Читать книгу Manon Lescaut - Abee Prévost - Страница 5

Pean viima lugeja oma elu sellesse ajajärku, mil ma kohtasin esmakordselt ševaljee^[1] des Grieux’d^[2]. See juhtus umbes kuus kuud enne mu sõitu Hispaaniasse. Ehkki ma käisin harva inimeste seas, pidin tütre meeleheaks tegema aeg-ajalt siiski mõne väikese reisi, mida ma lühendasin nii palju kui võimalik.

Kord naasin ma Rouenist, kus ma tema palvel olin käinud Normandia parlamendis^[3] ühe emapoolselt vanaisalt päritud maavalduse asjus, mille kasutamisõigusest ma tütre kasuks olin loobunud. Asusin tagasiteele Evreux’ kaudu, kus saatsin mööda ka esimese öö, ja jõudsin järgmise päeva õhtupoolikuks sealt umbes viie-kuue ljöö kaugusel asuvasse Passysse^[4]. Külla sisse sõites märkasin ma üllatusega, et elanikud on suures ärevuses; nad tormasid oma majadest välja ja jooksid summas ühe viletsavõitu võõrastemaja poole, mille ees seisis kaks kaetud kaarikut. Alles rakkes hobused aurasid palavusest ja väsimusest, mis viitas sellele, et sõidukid olid äsja saabunud.

Peatusin hetkeks möllu põhjust uurima, kuid ma ei saanud uudishimulikult pööblilt, kes mu küsimustele sugugi tähelepanu ei pööranud ja üksteist nügides üha võõrastemaja poole tõttas, mingit mõistlikku selgitust. Lõpuks ilmus uksele musketi ja padrunivööga mees, viipasin ta lähemale ja palusin tal mulle selle segaduse põhjust seletada.

“Põhjus on tühine, mu härra,” ütles ta. “Tegemist on kaheteistkümne lõbutüdrukuga, kelle me Havre-de-Grace’i viime ja seal Ameerikasse mineva laeva peale paneme. Tüdrukute hulgas on mõni päris kena ja ilmselt see äratabki tublides külainimestes uudishimu.”

Pärast seda selgitust oleksin vististi oma teed läinud, kui ühe võõrastemajast väljuva vana naise kisendamine poleks mind tagasi hoidnud. Naine lõi käsi kokku ja karjus, et see on toorus, et see ajab hirmu nahka ja paneb kaasa tundma.

“Milles siis asi on?” küsisin.

“Kulla härra,” vastas ta, “minge sisse ja vaadake ise, see on lausa südantlõhestav.”

Uudishimu sundis mind hobuse seljast maha tulema. Jätsin ratsu tallipoisi hoolde, tungisin suure vaevaga rahvasummast läbi ja nägin tõepoolest haledat vaatepilti.

Kaheteistkümne tüdruku hulgas, kes olid kuuekaupa vöökohast üksteise külge aheldatud, oli üks, kelle nägu ja kuju ei sobinud üldse ta praeguse olukorraga, nii et igal teisel juhul oleksin ma teda kõrgemasse klassi kuuluvaks pidanud. Ta kurbus, ta pesu ja rõivaste räpasus ei suutnud tema ilu põrmugi rikkuda ja kogu tema väljanägemine sisendas minusse lugupidamist ning kaastunnet. Pealegi püüdis ta, nii palju kui ahelad võimaldasid, kõrvale vaadata, et oma nägu uudishimulike pilkude eest varjata; selleks tehtavad jõupingutused olid nii loomulikud, et neist võis välja lugeda tagasihoidlikkust.

Et seda õnnetut salka saatvad kuus valvurit olid samas ruumis, kutsusin ma ülema kõrvale ja pärisin talt üht-teist kena neiu saatuse kohta. Ta teadis seda vaid üldjoontes.

