuda. Paistsid luksushotelli rookatused ja eresinised basseinid. India ookeani müha kostis siin tugevamini. Lained ulatusid niivõrd kaugele, et nende pritsmed lendasid meile näkku tiheda rohelise võsa tagant üle kümnete meetrite. Kui seista nende all, jätsid nad nahale õhukese soolakihi. Võsas liikus rohi: selle all sagisid siniste silmade ja jalgadega sisalikud-gekod, moodustades paiguti S-kujulisi kette. Kõike seda jälgides meenusid mulle miskipärast lumi ning varesed kodukiriku tornis.

Päev kulus puhkamiseks ja suplemiseks. Külastasime mereloomastiku rahvusparki ja pidasime filosoofilisi dialooge hiidkilpkonnade kalmistul. Pete, Lagus ja mina võtsime igaüks eraldi toa, kusjuures Bimmile anti veel valida, kas ta ei sooviks mitte väiksemat koerahütti, aga ta soovis magada oma peremehe voodi ees vaibal. Kui Hiltonid, Radissonid ja Marriottid pürgivad kõrgustesse, siis meie luksushotell siin oli jaotunud paljudeks erinevateks bangaloteks, oli maad mööda laiali. Ta oli otsekui maha kukkunud ja osadeks jaotunud suurhotell.

Lebasime lamamistoolidel, suitsetasime ja vaatasime öötaevast. Lõunarist, mis sisse kraabitud ka ühele 18. sajandi meremehe hauale, paistis siit nii pisike. Oli isegi raske kujutleda, et selle järgi oli kunagi navigeeritud, et selle kujutis ilmus kaptenitele nende unenägudesse ka kesk kõige pimedamat ööd, kui nad oma võrkkiikedel kiikusid.

Taevas oli peaaegu rohekasmust, sest selliseks tegid teda horisondi poole kaldu olevad pilved. Lõunarist, ladina keeli Crux, sädeles ähvardavalt ja näis isegi, et ta on liikunud korraks dr Laguse poole, kes lebas meist pisut eraldi.

„Ja mis seal fantaasiaraamatus siis oli?” pärisin mina unistavalt kaugusse vaadates. „Selles, mille vahelt arhiivis kukkus välja piraatide laastamistööd kirjeldav kiri?”

„See oli täiesti tavaline raamat. Valgustusajastu romantistlikus laadis. Jutt on ühe kiriku preestrist, kes peab matma kellegi paruni neli last. Parunil on terve rodu lapsi, aga neli väikest peab ta viima enamvähem kohe surnuaiale. Väikestel on valged kirstud, mis maetakse päris kiriku müüri äärde, kõik neli tükki kõrvuti. Volbriööl aga jääb pastori klaverile ainult neli klahvi, kõik neli valget kõrvuti. Ja need klahvid mängivad ise. Bourboni saare aaretega ei ole sel kõigel mingisugust pistmist, see lihtsalt on selline lugu.”

Olin küllaltki üllatunud. Keskaegne lugu ja nii 20. sajandi alguse loo moodi. Aga samasuguste lugudega võis ju kiidelda minugi laante, lume ja roheliste karjamaade maa. Sellepärast ütlesingi:

„See kordab üsnagi seda lugu, mis juhtus minu vanaisaga. See oli 90 aastat tagasi, kui Eestimaal elasid vaesed saunades, mis olid madalad tared kerise ja partega – rikkad elasid avarates taludes. Lapsed õppisid juba maast madalast tööd tegema, viieaastaselt mindi seakarja, aasta hiljem lehmakarja. Lehm ei tohtinud kaduma minna – selle eest vastutasid oma varanduse, sisuliselt peaga. Lastel ei olnud saapaid, et talvisel ajal kooli minna, nagu ühes laulus öeldakse: lapsed olid kui vangis eland, polnud ammu murul käind.

