Читать книгу Brasiillasega sõlmitud tehing - ABBY GREEN - Страница 6

Dublin, kuus kuud hiljem...

„Me peame veel ainult härra Murphyga kohtuma ja siis on kõik möödas.” Maggie võttis ema tuhkhalli jume pärast murelikuna auto tagaistmel surnuaiast lahkudes tal käest.

Ema tõmbas katkendlikult hinge. „Kallis, ma ei usu, et ma sellega hakkama saan... ma tõesti ei...”

Maggie pigistas lohutavalt ema kätt, kui naise silmad pisaratega täitusid ja lõug värisema hakkas.

Ta pööras vaevatud pilgu tütre poole. „Ma ei ole kurb... Kas pole kohutav? Ma tunnen sellist vabanemist, et ta on lõpuks läinud. Kui ma mõtlen sellele, mida sa pidid kõik need aastad kannatama, kuidas ma võisin...”

„Tsst, emps. Ära mõtle praegu sellele. See on möödas. Ta ei tee enam kunagi meile kummalegi haiget. Me oleme vabad.”

Maggie süda valutas, nähes laastatud pilku ema silmis, kortse tema näol ja kuklasse kokku tõmmatud elutuid juukseid. Kunagi oli ta olnud ilus ja elav naine. Sellepärast oligi Tom Holland teda pärast isa liigvarajast surma endale tahtnud. Mees oli olnud nõo peale haiglaselt armukade.

Tol ajal, noore lesena Iirimaal, ainsaks varaks maja ja väike laps, oli Maggie ema olnud haavatav. Kui Tom oli lubanud pärast abiellumist tema eest hoolt kanda, oli naine mõelnud, et nii on tema ja lapse jaoks kõige parem. Mehe paheline julmus oli tulnud ilmsiks alles pärast pulmi ja elades märkimisväärselt konservatiivses ühiskonnas, kus lahutus oli veel viimase ajani keelatud, oli ema tõhusalt lõksu püütud. Kuni praeguseni.

„Ema, sa ei pea testamendi lugemisel kohal olema. See on nagunii ainult rutiin. Härra Murphy tunneb meid piisavalt hästi, et mitte nõuda sinu kohalolekut ja Tom jättis kõik sulle. See on vähim, mida ta teha sai.” Maggie ei suutnud varjata kibedust oma hääles.

„Oh, kallis, arvad sa nii? Kui ma saaksin ainult puhata...”

„Loomulikult, kõik saab korda.” Maggie püüdis hoolimata uskumatust kurnatusest lisada oma häälde elavust.

Veidi aega hiljem väikses külas Dublini külje all keeras auto peateelt kõrvale ja veeres läbi väravate suure, kutsuva maamaja poole. Maggie tõmbas lohutust leides sügavalt hinge. Lühikest sissesõiduteed ääristavate puude vahelt heidetud esimene pilguheit majale tõstis alati tema tuju. See oli olnud tema perekonna – tema isa ja ema – kodu. See oli ainus asi, mida kasuisa polnud endale saanud. Ühenduslüli olnud õnnelike aegadega, mälestustega, mis olid aidanud emal halbu aegu üle elada. Maggie teadis seda. Siia oli ta koos emaga kuue kuu eest tagasi kolinud, pärast seda kui... Isegi praegu ei suutnud ta tollele ööle mõelda. Valu tema südames oli endiselt äge, hoolimata püüetest seda eirata. Kohutav alandus oli ikka veel elav.

Õnnekombel oli ema teda kuulanud ja nad lahkusid Londonist peaaegu otsekohe. Selleks ajaks, kui Tom mõistis, et tema plaan ei töötanud, oli ta oma äriga liiga hõivatud, et neile järele tulla. Ja nüüd oli ta igaveseks lahkunud. Surnud. Maggie saatis ema üles magamistuppa ja oli juba peaaegu ukse juures, kui ema ta tagasi kutsus.