“Võtsime ta Hospidalist^[5] härra politseiülema korraldusel,” seletas ta mulle. “Vaevalt küll, et ta sinna ilmaasjata sattus. Olen teda teel mitu korda küsitlenud, kuid ta keeldub vastamast. Kuigi mul pole korraldust kohelda teda teisiti kui ülejäänuid, olen tema vastu siiski tähelepanelikum, sest mulle tundub, et ta väärib enamat kui ta kaaslased. See noormees seal võiks teile ta õnnetusest lähemalt pajatada,” lisas püssimees. “Ta saadab teda Pariisist alates ja nutab vahetpidamata. Ilmselt on tegemist tüdruku venna või armukesega.”

Pöörasin pilgu sellesse toanurka, kus noormees istus. Ta näis olevat raskeisse mõtteisse vajunud; ma pole iial näinud ilmekamat valu kehastust; ta oli väga lihtsalt riides, ent temas võis esimesest pilgust ära tunda mehe, kel on nii päritolu kui ka haridust. Astusin noormehe juurde; ta tõusis, ja ma nägin tema silmis, ta näos ning kõigis tema liigutustes sellist peenust ja suursugusust, et tundsin ta vastu kohe loomulikku poolehoidu.

“Ei tahaks teid tülitada,” ütlesin tema kõrval istet võttes, “aga kas te ei oleks nii kena ja ei rahuldaks mu uudishimu selle kena olevuse suhtes, kellele ta praegune kurb roll sugugi ei sobi.”

Noormees vastas viisakalt, et ilma end tutvustamata ei saavat ta mulle öelda, kes see neiu on, aga et väga tõsistel põhjustel soovivat ta jääda tundmatuks.

“Võin teile ometi öelda seda, mida need lurjused samuti teavad,” jätkas ta püssimeestele osutades. “Ma armastan teda nii meeletult, et olen seepärast kõige õnnetum inimene maailmas. Panin Pariisis kõik mängu, et teda vabastada; kuid ei aidanud ei nutikus, ei eestkosted ega jõud. Siis otsustasin talle järgneda, kas või maailma otsa. Lähen koos temaga laevale, sõidan Ameerikasse. Kõige ebainimlikum on see,” lisas ta püssimehi silmas pidades, “et need kaabakad ei lase mul talle läheneda. Mul oli kavatsus neid Pariisist mõne ljöö kaugusel avalikult rünnata. Astusin ühendusse nelja mehega, kes korraliku tasu eest lubasid mind aidata. Otsustaval hetkel jätsid need reeturid mu üksi ning lasid rahaga jalga. Kuna ma jõuga midagi ei saavutanud, panin relvad maha ja palusin konvoilt luba vähemalt salgaga kaasa minna; pakkusin neile raha ja suurest ahnusest nad nõustusid. Nad tahtsid, et ma maksaksin iga kord, kui nad lubavad mul oma armastatuga rääkida. Lühikese ajaga oli mu kukkur tühi ja nüüd, kui mul pole enam ühtki soud, lükkavad need jõhkardid mu julmalt eemale, kui sammu tema poole teen. Mõni hetk tagasi julgesin ma ähvardustele vaatamata neiule läheneda ja neil jätkus jultumust püssitoru minu poole tõsta. Nende ahnuse pärast pean siin oma viletsa hobuse, kes mind seni on teeninud, maha müüma ja jala edasi minema.”

Kuigi noormees näis selle jutustuse vältel üsna rahulik, poetas ta lõpuks siiski mõne pisara. Lugu tundus mulle lausa erakordne ja liigutav.

“Ma ei sunni teid oma saladust avaldama,” ütlesin, “aga kui ma saaksin millegagi kasulik olla, pakuksin teile meeleldi oma abi.”

“Kahjuks pole mul vähimatki lootust,” vastas ta. “Pean oma karmile saatusele alistuma. Lähen Ameerikasse, seal olen vähemalt koos oma armsamaga ja vaba. Kirjutasin ühele sõbrale, et ta mulle Havre-de-Grace’i veidi raha saadaks. Mu ainus mure on, kuidas sinna kohale jõuda ja kuidas sellele õnnetule olendile teel veidi lohutust pakkuda,” lisas ta kurvalt oma armsamat silmitsedes.

“Hea küll,” ütlesin ma, “püüan teie muret kergendada. Siin on veidi raha, palun võtke see vastu. Kahju, et ma ei saa teid teisiti aidata.”

