Читать книгу Väike valge riik - Abdul Turay - Страница 3

Hakkasin Eesti vahet käima 2000. aastate algul. Ootasin alati aega, mille sain veeta siin oma tollase kallima ja nüüdse abikaasa ning siit leitud sõprade seltsis, kuid sõit ise tekitas minus kabuhirmu.

Kord ületasin Eesti-Läti piiri. Bussi astus paar helesinises vormis meest ja üks naine – piirivalvurid – ning nad märkasid mind. Vaevumata tegelema kellegi teisega, tulid nad otse minu juurde, nõudsid, et tõuseksin püsti, ja talutasid mu bussist välja.

Mind viidi ühte ruumi. Mäletan, et mul oli kaasas vaid väike kott.

„Ja see ongi kõik?” uurisid nad. Nad tühjendasid koti sisu põrandale ja uurisid mu asju. Siis käskisid nad mul ennast paljaks võtta, mida ma ka tegin. Kaks meesametnikku uuris mu intiimseid kehaosi, üks neist torkas mulle käe pärakusse.

Naissoost ametnik vaatas pealt.

Lamasin mitu minutit alasti põrandal, nemad uurisid sellal veel kord koti sisu. Siis uurisid nad mind samamoodi veel kord. Viimaks lubati mul riided jälle selga panna.

Palusin luba saatkonda helistada. Sellest keelduti. Nad võtsid ära mu mobiiltelefoni, et ma ei saaks üldse kellelegi helistada. Seejärel visati mind akendeta kongi, millesarnaseid võib näha ülekuulamisvõtteid tutvustavates spioonifilmides. Toas oli metallist laud ja üks metalltool, laes rippuv lamp andis läbitungivalt teravat valgust. Mul on klaustrofoobia ja mind valdas paanika. Hakkasin vastu ust prõmmima. Mõne minuti pärast astus tuppa üks mees, kes käskis mul vait jääda. Võimalik, et tal oli minust pisut kahju, sest ta jättis ukse paokile ja seisis ise selle taha.

Olin ülekuulamisruumis, kuid mind ei kuulatud üle. Ma ei teadnud, miks mind kinni hoitakse ega kui kaua see kestab, ja ei saanud kellegagi ühendust võtta.

Tollal ei osanud ma üldse eesti keelt ja immigratsiooniametnike keeleoskus ei olnud suurem asi. Olukord oli täiesti kafkalik. Mida kõrgem käsuahela aste, seda nurjunum kommunikatsioon.

Alamad ametnikud oskasid piisavalt inglise keelt, et mulle käsklusi karjuda.

„Riided seljast… kohe!!!!”

„Istu.” „Pea suu.”

Sain aru, et asi on minu rahvuses. Kuid piirivalvurid ei osanud piisavalt inglise keelt, et saada aru, et noh… ma olen inglane ja räägin inglise aktsendiga. Käske jaganud kõrgemad ametnikud ei osanud üldse inglise keelt.

Keegi ei seletanud mulle midagi. Veetsin öö vahi all. Mu kõht oli väga tühi, süüa mulle ei antud ja ma ei osanud oma vajadusi selgitada. Hommikul asi paranes. Mulle anti süüa, mul lubati helistada saatkonda ja kallimale (praegusele abikaasale).

Viimaks tuli kaks inimest, kes olid minu arvates kohalikust politseist. Üks oli vanem, teine noorem. Noorem oli vabas riietuses – teksades ja T-särgis –, ent ma sain kohe aru, et tegemist on positsioonika isikuga.

Selleks hetkeks tundsin end piisavalt enesekindlalt, et kaevata. „Miks mind koheldakse nagu kurjategijat? Ma ei ole kurjategija.

Ma olen Euroopa Liidu kodanik. Teie riik tahab ühineda EL-iga ja te kohtlete Euroopa kodanikke niimoodi? Kui kaua on teil lubatud mind süüdistust esitamata kinni hoida? Te ei saa niimoodi teha, teil ei ole selleks õigust.”