„Mis on, emps?” Maggie läks üle toa ja istus ema kõrvale.

Ema silmad olid ootamatult selged ja tõsised. „Luba mulle, et sa ei räägi kellelegi sellest, mis meiega juhtus... mida Tom meile tegi... ma ei talu seda häbi.”

Ta oli harjunud ema korduva palvega. „Muidugi mitte... sa tead, et ma pole seda kunagi teinud, miks ma siis nüüd peaksin?”

Ema haaras üllatava jõuga Maggie käe. „Tõota mulle, Margaret.”

„Ma tõotan.” Ta suudles ema laupa ja lahkus toast. Maggie leidis, et seda tõotust polnud raske täita. Ta ei kavatsenud enam kunagi Tom Hollandist rääkida ega mõelda, kui see vähegi tema võimuses oli. Maggie kuulis trepist alla minnes läheneva auto häält. See oli advokaat. Naine riputas mantli nagisse, silus juukseid ja läks uksekella helinat kuuldes naeratades avama. Talle oli see väike pilkuvate silmadega mees alati meeldinud. Erinevalt Tom Hollandi ülejäänud sabarakkude ja töötajate kambast, oli tema kohalik Dublini advokaat olnud ka Maggie isa advokaat.

Maggie juhatas vanaldase härrasmehe eestuppa. „Ma loodan, et vabandate mu ema, ta ei tunne ennast kõige paremini.”

Mees pöördus Maggiet silmitsema. „Loodetavasti pole see midagi tõsist?”

„Ei,” kinnitas Maggie kiiresti, tajudes mehe mure ehtsust. „Ta on lihtsalt väsinud ja viimaste päevade sündmustest kurnatud. Aga kui te teda vajate...”

Mees tõstis tõrjuvalt käe. „Tegelikult on võib-olla parem, kui ta ei kuule seda, mida ma ütlema pean.” Ühtäkki ei suutnud ta enam Maggiele otsa vaadata ja tammus ebamugavust tundes jalalt jalale. Hirmutorge lõi hetkeks Maggiel hinge kinni. Tom Hollandi kadumine oli olnud liiga hea, et olla tõsi. Ta teadis seda.

„Mida te silmas peate?”

„Maggie, võtame parem istet. Kahjuks on mul halbu uudiseid.”

Maggie läks tuimalt tooli juurde ning jälgis, kuidas advokaat istet võttis ja portfelli lauale asetas. Mees ei otsinud välja mingeid pabereid. Maggie sundis ennast rahulikuks jääma, hoolimata mehe rõõmutust ilmest.

„Mis... mis need on?”

Mees tõstis lõpuks pilgu Maggile, laiutades tühjade pihkudega käsi. „Kardetavasti ei jäetud teile ja teie emale midagi.”

Maggie rahunes ja tema süda hakkas uuesti normaalselt lööma. See polnudki nii hull. Ei Maggie ega tema ema polnud Tomilt kunagi kuigi palju saanud ja ta oli juba kolledžiajast ennast ise ülal pidanud, saades oma maalidest tagasihoidlikku sissetulekut.

„Nojah, see pole ju veel maailma lõpp, ega ju? Aga... aga kuhu see kõik siis läks?”

Tegemist oli ikkagi miljonite naeltega. Härra Murphy ohkas. Ta vihkas halbade uudiste toomist. „Paistab, et üks tema vastastest lõpuks siiski alistas ta, kogu kupatusega. Äärmiselt halb ajastus. Üks briti ärimagnaat, kelle ettevõtteid su kasuisa mõni aeg tagasi üle võtta püüdis, on järjekindlalt aktsiaid ostes tema ärisid üle võtnud ja sellel päeval, kui Tom infarkti sai, varises kokku tema viimane ettevõte – milline veider kokkusattumus.”