Andsin talle neli luidoori^[6], püüdes teha seda nii, et valvurid ei märkaks; olin kindel, et kui nad oleksid tal niisugust summat teadnud olevat, oleksid nad talle oma teeneid palju kallimalt müünud. Mulle tuli koguni pähe mõte nendega kaupa teha, et noor armunu võiks oma armastatuga Havre’ini vabalt vestelda. Andsin ülemale märku lähemale tulla ja tegin talle vastava ettepaneku. Jõhkrale olekule vaatamata näis ta piinlikkust tundvat.

“Asi pole mitte selles, härra, et me keelame tal selle plikaga rääkida,” vastas ta kohmetult. “Aga ta tahab vahetpidamata tema juures olla ja see on tülikas; selle tüli eest tuleb tal maksta.”

“Öelge, palun, kui palju eest te seda tüli tähele ei paneks?” küsisin ma.

Tal jätkus jultumust nõuda mult kaks luidoori. Andsin need talle jalamaid.

“Aga vaadake ette, et te mingi kelmusega hakkama ei saa,” hoiatasin. “Jätan noormehele oma aadressi, et ta saaks mulle kõigest teatada, ja pange tähele, minu võimuses on teid karistada lasta.” Kõik kokku läks see mulle maksma kuus luidoori.

Sügav poolehoid ja tänulikkus, mida noor tundmatu minu vastu üles näitas, veensid mind lõplikult selles, et ta oli pärit heast perekonnast ja et ta vääris täiesti minu heldust. Enne lahkumist laususin paar sõna ta armsamale. See vastas nii leebe ja veetleva tagasihoidlikkusega, et olin sunnitud pärast lahkumist pikalt pead murdma naisterahva mõistatusliku hingeelu üle.

Pärast oma üksildasse koju tagasijõudmist ei kuulnud ma sellest loost enam midagi. Möödus umbes kaks aastat, mille jooksul mul juhtunu täiesti ununes. Siis aga sain ma juhuse tahtel kõigest üksikasjalikult teada.

Saabusin markii de..., oma õpilase saatel Londonist Calais’sse. Kui ma õigesti mäletan, peatusime “Kuldlõvi” hotellis, kus pidime mingil põhjusel veetma terve päeva ja ka sellele järgneva öö. Pärast lõunat linnas kõndides arvasin ma ära tundvat noormehe, keda tookord Passys olin kohanud. Ta oli väga viletsasti riides ja palju kahvatum kui siis, kui teda esimest korda nägin. Kaenla all hoidis ta vana reisikotti, otsekui oleks ta alles äsja linna saabunud. Tundsin ta kohe ära, sest nii kauneid näojooni on raske unustada.

“Pean seda noormeest kõnetama,” ütlesin markiile.

Noormees oli kirjeldamatult rõõmus, kui mind omakorda ära tundis.

“Ah, härra,” hüüatas ta mu kätt suudeldes, “mul on võimalus teile veel kord oma piiritut tänulikkust väljendada!”

Küsisin, kust ta tuleb. Ta vastas, et saabus just meritsi Havre-de-Grace’ist, kuhu oli hiljuti naasnud Ameerikast.

“Paistab, et teil on rahaga kitsavõitu,” ütlesin. “Minge “Kuldlõvisse”, kus ma peatun. Tulen teile varsti järele.”

Jõudsin peagi hotelli, põledes soovist kuulda ta õnnetu loo ja Ameerika-reisi üksikasju. Hoolitsesin ta eest igati ja korraldasin nii, et tal millestki puudu poleks. Ta ei pannud mu kannatust proovile ja hakkas ise oma elulugu jutustama.

“Härra,” ütles ta, “te kohtlete mind nii suuremeelselt, et oleksin tõesti tänamatu, kui teie eest midagi varjaksin. Tahaksin teile rääkida mitte ainult oma õnnetustest ja vaevadest, vaid ka oma kõlvatusest ja häbiväärsetest nõrkustest. Olen kindel, et isegi mind hukka mõistes tunnete mulle ometi kaasa.”