„Meil on õigus,” vastas mees ärritunult. „Võime teid kinni hoida kakskümmend neli tundi, kuni oleme teie isiku kindlaks teinud. Kakskümmend neli tundi ei ole veel möödas.”

Ametnikud ei lasknud mind veel lahti, kuid Briti saatkonnast saadud info põhjal olid nad nüüdseks mõistnud, et olid mind kinni pidades teinud vea. Mind viidi kohalikku politseijaoskonda ja ma sain teada, milles oli asi.

Kui olin eelmisel korral Soome kaudu Eestisse saabunud, oli piirivalveametnik otsustanud mu passi põhjalikult kontrollida, sest temas äratas kahtlust, kui tihti olin viimase aasta jooksul Eestis käinud.

Tegelikult oli sellel üsna lihtne seletus. Olin äsja alustanud suhet oma praeguse naisega ja kuna tema oli üliõpilane ega saanud endale lubada mulle Inglismaale külla sõita, siis käisin mina tihti tema juures. Selle asemel et võtta ühendust Suurbritannia Helsingi saatkonnaga, kus pass oli välja antud, otsustas immigratsiooniametnik võtta ühendust oma tuttavaga, kes töötas Ühendkuningriigi immigratsiooniteenistuses, kuid mitte asjassepuutuvas osakonnas. Tuttav ütles, et pass on ehtne, kuid foto ära vahetatud.

Lätti olin ma sõitnud lihtsal põhjusel, et ei olnud seal kunagi käinud ja tahtsin Lätit näha. Ja kui olin teel tagasi Eestisse, otsustasid piirivalveametnikud, relvastatud üleoleva märkusega kelleltki, kes töötas Briti immigratsiooniameti vales osakonnas, mu letti võtta ja ma pidin läbi tegema ülalkirjeldatud katsumusel.

Pärast seda, kui mulle oli üsna järsult selgitatud, kuidas ja miks asi oli nii läinud, jätsid bussist maha tõstnud ametnikud mu Pärnus tee äärde. See, kuidas ma Tallinnasse jõudma pidin, oli mu enda asi.

Oli siis asi Briti ja Eesti ametnike eksituses? Oli see näide ebaprofessionaalsusest? Paraku on selles midagi enamat.

Kui see intsident leidnuks aset vaid korra, võiks öelda, et mul lihtsalt ei vedanud. Kui see juhtunuks teistki korda, olnuks tegu väga halva õnnega. Ja kolmandal korral uskumatult halva õnnega. Aga neljandal?

Oli selge, et lahti on midagi muud.

Piirivalveametnikud on mind kinni pidanud, kimbutanud ja üle kuulanud nii palju kordi, et mul on arvepidamine sassis. Igatahes on see arv kahekohaline. Enne 2004. aastat peeti mind kinni ja küsitleti sisuliselt iga kord, kui Eestisse tulin.

Hiljem olen avastanud, et tumeda või musta nahavärviga inimeste puhul on säärane kohtlemine üsna tavaline.

Üks Aasia päritolu britt rääkis, kuidas isegi praegu, kui ta Eestisse tuleb, käivad piirivalveametnikud ta passi hambaharjaga üle, uurivad seda, uurivad teda ja esitavad totakaid küsimusi.

„Kas te olete sündinud Inglismaal?” küsivad nad, ehkki passis on selgelt kirjas, et ta on sündinud Londonis.

Minuga oli sama lugu. Alati ühed ja samad küsimused.

„Kas see on teie pass?”

„Jah.” „Kas te olete sündinud Ühendkuningriigis?”

„Jah.” „Ema, isa, vennad-õed on kõik Ühendkuningriigis?”