Mida vaesem saunik, seda suurem lastekari: minu vanaisa oli oma pere kümnes laps. Seejuures oli ta isa veel kiriku vöörmünder, kuni mõisnik Neff ta talukohast välja ajas ja kogu see pere vaeste kilda sattus. Lapsed silkasid talve ajal üle lumise välja kooli – paljajalu. Nelja väiksekest tabasid külmetushaigused, tugevamad vedasid välja. Pereisa Vihmasagar oli siis juba saunik, aga ikka oli tal õigus oma lapsi kiriku seinamüüri lähedale matta ja sõnad peale lugeda. Sõna võim oli tohutu, sõna pidi lahkunut saatma igal tema surnuteriigis viibitud sekundil. Pastor andis surnule kaasa selle, mis tema suust tuli. Pereisa käis ise oma ühe-kaheaastaseid lapsi kiriku kõrvale matmas, sest teised, pääsenud lapsed ei saanud temaga matusele kaasa minna: puudusid kapukad, laste püksid. Saapaid vahel hoolekandest saadi, aga lapse jalg kasvas saapast kiiresti välja. Niisiis ei olnud ka saapaid, lapsed silkasid külmas lumes paljajalu. Siis pidi lausa lennates läbi hämara lumevalguse tormama, sest jahedus puges kontide ligi ja vedas su jalgade ümber punased nahad, mida nimetati kuresaabasteks. Kasukas neil muidugi oli, aga sellest jäi väheks.

Noh, viib siis peremees ühe lapse surnuaeda, täitsa valges riides – vankril, ise tõstab kirstu ja rakendab hobuse ette. Suksule antakse ainus kuljus, mis sel saunikul on. Aga siis – vaata aga, viib peremees lapse kalmistule ja matab ta pühakoja juurde – öösel laps tagasi, veel valgemas riides, kui ta maetuna oli, pea läbipaistev. Saabub poriselt teelt. Tuleb läbi eeskambri, tuleb läbi tagakambri ja siis sõnab: „Nüüd sain ma saapad. SEAL jagati?” ? „Kas hoolekandest?” uurib peremees. „Ei, koolekandest,” vastab surnud laps, kes on tulnud kodu käima. Asi on selles, et meie tuuleranna-maa keeles kõlavad „koolnu” ja „hool” täitsa ühtemoodi.”

Olin oma lukku nii süvenenud, et mul läks sootuks meelest, et olime ikka veel kaugel Seišellidel, lõunamaal. Koeraomanik hüppas pahaselt püsti.

„Lõpeta see poliitiline agitatsioon! Sa ju lausa agiteerid praegu!”

„Mille kasuks ma agiteerin?”

„Sa agiteerid vaesust! See oli liialt õudne lugu. Aga nüüd – koeraga ujuma!”

See pani tõusma ka Pete’i.

„Sa võta käterätik kaasa. Sa pead koera kuivatama, muidu me võime aardest ainult und näha. Peame tegema nii, nagu Levasseur käskis.”

Sõna „ujuma” juures hakkasid Bimmi silmad lausa põlema. Kõndisime mööda kuuma teerada, mis oli hakanud päevaajast juba jahtuma ja oli kaetud merest siledaks poleeritud graniitkividest, mille kõrval kasvasid lilled, mida Euroopas võiks kannikesteks kutsuda. Peni vehkis sabaga, nii et inimesena tekkis soov talle isegi kaasa tunda, et nii pisikesed asjad teda lõbustasid. Kuid ootamatult sattus koer vängele metsikult kasvavale hobutatrale, mida Seišellidel nagu Tristan da Cunha saarelgi ohtralt kasvab ja millest on nii hurmavaid pildikesi maalinud Jules Verne oma „Kapten Granti lastes”.

„See on vist mürgine rohi,” ütles Pete. „Koera nina tunneb liiga hästi selle ammoniaagi moodi lõhna.”

Bimm taganes kummalisest rohust nagu lummutisest.