Pean nüüd lugejale teatama, et kirjutasin noormehe loo üles pea kohe pärast selle ärakuulamist ja järelikult pole põhjust kahelda jutustuse täpsuses ja tõetruuduses. Usaldada võib ka mõtiskluste ja tundmuste kirjeldusi, mida noor seikleja maailma elegantseimal viisil väljendas. Toon ära niisiis tema jutustuse, millele ma omalt poolt midagi pole juurde lisanud.

*

Olin seitsmeteistkümneaastane ja just lõpetamas filosoofiaõpinguid Amiens’is, kuhu mu vanemad, üks P... paremaid perekondi, olid mu saatnud. Elasin nii arukat ja reeglipärast elu, et õpetajad seadsid mind kogu koolile eeskujuks. Ma ei teinud mingeid erilisi jõupingutusi, et niisugust kiidulaulu ära teenida; olen lihtsalt leebe ja rahuliku loomuga. MuL oli usinaiks õpinguiks kalduvusi ja mõningaid märke minu loomulikust vastumeelsusest pahede suhtes peeti voorusteks. Mu päritolu, edukate õpingute ja mõningal määral ka meeldiva välimuse tõttu tundsid ja hindasid mind kõik linna lugupidamist väärivad inimesed.

Sain oma avaliku esinemise eest üleüldise heakskiidu osaliseks, nii et seda kuulnud piiskop tegi mulle ettepaneku vaimulikuseisusesse astuda, kus tema sõnutsi võiksin suuremat tunnustust pälvida kui Malta ordus^[7], kuhu vanemad olid mu määranud. Nende soovil kandsin juba ševaljee des Grieux’ nimega risti. Lähenes koolivaheaeg ja ma valmistusin sõitma isa juurde, kes lubas mu varsti akadeemiasse^[8] saata.

Amiens’ist lahkudes kahetsesin ainult seda, et sinna jäi maha mu sõber, kellega olin kogu aeg lähedalt seotud olnud. Ta oli mõni aasta minust vanem. Olime koos üles kasvanud, aga et tema perekonna varanduslik seisukord oli üsna keskpärane, pidi ta vaimulikuseisusesse astuma ja minust Amiens’i maha jääma, et selleks elukutseks vajalikke õpinguid jätkata. Tal oli palju häid omadusi. Minu jutustuse kaudu õpite tundma tema parimaid iseloomujooni, iseäranis aga tema innukust ja suuremeelsust sõpruses, mis ületab isegi antiikaja kuulsaimad eeskujud. Kui ma oleksin tollal tema nõuandeid kuulda võtnud, oleksin endiselt mõistlik ja õnnelik.

Oleksin ma vähemalt kuristikus, kuhu kirg oli mind tõuganud, kuulda võtnud ta etteheiteid, oleksin oma varanduse ja hea kuulsuse mingil määral päästa võinud. Ent oma hoolitsuse eest sai ta tunda vaid mõistmatust ning tänamatut solvumist ja vastuhakku.

Määrasin kindlaks oma ärasõiduaja Amiens’ist. Oh, oleksin ma vaid ühe päeva varem ära sõitnud! Oleksin siis võinud isa ette puhta südametunnistusega ilmuda. Lahkumispäeva eelõhtul käisin sõbraga, kelle nimi on Tiberge, jalutamas. Nägime Arrasist saabunud postitõlda ja järgnesime sellele võõrastemajani, kus tõllad tavaliselt peatusid. Peale uudishimu polnud meil selleks mingit muud põhjust. Tõllast väljusid mõned naised, kes kohe eemaldusid; ainult üks nooruke tütarlaps jäi keset hoovi seisma, sellal kui elatanud mees, ilmselt tema saatja, hakkas ta korve tõllast välja tõstma. Ma polnud iial mõelnud sugudevahelisele erinevusele ega silmitsenud tähelepanelikumalt ühtki tütarlast ning kõik imetlesid minu tarkust ja vaoshoitust. Ent neiu oli nii võluv, et sattusin temast ühtäkki pöörasesse vaimustusse. Minu puuduseks oli ülemäärane arglikkus ja mind oli kerge segadusse viia, aga sedapuhku polnud need nõrkused takistuseks ja ma astusin oma südame käskijanna juurde.