„Jah.” Iga kord Tallinna tulles tunnen kõhedaks tegevat ärevust. Süda klopib ja peopesad tõmbuvad higiseks. Nuputan võimalusi, kuidas pääseda riiki, ilma et mõni ametnik minuga jõhkrutseks. Püüan valida parima passikontrolli saba. Püüan piirivalveametnikke välimuse järgi hinnata. „Sellel ametnikul on lahkem nägu, võib-olla ei hakka ta minuga jahmerdama,” mõtlen endamisi. „Ent teisest küljest on ta vanem, Nõukogude ajast. See seal paistab karmim, aga ta on noorem, võib-olla suudab ta end minuga paremini suhestada.”

Miski ei aidanud. Mind pidasid kinni vanad ja noored, mehed ja naised, need, kes tundusid pealtnäha normaalsed, ja teised, kes paistsidki täielike tõbrastena.

Vahel suhtusid nad sellesse rahulikult, nagu läheksime parki jalutama. „Tulge, lähme,” ütlesid nad ja viisid mu teiste juurest minema. Vahel tundusid nad pingul ja agressiivsed.

Enamjaolt sunniti mind lihtsalt passima. Alati mind küsitleti, alati otsiti mu asjad läbi, kuid enam ei kästud mul end paljaks võtta.

Vahel peeti mind kinni umbes pool tundi, vahel kulus neil tunde, et otsustada, mida minuga peale hakata.

Isegi kui mind sunniti läbi tegema paar tundi kestev ülekuulamine ja ootamine, oli riiki lubamine säärane kergendus, et ülejäänud reisi olin õnnelik.

Võite küsida, miks ma seda kõike välja kannatasin. Ilmselt on mul paks nahk. Ja Eesti pole selles mõttes kindlasti ainulaadne. Mind on kinni peetud ka paljudes teistes paikades.

Pärast vahejuhtumit Läti piiril sai mul mõõt täis ja ma saatsin Eesti Londoni saatkonda jõuliselt sõnastatud kaebuse.

Ma ei hakka teid üksikasjadega tüütama, asja mõte oli: „Lõpetage.” Saatkond kirjutas viisaka vastuse, mille mõte oli „ee… meil on nii kahju, rohkem seda ei juhtu”.

Järgmine kord, kui mind kinni peeti, ehk mõistagi järgmisel korral, kui Eestisse tulin, oli mul kiri kaasas. Piirivalveametnikud palusid endale koopia.

Lootsin, et saan öelda, et see aeg on möödas ja mul pole enam aastaid piirivalveametnikega probleeme olnud – osalt ka seetõttu, et nad teavad, kes ma olen. Paraku peeti mind selle raamatu kirjutamise ajal jälle kinni. Minu asju kontrolliti. Mind otsiti läbi, kuid õnneks ei võetud paljaks.

Nagu paljudel inimestel Eestis, on ka piirivalveametnike maailmavaade piiratud. Nad langetavad otsuseid stereotüüpide järgi. Minu puhul toimis selline stereotüüp: „Mustad tulevadAafrikast võiAmeerikast. Sellel isikul on Briti pass, järelikult peab see olema võltsitud.”

See sai mulle selgeks ühel järjekordsel katsel, kui üritasin Eestisse pääseda ning noor piirivalveametnik uuris oma nööpsilmadega mu passi ja üritas langetada otsust, kas lubada mind maale. Ta keeldus uskumast, et mu pass on ehtne. Ta muudkui küsis, kas ma olen tõesti britt.

Viimaks tuli mulle sadamasse abiks Briti saatkonna ametnik Simon Chen.

„Kuigi me temaga alles äsja kohtusime, võin kinnitada, et ta on britt,” ütles Chen.

Piirivalveametniku vaatevinklist oli aga Chen hiinlane, kes väidab end olevat Briti saatkonnast ja kinnitab, et neeger olevat tegelikult inglane. Ametnik ei jäänud teda uskuma. Ta keeldus mind maale lubamast ja ma pidin pöörduma tagasi Helsingisse.