See selgitab kasuisa eemalejäämist, seda, et ta ei järgnenud neile koju, ei nõudnud, et ema Londonisse naaseks, ei karistanud neid. Kohutavast uudisest hoolimata ei suutnud Maggie midagi parata, et teda läbis väike rahulolutorge. Ta oleks tahtnud näha Tomi reaktsiooni, kui mees sellest teada sai.

„Olgu pealegi, me ei saa seda enam muuta, aga vähemalt on meil see maja.”

Sõnad jäid ruumi nende vahele kajama ja Maggies kerkis hirm, kui ta nägi härra Murphy pilku süüdlaslikult eemale pöördumas ja mehe käsi tõusis krae juurde, nagu ei jätkuks tal õhku.

„Härra Murphy, meil ju on see maja, eks ole? See on mu ema oma.”

Mees raputas aeglaselt pead, justkui poleks ta suutnud end sundida neid sõnu kuuldavale tooma. Kuid Maggie meeleheitliku pilgu all pidi ta seda tegema. Ta köhis kurgu puhtaks ja toa vaikuses kõlas see karedalt.

„Kullake... peaaegu aasta tagasi Londonis veenis sinu kasuisa su ema seda maja tagatisena enda nimele kirjutama. Jumal teab, kuidas ta seda tegi, võib-olla su ema ei teadnud, millele ta alla kirjutas... kahjuks liideti see tema ülejäänud varadega. Nüüd kuulub see...”

Sel hetkel katkestas tema jutu väljast akna tagant kostev auto hääl. Maggie ei suutnud liigutada, ta oli selleks liiga vapustatud. Ta ei suutnud aru saada, kuidas tema ema oli midagi sellist teinud. See maja oli nende pühamu. Kui informatsioon temani jõudis, kohtusid temas raev ja uskumatus.

Härra Murphy vaatas aknast välja. „See on tema. Korporatsiooni juht. Ta tuli spetsiaalselt minu juurde ja ütles, et tahab tulla täna siia sinu ja sinu emaga kohtuma. Mul on kahju, aga ma ei suutnud teda ümber veenda.”

Kui uksekell helises, aga Maggie ei liigutanudki, läks härra Murphy lõpuks avama. Naine oli tuim, ta tajus vaevu ukse avanemise heli, lähenevaid samme, madalat hääletämbrit vastamas millelegi, mida advokaat oli öelnud. Maggie tõstis pilgu ja äkitselt jäi tema maailm seisma. Ta tundis ennast aeglaselt nagu läbi siirupi tõusmas, tema jalad ei tahtnud sõna kuulata.

Caleb Cameron. Suurem kui elu, tema tohutu kogu täitis ukseava. Mees kallutas kergelt pead ja üle tema huulte libises pilkav naeratus. Tema silmad vangistasid Maggie omad ja naine ei suutnud pilku kõrvale pöörata. Mehe silmad olid üle tema libisedes ja teda pilguga lahti riietades jäised. Mees, kes oli tema elu tollel õhtul kuus kuud tagasi pahupidi pööranud, oli tagasi... ilmselt selleks, et seda uuesti teha. Ta võitles visalt häiriva tõmbe vastu, mida ta iga keharakuga tundis, reageerides mehe juuresolekule. Tuba näis kergelt kaldu vajuvat, kui Maggie alateadlikult õhku ahmis. Tema vajadus hapniku järele oli möödapääsmatu, kuid teisejärguline selle vapustuse kõrval, mis ta vankuma lõi.

Võimetuna oma silmi mehe lummavast pilgust lahti rebima, ei märganud Maggie advokaati, kes enne meest tuppa sisenes ja tema poole viipas. „See on Margaret Holland. Maggie, see on Caleb Cameron, mees, kes võttis üle kõik sinu kasuisa varad... kaasa arvatud see...”

Enne kui ta sai jätkata, poetas Maggie oma veretutelt huultelt: „Ma tunnen härra Cameroni, me kohtusime Londonis.”