Kuigi ta oli minust veel noorem, võttis ta mu viisakusavaldused kohmetumata vastu. Küsisin, mis teda Amiens’i toob ja kas tal on siin tuttavaid. Ta vastas puhtsüdamlikult, et vanemad saatsid ta siia selleks, et teda kloostrisse panna. Hetke eest mu südame täitnud armastuse valgusel taipasin, et neiu kavatsus võib anda surmahoobi minus tärkavatele ihadele. Mu rääkimisviis oli talle reetnud mu tunded, sest ta oli minust palju kogenum: kloostrisse olevat teda saadetud vastu tema enda tahtmist, kahtlemata selleks, et panna piiri ta lõbujanule, mis oli juba avaldunud ning mis edaspidi sai kõigi tema ja minu õnnetuste põhjuseks. Sõdisin ta vanemate halastamatu kavatsuse vastu kõigi väidetega, mida mu puhkev armastus ja koolitatud ilukõnelisus võimaldasid. Ta ei väljendanud pahameelt ega halvakspanu. Pärast hetkelist vaikust lausus ta, et kujutab väga hästi ette, kui õnnetu ta tulevikus on, aga et ilmselt on see Taeva tahtmine, sest mingit muud võimalust pole talle jäetud. Ta mahe pilk ja tema sõnu saatev veetlevalt kurb ilme — või oli see hoopis Saatus, mis mind hukatusse tõukas — ei lasknud mul oma sõnu pikalt kaaluda. Veensin teda, et kui ta julgeks loota minu kui aumehe peale ja selle lõputu õrnuse peale, mida ma tema vastu juba Tunnen, pühendaksin ma selleks oma elu, et teda vanemate türannia alt vabastada ja õnnelikuks teha. Olen tuhandeid kordi sellele tagasi mõeldes imestanud, kust võtsin ma tookord niisuguse julguse ja väljendusoskuse; Armastust ei ülendataks jumaluseks, kui ta ei teeks sageli imetegusid. Ja ma lisasin tuhandeid mõjuvaid asjaolusid.

Mu kaunis tundmatu teadis hästi, et minu eas ei peteta. Ta tunnistas, et kui ma tõesti leiaksin võimaluse teda vabastada, oleks ta mulle tänu võlgu millegi enama eest kui elu. Kordasin, et olen kõigeks valmis, ent kuna mul polnud mingeid kogemusi, et paugupealt ette kujutada, mida ma tegema pean, ei jõudnud ma kaugemale üldisest kinnitusest, millest aga meile kummalegi suurt abi polnud. Kui ta vana valvur meie juurde tagasi tuli, oleksid mu lootused äärepealt luhtunud, ent neiul oli taipu mu saamatust korvata. Üllatusega kuulsin, kuidas ta hooldaja juuresolekul mind oma onupojaks nimetas ja ilma vähimagi kohmetuseta mulle ütles, et kuna tal on hea meel mind Amiens’is kohata, lükkab ta oma kloostrissemineku järgmisele päevale, et lubada endale lõbu minuga õhtust süüa. Õnneks taipasin selle kavalusega kaasa minna ja soovitasin tal peatuda võõrastemajas, mille peremees oli enne Amiens’i asumist kaua mu isa juures kutsariks olnud, mistõttu kuuletus mulle täielikult.

Viisin tütarlapse ise võõrastemajja, kuigi vana hooldaja veidi porises; mu sõber Tiberge, kes sellest stseenist midagi ei taibanud, järgnes mulle sõnatult. Ta polnud meie vestlusest midagi kuulnud, sest oli jäänud hoovi jalutama, sel ajal kui mina oma kenale kaaslannale armastust avaldasin. Pelgasin tema mõistlikkust ja otsustasin temast lahtisaamiseks talt üht teenet paluda. Nii oli mul rõõm võõrastemajas oma südame käskijannaga segamatult vestelda.

Peagi taipasin, et ma polnudki nii laps, nagu arvasin. Mu süda avanes tuhandeks meeldivaks tundeks, millest mul seni aimugi polnud; magus soojus levis kõigis mu soontes. Olin mingis vaimustusetaolises olekus, mis mult mõneks ajaks kõnevõime võttis ja vaid silmades väljendus.