Aga juba oli tunda ka ranna ja meriadru aroomi. India ookean tormas veel üsnagi päikesesoojana rannikule ja jahenes alles seal. Dr Laguse koer hüppas lainete eest ära, siis aga sukeldus nende sisemusse.

„Viskame siis koera vette,” ütlesin mina. „Piraadiaardekirstu kiri ütleb ju, et un chien turc un... de la mer... et bien sécher. See tähendab, et koera tuleb kuivatada täpselt seal, kus tal on merega tegemist olnud.”

Dr Lagus võttis trussikud ära ja vahetas need ujumispükste vastu. Siis tõmbas ta taskust vorstijupi ja meelitas sellega koera merevette. Peagi ujus Bimm veepritsmetes.

„Võib-olla on aare seal, kuhu ta nina tüürib,” naljatas Pete. Ja kohe oli tal uuesti ütlemist, seegi kord peni kohta:

„Kui juba hakkasid koera maitsva vorstiga narritama, siis anna see ka lõpuks kätte! Mis sa ilmaaegu narritad!”

Dr Lagus tegi ütlemata kibestunud näo. Kuid samal ajal kuulsime, kuidas meie ühine, meile kõigile sedavõrd omaseks saanud koer Bimm lõugadega läbi vee tegi:„Oo-hng! Oo-hng!”

„Talle on vesi kurku läinud,” kommenteeris dr Lagus ja andis koerale vorsti kätte. Üsna varsti nähti teda koera kuivatamas. Just nii oli ju ette nähtud.

„Kas ta ei ütelnud mitte sama fraasi, mis ka piraadi kirjas oli?” pakkusin mina. „Seesama „ongat”?”

Ammu oli aeg teha inventuuri selle kohta, mida me õieti Seišellidel tegime. Oli see nüüd tõsine teaduslik uuring, kas me ajasime 18. sajandil toimunud sündmuste jälgi? Või oli see hoopis puhkus, nagu mitmedki firmajuhid Seišellidele puhkusele sõidavad? Kiri oli ju ilmselgelt liiga keeruline, piraat Sisalik lihtsalt irvitas meie üle.

Pealegi oli Olivier Levasseuri „kood”, tema poolt kirjapandu tugevasti kinni temaaegsetes, 18. sajandi tavades. Juba algus oli kahemõtteline. Kui lugeda algust Aprés je mets une paire de pigeon, siis tähendab see, et ma panin kuhugi tuvipaari. Aga piraat on oma surmaeelses kirjas kirjutanud pigem Apré jé – mis ehk tähendabki, et „võtke tuvipaar” ja edasi 2 coeurs que se a tête cheval une corde. Tüüpiline piraadi keel!

Võllas ja köis lahendavad ka kolmanda rea mõistatuse. Müütiline ongant seal ei ole sugugi mingist pärismaalaste keelest üle võetud, vaid on mõistatuslik lühend sõnast onguent („haavasalv”). Seda tehtigi mee kaasabil. Nii kuuluvad kokku kõik mereröövli ellu sattunud mõisted: süda, naine, võllas, tuvi ja haavasalv.Sest polnud ju õieti midagi tähtsamat haavasalvist. Kes mäletab „Aarete saare” mereromantikat, siis seal sisenes hüüde „Palkmaja, ahoi!” saatel tarre dr Livesey, et anda piraatidele rohtu. See salv aga, mida tohtrihärra jagas, oli onguent, inglise keeles, doktori-isanda emakeeles lihtsalt ointment. Ja nüüd ütles sedasama sõna ka meie koer, kes läbi merevee kahlas, et end meie kätte kuivatamiseks anda. Ta ütles: „ong”.

Kui uurida näiteks vangi tätoveeringuid, leiaks sealt kindlasti poolalasti näkineitsi, noolega läbilastud südame, ahelad, kuradi, võlla ja emale või jumalale viitavad vandesõnad. Naha pealt võib parimal juhul leida ka aardekirstu või mõne relva. Päris kindel on, et kriminaal laseb näiteks sõrmenukkidele tätoveerida ristid, mis sind alati kaitsevad, nagu piraati haavasalvid.