Isegi tänapäeval eeldavad paljud eestlased Londonisse sattudes ja seal mustanahalist nähes, et too peab olema välismaalane. Neile ei tule pähegi, et selle inimese suguvõsa võib olla elanud Suurbritannias palju põlvkondi.4

–Tallinnas mustanahalist nähes arvab keskmine eestlane tõenäoliselt, et tegemist on ameeriklase või aafriklasega. Suurbritannia läheduse tõttu ja Tallinna viimaste aastate populaarsuse tõttu poissmeestepidude sihtkohana on keskmine Eestis käiv mustanahaline turist tegelikult pigem britt kui keegi teine.5

See, mis toimub piiril, ei ole halb üksnes sotsiaalse õigluse ja inimõiguste seisukohast. See on Eestile halb ka majandusõitsengu ja püsimajäämise mõttes.

Hoolimata sellest, et Eesti mittevalge elanikerühm on üliväike –

Eestil on oma tilluke mittevalge elanikerühm –, on rassiküsimus siin olulisem kui teistes maades.

Kui näiteks Ühendriikidest või Prantsusmaalt kaoksid äkki kõik rahvusvähemused, siis suudaksid need riigid kriisist hoolimata endiselt toimida, puudu jäävad inimesed suudetaks paari aastakümnega asendada ja asendatakski. Tahan sellega öelda, et enamikus riikides võib etniline kuuluvus olla suur probleem, kuid siiski riigi ees seisvate põhiprobleemidega võrreldes tühiasi.

Eestis on rassilise identiteedi ja rassisuhete küsimus keskne mitmel põhjusel, mis on sageli üllatavad.

VAJADUS IMMIGRANTIDE JÄRELE

Kõige pakilisem probleem, millega Eesti praegu silmitsi seisab, on rahvaarvu vähenemine. Sarnaselt teiste Balti riikidega on Eesti aastaid üritanud seda probleemi lahendada.

Nagu iga eestlane teab, võib rahvas välja surra. See ei ole fantaasia, teiste siinse piirkonna rahvastega on seda juhtunud. Liivi rahvas on pärast lõputuid sõdu, kultuurilist represseerimist ja sovetiseerimist hävinud. Tänaseks liivlasi sisuliselt enam alles ei ole.

Eesti rahvastik on jõudnud kriitilisele tasemele. 2010. aastal avaldatud Eurostati prognoos näitas, et juhul kui praegune trend jätkub, on Eesti 2061. aastaks Euroopa Liidu väikseima rahvaarvuga riik, kui Malta ja Luksemburg välja arvata.6

Eesti statistikaamet hoiatab, et tulevikus ei jätku riigis enam tööjõudu ja on oht, et Eesti majandus pole tööjõu nappuse tõttu kestlik.7

Esiteks on Eesti iive negatiivne, kuid peale selle on Eesti koos teiste Balti riikidega Euroopas ainulaadne sellegi poolest, et siit lahkub igal aastal rohkem inimesi kui siia saabub.

Kogu rahvas näis ootavat 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi hinge kinni pidades – ja esialgsed tulemused näitasid, et 2011. aasta lõpuks oli rahvaarv kahanenud 1 294 236 inimeseni, mida on 2000. aasta loendusega võrreldes 5,5 % vähem.

„Rahvaloenduse tulemused on karmid. Meie rahvastik on kümne aasta jooksul vähenenud,” ütles IRL-i kirglikult isamaaline parlamendiliige Margus Tsahkna riigikogus.

Eesti akadeemik Harald Keres on kirjutanud: „Näib, et nüüdisaegse riigi olemasoluks on vajalik, et elanikkonna hulk ületaks mingisuguse minimaalse suuruse. Allpool seda kriitilist elanikkonna massi osutub riigi valitsemine ja välissuhtlus ebaproportsionaalselt kulukaks, ühiskondlik inerts liiga väikeseks, et suhteliselt nõrgad vopsud seest või väljast põhjustaks üleriigilisi vapustusi.”8

Igaüks võib vaid oletada, kui väikeseks üks rahvas võib kahaneda, enne kui lakkab toimimast. Näiteks Island tuleb toime rahvaarvuga, mis on juba praegu väiksem kui oleks Eesti rahvaarv 2061. aastal – eeldades, et probleem ei lahene.