Preili Manon Lescaut, nagu ta end nimetas, paistis oma võlude mõjuga üsna rahul olevat. Mulle tundus, et ta polnud vähem erutatud kui mina. Ta tunnistas, et olen tema meelest armastusväärne ja et ta oleks rõõmus, kui saaks võlgneda mulle oma vabaduse. Ta tahtis teada, kes ma olen, ja kui olin ennast tutvustanud, kasvas ta poolehoid veelgi, sest ta ise pärines harilikust perekonnast ja oli meelitatud, et on võitnud minusuguse austaja. Arutasime, kuidas me saaksime koos olla.

Pärast pikka järelemõtlemist ei leidnud me muud väljapääsu kui põgenemine. Hooldaja valvsus tuli uinutada. Tegemist oli küll vaid teenijaga, ent temaga polnud lihtne toime tulla. Leppisime kokku, et ma muretsen öö jooksul postitõlla ja tulen hommikul vara, enne kui vanamees ärkab, võõrastemajja; et me hiilime salamahti minema ja sõidame otseteed Pariisi, kus laseme end viivitamata laulatada. Ma olin suutnud säästa umbes viiskümmend eküüd, temal oli ligi kaks korda rohkem. Me kujutasime ette nagu kogenemata lapsed kunagi, et see raha ei lõpe iial õtsa; samuti ei muretsenud me oma teiste ettevõtmiste kordamineku pärast.

Nautinud õhtusööki, nagu ma seda varem polnud teinud, lahkusin, et meie kavatsusi ellu viia. Et pidin järgmisel päeval isa juurde sõitma, olid mu asjad juba pakitud ja ettevalmistused kujunesid selle võrra lihtsamaks. Niisiis ei nõudnud mult mingit vaeva, et korraldada reisikohvri vedu ja tellida kohad postitõllas kella viieks hommikul, kui linnaväravad olid juba avatud. Ometi leidus takistus, mida ma ei teadnud karta ja mis peaaegu oleks kogu plaani nurja ajanud.

Tiberge oli küll vaid kolm aastat minust varem, ent küpse mõistuse ja eeskujulike eluviisidega; minusse suhtus ta erakordse hellusega. Nähes nii kena tütarlast nagu preili Manon, minu agarust neidu saatma kippudes ja indu, millega sõbrast vabaneda püüdsin, tekkisid Tiberge’il kahtlused, kas ma mitte armunud pole. Ta ei söandanud tagasi tulla võõrastemajja, kuhu ma temast maha olin jäänud, sest kartis mind sellega solvata. Ta läks minu poole ja ootas mind seal, kuigi kell oli juba kümme õhtul. Läksin tujust ära, kui ta sealt leidsin. Ta märkas kohe, et lema kohalolek on mulle vastukarva.

“Teil on kindlasti mingi plaan, mida te minu eest varjate,” sõnas ta õtse. “Näen seda teie näost.”

Vastasin järsult, et ma pole kohustatud talle oma plaanidest aru andma.

“Muidugi mitte,” vastas tema, “ent olete mind alati oma sõbraks nimetanud ja see eeldab ka veidi usaldust ja avameelsust.”

Ta käis mulle nii tungivalt ja visalt peale, et ma oma saladuse avaldaksin, et mina, kes ma polnud tema eest iial midagi varjanud, tunnistasin talle oma armumise puhtsüdamlikult üles. Ta suhtus sellesse nii ilmse rahulolematusega, et ma kartma lõin. Kahetsesin ennekõike avameelsust, millega olin oma põgenemisplaani paljastanud. Ta ütles, et just sõpruse pärast on ta sellele kõigest väest vastu; et kõigepealt tahab ta mulle esitada kõik argumendid, mis võiksid mind ümber veenda, ja et kui ma oma õnnetust otsusest siiski ei loobu, hoiatab ta isikuid, kelle võimuses on mind takistada. Seepeale pidas ta mulle tõsise kõne, mis kestis rohkem kui veerand tundi ja lõppes veelkordse ähvardusega mind üles anda, kui ma talle ei tõota, et käitun mõistlikumalt ja arukamalt.