Millest röövel mõtleb, see on varsti ka ta nahal.

Kokkuvõtteks: see kõik oli vägagi segane värk. Ja võis ka öelda, et veerand tuhat aastat tagasi surnud piraat lausa mõnitas meid. Aegade side oli siin justkui liiga julm ja karm. Ümberringi niisugune troopiline puhkuseparadiis, aga Olivier Levasseuri segasest kirjast saime üksnes kummalisi läkitusi!

Pete oli meie hulgast vast ainus tõeline teadlane. Kuni meie koera ujutasime ja kuivatasime ning kuulasime, kuidas tema ütleb „ong”, osutas Pete nagu tõeline Robinson käega majesteetlikult lääne poole ja hüüdis:

„Lainete vahel on üks suur kivi!”

„Ja mis siis sellest?” pärisin mina.

„Vaata ometi, kivi peal on rist!”

See hüüatus mõjus tõesti nagu soolase veevoo laks vanale illuminaatorile. Teritasin oma pilku. Kivi sisse oli tõepoolest graveeritud viltune rist, kuid selle nurkade seesmuses lokkas tõeline vetikate õitseng. Sinivetikas ja ülejäänud fütoplankton tootis seal agarasti hapnikku ja orgaanilisi aineid, mis lahkusid lainetesse õrnalt kilejate mullidena. Suure laine eest kaitses kiviristi rändrahnu selg. Tüüpiline India ookeani mereromantika.

Sinna risti juurde siis ujusimegi, see oli pikk tee. Kuivatatud Bimm ei ujunud ühes meiega, sest ta oli ülitark ning teadis, et keegi peab ka jääma meie riideid valvama. Sest me polnud ju ometi mingis metsikus looduses, kus võisime talitada täitsa omapäi, me olime populaarses Bel Ombre kuurordis, mis kannatas parajasti rahva vähesuse pärast vaid sellepärast, et oli varajane hommikutund. Ent rannal oli üsna soe.

Ja meri oli samuti soe. Hetkel tundus kummaline vaid see, kuidas olid seni nii vähesed inimesed seda ristiga kivi märganud – viibisime ju, kordan, küllaltki populaarses kuurordis.

Pühkisin mereristilt adru ja uurisin seda lähemalt. Rist oli natuke viltu nagu sõber Lõunaristki lõunataevas, kõigi meremeeste üldine orientiir. Vahetevahel lüüakse risti harud kivisse kirvega ja nelja löögiga, aga see rist oli löödud palju osavamalt – kahe vajutusega.

Dr Lagus pani ujumismaski pähe, sukeldus nagu part ja ütles lõpuks:

„Isegi kui siin all ongi mingid kirstud, siis siit pole küll mõtet kaevama hakata. Selle abaja on lained ammu liiva täis visanud. Te ju näete, kuidas see käib – tuleb suur laine ja liigutab põhjaliiva suuri masse. Siia kivi taha koguneb kõik see praht. Meie jalge alt võib suuta korjata tuhandeid tonne liiva, enne kui me aardeni jõuame. Arvame küll, et see on õige koht – kuigi – just siin kuivatasime koera ja siin ütles koer meile „ong”.”

Seekord oleksin dr Lagust juba peaaegu uskuma jäänud. Aga me siirdusime edasi. Peagi alustasime oma lõunasööki restoranis La Marine. Mereandidega muidugi. Seal võttis dr Lagus Pete’i ees üles vana, kuid mõneti ootamatu teema:

„Ütle, Pete, miks sa mõnitasid mind seal rannikuvees? Kivi juures, kas mäletad? Mina arvan, et sa ei oleks pidanud seda ütlema, et ma narritan oma koera vorstiga ega anna talle seda kätte. See oli liiast.”