Ometi on Islandiga teine lugu. Tegemist on saarega ja neile ei hinga kuklasse Vene karu.

Kui kogukonna või kõnealusel juhul riigi rahvaarv kahaneb, on võimalik teha vaid kaht asja. Maksta inimestele pistist, et nad rohkem lapsi saaksid, või tuua sisse rohkem inimesi.

Esimest lahendust on proovitud. See ei toimi. Miks see ei toimi, arutame ühes teises peatükis, praegu piisab teadmisest, et sündimus on endiselt allpool rahvastiku taastootmise taset. Niisiis jääb üle teine lahendus.

Eestlased on hakanud tasapisi mõistma, et neil tuleb inimesi sisse tuua. Päris kindlasti mõistavad seda riiki juhtivad isikud ja see on viimastel aastatel põhjustanud teema arutelus ilmse nihke.

Immigratsiooni eestvõitlejad on kapitalistid ja ettevõtjad. Üks nende tüüpilisi esindajaid on multimiljonärist magnaat Jüri Mõis, üks Hansapanga, nüüdse Swedbanki asutajaid – kui te seda loete ega ole eestlane, siis teadke, et see on 2012. aastal Balti piirkonna suurim pank. 2012. aasta märtsis väitis Mõis, et Eesti peab lubama riiki rohkem inimesi.

„Suurimad ressursid Eesti rahvaarvu kasvuks on peidus selles, et tuleb kutsuda inimesi Eestisse elama. Kutsuge inimesed Eestisse elama. Vastasel juhul väheneb rahvastik ka järgmiseks rahvaloenduseks.”9

Edasi väitis Mõis, et inimesi õhutaks rohkem lapsi saama senisest suurem sotsiaalne õiglus: tuleks ühtlustada inimeste elatustaset.

Nagu ikka, kardavad teadlased võtta ühest seisukohta. Tüüpiline näide on rahvastikuteadlane Allan Puur, kes on öelnud: „Tegemist on keeruka probleemikompleksiga, millele ei leidu ühte ja lihtsat lahendust.”10

Arengufond – valitsuse loodud riskikapitalifond ja mõttekoda – on Eesti tulevikku ohtralt analüüsinud.

Jätame kõrvale riigi toel tegutsevas riskikapitalifondis peituva näilise vastuolu ja uurime ettepanekuid, mis nad on teinud Eestile 2018. aastaks turvalise tuleviku tagamiseks.

Arengufondi kasvuvisiooni järgi ei vaja Eesti õitsenguks lihtsalt rohkem selektiivset sisserännet, kvalifitseeritud tööjõudu ja uusi ambitsioonikaid ettevõtteid, vaid ta vajab neid kohe.

Arengufond on esitanud neli võimalikku stsenaariumi selle kohta, milline võib Eesti olukord olla 2018. aastaks. Kuigi ükski neist stsenaariumidest ei ole täiuslik ning kõigi puhul sõltub palju sellest, kuidas areneb maailma majandus ja Eesti suhted naabrite, eriti Venemaaga, on selge, et kaks neist stsenaariumidest on head ja kaks halvad.

Head stsenaariumid on „Hansa Liit II” ja „Skype’i-saar”.

„Hansa Liit II” puhul muutub Eesti piirkondlikuks transiidikeskuseks ja investeeringute sihtkohaks ning „avatud, vilkaks ja kosmopoliitseks riigiks”, mis on „rikas kõrgelt kvalifitseeritud töökohtade poolest”.11

„Skype’i-saar” sarnaneb „Hansa Liit II-ga”, kuid selle põhifookus on kodumaine innovatsioon ja leiutised eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vallas. Selle stsenaariumi süvapõhjusteks on stabiilne ülemaailmne majanduskasv, kahepoolsete riikidevaheliste suhete tugevnemine piirkondliku koostöö killustumise taustal ja tehnoloogia kiire areng.