Olin meeleheitel, et võisin end nii ebasobival ajal reeta. Ent armastus oli mu juba paari tunni eest väga leidlikuks teinud ja ma taipasin korrapealt, et olin jätnud talle nimetamata, et kavatsen põgeneda juba hommikul. Otsustasin teda sellega alt tõmmata.

“Tiberge,” sõnasin, “olen teid alati oma sõbraks pidanud ja tahtsin teid selle ülestunnistusega proovile panna. Olen tõepoolest armunud, ma ei valeta teile. Aga mis puutub põgenemisse, siis seda ei või tõesti uisapäisa ette võtta. Tulge homme kell üheksa siit läbi, näitan teile võimaluse korral oma armsamat ja siis te otsustate, kas tema pärast tasub seda teha või ei.”

Pärast paljusid sõprusavaldusi jättis ta mind üksi.

Kasutasin ööd oma asjade korraldamiseks ja päevatõusul võõrastemajja jõudes leidsin preili Manoni juba ootamas. Ta oli seisnud tänavapoolse akna juures ja tegi mulle ukse ise lahti. Väljusime käratult. Peale pesupaki, mille ma enda hooleks võtsin, tal rohkem asju polnud. Tõld oli sõiduvalmis: lahkusime otsekohe linnast.

Tiberge’i käitumisest pärast pettuse avastamist jutustan ma hiljem. Ta andumus ei vähenenud raasugi. Edaspidi kuulete, kui suur see oli ja kui palju ma peaksin valama pisaraid, mõeldes tasule, mis ta selle eest sai.

Sõitsime nii kiiresti, et jõudsime Saint-Denis’sse enne pimedat. Ratsutasin tõlla kõrval, mistõttu kõnelda võisime ainult hobuste vahetamise ajal; ent kui me lõpuks Pariisi lähedale jõudsime ja väljaspool hädaohtu olime, saime mahti ka keha kinnitada, sest Amiens’ist lahkumisest saadik polnud me midagi söönud. Kui palavad mu tunded Manoni vastu ka polnud, oskas ta mind veenda, et tema kirg polnud väiksem. Tahtsime teineteist nii väga hellitada, et ei suutnud kuidagi ära oodata, millal omavahele jääme. Postipoisid ja pererahvas vaatasid meid imestusega ja näisid olevat üllatunud, et kaks last võivad teineteisesse nii pööraselt armunud olla.

Abiellumisplaanid ununesid meil juba Saint-Denis’s; rikkusime kirikuseadus! ja saime abielurahvaks, enne kui jõudsime pikemalt järele mõelda. Oma pehme ja püsiva loomu tõttu oleksin kindlasti võinud elu lõpuni õnnelik olla, kui Manon oleks mulle truuks jäänud. Mida enam ma teda tundma õppisin, seda enam meeldivaid omadusi ma temas avastasin. Ta hing, ta süda, ta õrnus ja ilu moodustasid nii tugeva ja võluva ahela, et ma oleksin kõik mängu pannud, et sellest mitte iial välja pääseda. Ent Saatus tahtis teisiti! Õndsuse asemel sain tunda hoopis meeleheidet! See püsivus, mis tõotas mulle kõige roosilisemat saatust ja kõige täiuslikumat armuõnne, tegi minust kõige õnnetuma inimese siin ilmas.

Pariisis üürisime möbleeritud korteri. See asus V... tänavas ja minu õnnetuseks härra B..., tuntud maksuametniku maja kõrval. Möödus kolm nädalat, mille jooksul olin kirest nii haaratud, et vaevu mõtlesin oma perekonnale ja murele, mida isa mu kadumise pärast võis tunda. Aga kuna mu eluviisis polnud midagi laiduväärset ja kuna ka Manon käitus väga tagasihoidlikult, aitas rahulik eluviis mulle mu kohustusi tasapisi meenutada.