Ka Pete oli üllatunud: „Sa ju näitasid talle seda vorsti korduvalt. Kui minul koer oli, siis ei teinud ma kunagi nii. Ma olin oma koeraga solidaarne.”

Dr Laguse silmade välimistesse nurkadesse ilmusid veidrad punased ärritusetriibud. Ma olin nendest triipudest küllaltki üllatunud, seda enam, et olime saarel juba päris korralikult päevitunud. Dr Lagus lisas sellesse diskussiooni parasjagu jaburust:

„Mis viga olla koeraga solidaarne. Sa ei tunnegi koeri. Mina pidin täna oma Bimmi ujutama, ma pidin teda kuivatama, nagu La Buse’i kaart käskis. Vaat minul võib olla oma koeraga tüli.”

Sel hetkel ma mõistsin ka, et minu sõbradki on tülli pööranud. Õieti ei millegi pärast! Sel hetkel olnuksin valmis isegi palvetama, et nad ilusti ära lepiksid – seisid ju meil ees ühised aardeotsingud. Aga Pete jätkas:

„Sa olid juba Londonis sihuke imelik. Ja vähemalt ühel konverentsil samuti. Sa ei meeldi enam mulle, ei meeldi juba ammu.”

Ja kuigi Bimm Pete’ile sel hetkel käppa andis, otsekui lepituseks ja oma peremehele truuduse murdmiseks, ei võtnud Pete koeralt pakkumist vastu.

Pete: „Kas sa mäletad Weinreichi esinemist? Sel konverentsil? Mul ei olnud millegagi salvestada. Ma tahtsin kogu Weinreichi teksti üles kirjutada. Me oleme ju kõik semiootikud, me peame üksteist aitama! Aga mul lõppes tint otsa ja mul ei olnud kuulsa teadlase juttu millegagi üles kirjutada. Ja sa ei andnud mulle oma teist pastakat! Sul oli, aga sa ei andnud. Kas sa mõtled, et halb tegu ununeb?”

Dr Lagus tellis magustoiduks kukli, mille otsas rosetiks keerutatud mesi. See oli otsekui jätkuks sellele, et kuulus piraatki oli oma kirjas kõnelnud meest. Maitsvate toitude sekka kogunes aga terake halba energiat.

Dr Lagus oli imelik ja Pete’ile ei meeldinud kogu see värk. Nad olid päriselt tülli pööranud. Pete läks tagasi hostelisse, aga meie kolmekesi telkisime. Lagus istus kaua öise, mühiseva mere ääres, aga koer magas mu jalgade juures. Võsa ja sõnajalgade tagant paistis Mahé saare eresinine laternavalgus. Pruunikad pikaseljalised tirdid-tsikaadid lõid kooris kõrvulukustavat lärmi, otsekui tunneksid nad end kogu maastiku täieõiguslike peremeestena. Neid ei olnud kuulda alles siis, kui teki üle pea tõmbasid.

Olin just suigatanud, kui äkki tundsin, kuidas keegi mind sõbralikult õlast müksab. Nagu arvata, oli see doktor. Ja tal oli mulle öelda midagi öist. Nagu Arnol Tõnissonile, mõtlesin.

Lagus alustas:

„Kuule, ma tahaksin sinuga rääkida. Ma ei tea, mis on sisse läinud meie sõbrale Pete’ile. Varem oli ta palju normaalsem. Aga ma tean, kes suudaks meid ära lepitada. See oled sina. Just – eestlased on väga head diplomaadid. On ju Eestimaa kõigest tükk, maariba keset merd – Narvast Läti piirini, võta või jäta, nagu neem. Ja sellisel neemel puhuvad alati kanged poliitilised tõmbetuuled. Kui palju on seal tulnud tegemist erinevate valitsejatega. Meie tüli on siin veel väike asi. Et sa oled nii hea diplomaat, ootame lahenduskäiku just sinult. Oi, mulle meeldis, kuidas kõnelesid oma põhjamaast, oma juurtest, oma vanaisast...”

„Kuidas saaksin mina aidata?”