Nende stsenaariumide tõeks saamiseks peab Eesti hakkama vastu võtma rohkem sisserändajaid väljastpoolt Euroopat. Piisavalt kvalifitseeritud ja hea väljaõppega eestlasi ei saa kunagi olema nii palju, et Tallinn suudaks konkureerida Stockholmi või Helsingiga.

Küsimus on ka rahas. Kosmopoliitsus peaks tähendama seda, et kui Eesti soovib välismaalt raha, peab ta võtma sealt vastu ka inimesi. Arengufond järeldas oma Eesti–India suhete analüüsis, et India ettevõtted eelistavad investeerida sinna, kus on juba ees oma riigist pärit kogukonda.

Sama kehtib arvatavasti ka Singapuri, Brasiilia, Indoneesia, Lõuna-Aafrika või mis tahes muu riigi kohta.

Kõige selle põhjal on selge, et riigi juhid ning äri- ja tehnoloogiline eliit on immigrantidest huvitatud. Nad soovivad, et sisserändajad oleksid kvalifitseeritud spetsialistid ja ettevõtjad ning tuleksid Indiast või ka Hiinast. Aastal 2013 avab Eesti Indias suursaatkonna, 2011. aastal valmis 188-leheküljeline raport Eesti–India suhete kohta.

Indialastel on omad plussid. Indias on palju IKT-spetsialiste ja ettevõtjaid, nad räägivad inglise keelt ning Eesti suudab pakkuda neile konkurentsivõimelist palka. Eestisse tulevad indialased on tõenäoliselt kosmopoliitsemad kui näiteks brasiillased. Paljud neist on saanud hariduse anglosaksi maades. Suurel osal on juba läänes perekondlikke sidemeid.

Eesti ei oota, et siia tuleksid parimad tarkvarainsenerid ja süsteemianalüütikud. Nemad eelistavad endiselt USA-d, kuid India on suur maa ja loodab veel mõned hinged maha parseldada.

Eesti jaoks halvad stsenaariumid on „Lõuna-Soome” ja „Riigi tagasitulek”.

„Lõuna-Soome” stsenaarium on see, mis Eestis praegu on, ainult veelgi suuremal määral. Selle stsenaariumi puhul on võim endiselt Rootsi pankade käes, senine majanduspoliitika ja ajude äravool jätkub, majandus stagneerub ja riik teenib raha niimoodi, et pakub Skandinaaviale odavat allhanketeenust. Seda olukorda iseloomustab raport vildaka huumoriga: „Eesti saab kuidagi hakkama.”12

„Riigi tagasitulek”: „Riik võitleb esialgu stabiilsuse, turvalisuse ja korra tagamise nimel ja sealjuures mitte eriti edukalt. Rahva ja riigi iseloomu tugevus pannakse neil rasketel aegadel tõsiselt proovile.”13 Euro kasutuselevõtt ei ole toonud endaga loodetud hüvesid, tööpuudus on suur, andekad rändavad välja. Tööhõive säilitamiseks „maandatakse” ettevõtted riigi kätte, st suurendatakse riiklikke investeeringuid tootmisse, mis on orienteeritud odavale tööjõule või kohalikele ressurssidele.

Teisisõnu võitleb riik ellujäämise nimel. Seda tipus olevad isikud kardavad. Populism suureneb ja etniline lõhe süveneb.

Paljudes riikides kalduvad paremtsentristlikud kapitalismimeelsed jõud olema immigratsiooni vastu ja valimisvõidu korral on paremtsentristlikke erakondi tõesti iseloomustanud see, et nad hakkavad sisserändele tõkkeid seadma.