Maggie vajus tagasi toolile, sest tema jalad värisesid ega suutnud teda kanda, ning vaatas löödult, kuidas Caleb härra Murphyst vabaks jäänud toolil istet võttis.

Hoolimata viisakast välimusest ja peenest ülikonnast, oli tema taltsutamatu mehelikkus, mida naine liigagi hästi mäletas, selgesti tajutav. Tühine ülikond ei suutnud mehe põhiolemust ohjeldada ega varjata. See oli rabanud Maggiet esimesel korral, kui ta meest nägi, ning rabas ka nüüd. Ainult sel korral oli tal kogemus nende plahvatuslikust ühisest ööst, mis tegi mehe nägemise veel kolm tuhat korda hullemaks. Ja vahepeal möödunud kuudest hoolimata tundis ta kuumust rinnus kerkimas, kui talle lugematud häirivad mälupildid pähe kerkisid.

Caleb testis oma raudset enesekontrolli, kui vaatas naise kiretult üle. Aga jõupingutusest hoolimata ei suutnud ta kõrvale heita rõõmujoovastust, kui naist uuesti täies elusuuruses nägi. Maggie nägu oli meest nähes kohutavalt kahvatuks muutunud, tema mandlikujulised rohelised silmad näisid väikeses ovaalses näos tohutud, tema toredad juuksed oli tugevasti kuklasse kokku tõmmatud. Lihtne must pluus ja sirge must seelik ei suutnud peita naise kumerusi, mida Caleb liigagi hästi mäletas – kumerusi, millega naine oli tema ees uhkeldanud... kuigi nüüd näis ta kõhnem. Kuidagi habras. Mehes tärkas alateadlik kaitseinstinkt.

Calebile meenus eredalt, kuidas ta oli naist esimest korda näinud, tema juuksed olid punaste lokkide pahmakana seljale langenud nagu mingil keskaegsel maalil. Tedretähnid tulid naise sileda kahvatu naha taustal teravalt esile, märkas mees teda põhjalikult uurides. Ta tundis rahuldust, nähes naise põskedel õhetust. Kui poleks olnud toda aega kuus kuud tagasi, oleks Caleb võinud arvata, et naine ei suuda oma tundeid varjata ja iga reaktsioon on sellel läbikumaval nahal nähtav. Ta oleks võinud langeda ohtlike pettekujutelmade küüsi. Aga ta ei langenud. Sest ta teadis, peaaegu algusest saadik, mis mängu naine mängis.

Maggie Holland oli omakasupüüdlik nõid, kes oli püüdnud koos oma kasuisaga teda lolliks teha. Ei iial enam.

Caleb nägi, kuidas Maggie kõri liikus, kui naine rääkida püüdis.

„Sa... sa oled kõik üle võtnud.” Naise hääl oli nõrk.

Ta oli nii läbipaistev...

Mehele valmistas tohutut rõõmu teadmine, et ta oli tõmmanud rikkusevaiba naise valelike jalgade alt. Ta tõstis pilgu, mis oli ruumis ringi uidanud, uuesti naise näole.

„Jah, preili Holland.”

Mehe pöördumine tema poole perekonnanime kasutades oli ilmne solvang ja osa naisest põrkus tagasi.

„Praegusest hetkest on iga sinu kasuisa äriasi minu oma, kaasa arvatud see maja. Loomulikult loobun ma tema kahtlasematest varadest. Sissetulekuid siin ja Ühendkuningriigis uuritakse praegu ja sa võid leida, et oled võlgu mõned kopsakad maksuarved. Nad on piiritaguste deklareerimata tulude suhtes üllatavalt sallimatud.”

Maggie tõusis, ülesraputatuna sõnaselgest ähvardusest mehe hääletoonis. Esimest korda sellest alates, kui ta meest uuesti nägi, rebis Maggie temalt pilgu ja vaatas härra Murphy poole, kes oli ukse lähedal.

„On see tõsi? Kas nii võib olla?”