„Ütle talle, et ma vabandan tema koera ees. Ütle seda nagu eestlane...”

„Tema solvas ju sinu koera.”

„Ah, ei, sa ei tea kõiki üksikasju. Pärast oli vastupidi. Sõimasin tema peni, seda, kes tal kodus on, türgi koeraks. See oli ootamatu mulle endalegi.”

Ma pahvatasin pärast hetkelist mõtlemispausi:

„Neid võimalusi, kuidas saaksite ära leppida, on sama palju kui meres liiva. Sa mõtle sellele loole kirstudest, mida ma sulle mereloomastiku rahvuspargis kõnelesin. Usu põhjala muinasjutte. Ning siis me saaksime edasi minna oma aardeotsimisega, oma semiootikaga.”

Pärast läks ikkagi nõnda, et dr Lagus saatis mind lepitusretkele Pete’i juurde. Aga selgus, et Pete oli juba ära sõitnud – Pariisi – tooma koopiat sellest Gallica raamatukogu raamatust, millest eespool juttu oli ja ilma milleta näis aarde leidmine võimatu. Ta lendas, raisates oma vaevaga kogutud säästusid, lendas, kirus ennast – ja meil ei olnud midagi teha. Iidse käsikirjata ei tundunud aarde leidmine lihtsalt võimalik.

•••

Kõige hullem on just see, kui teadlased lähevad kaugele India ookeani saarele aaret otsima ja salakirja lahti mõtestama ning pööravad seal tühisest asjast hoopis tülli. Isegi iidne ajalugu naerab seal nende üle.

Järgmisel päeval oligi nii, et dr Lagus tagus peaga vastu rannaliiva ja nuttis:

„Miks ta küll ära läks, see meie Pete! Ta oli nii tundlik! Miks ma pidin teda küll solvama!”

„Ta läks lihtsalt Pariisi seda iidset käsikirja tooma, kus võib leiduda meie saladuse võti,” selgitasin mina.

Kuid Bengt Lagus pistis jälle pea liivasse nagu jaanalind.

Me ei hakanud Pete’i ootama. Läksime taas lennukile ja sõitsime Seišellidelt Réunionile – selle sümpaatse saarekese kirdeosas asub eelmainitud Inglaste tee – Chemin des Anglais, kus aardekirste on otsitud juba kahekümnenda sajandi kahekümnendatest aastatest saadik.

Esimest korda esineb Chemin des Anglais Réunioni 1763. aasta kaardil ja kulgeb käänuliselt üheteistkümne järsu mäeaheliku vahel. Täpselt sajandijagu varem olid tee jaoks kive kokku tassinud Komooridelt ja Madagaskarilt pärit orjad. See oli tõeline titaanitöö, tuhanded vaevu sülle mahtuvad kivid, kokku kantud. Kivid, mille alumine ots mulda mahtumiseks teravaks ihutud. Need polnud seega just üleliia rinnakorvi-sõbralikud, seepärast vast suridki kümned orjad piraadi halastamatu piitsa all.

Rada ulatus mereni ja just sinna mererannikule meil asja oligi. Nimelt on arvatud, et rannal teatava korrapäraga kulgevad kivikühmud on piraadi salamärkide koopiad tegelikus ruumis – kuid see oli umbes kaheksateistkümnendajärguline hüpotees, mida õieti keegi enam tõsiselt ei võtnud.

Kaskaadid Inglaste teest põhja poole langevad kaljujärsakutest merre, seejuures näeb üks kaljupank tõepoolest välja nagu rüütli pea. Niisiis seadsime oma sammud just sinna. Algas liivarand, kuid kühmud jätkusid. Keegi naljahammas Prantsusmaalt oli arvutiprogrammi alusel kindlaks teinud, et künkad tegelikul maastikul korduvad samasuguse sagedusega nagu e-tähed tollel Levasseuri läkitusel, mille ta veel tapalavalt rahva sekka viskas.