Eesti parempoolsetega on vastupidine lugu. See pole täielik kõrvalekalle, sest uusliberaalne ideoloogia toetab kaupade ja inimeste vaba liikumist. Milton Friedman ise, „moodsa Eesti majanduse jumal”, oli sisserände jõuline toetaja.

„Üks asi on vaba immigratsioon töökohtade pärast, teine asi on vaba immigratsioon heaolu nimel,” on öelnud Friedman.

Ent isegi kui Eesti eliit soovib immigratsiooni suurendada, ei soovi seda rahvas.

ÜHISKONNA SUHTUMINE ETNILISTESSE VÄHEMUSTESSE

2012. aasta Eesti on nagu satiiriline kujutis 1960-ndate lõpu Suurbritanniast. Vaieldakse selle üle, mida kõigi nende immigrantidega peale hakata, kuid sisserändajaid ei ole veel saabunudki.

Majandusanalüütik Hardo Pajula kõne 2012. aasta immigratsiooniteemalisel konverentsil kandis koguni pealkirja „Kas Enoch Powellil oli õigus?”.

Neile, kes seda ei tea, ütlen, et Enoch Powell oli konservatiivne Briti intellektuaal ja valitsuse liige, kes pidas 1968. aastal Birminghamis oma erakonnakaaslastele täiesti ootamatu kõne. Kasutades Vana-Rooma poeedi Vergiliuse sünget ennustust „näen rohkes veres vahutavat Tiberit”, hoiatas ta vohava sisserände eest.

Päev pärast kõnet kaotas Powell koha konservatiivide varikabinetis ja sellega oli tema poliitiline karjäär läbi. Sadamatöölised, tavalised töölisklassi esindajad, korraldasid tema toetuseks protestimarsse.

1971. aastal võttis Briti valitsus vastu immigratsiooniakti, ülikarmi seaduse, mis sisuliselt lõpetas aastakümneteks primaarse immigratsiooni.14

Kuidas suhtuvad eestlased tumeda ja musta nahavärviga inimestesse? Kas Eesti on valmis saama kosmopoliitseks riigiks?

Sekeldused immigratsiooniametnikega, mida kirjeldasin peatüki algul, näivad kinnitavat, et nii see ei ole. Peale immigratsiooniametnike on intsidente ette tulnud teistegagi. Üldiselt ei ole eestlased eriti agressiivsed, kuid mul on olnud ähvardavaid, vägivaldseid ja eluohtlikke kokkupõrkeid. Mind on pudelitega loobitud, vihane jõuk on mind taga ajanud, mind on ähvardatud ja solvatud. Tavaliselt hoidun ma vastasseisust. Üheksakümnel protsendil juhtudest, kui keegi üritab sinuga tüli norida ja sa lihtsalt minema kõnnid, tunneb vastaspool, et on löömingu võitnud, ilma et rusikad oleksid käiku läinudki.

Üks juhtum, kus mul ei õnnestunud tüli vältida, oli laeval. Joodik, kes nägi välja nagu Eesti populaarse rokkbändi solisti Hendrik Sal-Salleri idiootlik poolvend, hakkas mind tülitama. Ta muutus aina agressiivsemaks, kasutas valjusti sõna n***** ning lõpuks tõukas mind rinnust.

Sellepärast neutraliseerisin ta. Ta väänles mõnda aega põrandal valudes, enne kui turvamehed kohale jõudsid.

Muidugi ei ole neil isiklikel näidetel teaduslikku alust. Võib-olla need šokeerivad mõnd lugejat, kuid tegemist on siiski vaid ühe inimese kogemustega. Peaksin ka lisama, et üldiselt kipuvad mulle probleeme tekitama üht tüüpi inimesed. Kui minu vastas seisab terve kamp seinale nõjatuvaid, õlut kaanivaid ja mulle rõvedusi karjuvaid pätiolekuga tüüpe, kaldun arvama, et tegemist ei ole äriõigusele spetsialiseerunud advokaatidega.