Vanem mees noogutas õnnetult pead. Maggie vaatas uuesti Calebi poole, temas kerkis metsik paanika. Mees oli täiesti osavõtmatu, nagu jälgides kärbest, kes püüab seljalt jalule rabelda.

„Aga... aga kuidas see võimalik on? Ma mõtlen, kuidas me sellest ei teadnud?” Ta püüdis valutavast peast hoolimata palavikuliselt meenutada. Isegi kui nad polnud juba kuid Tomi näinud... kuidas oli neil märkamata jäänud kohutav olukord, milleni ta neid viis? Ja kuidas, jumala armust, oli see võimalik, et see mees ulatus isegi nüüd, hauast, neid hävitama... nagu ta poleks juba küllalt teinud?

Sest ta püüdis hävitada seda meest sinu ees, sinu abiga...

Maggie tõrjus vaevaliselt selle mõtte. Ta ei suutnud sellel praegu peatuda.

„Härra Murphy...” anus ta, võimetuna sõnagi rohkem ütlema. Tema silmad ütlesid kõik. Advokaat võttis Maggie käe ja viis ta diivani juurde. Naine oli tänulik, et advokaat päästis ta üksi Calebile vastu astumisest. Ta eiras Calebit, kuigi mees oli kõigest jala kaugusel, soovides, et mees oleks läinud kõigi oma ähvardavate sõnade ja laastava kohaloluga.

„Mul on kahju, Maggie, aga see on tõsi. Juhul kui maksuamet avastab, et Tom peitis tulusid piiritagustele arvetele, nagu nad kahtlustavad, on sinu ema neile võlgu. Ma võin teid sel juhul esindada, aga...” Ta kehitas õlgu.

Olukord läks aina halvemaks. Maggie tõstis käe otsmikule.

Caleb tõusis nõtke graatsiaga ja pani käed hooletult kokku. Maggie vaatas teda ettevaatlikult oma pikkade ripsmete vahelt, süda endiselt valusalt pekslemas. „Murphy, ma jätan edasise sulle. Preili Holland, mul ei ole sulle midagi rohkemat öelda. Ma eeldan, et sina ja su ema vabastate selle maja kahe nädala jooksul. Ma usun, et selle ajaga saate te oma asjad joonde aetud.” Ta muigas halastamatult. „Ma oleksin võinud kasutada oma õigust maja täna üle võtta, aga otsustasin, et on parem, kui sa oled läinud enne, kui ma sisse kolin.”

„Sisse kolid...” kordas Maggie hääletult.

„Jah. Mul on Dublinis paari kuu jooksul tegemist ja ma vajan pelgupaika linnast eemal. See koht sobib hästi...” ta libistas pilgu üle toa „...muidugi pärast ümberkujundamist.”

Maggie tõusis uuesti, iga toll tema kehast värises vihast, selline rünnak nende isiklikule pühamule oli liig. „Kuidas sa söandad tulla siia ja minuga niimoodi rääkida, ja veel matusepäeval... kas sul ei ole mingit sündsustunnet?”

„Sündsustunnet?” Mees naeris lõbustatult. Nad mõlemad olid advokaadi juuresoleku unustanud. Maggie kallutas mehele otsa vaadates pea kuklasse, jättes kõri paljaks. Ta tundis, kuidas pulss tema kaelal peksleb. Mehe silmad uitasid põlglikult naise näol, tema huuled kõverdusid ilmses vastikuses. „Sul jätkub närvi rääkida sündsusest. Kas ma peaksin meie sõpra valgustama, millist osa sina oma languses täpselt mängisid?”

Nii et see oli siis kättemaks. Ta oli kasuisale halastamatult kätte maksnud ja nüüd oli Maggie kord. Maggie vaatas meest, kohkununa tema võimest viimse piirini kätte maksta. Mehe arvates oli Maggie sama palju süüdi kui Tom Holland ja vääris kõike, mida sai.