Otsustasin võimaluse korral isaga lepitust otsida. Mu armsam oli nii kena ja ma ei kahelnud hetkegi, et ta meeldiks isale, kui mul vaid õnnestuks talle Manoni tarkust ja väärtusi tutvustada. Ühesõnaga, hellitasin lootust, et saan isalt loa abiellumiseks, kuna sellest pettekujutelmast, et võin Manoni naida ilma isa nõusolekuta, olin ma vabanenud. Teatasin Manonile oma kavatsusest ja seletasin, et peale armastuse ja kohusetunde on põhjus mingil määral ka rahapuuduses, sest meie varu oli väga kokku kuivanud ning ma hakkasin aru saama, et see polnud ammendamatu.

Manon kuulas mind väga jahedalt. Et vastuväited, mis ta esitas, näisid tulenevat ta hellusest minu vastu ja hirmust mind kaotada, kui isa meie pelgupaiga teada saab ja meie plaaniga kaasa ei tule, siis ei olnud mul vähimatki aimu halastamatust hoobist, mis mind ees ootas. Rahapuuduse kohta seletas Manon, et meil veel on, millest paar nädalat elada, ja et hiljem võiks ta maale mõnele temasse hästi suhtuvale sugulasele kirjutada ja sel moel lisa hankida. Ta mahendas oma vastuväiteid nii õrnade ja kirglike hellitustega, et mina, kes ma vaid temale elasin ja kel polnud ta armastuse suhtes vähimatki kahtlust, kiitsin kõik ta vastused ja otsused heaks.

Olin meie raha kasutamise ja igapäevaste arvete maksmise tema hooleks jätnud. Peagi märkasin, et me laud oli paremini kaetud ja et ta oli endale üht-teist hinnalist muretsenud. Kuna ma teadsin, et meile oli jäänud vaevalt kaksteist või viisteist pistooli, avaldasin ma meie jõukuse silmanähtava kasvu üle imestust.

Ta naeris ja palus mind mitte muretseda.

“Ma ju lubasin, et leian midagi,” ütles ta.

Armastasin teda liiga lihtsameelselt ega osanud midagi karta.

Ühel päeval, kui pärastlõunal välja minnes olin hoiatanud, et olen ära kauem kui tavaliselt, olin tagasi tulles väga üllatunud, kui mind ukse taga paar minutit oodata lasti. Meie ainsaks teenijaks oli umbes meievanune väike tüdruk. Kui ta avama tuli, küsisin, kus ta nii kaua oli. Ta vastas kimbatunult, et ei kuulnud koputamist. Olin vaid ühe korra koputanud ja ütlesin talle:

“Aga kui te ei kuulnud, miks te siis üldse avama tulite?”

See küsimus ajas ta nii segadusse, et ta ei osanud midagi vastata, puhkes nutma ja kinnitas siis, et tema pole süüdi, et proua pole lubanud ust enne lahti teha, kui härra B... on teise ukse kaudu väljunud. Olin nii hämmeldunud, et mul polnud jõudu sisse astuda. Otsustasin mingi asjatoimetuse ettekäändel uuesti välja minna ja käskisin teenijannal perenaisele öelda, et tulen kohe tagasi, aga palusin jätta ütlemata, et ta mulle härra B... kohta midagi oli rääkinud.

Mu jahmatus oli nii suur, et läksin trepist alla pisarais, teadmata veel, milline tunne nad esile kutsus. Astusin esimesse kohvikusse, istusin laua taha, toetasin pea kätele ning püüdsin oma südames selgust saada. Ma ei julgenud meenutada, mida olin äsja kuulnud; tahtsin seda pidada meelepetteks ja olin juba mitu korda valmis koju tagasi minema ning sellest tähelepanekust mitte märku andma. Mulle näis nii võimatu, et Manon mind petab, et kartsin teda kahtlustustega solvata. Ma jumaldasin teda, see oli kindel; ta polnud oma armastust mulle vähem tõendanud kui mina talle: miks pidin tema siiruses ja ustavuses kahtlema? Miks ta pidi mind petma? Vaid kolm tundi tagasi oli ta mind kõige kuumemate kallistustega üle külvanud ja minu õrnused vaimustusega vastu võtnud; tundsin tema südant sama hästi kui enda oma.