Mees lahkus tagasi vaatamata toast. Ruum tundus kuidagi veidralt elutu ja värvitu, kui mehe plahvatuslik energia kadus. Maggie kuulis uste sulgumist, auto käivitamist, kruusa lendamist rataste alt, kui auto liikuma hakkas, viies nende elud endaga kaasa. Kui Caleb oli läinud, tõusis ka härra Murphy. Maggie vaatas teda mõttelagedalt, olles ikka veel uimane.

„Nagu näed, Cameroni puhul hammustas su kasuisa suurema tüki, kui suutis ära närida. Cameron pole iial lasknud ennast lollitada ja kui su kasuisa tegi teise katse tema impeeriumi kukutada, vabastas ta tiigri lõa otsast.”

„Teise katse...”

„Noh, tegelikult oli see kolmas või neljas... Su kasuisal oli Cameroni suhtes tõeline kinnisidee, see oli nagu ülim auhind, mille poole püüelda. Ma tean, et sina ja su ema polnud enamikust Tomi tegemistest teadlikud. Pärast seda, kui ta püüdis Cameron Corporationit seaduslike vahenditega üle võtta, kuid see ei õnnestunud, läks ta põranda alla... ja kasutas teisi taktikaid, kuid ei suutnud ikkagi seda teha.”

Maggiel läks süda pahaks. Ta mäletas liigagi hästi enda soovimatut rolli nende teiste taktikate juures. Tema oli olnud see, keda kasutati, et mehe tähelepanu otsustaval hetkel hajutada. Tänu jumalale paistis, et härra Murphy ei teadnud kõigest väga palju, pealegi oli see toimunud Londonis, mitte Dublinis.

Advokaat jätkas, hääles kübeke aukartust, märkamata Maggie segadust. „Cameron jälgis hoolega Tomi äritegevust ja surus ta ülikavalalt põlvili, mis oli tegelikult ebatavaline. Cameron ei olnud oma vaenlastega nii meelevaldne ja halastamatu – tavaliselt piisas talle, kui ta sai nende kaitsest läbi murda ja muuta nad teovõimetuks.” Härra Murphy vangutas pead. „Tom pidi tõepoolest tema hella kohta tabama...”

Maggie punastas süüdlaslikult. „Nojah, paistab, et ta tegi ka meiega lõpparve.”

„Jah.” Härra Murphy ohkas raskelt. „Ma olen vaadanud seda iga võimaliku kandi pealt ja ta hoiab seda kõike tõepoolest kindlalt käpa all. Maksuameti suhtes – ma loodan, et kui asi nii kaugele jõuab, saame me kohtuasja algatada... Ma võin proovida tõestada, et sinu emal, kuigi ta on testamendis kirjas, ei olnud oma abikaasa afääridega midagi pistmist.”

Maggie tõstis oma murelike silmade pilgu mehele. „Aga meil ei ole enam mitte midagi, raha... Kuidas me saame seda endale lubada?”

Mees patsutas Maggie kätt. „Ära muretse praegu selle pärast. Ma tean, kui raske see sinu ema jaoks on olnud. Ma ei saa lasta sellel mehel tema elu veel hullemaks muuta, kui see juba niigi on, kui ma sinna midagi parata saan.”

Maggie tundis, et mehe lahkus tõi talle pisarad silma. „Tänan sind.”

Lausudes veel mõned lohutavad sõnad, härra Murphy tõusis, et lahkuda. Kui Maggie oli mehe järel eesukse sulgenud, vajus ta selle najale longu. Kuidas pagana pihta sellest kõigest emale rääkida? Maggie teadis, et need uudised vapustaks ema. Maggie kõige hullem painaja oli just tõeks saanud – ta oli Caleb Cameroniga uuesti näost näkku kohtunud. Ta läks tagasi eestuppa ja – esimest korda elus – valas endale väriseva käega sortsu brändit ning neelas selle ühe lonksuga alla.